Milline raamat?

Johannese Ilmutust ei saa mõista, kui ei tea midagi raamatu enese olemusest. Kui lugejal on täiesti väär arusaam raamatu olemusest, on ka järeldused valed.

Läbi kiriku ajaloo on Ilmutusraamatut tõlgendatud mitmel viisil ja erinevalt raamatut lugenud inimesed on omavahel tülitsenud. Põhitõlgendussuundadeks võime pidada järgnevat nelja:

1. Ajalooline tõlgendus

Selle tõlgendussuuna pooldajad – kelle hulka kuulub valdav enamus tänapäeva teaduslikest Uue Testamendi uurijatest – arvavad, et Johannese nägemusi tuleb tõlgendada üksnes kirjutamisaja olukordade valguses. Nii mõeldes ei ole sel raamatul tegelikku sisu meie aja kristlastele – parimal juhul võiksime õppida midagi Johannese aja kristlaste olukorrast. Seega pidi Johannese Ilmutus ütlema midagi vaid selle esimestele lugejatele, kellesse see valas usku ja usaldust keset tagakiusamisi.

2. Kirikulooline tõlgendus

Kirikuloolise tõlgenduse lähtekohaks on olnud eriti Ilmutusraamatu teise ja kolmanda peatüki kirjad seitsmele kogudusele. Selle tõlgenduse järgi kajastab iga kogudus mingit kirikuloo parioodi; üks kogudus kirjeldab paavsti kirikut, üks usupuhastust, üks pietismi jne. Iga aeg on tõlgendanud eri kogudusi eri ajastutena, mistõttu pole saadud konstrueerida mingit ühtset teooriat.

3. Lõpuaegu puudutav tõlgendus

Selle teooria pooldajad arvavad, et Johannes kõneleb ainult sellele sugupõlvele, mis elab maa peal Jeesuse teise tulemise ajal. Probleemiks on muidugi see, et mitte ükski sugupõlv ei saa olla kindel, et nad on just see sugupõlv, mida Johannese ettekuulutused puudutavad. Selle väljaselgitamiseks ongi tekkinud mitmesuguseid tõlgendusi Johannese kirjeldatud sündmustest enne Jeesuse tagasitulemist.

4. Religioonilooline tõlgendus

Selle tõlgenduse järgi on Johannese Ilmutus tekkinud teistest religioonidest laenatud tekstidest; eriti olulist rolli on mänginud Vana Testament ja selle ettekuulutused lõpuaegadest, mida leidub eriti Jesaja, Taanieli ja Hesekieli raamatuis ning Psalmides.

Võib öelda, et mitte ükski neist tõlgendustest ei ole õige, aga ka mitte täiesti vale. Ükski neist ei ole piisav Ilmutusraamatut seletama. Ilmutusraamatu teket on muidugi mõjustanud selle aja olud ja Vana Testamendi lõpuaegu puudutavad ettekuulutused, aga need üksi ei seleta ära kogu raamatut. Raamat kõneleb lõpuaegadel elavatele kristlastele, aga see kõneleb ka kõigile selle lugejaile, kas nad siis kogevad oma elus Jeesuse teist tulemist või mitte.

Sõnadest suuremad sündmused

Ilmutusraamatu tõlgendamine ja mõistmine on problemaatiline sellepärast, et see kirjeldab midagi, mida on võimatu kirjeldada sõnade ja piltidega, mida meie, inimesed, saame kasutada. Johannes kasutab sõnu ja pilte, aga nende sõnum on midagi enamat kui pelgalt sõnad ja pildid. Võrdle ka, kuidas Paulus kirjeldab ülestõusmist, 1Kr 15:35–49.

Tegu on samaga, millega puutume kokku luules ja maalikunstis; luuletus on enam kui pelgalt sõnad, samuti on maal enam kui pelgalt pilt. Eri inimesed mõistavad sama maali erinevalt, aga me ei saa öelda, et üks neist mõistab maali õigesti ja teine valesti.

Tuleb siiski silmas pidada, et Johannes ei kirjelda meile mingit oma kujutlusvõime vilja, vaid midagi, mida Jumal paljastas talle nägemuses, midagi, millel on vaste tegelikkuses. Johannese nägemused kerkivad tegelikest sündmustest, mitte vagast kujutlusvõimest või soovist lohutada kannatavaid usklikke. Aga Johannes ja meie puudulik keel si suuda kirjeldada täpselt seda, mida Johannes nägi – nägemused on lihtsalt liiga suured, et mis tahes sõnad saaksid neid ammendavalt kirjeldada.

Süvenevad pildid

Ilmutusraamatut valitseb arv seitse (kokku 58 korda).
– seitse kogudust 1:4;
– seitse vaimu 1:4;
– seitse lampi 1:12;
– seitse tähte 1:16;
– Jumala seitse vaimu 3:1;
– seitse tulelampi 4:5;
– seitse pitserit 5:1;
– seitse sarve ja seitse silma 5:6;
– seitse inglit 8:2;
– seitse pasunat 8:2;
– seitse pikset 10:3;
– seitseme peaga lohe ja seitse peaehet 12:3;
– seitse nuhtlust 15:1;
– seitse kuldkaussi 15:7;
– seitse Jumala raevu kaussi 16:1;
– seitse mäge 17:9;
– seitse kuningat 17:9.

Johannes kirjeldab maailma hävingut kolmes jutustuses, mille vahel on alati kirjeldus, kui imeline on taevas ja päästetute osa seal. Hävingu kirjeldus algab seitsme pitseri kirjeldusega (6:1–8:1), teisena on seitsme pasuna kirjeldus (8:6–11:19) ja viimasena seitsme raevukausi kirjeldus (16:1–18:24).

Teadlased on palju vaielnud, kas Johannes kirjeldab kolme järjestikust sündmustesarja või kolm korda sedasama sündmustesarja. Rootsi piiskop Bo Giertz on andnud minu meelest hea seletuse neile korduvatele hävingu kirjeldustele: maailma ajalugu kordab ka lõpuaegadel iseennast – samuti, nagu see tegi juba Vana Testamendi ajal. Samamoodi, nagu Jumal vabastas Iisraeli Egiptusest, vabastas Jumal selle ka Babülooniast. Lõpuaja sündmusi kirjeldades näeb Johannes, kuidas teatud asjad korduvad kord-korralt üha tõsisemate ja ohtlikumatena. Nii on ka ajaloos: hävingu seemned on juba olemas, need ootavad vaid sobivat aega, et esile tärgata.

Kui mõtleme Johannese ettekuulutustele lõpuaegadest, tasub meeles pidada, et kõik kristlased, kes on elanud pärast nelipüha, on elanud lõpuajal. Luukas – ja kogu Piibel – jagab maailma ja pääste ajaloo kolme ossa:

1) tõotuse aeg ehk aeg enne Jeesuse maapealset elu;
2) tõotuse täitumise aeg ehk Jeesus maa peal ja
3) lõpuaeg ehk Püha Vaimu aeg ehk kiriku aeg ehk aeg nelipühast Jeesuse teise tulemiseni.

Meiegi elame seega keset lõpuaega! Seega ei kuuluta Johannes ette üksnes kaugeid aegu ja asju, vaid midagi, mis on meie keskel.

Johannese kolme nägemuste sarja võib näitlikustada ka pildiga kaamerast, mida teravustatakse – zoomitakse – üha täpsemaks ja täpsemaks. Esimene pilt on üldplaan, mis jutustab kogu olukorrast, aga üksikasjad jäävad ebaselgeks. Järgmine pilt on juba üksikasjalikum, aga alles kolmas pilt kirjeldab kõiki üksikasju.

Kurb küll, aga me ei suuda paigutada oma ajaloo sündmusi Ilmutusraamatusse enne, kui kõik on toimunud. Vahest Jeesuse sõna sellest, et lõpp tuleb üllatavalt, hoolimata kõigist ettekuulutustest ja märkidest, puudutab just seda: Ilmutusraamat avaneb meile lõplikult alles siis, kui see on juba ajalugu! Alles siis näeme asju õiges valguses, alles siis oskame pusle tükid õigesti paika panna.

Julgustaja ja hoiataja

Esimestele kristlastele oli Ilmutusraamat julgustus, aga kristlaste tagakiusajaile oli see tõsine hoiatus: see, kes on tugev ja võidukas selles ajas, ei ole tingiata lõplik võitja. Võit selles ajas võib tähendada hingele igavest kahju (Mt 16:26).

Inimene on alati soovinud valitseda Jumala üle ja soovinud olla kui Jumal. Sellest soovist tulenes pattulangemine ja sellest kasvas välja ka keisrikultus. Sellest kerkivad esile ka paljud tänapäevalgi elavad asjad. Ikka veel on palju neid, kes soovivad end ise päästa. Neid, kes tegude abil päästet taotlevad, pole vaja minna otsima paganlikesse maadesse, vaid neid leidub ka meie maal. Ilmutusraamat kõneleb Jumala kõigeväelisusest: Jumal ei luba kedagi enda kõrvale. Jumal on võimul selles maailmas, ehkki vahel näib, et kuningad ja teised võimumehed määravad selle maakera asju.

Johannesel on sõnum ka neile, kes elavad tuumasõja ja keskkonnakatastroofi varjus – ja too sõnum ei ole sugugi õudusttekitav ja hirmutav, vaid lohutav: Jumal määrab, millal selle maakera aeg täis saab, mitte keegi muu!

Kes oli Johannes?

Varane, juba 2. sajandil tuntud kristlik pärimus ütleb, et apostel Johannes kirjutas nii Johannese evangeeliumi kui ka Ilmutusraamatu. Aga üsna varsti hakati kahtlema, kas need kaks raamatut saavad pärineda samalt autorilt. Kui Johannese evangeelium on armastuse apostli käekiri, siis Ilmutusraamat on täis kohtu kuulutamist ja lõpuaja õudusi. Kui Johannese evangeelium on heas kreeka keeles, siis Ilmutusraamatu keel on alla igasugust arvestust. Johannese evangeeliumis tsiteeritakse Vana Testamenti vaid harva, seevastu Ilmuturaamat on täis viiteid Jesaja, Hesekieli ja Taanieli raamatutele ja Psalmidele.

Osa uurijaid peab mõlemat raamatut sama autori kirjutatuks, osa arvab, et need tulevad eri autoreilt, ja osa arvab, et autori küsimusel pole veel lõplikku lahendust.

Min arvaksin, et ei ole põhjust eirata nii varajast pärimust, mis meil on Ilmutusraamatu autorist. Erinevused võivad tuleneda sellest, et evangeeliumi kirjutades on Johannes kasutanud kirjutaja abi, Ilmutusraamatu kirjutas ta aga üksi. Osa erinevusi on seletatavad ka raamatute erineva olemusega.

Too varane pärimus ütleb, et Johannes kirjutas Ilmutusraamatu ajal, mil Roomas valitses keiser Domitianus. Dominitianus valitses aastail 81–96, ja ta oli esimene keiser, kes nõudis rangelt, et tema alamad teda jumalana kummardaksid. See nõudmine põhjustas kristlaste tagakiusamist, sest nad ei nõustunud keisrit jumalaks pidama. Ka Johannes pagendati vangistatuna Patmose saarele, kus ta nägi Ilmutusraamatus kirjeldatud nägemusi.

Juba keiser Nero ajal oli kristlasi taga kiusatud, kui Nero süüdistas kristlasi Rooma tulekahjus, kuna levisid kuuldused, et keiser ise oli pealinna süüdanud. Et kahtlusi vaigistada, hakkas Nero süüdistama kristlasi, aga tagakiusamine jäi ilmselt lokaalseks ega levinud Roomast muudesse riigi osadesse. Domitianuse ajal oli seega esimene üleriigiline tagakiusamine, mis kristlasi tabas.

Johannese Ilmutus on toonud tagakiusamiste ja ahistamiste keskel elanud kristlastele lootust: kõigest hoolimata on lõplik võitja Jumal. Selle maailma võimumehed võivad kristlastelt võtta kõik – ka elu –, aga tähtsaimat, kalleimat nad võtta ei saa; igavene elu on neile kättesaamatu.

Mis on Taevas sellest maailmast?

Tihti öeldakse, et miski sellest maailmas ei saa pääseda taevasse. Aga on kaks asja, mis ületavad igaviku piiri.

Jeesuse ristihaavad. Ilmutusraamat kõneleb tapetud tallest (Ilm 5:6; võrdle Jh 20:20 ja Lk 24:39). Pääste on saavutatud Kolgata keskmisel ristil, seal avati tee Jumala juurde ja päästesse (Mt 27:51).

Teine asi on usk ja uskmatus.

„Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?”
Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!”
(1Kr 15:50–57)

A ja O

A ja O (salm 1:8) on salmides 21:6 ja 22:13 lahti seletatud: algus ja ots. Tähed alfa ja oomega on kreeka tähestiku esimene ja viimane täht, nagu meie oma tähestikus a ja ü. Kreeka alfa vastab meie a-le ja oomega meie o-le (suur ehk pikk oo). Nii on meie tõlgetes kinnistunud vasteks A ja O. Heebrea tähestiku esimene täht on aalef ja viimane täht on tau. Väljendiga „aalef ja tau” peeti silmas asju tervikuna, algusest lõpuni. Vagasid juute nimetati tau-inimesteks: nad olid täitnud kogu seadust, aalefist tauni, algusest lõpuni (võrdle Lk 18:21).

Meie keeles tähendab A ja O kõige tähtsamat asja. Ilmutusraamatus tähendab see: „kõik” – algusest lõpuni ja kõike nende vahel.

Vanas Testamendis öeldakse, et Jumal on esimene ja viimne (Js 41:4; 44:6; 48:12). Sama võib öelda ka Jeesuse kohta: ta oli enne kõike loodut (Jh 1:1–2; 8:58) ja ta on ka viimne.

Johannes kasutab sama nimetust Jumala kohta veel neljal korral:
– Ilm 1:17: esimene ja viimne (= Jeesus);
– Ilm 2:8, esimene ja viimne (= Jeesus);
– Ilm 21:6, A ja O (= Jumal);
– Ilm 22:13, A ja O, esimene ja viimne, algus ja ots (= Jumal).

Salmis 1:8 nimetatakse Jumalat „Kõigeväeliseks”. Vanas Testamendis on vastav nimi „Issand Seebaot” (Vägede Issand). Ilmutusraamatus esineb „Kõigeväeline” üheksa korda: Ilm 1:8; 4:8; 11:17; 15:3; 16:7,14; 19:6,15; 21:22. Mujal Uues Testamendis on see vaid üks kord: 2Kr 6:18. „Vägede Issand” on Uues Testamendis kaks korda: Rm 9:29 ja Jk 5:4.

Paljudel Rooma vaenudes kannatanud kristlastel oli kindlasti raske vastu võtta Johannese tunnistust Jumala kõigeväelisusest, aga usk ei tohi sõltuda tunnetest, vaid Jumala Ilmutusest.

Eluraamat

„Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve.”
(Ilm 20:15)

Taevasse pääsevad seega üksnes need, kelle nimed on kirjutatud eluraamatusse. Kust ma tean, kas ma pääsen taevasse või mitte? Piibli kõige lihtsamaks päästeõpetuseks peetakse Rm 10:13:

„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”

Seega pääsevad taevasse need, kes soovivad sinna pääseda Jeesuse lepitussurma kaudu. Väljapoole jäävad need, kes soovivad panna oma lootuse oma tegudele, mitte Jeesusele.

Lootmine üksnes Jeesuse peale võib tunduda liigagi lihtne päästetee, aga kes on seda üritanud, teab, kui raske see on. Meis elavad väga visalt omaõigus ja tegude päästeõpetus.

Tuhandeaastane riik

Üks probleem Ilmutusraamatu tõlgenduses on küsimus tuhandeaastasest riigist. Tihti öeldakse, et luterlik usutunnistus on selles osas vastuolus Piibliga. Aga tasub tähele panna, et Augsburgi usutunnistus lükkab otsustavalt tagasi kõik „tuhandeaastased riigid” enne Jeesuse teist tulemist. See maailmaaeg ei näe tuhandeaastast rahuaega, pigem juhtub see, millest Johannes meile Ilmutusraamatus kõneleb: kõik areneb üha halvema suunas.

Aga kui ka paigutaksime tuhendeaastase riigi pärast Jeesuse tulemist, ei lahene kõik probleemid. Järele jääb piiblikohti, mis näivad kõnelevat vaid kahest ajastust: sellest ajast ja igavikust. Aga tuleb meeles pidada, et me ei tea taevast paljutki; pigem võiks öelda, et me teame pigem seda, mida seal ei ole (pole nuttu, valu, surma jne).

Nii selles kui ka paljudes teisteski lõpuaegu puudutavates küsimustes tuleb vältida liigset fantaasia lendu ja pidada meeles, mida me teame ja mis on Jumala saladused (võrdle 5Ms 29:28).

Ilmutusraamat kõneleb Jumala suurusest ja inimese väiksusest. Kogu maailm, ka iga inimese elu on „kõrgemas käes”, uskugu ta siis seda või mitte!

Mis on tähtsaim?

Kui loeme Johannese Ilmutust, tuleb meeles pidada, milleks see raamat on kirjutatud. See on julgustus keset tagakiusamisi elavatele kristlastele. Johannes soovis neid julgustada käima taeva teel, hoolimata usu tõttu tekkinud raskustest.

Meiegi ei tohiks takerduda mingitesse üksikasjadesse, vaid me peaksime küsima endalt: „Kas me ole teel taeva või hukatuse poole?” Johannes kirjeldab uskmatute osa süngete värgidega, aga me peame meeles pidama, et nende süngete kirjelduste vahel on kirjeldusi ka taeva ilust ja pääsenute õnnest.

Jumal kutsub kõiki inimesi päästele ja igavesse ellu, aga on ka neid, kes vabatahtlikult soovivad minna hukatusse, mis on valmistatud saatanale ja tema inglitele (Mt 25:41).