Johannese Ilmutus 21 internetis (Piibel.net)

Uus taevas ja uus maa (21:1–8)

See maailm algas loomisega (1Ms 1–2) ja loomisega see ka lõpeb. Jumal hävitab praeguse kurja ja mitmeti rikutud maailma ning loob selle asemele uue taeva ja uue maa, see tähendab uue maailma. See ei ole ainus koht Piiblis, kus sellest kõneldakse. Juba Vana Testament tõotab sedasama (Js 65:17). Teises Peetruse kirjas öeldakse selle kohta nii: „Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates...” (2Pt 3:10; soomekeelses Piiblis on „algainete” asemel „taevakehad”.) Piibli kahes esimeses peatükis on paradiisi kirjeldus: loodu oli puhas ja veatu, inimesel oli hea elada ja inimese suhe Jumalaga oli korras. Palju samasugust on selles, mida Johannes nüüd näha saab. Jumal loob uue maailma ja see on vähemalt sama imeline, nagu oli omal ajal paradiis.

Salmis 1 öeldakse, et uues loodus ei ole enam merd. Meri on vähemalt mõnedes Piibli kohtades surma ja kurjuse võrdkuju. Sellega, et seda uues loodus enam ei ole, tahetakse ilmselt öelda, et seal ei ole surma ega ka midagi muud halba. Need kuulusid vanasse pattulangemise järgsesse maailma, aga Jumal hävitab need uut maailma luues. Elu uues maailmas jätkub lõputult ja kurjuse vilju ei pea enam keegi maitsma.

Siis näeb Johannes uut Jeruusalemma, mis on kaunis nagu mõrsja. Uus Jeruusalemm tähendab nüüd ilmselt Kristuse kogudust, mille Jumal on puhastanud ja sedasi suureks peoks ette valmistanud. Peatükis 19 jutustati Talle pulmadest, mida uues loodus kord peetakse. Selleski seoses kujutati kogudust mõrsjana, kes on riietunud „säravasse puhtasse peenlinasesse” (Ilm 19:7–8). Uus Jeruusalemm tähendab ka taeva pealinna, uue loodu keskust. Sellest jutustab salmiga 10 algav lõik. Ilmselt peab Johannes uue Jeruusalemma all silmas kaht asja: pärale jõudnud Jumala kogudust ja uue maailma pealinna. Need kaks kuuluvad nii tihedalt ühte, et neid saab nimetada sama nimega.

Johannes kuuleb troonilt Jumala häält. Hääl jutustab, milline on elu uues loodus. Jumal elab omade keskel ja sel on tohutult head tagajärjed: Uude loodusse pääsenud ei tunne enam kurbust, surma, valu või vaeva. Uus loodu on teistsugune kui pattulangenud maailm. On raske kujutleda elu, milles ei ole pattu – kuna selles maailmas on patt tunginud kõikjale. Uues maailmas pattu ei ole ja sellepärast on elu seal nii teistsugune. Ei ole sõdu, omakasu tagaajamist, armutuid tegusid, solvavaid sõnu ega isegi mitte kurje mõtteid. Igavene elu on ilma patuta ja sellepärast imeliselt hea.

Ilmutusraamatu alguses kuulis Johannes Jumalat ütlemas: „Mina olen A ja O.” (Ilm 1:8). Temast on kõik alguse saanud ja temas kõik lõpeb. Nüüd on Johannes seda näinud. Mitte mingil ajastul ei ole maailm end Jumala käest lahti kiskunud. Kõik on edenenud tema plaanide kohaselt ja teeninud tema eesmärke. Jumal on maailma Looja ja Alalhoidja ning tema teeb lõpu sellele maailmale, kui näeb, et on õige aeg.

Troonilt kostev hääl jutustab, millised kaks võimalust on pärast viimset kohut. Kõik, kes soovivad „elu vett”, saavad seda tasuta. Jumala andi – igavest elu uues loodus – pakutakse kõigile, ja kellele see kõlbab, saab selle ja on kord seal, kus kõigeväeline Jumal on omade keskel. Siis meenutatakse teist võimalust, mida nimetatakse jälle teiseks surmaks ja kujutatakse põleva järvena. See on nende osa, kes ei ole teeninud elavat Jumalat ja kelle elust ei ole seda näha olnud. Jumal ise ütleb, et on vaid need kaks võimalust: kas pääseda sinna, kus on Jumal, või sattuda sinna, kus on kurat.

Uus Jeruusalemm (21:9–21)

Ingel tuleb Johannese juurde ja näitab talle Talle naist. Talle naine tähendab ilmselt Kristuse omade hulka, kes on jõudnud pärale uude loodusse. Johannes hakkab siiski kirjeldama linna. Eelpool juba tõdesime, et Johannes teeb seda ilmselt sihiteadlikult. Ta õpetab oma lugejaile, et rõõmutsev, pärale jõudnud Kirik ja uus loodu kuuluvad nii tihedasti ühte, et neist tuleb kõnelda samaaegselt ja kasutada sama nime.

Johannesel on raske nähtut kirjeldada. Ta võrdleb uue Jeruusalemma kirkust kalliskivide säraga. Linnas elab Jumal ja sellepärast kiirgab see valgust. Uue Jeruusalemma arhitektuuri kuulub lahutamatult arv kaksteist. Valitud rahvas jagunes kaheteistkümneks suguvõsaks. Hõimude esiisade nimed ongi kirjutatud linna kaheteistkümnele väravale. Linna müüril on kaksteist aluskivi ja nende peal kaheteistkümne apostli nimed. See tuletab meelde, et Jumala plaani kuulus kaks perioodi: vana leping ja uus leping. Ka uues loodus mäletatakse veel, mida tegi Jumal, et inimkonda päästa – sellest kõnelevad Iisraeli hõimude ja apostlite nimed väravail ja müüril.

Ingel mõõdab ära linna pikkuse, laiuse ja kõrguse. Varem on Johannes saanud sama ülesande. Peatükis 11 kästi tal mõõta ära „Jumala tempel ja altar ning need, kes seal kummardavad” (Ilm 11:1). Sellega seoses viitasime Sakarja raamatule (Sk 2:1–5) ja tõdesime, et mõõtmine tähendab rohkem kui üksnes pikkuse väljaselgitamist. Mõõtmine tähendas kaitse alla võtmist. Sellega on ilmselt siingi tegu. Uus Jeruusalemm on Jumala kaitse all ja sellepärast ei taba seda ükski õnnetus. Jumal kaitseb linna kõige kurja eest ja selle õnn kestab igavesti.

Johannes esitab mõõtmise tulemused. Linn on kuubi kujuline, selle üks külg on 12 000 staadioni (eestikeelses Piiblis „vagu”; staadion = umbes 200 meetrit), umbes 2300 kilomeetrit. Linna mõõdud on tohutud. Ehk ei olegi eesmärgiks esitada meile linna mõõte, vaid kuulutada selle suurust ja vägevust: see on enam, kui keegi suudaks kujutleda. Sellest kõneleb ka müüri kõrgus: 144 küünart, umbes 72 meetrit. Tavalise linna müür oli vaid mõned meetrid. Mõlemad Johannese esitatud arvud jaguvad arvuga 12. Jälle tuletatakse meelde kahtteist Iisraeli suguharu ja kahtteist apostlit.

Vana lepingu templis oli kõige püham paik kuubi kujuline. Johannes ütleb, et ka uus Jeruusalemm on kui kuup. Selles sisaldub suur sõnum. Vana lepingu ajal õpetati, et templi kõige püham ruum on see paik, kus elab Jumal. Uues Jeruusalemmas on tõsi see, mida kõige pühamast paigast usuti: seal elab Jumal. Seda tuletab meelde linna kuju. Templi kõige pühamasse paika tohtis minna üksnes ülempreester korra aastas. Uude Jeruusalemma tohib tulla igaüks, kes on Jumala oma. Jeesus on avanud sinna tee, tema veres on meid puhtaks pestud, ja sellepärast tohime minna sinna, kus on Jumal.

Johannes kirjeldab linna ja loetleb selle üksikasju. Linn on imeline – selle tänavad on kullast, müür on ehitud kalliskividega ja iga värav on valmistatud ühest pärlist. Kaksteist kalliskivi, mida Johannes täpselt üles loeb, on samad kivid, mida ülempreester kandis oma rinnakilbil. Juba vana lepingu ajal mõisteti, et Jumalale kuulub kalleim ja parim, ja sellepärast taheti peenimad kalliskivid pühendada temale. Uus Jeruusalemm kogu oma hiilguses kuulutab sedasama: Jumal on kuningate Kuningas ja sellepärast kuuluvad suurimad aarded temale.

Jumala koda inimeste keskel (21:22–27)

Templit uues Jeruusalemmas ei ole. Tempel oli see paik, kus sooritati ohvreid inimeste pattude pärast. Pärast Jeesuse surma pole neid ohvreid enam tarvis – eriti uues loodus, kus pattu enam ei ole. Tempel oli ka kohtumispaik Jumalaga. Uues Jeruusalemmas elab Jumal omade keskel ja sellepärast pole vaja erilist paika, kus kohtuda Jumalaga. Linnas ei vajata ka valguseallikaid. Jumal, kes linnas elab, on kirkus ja valgustab linna.

Ka selles maailmas on häid asju: seda, mis toob rõõmu, ja häid ande, mis Jumal on meile andnud. Ehk just seda tahab Johannes öelda salmis 26, kui ta kõneleb rahvaste hiilgusest ja aust. Need

tuuakse uude Jeruusalemma ja neist saab ka seal rõõmu tunda. Aga miski halb, rüve ja jäle linna ei pääse. Linn jääb suletuks ka kõigile neile, kes ei ole kõlblikud linna sisenema. Sedasama ütleb Jeesuse mõistujutt kuningapoja pulmapeost (Mt 22:1–14). Ainult need, kes on riietatud pulmarõivasse, kõlbavad pühasse linna, ja pulmarõivad on pattude andekssaamine Jeesuse veres. See katab kinni meie kurjuse ja rüveduse.