Pauluse esimene kiri Timoteosele 1. peatükk

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Esimene kiri Timoteosele internetis (Piibel.net)


Hoiatus võõraste õpetuste eest

Algustervitus (1Tm 1:1–2)

Paulus esitleb end tuttavas stiilis Jumala apostlina (salm 1). Ta ei tee seda vaid kolmes kirjas (Fl, 1Ts, 2Ts). Neis on nimetatud mitu saatjat. Apostel oli Jumala volitatud ja läkitatud evangeeliumi kuulutaja.

Juba kirja algus paljastab, et tegu ei ole puhtalt erakirjaga, vaid „ametikirjaga”, milles kõneldakse ülesannetest, mida Timoteos peab täitma ja osalt edasi vahendama.

Paulus nimetab Jumalat Päästjaks (salm 1), kuna üldiselt kasutatakse toda kreeka sõna – soter – Jeesuse kohta (Ef 5:23; Fl 3:20; 2Tm 1:10; Tt 1:4; 3:6).

Timoteos oli Pauluse vaimulik poeg (salm 2). Timoteos oli saanud kristlaseks Pauluse töö kaudu (võrdle 1Kr 4:15–17; 2Tm 1:2; 2:1; Tt 1:4; Fm 10).

Lootus (salm 1) ei ole Uues Testamendis mingi ootus, vaid kindel usaldus selle vastu, et Jumal annab seda, mida ta on tõotanud (võrdle Hb 11:1).

Paulus soovib Timoteosele armu, halastust ja rahu (salm 2:2; 2Tm 1:2). Tavaliselt soovis ta armu ja rahu (Rm 1:7; 1Kr 1:3; 2Kr 1:2; Gl 1:3; Ef 1:2; Fl 1:2; Kl 1:2; 1Ts 1:1; 2Ts 1:1). Aga Paulus kasutas sõna „halastus” ka mujal kui pastoraalkirjades (vaata Rm 9:23; Gl 6:16).

Vale ja õige usk (1Tm 1:3–11)

Pärast algustervitust tuli tavaliselt tänu ja palve (võrdle näiteks 1Kr 1:4–9; Ef 1:3–14; Kl 1:3–8), aga seekord läheb Paulus otse asja juurde.

Paulus oli jätnud Timoteose Efesosse ja jätkanud ise teekonda Makedooniasse (salm 3), kust on kiri ilmselt Efesosse saadetud. Apostlite teod ei jutusta midagi sellest reisist, aga see ongi tehtud alles pärast neid sündmusi, millega Luukas lõpetab Apostlit tegude kirjelduse.

Timoteose ülesanne on teha lõpp kogudusse tulnud valeõpetuse levikule (salmid 3 ja 4).

Paulus oli viis aastat varem ennustanud, et Efesose koguduse seest tõuseb valeõpetajaid (Ap 20:29–31). Ei ole rohkem kui üks õige evangeelium, sellest kõrvalekaldumine tähendab siirdumist valeõpetuse poolele (vaata 2Kr 11:1–4; Gl 1:6; 1Tm 4:1–8; 6:3–5,20–21; Tt 1:13–16).

Me ei tea täpselt, milline oli Efesose valeõpetus, aga eespool on loetletud mõningaid tunnuseid, mida mainitakse pastoraalkirjades. Ilmselt oli tegu (eel)gnostitsismiga, milles rõhutati tunnetuse tähtsust, mille abil saaks vabaneda mateeria ahelaist ja siirduda vaimolendite maailma, mida püüti uurida suguvõsade loetelude abil.

On hea meeles pidada, et Efesose kogudus oli asutatud vaid umbes kaheksa aastat varem (Ap 19:1–20:1). Eksiõpetused tulid kiiresti ega olnud abi ka sellest, et Paulus oli kolm aastat koguduses õpetanud (Ap 19:10). Kus Jumal teeb tööd, seal alustab ka hingevaenlane oma hävitustööd. Tõhusaim viis võidelda eksiõpetuste vastu on õige õpetus (salm 8).

Tihti mäletatakse Tt 3:10-st vaid salmi algust: „Eksiõpetusega inimesest pöördu,” aga üldse mitte selle lõppu: „...pärast ühe- või kahekordset noomimist ära.” Jumal soovib päästa ka eksiteele sattunud kristlasi!

Salmi 3 algusest on jäetud tõlkimata „nii nagu”, kuna teine osapool puudub.

Salmi 5 „selle korralduse eesmärk” (vt ka 1Ts 4:2) viitab, et tegu ei ole soovituste või juhistega, vaid kõigile kristlastele kohustuslike käskudega.

Seadusel on Jumala tahtele vastav kasutusotstarve (salm 8; Rm 8:12,16). Kui seda kasutatakse muuks otstarbeks, kasutatakse seda valesti. Seadus ei ole tee pääste juurde. Luterluses kõneldakse seaduse kolmesugusest kasutusest:

  1. Ühiskondlik kasutus: seadus talitseb kurjust ja jumalatust (Rm 13:1–10).

  2. Vaimulik kasutus: seadus ajab inimest nägema oma patusust ja pääste vajadust üksnes Jumala armust (Gl 3:22).

  3. Seadus innustab ka usklikke ja juhib neid järgima Jumala tahet (Rm 8:4).

Salmides 9 ja 10 esitab Paulus üksteist näidet seaduse rikkumisest. Need on seotud kümne käsuga, eriti 1., 4., 5., 6. ja 8. käsuga. See loetelu on meeldetuletus, et ehkki kõike on võimalik andeks saada, ei ole siiski kõik lubatud.

Salmis 10 oleks „poisipilastajate” tähttäheline tõlge „meestega magavad mehed”. Erinevad katsed kõrvaldada Piiblist homoseksuaalsuse pidamine patuks (vt 3Ms 18:22; 20:13; Rm 1:26–27; 1Kr 6:9) on ebaõnnestunud, ehkki erinevaid katseid on tehtud viimastel aastatel rohkesti. Näiteks New American Standard Bible kasutab salmis 10 tõlget „homosexuals”.

Terve õpetus on kooskõlas Jumala seaduse täitmisega. Kristus ei tulnud seadust tühistama, vaid täitma selle eesmärki (Mt 5:17; võrdle salm 8). Kristus tõi pääste armust, nii sai teoks seaduses nõutud vagadus (Rm 8:3–4).

Aga terve õpetus on seotud ka – ja ennekõike – evangeeliumiga, mille Paulus oli saanud Jumalalt (salm 11). Terve õpetus on elamine evangeeliumi järgi. Evangeelium ei ole filosoofia ega õpitud süsteem, vaid just Jumala ilmutus (salm 11).

Peale sõnumi oli Paulus saanud Jumalalt ka ülesande kuulutada seda paganaile (1Kr 9:17; Gl 2:7; 1Ts 2:4; 2Tm 1:12–14). Ta eeldas, et ka Timoteos vahendab edasi Pauluselt saadud evangeeliumi (2Tm 2:2).

Patuste seas suurim saab armu (1Tm 1:12–17)

Alles nüüd on Pauluse tänu ja palve. Paulus jutustab, kuidas Jumal kutsus (salm 12) teda apostliks. Paulus oleks soovinud käia teisi teid, aga Damaskuse teel võttis Jumal ta oma teenistusse (Ap 9:1–6).

Paulus sai Jumalalt mitte üksnes ülesande, vaid ka jõu seda ülesannet täita (salm 12; Fl 4:13). Evangeeliumi tööd tehakse alati Jumala abil ja jõul, inimjõul ei anna see tulemust.

Paulus oli püüdnud hävitada Kristuse kirikut (salm 13; Ap 9:1; 22:4–5; 26:9–12; Gl 1:13). Paulus ei teadnud, mida ta tegi (salm 13). Ta arvas teenivat Jumalat, aga tegelikult võitles Jumala vastu. Jeesus palus oma ristilööjate eest, sest „nad ei tea, mida nad teevad” (Lk 23:34). Oma tarkuses ei tunne inimene elavat Jumalat, vaid pigem võitleb tema vastu (võrdle Ap 3:17, 17:30). Teadlik

vastupanu Jumala tahtele mõistetakse Vanas Testamendis karmimalt hukka kui teadmatusest tulenev patt (4Ms 15:22–31). Jumala tahte teadlik rikkumine on põlgus Jumala vastu (võrdle Ap 9:4).

Jumala arm on siiski alati suurem kui inimese patusus (salm 14), arm käib alati patust üle (Rm 5:20–21).

Salmi 15 alguses on ainult pastoraalkirjadele tüüpiline termin: „Ustav on see sõna.” See esineb pastoraalkirjades kokku viis korda: vaata 1 Tm 3:1; 4:9; 2Tm 2:11 ja Tt 3:8 (1Tm 4:9-s on ka sama „jätk” nagu siin: „...ja väärib igati vastuvõtmist...” (salm 14).

Pane tähele, et Paulus ütleb end olevat suure patuse. Ta ei ütle, et on olnud suur patune, vaid kõneleb kirjutamishetkest. Kas tuleks selles näha vaid kirjanduslikku stiilivõtet (võrdle 1Kr 15:9; Ef 3:8)? Kust võib Paulus teada teiste pattude määra? Sügavaimas tähenduses ei saa inimene võrrelda oma patusust teiste inimestega – seda pole vajagi –, vaid Jumala seaduse ja tema tahtega. Jumala ees on igaüks suurim patune. Pane tähele, et Paulusest sai suurim patune alles Kristuse seltsis – enne pöördumist pidas ta end vagaks ja heaks.

Pauluse sõnadel on ka lohutav tähendus: kui Jumal halastas suurima patuse peale, halastab ta ka väiksemate patuste – seega kelle tahes – peale (salm 16). Kristus on patuste Päästja (Mt 9:13; Mk 2:17; Lk 5:32; 19:10; 1Jh 3:5).

Uskmatus on kõige patu algus, see juhib inimese väärasse religioossusse ja kahtl 3:2–6).

Salmi 17 ülistuses on ilmselt tsitaate tollaste jumalateenistuste palvetest (võrdle 1Tm 6:15–16).

Jumal on nähtamatu (salm 17). Esiteks on see meeldetuletus, et erinevate sammaste jms tegemine temast on võimatu, nende tegijad teenivad ebajumalaid (Js 44:9–20). On vaid üks elav, tõeline Jumal (salm 17).

Teiseks tähendab Jumala nähtamatus, et inimene ei saa teda näha (võrdle 2Ms 33:20; Jh 1:18; 1Jh 4:12).

Ole ustav (1Tm 1:18–20)

Paulus uuendab oma käsku Timoteosele (salm 18, võrdle salm 3). Timoteos peab täitma seda ülesannet, milleks ta Efesosse jäi.

Timoteose saadud prohveteeringud on seotud ilmselt olukorraga, kui temast sai Pauluse töökaaslane (salm 18; Ap 16:1–3; 1Tm 4:14). Ka Paulus ise oli saanud samasuguse prohvetliku kinnituse oma ülesandele apostlina (Ap 13:1–3; võrdle Ap 9:15–16). Võime täiesti põhjendatult kõnelda ametisseseadmisest mõlemas seoses.

Timoteos oli läinud Paulusega kaasa umbes kaksteist aastat varem.

Timoteos pidi olema ustav sellele ülesandele, mis talle oli usaldatud (salm 18; 1Tm 6:20).

Halb südametunnistus on tihti olnud kasvupinnas erinevatele eksiõpetustele. Kui oma elu ei ole kooskõlas Jumala Sõnaga, on püütud muuta Jumala Sõna – selle asemel, et oleks muudetud oma elu (salm 19, vaata ka 1Tm 3:9; 4:1–2).

Loobumine usust on võimalik (salm 19). Paulus mainib kaht näidet, mis ilmselt olid Efesose kogudusest (salm 20).

Hümenaiost mainitakse ka 2Tm 2:17–18, kus öeldakse, et ta väitis ülestõusmise juba toimunud olevat.

2Tm 4:14-s mainitud Aleksandros võib olla sama isik salmis 20 mainitud Aleksandrosega. Seevastu Ap 19:33 mainitud juut Aleksandros oli ilmselt eri isik – see nimi oli antiikajal üldlevinud.

Saatanale karistuseks loovutamise (salm 20) otstarbeks oli panna kaks meest pöörduma vääralt teelt ja naasma õigesse usku (võrdle 1Kr 5:1–5; 2Kr 2:5–11). Ilmselt oli tegu kogudusest eemaldamisega, vähemalt armulauaosadusest väljaarvamisega (1Kr 5:13, võrdle Mt 18:15–18).

See seik kõneleb kirja ehtsuse kasuks. Milleks oleks aastakümneid hiljem kirjutatud midagi, millel ei olnud enam mingit praktilist tähendust? Mõte, et Hümenaios ja Aleksandros elasidki alles hiljem, kirja (hilisel) kirjutamisajal ja salmide mõte on kuulutada Pauluse kohtuotsus neile eksiõpetuse pooldajaile, on liiga filosoofiline – kas lugejad poleks siis kohe näinud vastuolu: Paulus käsitleb asja, mis toimus alles aastaid pärast tema surma?