Johannese Ilmutus 18 internetis (Piibel.net)

Alistunud Paabel (18:1–3)

Johannes näeb inglit, kes näitab talle Paabeli hävingut. Seda oli lubatud juba varem (Ilm 14:8), ja nüüd järgneb täpne kirjeldus, kuidas kuradi riik langeb. Kuradi riik on praegu nagu mägedele rajatud – see näib vankumatu. Aga kord on see kui hävitatud linn. See veetis luksuslikku elu, aga selle hiilgus ei jätkunud lõputult. Jõukas linn võidakse purustada maatasa. Nii läheb kuradi riigiga.

Minge välja! (18:4–8)

Enne, kui Johannes kuuleb Paabeli hävitamise kirjeldust, kuuleb ta Jumala omadele antud käsku lahkuda linnast, enne kui see hävitatakse. Mida see käsk tähendab? Jeesus õhutas omi lahkuma Jeruusalemmast enne selle hävitamist (Mt 24:15–20). Paljud kristlased järgisid Jeesuse üleskutset, kui nad nägid hävingut lähenemas, ja vältisid surma, kui Rooma sõjavägi tungis linna sügisel 70 pKr. Nüüd on tegu sarnase soovitusega. Paabel ei tähenda Ilmutusraamatus tavalist linna, kust saaks põgeneda, vaid kuradi riiki.

Paljud on mõistnud seda käsku nii, et Jumala omad peaksid lahkuma kurjast maailmast. On asutatud kloostreid ja arvatud, et kloostris saab vältida maailma patte ja pääseda eemale kuradist. Seda ei ole juhtunud. Patt on reaalsus ja kurat tegutseb ka kloostris – sest sealgi elab ja viibib patuseid inimesi.

Teised on mõistnud seda käsku nii, Jumala omad peavad lahkuma sekulariseerunud kirikust ja asutama tõsiusklike kogudusi, milles ei ole sekulariseerunud kiriku probleeme. Nii on talitatud, aga heast tahtest hoolimata ei ole see ettevõtmine õnnestunud. Neissegi kogudustesse on tunginud patt – sest nendegi liikmed on inimesed – ja kuradil on tavaliselt õnnestunud hajutada neid üha väiksemateks ja omavahel tülitsevateks rühmadeks.

Kui Paabel kujutab endast kuradi riiki, tähendab käsk sellest lahkuda ilmselt lahtiütlemist kuradi teenijate tegevusest. Esimeste kristlaste puhul tähendas see näiteks seda, et ei sõbrustatud Kristuse Kiriku vastu võitleva metsalise – Rooma riigiga. Kuradi riiki ootab kohus, ning ka igaüht, kes on seotud kuradi riigi ja selle teenijatega, ootab kohus sel päeval, mil see riik hävitatakse. Seega tuleb näha, kus tegutseb kurat oma teenijatega, et hävitada Kristuse Kirikut, ja hoida end lahus sellest tegevusest. Paabelist lahkumine tähendab ilmselt seda.

Paabelile lubatakse karmi kohut. See on teinud palju kurja, kiusanud taga ja tapnud Jumala omi. Viimselpäeval maksab see oma tegude eest ränka hinda. Sellele makstakse kahekordselt tagasi see, mis see ise on teinud. Kui mõtleme kõigele kurjale, mida kurat oma teenijatega on maailma ajaloo jooksul teinud, mõistame, kui kohutav tuleb see kohus. Et meie ei satuks selle osalisteks, peame lahkuma Paabelist – tuleb hoida end lahus kuradi rünnakutest Jumala ja koguduse vastu.

Taevas rõõmustab (18:9–20)

Paabeli hävingu kirjeldus on jahmatav. Kõlavad justkui näitelavale marssiva kolme koori hädahüüded kuradi riigi langemise pärast: esmalt valitsejad, siis kaupmehed ja lõpuks meresõitjad.

Kuradi riik on olnud võimas. See on ajaloo jooksul esinenud mitmel kujul ja alati on sel olnud nähtavat hiilgust. Luksuskaubad, millest esitatakse pikk loend, kujutavad just seda. Aga nüüd on kõik läinud, ning paljud kurvastavad, nutavad ja kaebavad, kui nad seda näevad. Nende isand on alistunud.

Siis suundub pilk Jumala riigile. Selle liikmeid õhutatakse rõõmustama kuradi riigi langemise üle. See, kes on külvanud hävingut maa peal, on nüüd hävitatud. Paljude Jumala laste kohtuniku üle on kohut peetud. Ja see rõõmustab Jumala omi. Käsk rõõmustada kuradi riigi langemise üle võib tunduda sobimatu – kristlased peaksid ju õnnistama ka oma vaenlasi. Küsimus ei olegi niivõrd selles, et nüüd rõõmustatakse kuradi ja tema omade karmi saatuse üle. Jumala rahvas rõõmustab, kuna õiglus on viimaks võitnud. Jumal on võtnud võimu ja teinud lõpu kõigele kurjale. See annab põhjust rõõmustada.

Ei ole enam midagi head (18:21–24)

Peatüki viimased salmid ütlevad veel kord, kuidas lõpuks läheb. Kurat võitleb Jumala omade vastu ja sellepärast on kogudusel praegu raske. Aga kord see võitlus lõpeb – see lõpeb kindlasti, kuna kõigeväeline Jumal on nii otsustanud. Kuradi riik langeb ja siis lõpeb kõik kuri, mis praegu on reaalsus. Nii juhtub päeval, mil Kristus saabub kirkuses maa peale. Seda peab Jumala kogudus meeles pidama. See tuletab meelde, kelle poolel tasub püsida. Jeesuse omad on Võitja poolel, ja sellepärast ei või keegi olla nii rumal, et lahkuks selle rahva seast.

Salmi 24 alusel võime järeldada, et Paabel ei ole linn, mille asukohta saaks kaardil näidata. Paabelist öeldakse, et selle käed on määritud kõigi prohvetite ja pühade – ehk märtrite – verega. Ei ole ju kõik Jumala nime pärast tapetud surnud ühes kindlas linnas. Aga kõikjal seal, kus inimesi on tapetud selle pärast, et nad on tunnistanud usku elavasse Jumalasse, on olnud kuradi riik. Seal on Jumala vaenlane saanud tõmmata inimesi enda poole ja olnud edukas võitluses Jumala koguduse vastu. Paabel ongi kuradi riik, mis on levinud maailmas igale poole.

Kuradi riigi hävides kaob kõik see hea, mida tema riigi liikmed on saanud nautida. Näidetena esitatakse muusika, käsitööoskused ja rõõmsad pulmapeod. Häda siis neile, kes on olnud Jeesuse vastu ja kuulunud kuradi rahva hulka. Neilt võetakse viimselpäeval ära kõik, mis on hea ja ilus. Jumal on siiski kõigi heade andide andja. Hukatuse õudus ongi just selles. Kui satume kusagile, kus lahutatus Jumalast on lõplik ja täielik, ei ole enam midagi head – mitte midagi, mida sai nautida selles maailmas, ehkki ei mõistetud tänada selle eest Jumalat. Mitte keegi selles maailmas ei ole täiesti ilma jäänud Jumala headest andidest, aga hukatuses on see tõsi. Ja see teeb hukatuse halvaks paigaks.