Johannese Ilmutus internetis (Piibel.net)

Sissejuhatus Ilmutusraamatusse

Ilmutusraamat on ainulaadne kirjutis Uues Testamendis (UT). Tulevasi sündmusi kirjeldavaid lõike on UT kirjutistes mujalgi (näiteks Jeesuse kõne lõpuaegadest, Mt 24; Mk 13 ja Lk 21), aga neile keskenduvaid raamatuid on vaid see üks.

Mitte ühegi Piibli raamatu üle ei ole nii palju vaieldud kui Ilmutusraamatu üle. Mõned peavad seda arusaamatuks nägemuste sarjaks ja tahaksid kogu raamatu unustada. Teistele on see Piibli armsaim raamat. Seda loetakse rohkem kui teisi ning selle abil seletatakse maailma sündmusi ja nende tähendust. See, et arusaamad Ilmutusraamatu kohta lahknevad, ei ole uus nähtus. Läbi kiriku ajaloo on Ilmutusraamat tekitanud nii viha kui ka vaimustust. Juba varases kirikus oli neid, kelle arvates Ilmutusraamat isegi ei kõlvanud Piiblisse. Samuti oli neid, kes hindasid Ilmutusraamatut kõrgemalt kui midagi muud Piiblis.

Tasub pöörata tähelepanu Martin Lutheri suhtumisele Ilmutusraamatusse. Aastal 1522 kirjutas usupuhastaja eessõnad kõigile UT raamatutele. Ilmutusraamatusse suhtus ta väga negatiivselt. Ta kirjutas: „Ma ei pea seda ei apostlikuks ega prohvetlikuks... Minu vaim ei kohane selle raamatuga.” Tihti need, kes Ilmutusraamatut jälestavad või alahindavad, viitavad Lutheri eessõnale ja ütlevad: „Usupuhastaja ei hoolinud Ilmutusraamatust – miks peaksime meiegi seda tõeks pidama?” Samas nad unustavad – vahest teadlikult –, mida Luther kirjutas hiljem. Aastal 1530 kirjutas Luther Ilmutusraamatule uue eessõna, ja selles suhtub ta raamatusse hoopis teisiti. Ta möönab, et Ilmutusraamat on raske tekst. Ometi on talle selge, et Ilmutusraamat on osa Jumala ilmutusest ja sama väärtuslik nagu Piibel oma teisteski osades. Esikohale tuleb asetada see, mida usupuhastaja kirjutas hiljem.

Kus ja millal?

Ilmutusraamat on kirjutatud ilmselt 90-ndail pKr. Tollal valitses Rooma impeeriumi keiser Domitianus. Et tagada oma hajali paikneva riigi ühtsus, andis Domitianus välja määruse, et iga Rooma riigi elanik – välja arvatud juudid – peab kummardama keisrit jumalana. Muidugi ei saanud kristlased sellega nõustuda – nad teadsid, mida ütleb esimene käsk. Tagajärjeks oli kristlaste karm tagakiusamine: neid sunniti kummardama keisri kuju ees surma ähvardusel. Ilmselt nende tagakiusamiste ajal pagendati Johannes saarele nimega Patmos. Seal ilmus talle Jeesus ja näitas seda, mis on Ilmutusraamatusse kirja pandud.

Milline Johannes?

Ilmutusraamatu kirjutaja on niisiis Johannes (Ilm 1:1). Aga kes ta on? Paljud piibliteadlased on võrrelnud omavahel Johannese evangeeliumi ja Ilmutusraamatut ning jõudnud järeldusele, et neil ei saa olla sama kirjutaja – nende keel on nii erinev. Paljud ongi jõudnud arusaamani, et Ilmutusraamatu Johannes ei ole apostel Johannes. Ometi ei ole see võimalus täiesti välistatud. Johannese evangeeliumi ja Ilmutusraamatu erinevust saab seletada nii, et Ilmutusraamatu koostas Johannes üksi – oma viletsa kreeka keele oskusega. Johannese evangeeliumi kirjutades võis tal olla abiks hulk õpilasi, ja need aitasid apostlil koostada teose, mille keel on on sujuv ja vigadeta. Seega võib Johannese evangeeliumi ja Ilmutusraamatu kirjutaja olla sama, ja pole võimatu mõelda, et see kirjutaja oli apostel Johannes.

Ilmutusraamatu väärtust ei määra see, kes on selle kirjutaja. Oli see siis Johannes või keegi teine, Ilmutusraamat on siiski Piiblis. Jumal on lasknud sel pääseda Piibli raamatute hulka ja aktsepteerinud seda kui oma sõna. Ilmutusraamatus kuuleme Jumala häält. Jumalal on meile midagi öelda, ja osa sellest ütleb ta selles raamatus. Sellepärast on Ilmutusraamatul – kirjutajast sõltumata – see väärtus, mis on Jumala sõnal.

Ajakava puudub

Ilmutusraamatu alguses lubab Jumal näidata Johannesele seda, „mis on ning mis sünnib pärast seda” (Ilm 1:19). Ilmutusraamatus on seega tegelikult kaks osa: kolm esimest peatükki jutustavad olukorrast, milles elati siis, kui Johannes kohtus Jeesusega. Peatükid 4–22 kirjeldavad aega pärast seda. Ilmutusraamatu ülesehitus ei ole siiski nii lihtne. Juba esimestes peatükkides on viiteid ka tulevastele sündmustele ja peatükid 4–22 kõnelevad ka ajast, mil Johannes oli Patmosel.

Ilmutusraamat algab niisiis olukorra kirjeldusega, milles Johannes omal ajal elas: ta kohtub pühapäeval, Issanda päeval (Ilm 1:10), ülestõusnud Jeesusega ja kuuleb temalt, mida ta peab kirjutama seitsmele esimese sajandi lõpus elanud kogudusele (Ilm 2–3). Ilmutusraamat lõpeb selle maailma lõpu kirjeldusega: praegune maailm hävitatakse, Jumal loob uue taeva ja maa ning Johannes saab imetleda uue loodu imelisust (Ilm 21–22).

Ilmutusraamatu lugeja võib mõelda, et Ilmutusraamat edeneb ajalises järgnevuses esimesest sajandist kuni selle maailma viimse päevani. See, kes loeb Ilmutusraamatut nii, mõistab seda kindlasti valesti. Johannes nägi hulka nägemusi, mis on küll omavahel seotud, aga ei edene ajalises järjekorras. Ilmutusraamatu lehekülgedel viiakse Johannes justkui ühelt areenilt teisele. Ühel areenil näeb ta sündmusi maa peal. Kiiresti siirdub ta ajas pika sammu edasi ja näeb nägemust taevast. Kuni tullakse taas ajas tagasi ja Johannes viiakse uuele areenile, kus kirjeldatakse selle maailma sündmusi. Ilmutusraamatu nägemused hüplevad ühest ajast ja kohast teise, ja vahel minnakse ajas edasi, vahel tagasi. Nägemuste järjekord Ilmutusraamatus ei ole seega sündmuste ajaline järgnevus. Sellest järeldub, et Ilmutusraamatu nägemusi on ka tagantjärele ilmselt võimatu seada ajalisse järgnevusse ja jutustada üksikasjalikult, millises järjekorras toimuvad Ilmutusraamatus kirjeldatud sündmused.

Sama asi eri vaatenurkadest

Et Ilmutusraamatut õigesti mõista, peab lugeja tingimata märkama, et raamatu paljud nägemused kirjeldavad sama asja. Ka kaameraga saab teha samast objektist erinevaid pilte: saab teha pildi üldplaanis ja siis täpsemaid pilte objekti teatud üksikasjadest. Nii talitab Ilmutusraamat. Üks nägemus kirjeldab sündmust teatud vaatenurgast või annab sündmusest üldpildi. Hiljem on teine nägemus, mis ei kõnele päris uuest asjast, vaid kujutab juba varasemas nägemuses kirjeldatut, aga vaatleb seda teise nurga alt või kirjeldab nähtut üksikasjalikumalt. Hea näide on Paabeli hävingu kirjeldus. Sellest jutustatakse Ilmutusraamatu 14. peatükis (salm 8). Sama asja üksikasjalikum kirjeldus on peatükis 18. Teise näitena võib mainida Ilmutusraamatu paljusid kirjeldusi igavesest elust Jumala juures (näiteks Ilm 7:9–17; 19:6–10; 21 ja 22). Need kõnelevad samast asjast – igavesest elust Jumala juures –, aga teevad seda pisut eri asju rõhutades.

Loe Vana Testamenti

Ilmutusraamatul on palju seoseid Vana Testamendiga (VT). Otseseid VT tsitaate õieti ei ole, aga Ilmutusraamatus on palju väljendeid, pilte ja lauseid, mis pärinevad VT-st. Kui ei tunta VT-i, on Ilmutusraamatut ja selle keelt raske mõista. Sellepärast tasub Ilmutusraamatut uurides lugeda VT raamatuid, eriti Jesaja, Hesekieli, Taanieli ja Sakarja raamatut. Piibliringis tasub vaadata, mida

öeldakse neis VT salmides, mida Piibli tõlkijad on paigutanud Ilmutusraamatu salmide allviidetesse. Neist VT kohtadest tasub lugeda pigem terve lõik kui vaid üks salm. See aitab Ilmutusraamatust aru saada.

Ilmutusraamat on ka muidu sarnane VT-ga. VT prohveteeringud Messiast ei ütle kõike, mida Jeesus maa peal tegi ja mis temaga juhtus. Ka Ilmutusraamat ei ütle selle maailma tuleviku kohta kõike. Teatud asju on jutustatud ja palju on jäetud jutustamata. Ilmutusraamatu lugeja peab sellega rahul olema. Hoopiski mitte kõik Ilmutusraamatu seletajad nii ei tee. Nad loevad Ilmutusraamatust välja ka seda, millest see üldse ei kõnele.

Võitluse kirjeldus

Selles maailmas toimub võitlus Jumala ja kuradi vahel. Seda võitlust kirjeldatakse Ilmutusraamatu nägemustes. Mida kaugemale maailma ajalugu edeneb, seda ägedamaks läheb see sõda. Sellepärast rappub maailm üha rängemini, loodu hävib üha suuremal määral ja ahastus maa peal kasvab. Sõjas Jumala vastu on kuradil oma teenijad. Ilmutusraamat kõneleb metsalistest ja hoorast ning peab nende all silmas just kuradi teenijaid, kelle abil Jumala vaenlane ründab Jumalat ja tema omasid.

Ilmutusraamatus on palju sellist, mis lugejat hirmutab ja ängistab. Paljud nägemused on kohutavad: inimesi sureb, loodus hävib ja veri lendab. On Ilmutusraamatu seletajaid, kes tekitavad inimestes hirmu. Ometi ei ole Ilmutusraamatu otstarve tekitada inimestes hirmu ja ängistust. Raamat on vaid pilt sellest, milline elu kurjas maailmas on ja saab olema. Sarnaseid kirjeldusi leiame ajalehtedest ja ajalooraamatutest. Erinevalt ajalehtedest või ajaloo õpikutest on ilmutusraamatu otstarve lugejaid julgustada: Ehkki maailm on kuri ja toimub vapustavaid asju, ei ole Jumala omadel siiski häda – see maailm on Jumala kätes ja tema hoolitseb omade eest. Ilmutusraamat on antud just selleks, et me seda teaksime ja usaldaksime.

Nägemused teostuvad mitu korda

Tihti nähakse Ilmutusraamatu kirjeldustes oma aja sündmusi. Mõeldakse, et just meie silme ees saab teoks see, mida Johannesele näidati. Muidugi võib Ilmutusraamat kõnelda sellest, mis praegu toimub. Tasub siiski meeles pidada: kui Ilmutusraamatu kirjeldusi sobitatakse oma aega, on eksimisoht suur. Sellest, et on eksitud, on tohutult näiteid. Sellepärast tuleb end Ilmutusraamatut lugedes vaos hoida. Tihti on parem jätta ütlemata absoluutselt kindlaid arusaamu.

Näib, et Ilmutusraamatu nägemused saavad ajaloo jooksul korduvalt teoks. Seda, mida Ilmutusraamat kõneleb metsalisest, esines Rooma riigi ajal, samuti Hitleri Saksamaal ja Nõukogude Liidus alles mõned aastad tagasi. Me ei saa teada, kas Ilmutusraamatu nägemus saab lõplikult teoks selles, mida me näeme oma ajas, või aeg jätkub ja alles tulevikus täitub nägemus lõplikult. Ka sellepärast nõuab Ilmutusraamatu seletamine ettevaatlikkust.

Jeesus võrdles lõpuaja sündmusi lapse sünnitamisega (Mt 24:8). Emad mõistavad seda hästi. Enne, kui laps sünnib, kordub sama asi ikka ja jälle. Eelmistele järgnevad uued pitsitused. Need tihenevad ja tugevnevad, ja siis, kui valu on kangeim, sünnib laps. See aitab meil Ilmutusraamatust aru saada. Paljud selles jutustatud sündmused korduvad mitu korda. Ajaloo edenedes saavad need teoks üha suuremal määral, ja just enne viimsetpäeva rängemini kui kunagi varem. Siis tuleb Jeesus ja teeb lõpu kõigele kurjale.

Arvud

Ilmutusraamatu kohta on tehtud üksikasjalikke arvutusi, millises ajakavas maailma ajalugu edeneb, mis toimub lähiaegadel ja millal tuleb Jeesus tagasi. Ilmutusraamatus on küll arvusid, mille abil on arvutusi tehtud. Enamus Ilmutusraamatu arvudest on siiski mõistetavad võrdkujudena ja nende ülesanne ei ole väljendada täpseid arve – enamasti väljendavad need midagi muud.

Näiteks ajamääratlus kolm ja pool (näiteks Ilm 11:9) kõneleb vaevalt aja pikkusest. Pigem viitab see ajalõigu kvaliteedile: et selles ajalõigus saab kurat teha nii palju kurja. On veel teinegi põhjus, miks on raske teha arvutusi: Ilmutusraamat hüpleb ühest ajast ja kohast teise, ja sellepärast on tihti raske öelda, mis toimub esmalt ja mis pärast seda. Mäletame ka, mida ütles Jeesus:

„Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud...”
(Ap 1:7)

„Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.”
(Mk 13:32)

Need Jeesuse sõnad kehtivad ka pärast Ilmutusraamatu kirjutamist.

Otsekui abstraktne maal

Paljud püüavad seletada kõiki Ilmutusraamatu üksikasju. Mõeldakse, et igale Ilmutusraamatu mõistele vastab mingi selge tähendusega sõna, mille Ilmutusraamatu lugeja peab lihtsalt leidma. Näiteks: metsaline on vaid üks teatud ajalooline isik, Paabel on kaardil paiknev linn ja Harmagedooni lahing on üks lõpuaegadel peetav hävitav lahing. Võimalik, et Ilmutusraamat ei pea teatud mõiste all silmas teatud paika, isikut või sündmust. Ehk kujutab metsaline Ilmutusraamatus kõike seda reaalsust, mis vastab metsalise tundemärkidele: neid aateid, riike ja valitsejaid, mis teenivad teadlikult või teadmatult kuradit, pilkavad Jumalat, võitlevad tema omade vastu ja püüavad hävitada Jumala kogudust. Tõenäoselt on Paabel pilt kuradi riigist, mis lõpuks hävitatakse. Ja Harmagedooni lahing ei olegi tingimata tuumasõda, vaid selle lahingu kirjeldus, mida peab kurat kõigi oma jõududega Jumala vastu.

Ehk on Ilmutusraamat paiguti otsekui abstraktne maal. Abstraktse kunstiteose kõik üksikasjad ei avane ja neid ei pea püüdmagi avada. Sellisena vahendab – osalt mõistetamatu – maal kunstniku sõnumit maali vaatajaile. Ilmutusraamatuski võib olla kohti, mis pole mõeldudki avamiseks. Sellistena – osalt mõistetamatute nägemustena – need kõnelevad meile. Need kirjeldavad sõda, mida peavad selles maailmas Jumal ja kurat.

Ilmutusraamatus on kohti, mida me ehk praegu ei mõista. Võimalik, et mõistame neid tulevikus, kui maailm muutub, või näeme sündmusi, mida me ei oska praegu isegi aimata. Mõnisada aastat tagasi tundusid Ilmutusraamatu lugejaile mõistetamatuina nägemused, milles kirjeldatakse merede suremist. Tänapäeval me mõistame, et kogu meri võib tõesti surra. Kui aeg jätkub, näeme, mis juhtub, ja ehk mõistame siis Ilmutusraamatut paremini kui praegu ning oskame öelda, mis on Ilmutusraamatus piltlik ja millised nägemused teostuvad täiesti konkreetselt. Ka sel põhjusel on tark jätta esitamata Ilmutusraamatu raskete kohtade lõplik seletus.

Ilmutusraamatut lugedes on tarvis Püha Vaimu abi. Tema on parim Piibli seletaja – on ju Piibel Jumala kõne, mida Jumal ise oskab kõige paremini avada. Sellepärast palume Püha Vaimu endile õpetajaks, kui hakkame lugema paljudes kohtades rasket Ilmutusraamatut.