Johannese Ilmutus 2 internetis (Piibel.net)

Kiri Efesosse

Kirjad seitsmele kogudusele on adresseeritud koguduste inglitele ehk karjastele (vaata salmi Ilm 1:20 seletust). Kirjade sõnum on mõeldud siiski kogu kogudusele ja kogu Kirikule – see ilmneb kirjadest.

Väike-Aasia märkimisväärseim linn oli Efesos. Linnal oli suurepärane asukoht ja pikk ajalugu. See kuuluski Rooma impeeriumi tähtsaimate keskuste hulka. Efesose koguduse sünnist kõneldakse Apostlite tegude 19. peatükis. Koguduse asutaja oli Paulus. Vana kiriklik pärimus jutustab, et Efesoses tegutsesid apostel Johannes, Timoteos ja Jeesuse ema.

Kogudustele saadetud kirjades esitletakse esmalt kirja tegelikku saatjat. Nüüd öeldakse Jeesuse kohta seda, mida tema kohta oli jutustatud juba eelmise peatüki lõpusalmides (vaata nende salmide seletust). Siis kirjeldatakse koguduse seisundit: esmalt selle häid külgi ja siis probleeme. Efesose kogudus saab Jeesuselt palju kiitust. See on elav kogudus, mis ei ole järele andnud ka tagakiusamiste surve all.

Eriti kiidab Jeesus kogudust selle eest, et see ei ole lasknud koguduses tegutseda valeõpetajail. Valeõpetajaist mainitakse nimeliselt nikolaiite ehk Nikolaose järgijaid. Kes nad on olnud ja mida õpetanud, seda me ei tea. Ometi märkame, et õigest õpetusest ja Jumala tahte kohasest elust kinnipidamine on Jeesuse meelest tõesti tähtis. See ilmneb ka teistele kogudustele saadetud kirjadest.

Efesose kogudus saab Jeesuselt ka etteheiteid. On maha jäetud „esimene armastus” ja sellepärast õhutab Jeesus kogudust tegema jälle „esimese armastuse tegusid”. Apostlite tegudes jutustatakse, mis toimus Efesoses, kui osa linna elanikke kristlasteks pöördusid. Need, kes olid harrastanud nõidust ja kel oli sellealast kirjandust, tõid raamatud kokku ja süütasid põlema. Raamatute väärtus oli 50 000 hõberaha (Ap 19:19). Hõberaha oli umbes töömehe päevapalk. Põletatud raamatute väärtus praeguses rahas oleks seega umbes 1,7 miljonit eurot! Usku Jeesusesse võeti tõsiselt ja sellest tehti ka järeldused.

Ind, mis oli olnud usutee alguses, oli ilmselt vaibunud. Usuga ei olnud enam nii tõsi taga kui varem. Sellepärast Jeesus laidab kogudust ja õhutab naasma selle tulisuse juurde, mis koguduses oli valitsenud pärast selle sündi. Kui kogudus ei paranda meelt, lubab Jeesus jätta Efesose koguduse omade hulgast välja. See on halvim, mis kogudusega saab juhtuda. Kui Jeesus koguduse hülgab, sureb see kindlasti. Sellele, kes kuuleb Jeesuse hoiatust, tõotatakse palju: ta pääseb taevasse sööma elupuust. Kes seda sööb, ei sure iialgi (vaata 1Ms 3:22).

Kiri Smürnasse (2:8–11)

Smürna asus umbes 80 kilomeetrit Efesosest põhja pool. See oli märkimisväärne sadamalinn, mis suutis võistelda isegi Efesosega. Aastal 156 pKr möllas linnas verine kristlaste tagakiusamine, mille ohvriks langes ka piiskop Polykarpos. Ta ütles tagakiusajate ees, et oli teeninud Jeesust 86 aastat. Ilmselt oli ta ristitud lapsena ja järginud sellest alates Issandat – ega näinud mingit põhjust salata Jeesust ka surma eel. Võimalik, et Polykarpos oli Smürna piiskop juba Ilmutusraamatu kirjutamise ajal.

Smürna kogudust ei laida Jeesus sõnagagi. See on tagakiusatud ja vaene kogudus, aga siiski rikas. Ehk tähendab vaesus seda, et tagakiusamistes on koguduselt võetud selle vähenegi vara. Juudid on olnud tohutult innukad koguduse tagakiusajad. Neile ütleb Jeesus karmi kohtuotsuse: nad ei ole Jumala rahvas, vaid saatana omad. See ei anna siiski kristlastele luba juute vihata – nagu seda kirjakohta on vahel seletatud. Jeesus käskis armastada oma vaenlasi ja palvetada oma tagakiusajate eest (Mt 5:14). Aga Jeesuse sõna õpetab, et juudil ei ole Jumala valitud rahva hulka kuulumisest mingit kasu, kui ta lükkab Jeesuse tagasi. Jeesus on nii juudile kui ka soomlasele ja eestlasele ainus tee taevasse.

Jeesus lubab kogudusele raskeid aegu. Öeldakse, et viletsus kestab 10 päeva. Pigem võidakse silmas pidada, et tagakiusamiste aeg on siiski lühike ja et see on just nii pikk, kui Jumal lubab. Kui ka ähvardataks surmaga, ei tohi usust Jeesusesse loobuda. See, kes jääb Jeesusele lõpuni ustavaks, saab võidupärja. Võidupärg anti spordivõistluse võitjale. Nüüd tähendab pärg igavest elu taevas ja pääsemist teisest surmast. Teine surm tähendab nii siin kui ka mujal Ilmutusraamatus hukatust. Kogudusele antakse nõu võtta eeskujuks Jeesus: temagi tapeti, aga ta ärkas ellu ja pääses taeva kirkusesse (salm 8). Nii läheb igaühel, kes ei salga oma Issandat.

Kiri Pergamoni (2:12–17)

Pergamon oli rikas ja Rooma võimumeeste seas populaarne linn. Selle viimane kuningas Attalos oli oli pärandanud linna testamendiga roomlastele, kes ei olnud seda unustanud.

Pergamonis oli „saatana troon”. Mida see tähendab, pole kindlalt teada. Võimalusi on ennekõike kaks: Pergamonis olid peaaegu kõigi võimalike ebajumalate altarid. Eriti kuulsad olid tervisejumala Asklepiose tempel ja peajumala Zeusi altar. Ebajumalate teenimine on kuradi kummardamine ja sellepärast on saatana troon sobiv väljend ebajumalate templi kohta. Teine võimalus on keisri kultus, mis on samuti ebajumalate teenimine. Pergamon oli kuulus ka selle poolest: sinna oli ehitatud esimene keisri kultusele pühendatud tempel. Paljud kristlased surid just keisri kultuse tõttu, ja sellepärast on saatana troon sobiv nimetus keisri kultuse templile.

Üks Pergamoni koguduse liige, mees nimega Antipas, oli juba tapetud. Ilmselt ei olnud tegu veel süstemaatilise tagakiusamisega – sel juhul oleks ohvrite arv vaevalt piirdunud ühega. Ometi oli kogudus juba saanud tunda, kuidas maailm seda vihkas, aga nad polnud siiski usust loobunud. Selle eest saadakse Jeesuselt kiita. Seevastu kogudust ka laidetakse, et seal on neid, kes „peavad kinni Bileami õpetusest”. Bileami mainitakse VT-s (4Ms 22–24 ja 31).

Bileami patt oli see, et ta ahvatles iisraellasi teenima ebajumalat ja hoorama. Jeesus võrdleb seda ebajumalate ohvriliha söömisega. Paulus kõneleb sellest pikemalt Rooma kirjas (peatükk 14) ja esimeses Korintose kirjas (peatükid 8–10). Ilmselt meelitati Pergamoni kristlasi ebajumalate templitesse sööma ebajumalaile ohverdatud liha. Seda oli juba Paulus rangelt keelanud.

Osalemine jumalateenistusriitustes ebajumalate templites on kuradi teenimine, ja sellest peavad kristlased eemale hoidma. Peale selle harrastati templites hoorust. Sellestki pidid koguduse liikmed eemale jääma, ja kõige paremini õnnestus see neil, kes ei käinud üldse templites.

Bileami järgijad olid ilmselt nii vabameelsed, et nad ei näinud selles midagi halba. Ehk nad ütlesid, et kristlane võib oma ihus teha mida tahes – see ei puuduta tema päästetud hinge. Jeesus ei mõista sellist mõtteviisi. Ta lubab lüüa oma suu mõõgaga neid, kes kogudustes selliseid õpetusi levitavad. Peale Bileami järgijate mainitakse uuesti nikolaiite. Me ei tea, kas nad esindasid samu mõtteid. Jeesuse sõnade tähtsaim sõnum on siiski selge: valeõpetusi ja valeõpetajaid ei tohi koguduses sallida.

Jeesus tõotab anda võitjale peidetud mannat. Ehk on Jeesuse sõnad adresseeritud just neile, kes tundsid suurt kiusatust minna ebajumalate templitesse liha sööma. Taevas ootab parem peolaud kui templis. Seal on veel palju paremat rooga kui ebajumalate ohvrisöömaaegadel. Et sinna peolauda pääseda, tuleb jääda ustavaks Jeesusele ja minna kuradi teenimiskohtadest ringiga mööda.

Kive võidi antiikajal kasutada pileteina. Ehk just seda tähendab salmis 17 mainitud valge kivi. Sellel, kel on valge kivi, on pilet taevariiki. Ei ilmne, kelle nimi on kivile kirjutatud. See võib olla Jumala või taevasse pääsenu nimi. Ehk on tegu viimasega. Taevasse pääsenu ei saa kinkida päästet teisele – kivil, mis on piletiks taeva väravas, on just tema nimi. Nii isiklik asi on pääsemine.

Kiri Tüatiirasse (2:18–29)

Tüatiira oli tuntud käsitööliste linn. Apostlite tegudes jutustatakse naisest nimega Lüüdia, kes kauples purpurkangastega. Ta oli pärit Tüatiirast (Ap 16:14).

Tüatiira koguduses näib olevat kõik hästi, välja arvatud üks erand. Hea on see, et koguduse ind evangeeliumi asjus on kasvanud. Ilmselt just seda tähendab, et koguduse viimaseid tegusid on rohkem kui esimesi.

Koguduse probleemiks on naine, keda nimetatakse Iisebeliks. See on vaevalt tema õige nimi, aga see kirjeldab naist hästi: tunneme VT-st kuningas Ahabi jumalatut naist, kelle nimi oli Iisebel (1Kn 16:31). Naine on valeõpetaja, kes viib oma õpetustega Tüatiira koguduse liikmeid eksiteele. Amoraalsus, millesse Iisebel on tüatiiralasi juhatanud, ei tähenda tingimata seda, mida meie selle all mõtleme. VT kõneleb hoorusest, millesse Iisraeli rahvas langes, ja mõtleb selle all tihti ebajumalateenistust.

Iisraeli rahvas oli Jumala rahvas ja oleks pidanud jääma ustavaks Jumalale. Võõraste jumalate teenimine oli kui hoorus. Võimalik, et hooramine salmis 20 tähendab seda. Sellele viitab ka salmi lõpus mainitud ebajumalaile ohverdatud liha söömine. Ehk on küsimus selles, et Iisebel juhatas kristlasi ebajumalate templitesse, kus ohvririitustel söödi ebajumalaile pühendatud liha, ja neil ohvririitustel osalemine oli ebajumalate teenimine. Riituste juurde võis kuuluda ka see, mida keelab Jumal kuuendas käsus. Amoraalsus võis seega tähendada ka hoorust selle sõna otseses mõttes.

Jeesus on andnud valeõpetajale armuaega, aga nüüd on aeg otsas. Kui ta ei pöördu, tabab teda kohus. Kohus puudutab ka tema armukesi ja lapsi, kelle all mõeldakse ilmselt valeõpetaja õpilasi.

See, et Iisebel oli naisprohvet, ei olnud muidugi iseenesest probleem. Juba Paulus oli õpetanud, et naine võib koguduse koosolekutel prohveteerida, kui Jumal annab prohveteeringu (vaata 1Kr 11:4–5). Probleem oli see, et Iisebel õpetas Jumala nimel jumalatust. Ta oli seega valeprohvet, ja seda oleks Tüatiira kogudus pidanud taipama ning ajama Iisebeli kogudusest minema.

Kõik Tüatiira kristlased ei olnud hakanud Iisebeli õpilasteks. Neil soovitab Jeesus püsida selles, mis neil on: nimelt selles usus ja elus, mida on õpetanud apostlid. Ilmselt on Iisebeli õpilased kiidelnud, et nad on õppinud tundma midagi, mida teised ei tunne. Ehk kõnelesid nad Jumala saladustest, mida Iisebel oli neile õpetanud. Jeesus ütleb, kellelt need saladused pärinevad: sugugi mitte Jumalalt, vaid tema vaenlaselt, saatanalt.

Neile, kes valeõpetajat ei järginud, tõotab Jeesus palju. Nad saavad kord valitseda rahvaste üle. Samast asjast kõneleb Paulus. Kristlased koos Issandaga mõistavad kord kohut selle maailma üle (1Kr 6:2–3). Mida see tähendab, ei jutustata meile üksikasjalikult. See on siiski selge, et viimses kohtus on hea pääseda sellele poolele, kus on Kohtunik.

Koidutäht salmis 28 viitab planeedile Veenus. See oli keisrile pühendatud täht. Jeesus tõotab omadele koidutähte – see tähendab, kelleks tema omad kord saavad: maailma valitsejateks, keisriteks. Sama tõotus on antud juba salmis 26.