Johannese Ilmutus internetis (Piibel.net)

Pealkiri 1:1–3

Ilmutusraamatu nimi on eksitav. Seda raamatut nimetatakse Johannese Ilmutuseks, ehkki tegu on Jeesuse ilmutusega. Raamatu esimeses lauses öeldakse, et ülestõusnud Kristus sai ilmutuse Jumalalt Isalt ja saatis oma ingli ilmutama seda Johannesele. Võime kõnelda ilmutuste ahelast. Patune inimene ei talu püha Jumala otsest kõnet. Jeesus on vahemees inimeste ja Jumala vahel. Ta on kui muundaja, kes muundab Jumala ääretu väe patusele inimesele sobivaks. Jeesus sai ilmutuse, et jutustada oma teenijaile, mida Jumal on otsustanud ja mis hakkab toimuma Jumala otsuse järele.

Ilmutusraamatu kirjutaja ütleb, et ta on Jeesuse sulane ehk ori. Samamoodi nimetas end Paulus (näiteks Fl 1:1). Kes see Johannes on, selgitasime sissejuhatuses. Pole kindel, aga on siiski võimalik, et tegu oli apostel Johannesega, ühega kaheteistkümnest.

Ilmutusraamat ei sisalda Johannese enese mõtteid või tema fantaasiaid maailma tulevikust. Sellest kõneleb salm 2. Johannes kirjutas seda, mida sai kirjutamiseks Jumalalt. Sellepärast kõneleb ta Jumala sõnast ja Jeesuse Kristuse tunnistusest. Kui seda meeles peame, loeme Ilmutusraamatut õigesti. Meil pole tegu inimese vaimusünnitisega, vaid sellega, mida Jumal on heaks arvanud meile jutustada.

Jumala mõte oli, et Johannesele antud ilmutus pandaks kirja ning et seda loetaks ja kuulataks Jumala koguduses. Ilmutusraamatut ei antud selleks, et see rahuldaks inimeste lõputut uudishimu, vaid selleks, et seda usutaks ja sellest tehtaks õiged järeldused. Seda tähendab tallel hoidmine salmis 3. Ilmutusraamat ei ole kirjutatud üksnes neile, kes elavad vahetult enne Kristuse tagasitulemist. Sellepärast õhutab Johannes kõiki lugema, mida ta näha sai.

Sõnal õnnis on UT-s ennekõike kaks tähendust. Õnnis tähendab päästetut – seda, kes on teel taevasse. Vahel peetakse õndsa all silmas ka seda, keda tasub õnnitleda. Siin on tegu ilmselt viimasega. Õnnitleda tasub neid, kes loevad ja kuulevad Ilmutusraamatut ning usuvad, mida see ütleb. Seda sellepärast, et hetk on lähedal. Küsimus on ilmselt hetkes, mil Kristus saabub. See on lähedal. Kes loeb Ilmutusraamatut, teab seda ja mõistab valmistuda Jeesuse tagasitulemiseks. Seda, kes nii teeb, tasub õnnitleda.

Tervitus kogudustele (1:4-8)

Johannes saatis Ilmutusraamatu Aasia maakonna seitsmele kogudusele ilmselt samamoodi, nagu Paulus saatis kogudustele oma kirju. Johannese tervituski meenutab Pauluse kirjade algustervitust. Ta soovib kogudustele armu ja rahu. Salmis 4 öeldakse Johannese kohta vaid nimi, esitlemata teda üksikasjalikumalt. See viitab, et Johannes oli tuntud mees – kõik teadsid, kes ta oli, mistõttu polnud tarvis teda laiemalt esitleda. See kõneleb selle kasuks, et Ilmutusraamatu kirjutaja oli jünger Johannes. Kindel kristlik pärimus ütleb, et ta oli umbes 30 aastat piiskop just neil aladel, kuhu Ilmutusraamat on saadetud.

Seitse kogudust, mida loetletakse hiljem, olid vaid osa Rooma riigi Aasia provintsi kogudustest. Miks kõneldakse siiski vaid neist seitsmest? Mainitud kogudustes oli palju sellist, millest teised kogudused said õppust võtta. Kogudustest jutustatakse head, seda, mis kõlbab teistele eeskujuks. Samas kõneldakse ka pattudest, mida esines mainitud kogudustes, ja teisi kogudusi hoiatatakse langemast samadesse pattudesse. Seitse mainitud kogudust annavad ülevaatliku pildi sellest, milline võis olla teistegi koguduste elu – oma heade ja halbade külgedega –, ja ehk sellepärast kõneldakse vaid neist seitsmest. Sellel, et mainitakse just seitset kogudust, võib olla teinegi põhjus. Seitse on Piiblis täiuslikkuse arv. Seitse kogudust kujutab kogu Kristuse Kirikut, selle kõiki kogudusi.

Jumal ilmutas Moosesele, et tema nimi on „Mina olen” (Jahve, 2Ms 3:14). Johannes soovib armu ja rahu „temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb”. Johannes on otsekui avanud Jumala nime saladuse ja ütleb midagi sellest, mida Jumala nimi tähendab. Kuna Jumal on, on ta kõige ülalpidaja. Kuna ta oli, on ta kõige olemise algus. Kuna ta tuleb, on ta see, kes lõpetab kord selle maailma. Johannese Jumala määratlus tuletab meelde, et Jumal elab igavikus, kus kõik ajavormid on imelisel viisil kohal.

Seitse vaimu salmis 4 tähendab ilmselt Püha Vaimu. Jesaja raamatu 11. peatükis kõneldakse tulevasest Messiast ja paljastatakse seitsme Jumala Vaimu omadusi (Js 11:2). Võimalik, et „seitse vaimu” tähendab just Püha Vaimu omadusi. On teinegi võimalus: sellega, et kõneldakse seitsmest vaimust ja seitsmest kogudusest, õpetatakse, et Püha Vaim on kohal kõigis kogudustes. Ühtki kogudust ei ole jäetud Jumala Vaimu osaduseta.

Peale Jumal Isa ja Püha Vaimu soovib Johannes armu ja rahu Jeesuselt Kristuselt. Siingi on nähtav Jumala kolmainsus.

Vanast ajast on öeldud, et Jeesusel on kolm ametit. Ta on Prohvet, Preester ja Kuningas. Sedasama õpetavad siin Johannese sõnad.

Jeesus on „ustav tunnistaja” – seega prohvet, õpetaja ja kuulutaja.

Siis tuletab Johannes meelde, mida Jeesus on teinud meie eest. Ta on lunastanud meid pattudest ja nende karistustest oma verega. Jeesus oli seega Preester, kes ohverdas iseennast kogu maailma pattude pärast. Sel ohvril oli niisugune mõju, et kõigist Jeesuse omadest on saanud preestrid. Vana lepingu ajal tohtisid üksnes preestrid tulle Jumala ette, ja neistki üksnes ülempreester tohtis minna kõige pühamasse paika, templi ruumi, kus usuti Jumalat elavat. Nüüd on see õigus meil kõigil. Tee Jumala juurde on avatud, kuna Jeesus on selle meile avanud. See ei tähenda, et kogudustes poleks preestreid vaja. UT kõneleb neist, kes on seatud pidama koguduse karjase ametit. Nii on Jumal määranud, et Jumala tahtele vastav kord saaks koguduses teoks ja et koguduse eest hoolitsetaks armuvahenditega, Jumala sõna ja sakramentidega.

Johannes ütleb, et Jeesus on ka maailma vägevaimate valitseja, kelle päralt on kirkus ja kellel on võimus. Jeesus on seega Kuningas. Kiri filiplastele ütleb sedasama: „Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all.” (Fl 2:9–10)

Jeesus tõusis pilve peal taevasse ja Jumala inglid lubasid, et ta tuleb samamoodi tagasi (Ap 1:11). Kui see toimub, näevad teda kõik, ka need, kes ta tapsid. Surnud tõusevad üles ja neil, kes on võidelnud kuningate Kuninga vastu, on ääretu valu. Nad taipavad, et olid võidelnud taeva ja maa Issanda vastu.

Jumal ütleb end olevat „A ja O”. Ilmutusraamat kirjutati algselt kreeka keeles ning kreeka tähestiku esimene täht on alfa (vastab meie A-le) ja viimane oomega (vastab meie O-le). Jumal ütleb seega, et ta on kõige algus ja kõige lõpp. Temast on kõik pärit ja temasse kord kõik lõpeb. Tema on Kõigeväeline, kes juhib maailma ajalugu algusest lõpuni just nii, nagu ta on oma suures tarkuses otsustanud.

Ilmub ülestõusnud Issand (1:9–20)

Patmos on saar Egeuse meres umbes 100 km Efesosest lõunas. Saar on väike ja roomlased kasutasid seda pagendamise paigana. Keiser Domitianuse valitsusajal kiusati kristlasi rängalt taga. Keiser nõudis, et teda tuleb teenida kui jumalat, aga kristlased ei saanud sellega nõustuda. Nende tagakiusamiste ajal pagendati Johannes Patmosele, kus sündis Ilmutusraamat. Jumal saab panna ka kurja teenima tema omi. Ilma tagakiusamise ja pagendamiseta ei oleks Ilmutusraamatut ehk iialgi kirjutatud.

Jumal näitas Johannesele midagi sellist, mida inimestele tavaliselt ei näidata. Johannes jutustab, et teda valdas Vaim. See tähendab ekstaasi, seisundit, milles inimene on justkui endast väljas ja saab kogeda Jumala erilist kõnetamist. Johannes ei ole ainus inimene Piiblis, kellest seda jutustatakse. Paljud VT prohvetid, nagu ka Paulus (2Kr 12) ja Peetrus (Ap 10), said kogeda sedasama.

Issanda päev tähendab pühapäeva, mille kristlased juba varakult valisid pühaks päevaks juutide sabati (laupäeva) asemele. Jeesus tõusis surnuist üles pühapäeval ja sellepärast sooviti just see päev pühitseda Issandale.

Johannes kuuleb valju häält, mida ta võrdleb pasunaga. Hääl käsib kirjutada üles, mida ta varsti näeb, ja saata kirjutatu seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Johannes pöördub vaatama, kust hääl tuleb, ja näeb samasugust nägemust nagu Taaniel omal ajal (Tn 7:9–14): seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja (soomekeelses Piiblis „inimese”) sarnane. Lambijalad tähendavad – nagu öeldakse salmis 20 – neid seitset kogudust, mida eelpool loetleti. Kuna neid on seitse – täiuslikkuse arv –, tähendavad need ka kogu Kristuse Kirikut, kõiki maailma kogudusi. Nägemuses on võimas sõnum: Jeesus on keset oma Kirikut. Ta liigub seal, kus on tema omad, ega jäta omasid ka rasketel aegadel.

Johannesel on raske seletada, kuidas lambijalgade keskel olev inimese sarnane olend välja näeb. Sellepärast kasutab ta võrdlusi. Kõigest on üle Kristuse tohutu kirkus. Johannes kõneleb säravast villast, lumest, tulest, hõõguvast vasemaagist (soome Piiblis pronksist) ja päikesest. Jeesuse suurusest kõneleb ka tema hääl. Egeuse mere lained tekitavad võimast heli, kui need löövad vastu Patmose saare rannakaljusid. Midagi sarnast on Ülestõusnu hääles. Jeesusel on käes seitse tähte ja suus terav mõõk. Me ei püüa selgitada, kuidas Jeesus välja nägi, kui tema suust välkus kaheterane mõõk. Ütleme vaid, et tegu on keelega, mis on täis sümboleid, võrdkujusid. Vahest kirjeldab mõõk Jumala sõna (Ef 6:17 ja Hb 4:12), mis tungib kõikjale, hoolimata inimeste ehitatud tõketest.

Ka Jumala omad on patused inimesed. Sellepärast langeb Johannes Kristuse kirkuse ees maha ja on otsekui surnu. Muud ei saa patune inimene Jumala pühaduse ees teha. Jeesus alustab oma kõnet samuti nagu paljudes evangeeliumiraamatute lugudes: „Ära karda!” Jeesus on täis tõde ja armu, pühadust ja armastust.

Salmis 17 ütleb Jeesus enese kohta seda, mida eelpool on öeldud Jumalast. Nagu Isa, on ka Poeg esimene ja viimne, kõige algus ja lõpp. Ilmutusraamat õpetab ka mujal Jumala kolmainsust: Jeesusega seostatakse samu mõisteid ja omadusi nagu Jumal Isaga.

Salmis 18 kõneleb Jeesus enda suurusest ja kuradi väiksusest. Kurat on nii tähtsusetu, et tal pole isegi oma riigi võtmeid. Jeesus on need temalt ära võtnud. Sellepärast on Jeesusel meelevald mõista inimesi surmavalda, vaeva ja ängistuse paika, ja temal on meelevald päästa sinna sattumast. Inimese ja Jumala vahel ei ole kohtunik mitte kurat, vaid Jeesus.

Peatüki viimases salmis paljastab Jeesus nende tähtede saladuse, mis on tema käes. Tähed kujutavad nende seitsme koguduse ingleid. Ingel ei tähenda arvatavasti inglit selle sõna tegelikus tähenduses. VT-s kõneldakse inglitest (sõnumitooja, heebrea sõna, mis tähendab inglit) ja peetakse silmas Jumala prohvetit (Hg 1:13) või preestrit (Ml 2:7). Ilmselt on siingi tegu millegi taolisega. Inglid tähendavad koguduste karjaseid. Seda arusaama toetab ka asjaolu, et järgmiste peatükkide kirjad kogudustele on adresseeritud „koguduste inglitele”. Need on seega saadetud koguduste karjastele.

Jeesuse eriline hoolitsus on suunatud koguduse karjastele. Ilmselt tähendab just seda asjaolu, et seitse tähte on Jeesuse käes. Koguduste karjased ei ole teeninud välja erilist positsiooni Jumala omade hulgas. Nende eest hoolitsetakse sellepärast, et neil on täita äärmiselt tähtis ülesanne. Nad juhivad Kristuse karja taeva poole. Kui karjased lähevad eksiteele, eksib ka kari. Ka koguduste karjased on nõrgad inimesed ja sellepärast vajavad nad Jeesuse erilist hoolitsust. Jeesus võtab karjased otsekui oma kätte ja teeb kõik, et kari jõuaks karjaste juhtimisel pärale taeva kirkusesse.