Johannese Ilmutus 7 internetis (Piibel.net)

144 000 – kes nad on? (7:1–8)

Kuuenda pitseri murdudes nägi Johannes maailma vappumas: Jumala viha käis üle maa, taevatähed kukkusid maa peale ja inimesed palusid ängistuses surma. Keda see nägemus ei vapustaks? Vaevalt küll Jumala omadki loevad seda kartuseta. Kaheksandas peatükis nägemus jätkub: käsil on viimsed päevad ja maailma raputavad ennenägematud nuhtlused. Enne uut ja üksikasjalikumat lõpu kirjeldust näidatakse Johannesele midagi, mis Jumala omi julgustab, lohutab ja kinnitab.

Esmalt näeb Johannes nelja inglit seismas ilmamaa neljal nurgal, niisiis üks igas ilmakaares. Nende ülesanne on hoida kinni tuuli, et need ei pääseks maad kahjustama. Tuuled – või pigemini tormid – kujutavad jõude, mis saavad maailmas võimuse viimseil päevil. Nende jõudude tõttu maa vappub ja ängistus ilmamaal kasvab suureks. Märkame jälle, et see maailm ei ole juhuse pillutada. Jumala inglid hoiavad kinni neid jõude, mis kahjustavad loodust ja inimkonda. Need lastakse vabaks alles siis, kui Jumal nii otsustab. Jumalal on kõik meelevald ning maailmas ei toimu midagi tema teadmata ja lubamata.

Siis näeb Johannes inglit tulevat üles päevatõusu poolt ehk idast, ja ta kannab elava Jumala pitserit. Pitserit kasutati omandi tähistamiseks: kelle pitseri kujutis oli kauba peal, sellele kaup kuulus. Ingel tähistab Jumala teenijad Jumala pitseriga, enne kui kurjuse jõud lahti päästetakse. Need, keda tähistatakse, on seega Jumala omand. Johannes ei näe pitseriga tähistatuid, aga kuuleb, kui palju neid on: 144 000.

Ilmutusraamatus on raskeid kohti ja see on üks neist. Mida see nägemus tähendab ja kes on 144 000 äramärgitut? Seitsmenda peatüki alguses jälgib Johannes, mis toimub maa peal. Sellepärast on selge, et nägemus ei kõnele taevasse pääsenutest, vaid Jumala omadest, kes elavad ja võitlevad maa peal. Nemad tähistatakse pitseriga, enne kui algab maailma lõppvaatus. Kes nad on, selles Piibli seletajail üksmeel puudub. Paljud arvavad, et siin kõneldakse teatud piiratud Jumala omade hulgast – vahest märtritest või juutkristlastest. Täiesti võimatu see mõte ei ole. Paremaks seletuseks pean siiski seda, et 144 000 ei ole teatud rühm Kristuse Kirikust, vaid see kujutab kõiki Jumala omi, kogu Jumala rahvast, mis võitleb maa peal enne Jeesuse tagasitulemist.

Nägemuse ülesanne on julgustada igaüht, kes usub Kristusesse: Sa oled Jumala omand ja Jumal hoolitseb oma omandi eest. Jumal on sind pitseriga tähistanud, sa kuulud taeva ja maa Issandale ja sellepärast pole põhjust karta. Kui ka maailmas möllab torm, ei lase Jumal omadel hukkuda. Pärast hirmutavaid pitserinägemusi ongi neid tõotusi hea kuulda.

Ilmutusraamatus on teinegi koht, kus kõneldakse 144 000 äramärgitust. Peatükis 14 on Jeesus Siioni mäel koos 144 000-ga, kes on pitseriga tähistad. Eelpool antud seletus sobib hästi kokku ka selle nägemusega. Peatükis 13 kõneldakse metsalisest, kes märatseb ja võitleb maa peal elava Jumala koguduse vastu. Nägemus Jeesusest ja 144 000 äramärgitust kinnitab Jumala omadele, et Jeesus ei jäta oma karja ega lase metsalisel hävitada Jumala rahvast. Jeesus on koguduse keskel ja valvab Jumala omandit. Seda on oluline teada, kui loed neist tormidest, mida Ilmutusraamat kirjeldab. Sedasama tõotas ka Jeesus ise:

„Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
(Mt 28:20)

Piibliga on raske põhjendada mõtet, et Jumala omade hulgast võidaks eraldada väiksemat rühma, mis on teistest paremas positsioonis. Kõik, kes on ristitud ja usuvad Jeesusesse, on Jumala lapsed

ega ole keegi teistest parem või halvem. Galaatia kirjas öeldakse: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.” (Gl 3:28) See kõneleb vastu mõttele, et 144 000 äramärgitut oleks piiratud rühm Jumala omade seas.

Ilmutusraamat näib õpetavat, et kõik inimesed – vähemalt lõpuaegade tormides – on ära märgitud. Ilmutusraamat kõneleb peale Jumala pitseri ka metsalise märgist ja peab silmas, et iga inimene on kas Jumala või kuradi omand. Mitte keegi ei kuulu mõlemale. Jeesuse omaks ristitu ja temasse uskuja on Jumala oma. See, kes Jeesusest ei hooli, on kuradi oma. See ei tähenda, et igaühe osa on pitseriga paigas ega saa enam midagi teha. Jumal kutsub enda juurde neid, kes praegu on kuradi omand. Ja on oht, et Jumala oma loobub usust ja temast saab kuradi omand.

Miks siis kõneldakse 144 000 äramärgitust, kui mõeldakse siiski kogu võitlevat kogudust, kuhu kuulub kindlasti rohkem kui 144 000? Ilmutusraamatu arvude mõte ei ole niivõrd edasi anda täpset hulka. Enamasti on neil mingi muu sõnum. Arv 144 000 ütleb, et Jumal tunneb omi nii täpselt, et suudab öelda, kui palju neid on. Meie seda ei tea, aga tema, kes näeb inimese südamesse, teab. Täpne arv tuletab meelde ka seda, et Jumala plaanides on kord ja kooskõla. Seda kuulutab ka Iisraeli sugukondade loend. Igast sugukonnast on sama hulk pitseriga tähistatuid. See tahab ilmselt öelda, et Jumala päästev tegevus toimub just nii, nagu Jumal on kavandanud. Just need, keda Jumal on valinud ja kutsunud enda omaks, on päästetute hulgas (vaata Rm 8:30).

Seletus, et see loend peab täht-tähelt silmas Iisraeli sugukondi, on ilmselt võimatu. Kõiki loendis mainitud hõimusid ei ole enam olemas – ega olnud ka Ilmutusraamatu kirjutamise ajal. Osa neist on kadunud „rahvaste merre”. Sellepärast tuleb ilmselt arvata, et loendi sõnum on midagi muud kui edasi anda pitseriga tähistatud juutide hõimu ja hulka.

On piibliseletajaid, kes ütlevad, et Jumala omad ei pea kogema lõpuaegade viimseid ja kõige koledamaid nuhtlusi. Enne, kui neil lastakse tulla, tõmmatakse Jumala omad taevasse. Piiblis seda ei tõotata. Jumala rahvas elab ja võitleb lõpuni keset kurja maailma. Aga Jumal tõotab seda, et ta on meiega, kaitseb ja aitab meid. Kui me seda teame, võime olla julged, olgu meie ees mis tahes.

Suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada (7:9–17)

Selles maailmas võitlevat Jumala kogudust on julgustatud sellega, et Jumal hoolitseb oma omandi eest. Siis näeb Johannes teist nägemust, mis samuti julgustab Jumala omasid vastu pidama maailma tormides.

Johannes on näinud võitlevat kogudust ja nüüd näidatakse talle rõõmutsevat kogudust taevas. Johannes tohib vaadelda aega, mil selle maailma kurjus on möödas ja Jumala omad viimseni taevasse pärale jõudnud. Selles rahvahulgas on inimesi kõigist rahvastest, maadest, hõimudest ja keelerühmadest. Nende kohta öeldakse, et neil on seljas pikad valged rüüd ja käes palmioksad.

Valge rüü kujutab ilmselt õigust, mis on Jumala omadel. Salmis 14 öeldakse, kuidas omandatakse see õigus. Valge rüü on sellel, kes „on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres”. Üksnes Jeesuse veri peseb patuse inimese puhtaks ja ilma selleta ei saa mitte keegi jääda püsima püha Jumala ees.

Palmioks anti võitjale võidu märgiks. Siingi on sama mõte. Taevasse pääsenud on võitnud. Nad ei ole usust ära langenud ja on nüüd seal, kus ei ole enam mingit vaeva ega muret. Võit ei ole siiski nende endi saavutus. Kuna Jeesus on Võitja, saavad ka tema omad võidu.

Johannes on kord juba varem jälginud taevast jumalateenistust (Ilm 4 ja 5). Nüüd ta näeb, kuidas Jumalat teenitakse siis, kui kõik tema omad on taevas ja igavene elu alanud. Päästetud koos inglitega laulavad tänu Jumalale. Üksnes temale kuulubki au ka selle eest, et on pääsetud taevasse.

Mitte keegi ei lähe sinna omal jõul. Aga kuna Jumal viib ja kannab, on taevas tohutu rahvahulk kõigi rahvaste seast.