Pauluse esimene kiri Timoteosele

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Esimene kiri Timoteosele internetis (Piibel.net)


1Tm 2 – Elujuhiseid Kristuse kirikule
1Tm 3 – Karjase amet ja selle pidamise eeldused
1Tm 4 – Ärge eksige!
1Tm 5 – Juhiseid leskedele ja pisut teistelegi
1Tm 6 – Üleskutse täita oma ülesandeid ustavalt

Sissejuhatus pastoraalkirjadesse ja 1. kirja Timoteosele

Pastoraalkirjad

Pauluse kaht kirja Timoteosele ja kirja Tiitusele nimetatakse pastoraalkirjadeks. Kirjades antakse juhiseid koguduse juhtimiseks. Sõna „pastor” tuleb ladina keelest ja tähendab karjast. Neid kirju on nimetatud selle nimega alates 18. sajandist.

Seega ei ole need kirjad mõeldud algselt ühelegi kogudusele, vaid kahele koguduse juhile – Timoteosele ja Tiitusele. Ometi ei ole need tavalised erakirjad – selline on Pauluse kiri Fileemonile –, vaid midagi vahepealset.

Timoteos ja Tiitus ei olnud apostlid, vaid Pauluse töökaaslased ja tema töö jätkajad, kes tegutsesid tema eluajal tihti Pauluse „esindajatena”.

Need kirjad on võetud Uue Testamendi kaanonisse, kuna on nähtud, et Püha Vaim annab nende kaudu tähtsaid juhiseid kristlaste ühiselu kohta.

Pastoraalkirjade „tunnussalmiks” ehk teemaks võib pidada 1Tm 3:15: „Kui mu tulek siiski viibib, sa teaksid, milline peab olema eluviis Jumala kojas, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi.” Kirjades on juhiseid, kuidas korraldada koguduse elu kindlale, Jumala Sõnast lähtuvale alusele.

Need kirjad kaitsevad õiget õpetust eksiõpetuste vastu (1Tm 6:3). Teine üldine termin on „jumalakartus” (eusebeia, Tt 1:1), mida võiks tõlkida ka kui „religioon” või „vagadus”.

Aastal 1807 väitis Saksa teoloog Friedrich Schleiermacher, et 1. kiri Timoteosele ei ole Pauluse kirjutatud. Aastal 1835 eitas F. C. Baur ka 2. Timoteose ja Tiituse kirja ehtsust. Pärast seda on sel teemal palju vesteldud ja vaieldud. Tänapäeval ei pea enamik teadlasi Paulust nende kolme kirja autoriks. Siiski on pooldajaid ka traditsioonilisel seisukohal.

Miks on kaheldud kirjade ehtsuses?

  1. Neid kirju ei saa paigutada Apostlite tegude jutustusse Pauluse reisidest.

  2. Neis kirjades kirjeldatud kiriklik olukord on liiga arenenud: see vastab umbes olukorrale pärast aastat 100 pKr.

  3. Nende kirjade stiil erineb teiste Pauluse kirjade stiilist.

  4. Neis kirjades võideldakse gnostitsistliku eksiõpetuse vastu. Gnostitsism kujunes kirikule märkimisväärseks ohuks alles pärast aastat 100 pKr.

  5. Neis kirjades on rohkesti (306) sõnu, mida ei ole Pauluse kirjades. Neis kirjades on 175 sõna, mis esinevad vaid üks kord kogu Uues Testamendis, aga kirjades on kokku vaid 848 erinevat sõna.

  6. See, et suure õpetaja õpilane kirjutas kirja oma õpetaja nimel, oli antiikajal täiesti aktsepteeritud, kui kirja sisu vastas õpetaja õpetustele.

Kuidas on kaitstud kirjade ehtsust?

  1. Antiikajal ei kaheldud nende kirjade ehtsuses – välja arvatud eksiõpetaja Markion. Kirikuisad tsiteerisid neid kirju juba üsna varakult: Rooma Clemens kirjas Korintosesse juba aastal 95 pKr ja Ignatius umbes aastal 110 pKr, samuti Polykarpos umbes aastal 115 pKr.

  2. Kirjad on kirjutatud alles pärast seda, kui Apostlite teod oma kirjelduse lõpetavad. Varajane kristlik pärimus jutustab, et Paulus vabastati 60-ndate alguses alanud vangistusest.

  3. Hinnangud kirikliku olukorra „kõrgele arengule” suhtes on liialdatud. Juba esimesel misjonireisil (Ap 14:23) seadis Paulus igas koguduses ametisse vanemad. Kiriklikke ameteid on olnud algusest peale, need ei sündinud alles aastakümneid hiljem. Pärast aastat 100 pKr hakati rõhutama monarhistlikku piiskoplust: igas linnas oli vaid üks piiskop. Pastoraalkirjades pole sellest märkigi.

  4. Kirjade teistsugusel stiilil võis olla mitmeid põhjusi:

A. Need on kirjutatud koguduste juhtidele, mitte „reakristlastele”. Nii Timoteos kui ka Tiitus olid Pauluse lähedased sõbrad ja töökaaslased. Õpetust pole vaja enam põhjendada – võib eeldada, et see on juba tuttav.

B. Siin võis omada rolli ka kirjutajate kasutamine. 2. kiri Timoteosele on kirjutatud vangistuses (2Tm 1:8). Nii võis Paulus anda vaid juhiseid kirja kirjutamiseks ning kontrollida ja parandada kirja enne selle saatmist.

C. Kirjades on palju tsitaate ja viiteid „õpetuse artiklitele”, jumalateenistuse liturgiale jne. Ühe hinnangu järgi on tsiteeritud materjali osa kirjades: 1Tm 43 %, 2Tm 16 % ja Tt 46 %.

  1. Gnostitsistlikke liikumisi on olnud juba Pauluse eluajal. Juba Kolossa kirjas võitleb Paulus nende vastu (Kl 2:16–23).

  2. Sõnavara – nagu ka stiili – erinevuste tähendust ei peeta enam väga tugevaks põhjenduseks. Eri olukordades kasutatakse erinevaid sõnu. Rooma kirjas on 261 sõna, mida ei leidu teistes Pauluse kirjades. See, et kirjades puuduvad mitmed Pauluse kesksed termined, on seletatav sellega, et Paulus kirjutab oma headele töökaaslastele. Palju oli juba varasemast tuttav.

  3. Antiikajal kirjutati tõesti kirju oma õpetaja, mh Platoni nimel, aga kas kristlikul moraalil oleks sobinud jätta muljet, nagu oleks kiri tõesti pärit Pauluse sulepeast? Miks kõneldakse asjadest, millel ei oleks olnud pärast Pauluse surma enam mingit tähendust: Troasesse jäänud mantel ja pärgamendid (2Tm 4:13) või lubadus tulla Timoteose juurde (1Tm 3:14; 4:13). „Et veenda kirja ehtsuses,” vastavad ebaehtsuse pooldajad. Kas see oleks olnud aktsepteeritav isegi antiikajal? Võrdle ka 1Ts 2:2! Ehtsate ja ebaehtsate kirjade vahel püüti vahet teha. Miks pidi kirjutaja – kui see ei olnud Paulus – äratama kahtlusi kirja ehtsuses?

  4. Teises kirjas Timoteosele mainitakse kokku 17 kristlast nimepidi, kellest suurem osa on jäänud tundmatuks. Kas oleks mainitud nimesid, kui kiri oleks kirjutatud alles kümneid aastaid pärast Pauluse surma?

Lõppude lõpuks tuleb tunnistada, et lahendus sõltub sellest, mida tõestusmaterjalis rõhutatakse. Kummalgi teoorial on oma tõendid ja vastutõendid.

Valik tuleb sooritada kolme teooria vahel:

  1. Kirjad on ehtsad Pauluse kirjad, mis on kirjutatud 60-ndate keskel. See on traditsiooniline seisukoht – ükski kirikuisa ei ole kahelnud kirjade ehtsuses.

  2. Kirjad on kirjutanud keegi meile tundmatuks jäänud Pauluse õpilane 100. aasta paiku Väike-Aasias.

  3. Eelmiste vahevorm ehk fragmenditeooria: Pauluse ehtsate kirjade katkete sekka on kirjutatud täiendusi ja ehk lisatud ka suulist pärimust Pauluse kohta.

See, et need kirjad on võetud Püha Vaimu juhtimisel Uude Testamenti, tähendab, et nende õpetused on siduvad kõigile kristlastele, olgu nende kirjutaja kes tahes.

Mina lähtun – nagu ka mh Rootsi piirkop Bo Giertz – sellest, et kirjades kõneleb Paulus ise.

Kõigi kolme kirja kirjutaja on sama. Kui Paulus kasutas sekretäri, kellele ta andis palju „vabadusi” – st kirjutaja sule jälg on kirjades näha –, tulevad küsimuse alla kas Luukas (2Tm 4:11: „Luukas üksi on minu juures.”) või Tühhikos (2Tm 4:12; Tt 3:12; vaata ka 1Pt 5:12).

Mõnedes kirjades mainib Paulus ka teist saatjat – näiteks Timoteos on teiseks saatjaks kuues kirjas: 2Kr 1:1; Fl 1:1; Kl 1:1; 1Ts 1:1; 2Ts 1:1; Fm 1. Soostenest mainitakse teise saajana 1Kr 1:1-s ja Siilast 1Ts 1:1-s ja 2Ts 1:1-s (Timoteose kõrval).

Ometi on kõik kirjad just Pauluse kirjad. Ta isegi kasutab meie- ja mina-vormi risti-rästi: võrdle 1Ts 2:18 (meie), 3:1 (meie), 3:5 (mina), 5:27 (mina), 2Ts 2:5 (mina) ja 3:17 (meie).

Neljas misjonireis

Kirikuisa Eusebius jutustab oma Kirikuloos, et Paulus vabastati ja ta käis Hispaanias (võrdle Rm 15:24–28).

Pastoraalkirjad eeldavad, et Paulus pidi käima uuesti idas, aga selle kohta ei ole säilinud ühtki märget kusagil mujal.

Lõppude lõpuks me teame algkiriku sündmustest väga vähe. Luukas ei jutusta Apostlte tegudes, et Paulus oleks käinud Kreetal – ainsad võimalused oleksid lühikesed külaskäigud Korintosest teisel misjonireisil või Efesosest kolmandal misjonireisil. Ometi oli Kreetal „pauluslik” kogudus. Kui kirja Tiitusele oleks kirjutanud Pauluse õpilane, eeldaks see siiski „paulusliku” koguduse olemasolu Kreetal. Me ei tea kõike. Sellepärast ei saa ütelda, et kui millegi kohta on säilinud üksainus märge, ei ole seda tegelikult toimunud.

Milline on pastoraalkirjades antud pilt Pauluse neljandast külaskäigust Kreekasse ja Väike-Aasiasse?

  1. Paulus vabanes Rooma vangistusest umbes aastal 62.

  2. Ta läks Hispaaniasse (Rm 15:24–28).

  3. Sealt ehk Rooma kaudu – Kreetale (Tt 1:5), kuhu jäi Tiitus.

  4. Sealt Mileetosesse (2Tm 4:20).

  5. Sealt Kolossasse (Fm 22).

  6. Sealt Efesosse (1Tm 1:3), kuhu jäi Timoteos.

  7. Sealt Filippisse (1Tm 1:3).

  8. Sealt Nikopolisesse (Tt 3:2).

  9. Lõpuks Rooma, kus Paulus kannatas märtrisurma mõõga läbi aastal 67 või 68 pKr. Kas Paulus vangistati juba idas või alles Roomas, saab vaid oletada.

Ring oleks võinud olla ka teistsugune: Efesos – Makedoonia – Kreeta – Efesos – Mileetos – Troas – Nikopolis.

Esimene kiri Timoteosele ja Kiri Tiitusele on kirjutatud 60-ndate keskpaiku (63–66 pKr). Teine kiri Timoteosele on kirjutatud teise Rooma vangistuse ajal, aastail 67–68 pKr.

Paulus kirjutas esimese kirja Timoteosele ehk Makedooniast. Tiituse kiri on kirjutatud Efesosest või Korintosest. Teine kiri Timoteosele sündis, kui Paulus oli Roomas vangis.

Eksiõpetused

Kõigis kolmes kirjas hoiatatakse eksiõpetuste eest. Nagu oleme juba tõdenud, on tegu olnud gnostitsistlikku, salajast tunnetust (kreeka gnosis) rõhutanud vooluga. Meie teadmised sellest on väga ebatäielikud:

· Lõviosa eksiõpetuse pooldajaist oli tõenäoselt juudi taustaga (Tt 1:10).

· Moosese seadusel on olnud suur tähtsus (1Tm 1:7; Tt 3:9).

· Kesksel kohal on olnud müüdid ja suguvõsaloetelud (1Tm 1:4; Tt 1:14).

· On nõutud askeesi (1Tm 4:3; Tt 1:14–15), keelatud oli isegi abielluda (1Tm 4:3).

· Väideti, et ülestõusmine on juba toimunud (2Tm 2:18).

· Sellele lisandus oma kasu püüdlemine Jumala riigi kasu asemel (1Tm 6:5)

Neile vastuseks peavad Timoteos ja Tiitus jääma „tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde” (1Tm 6:3).

Timoteos

Timoteost mainitakse Uues Testamendis 24 korda, milles 6 on Apostlite tegudes.

Ta oli pärit Galaatia Lüstrast. Tema isa oli kreeklane ja ema juutkristlane. Ilmselt sai ta kristlaseks Pauluse töö mõjul, kui Paulus käis esimesel misjonireisil Lüstras (Ap 14:8–23; võrdle 1Tm 1:2). Paulus tuli Lüstrasse uuesti teisel misjonireisil. Seekord võttis ta Timoteose oma reisiseltskonda, kuhu Timoteos näib olevat jäänud kuni esimese vangistuseni Roomas (Fl 2:20; Fl 1:1; Kl 1:1; Fm 1). Pauluse ja Barnabase teed on lahku läinud pisut varem (Ap 15:36–41). Timoteosest saigi Pauluse lähim töökaaslane (Fl 2:19–22).

Paulus lõikas Timoteose ümber – ilmselt sellepärast, et juudid asjata ei ärrituks, sest ema tõttu peeti Timoteost juudiks (Ap 16:1–4). Seevastu puhtaverelist kreeklast Tiitust Paulus ümber ei lõiganud (Gl 2:1–4).

Timoteos tähendab „Jumalat austav” või „Jumala au”.

Timoteost mainitakse kuues Pauluse kirjas teise saatjana: 2Kr 1:1; Fl 1:1; Kl 1:1; 1Ts 1:1; 2Ts 1:1 ja Fm 1.

Paulus saatis Timoteose enda „esindajaks” Tessaloonikasse (1Ts 3:1–2,6), Korintosesse (1Kr 4:17; 16:10) ja Filippisse (Fl 2:19,23).

Kui Timoteos liitus Pauluse seltskonnaga, oli ta noor – ehk umbes 20-aastane. Timoteose kirjade ajal oli ta umbes 35-aastane (võrdle 1Tm 4:12; 2Tm 2:22). Ta võis olla nõrga tervisega (1Tm 5:23) ja ka arglik – vähemalt Paulus julgustab teda ja noomib liigse arglikkuse pärast (2Tm 1:7–8; 2:3; 4:5).

Ka Timoteose ema Eunike ja vanaema Lois olid kristlased (2Tm 1:5).

Kirjas heebrealastele (13:23) jutustatakse, et Timoteos on vabanenud vanglast. Kus ja millal ta vangis oli, jääb mõistatuseks.

Pärimuse järgi oli ta Efesose esimene piiskop ja suri märtrisurma aastal 97 pKr.