Johannese Ilmutus 15 internetis (Piibel.net)

Taevasse pääsenud (15:1–8)

Salmis 1 hakkab Johannes kirjeldama nägemust seitsmest Jumala raevukausist. Ta näeb seitset inglit, kes on valmis maailma läbi katsuma seitsme viimse nuhtlusega. Järgmises salmis ei jätku siiski nägemus seitsmest raevukausist, vaid Johannesele näidatakse teist nägemust. Ta näeb taevast ja seal „neid, kes olid võitnud metsalise ning ta kuju ja ta nime arvu”. Nad laulavad Moosese ja Talle laulu ning annavad nii au Jumalale – temale, kellele kuulub kõik au.

Ilmutusraamatu lugeja paneb ehk imeks, miks näidatakse teist nägemust, ehkki oleks pidanud kirjeldama raevukausside väljavalamist. Nägemus taevast ei ole tulnud siia kogemata. Ka mujal tahab Ilmutusraamat julgustada Jumala omi taluma seda survet, mis on maailmas. See otstarve on ka nägemusel taevast. Eelpool on jutustatud, et metsaline saab maailmas suure võimu, kiusab taga Jumala omi ja püüab Kirikut hävitada. Varsti algab seitsme viimse nuhtluse vapustav kirjeldus. Neis raskustes, mida Ilmutusraamat kirjeldab ja milles Jumala kogudusel tuleb elada, võivad Jumala omad mõelda, kas tasub üldse elada Jumala lapsena, kui see ei toogi kerget elu. Sellele tahab vastata nägemus taevast: Tasub siiski, kuna üksnes Jumala lapsena pääseb sinna, kus on hea olla. Ei tohi anda järele ka siis, kui peaks sattuma raskustesse Jeesuse nime pärast. Kui loobuda usust, ei pääse sinna, kus lauldakse Moosese ja Talle laulu. Selle asemel sattutakse sellesse rühma, mida eelmise peatüki lõpp õudsel viisil kirjeldas. Nägemus taevast tahab öelda seda enne, kui hakatakse jutustama viimsetest nuhtlustest. Sellepärast on see nägemus just selles kohas.

Öeldakse, et taevasse pääsenud laulavad Moosese ja Talle laulu. See tuletab meelde, et taevasse jõudnute seas on nii vana kui ka uue lepingu pühad. Mooses viitab vanale ja Tall uuele lepingule. Kõik selles maailmas elanud Jumala omad on kord üks rahvahulk ja nad laulavad tänu Jumalale.

Taevas tänatakse Jumalat selle eest, et ta on mõistnud kohut maailma üle. Paljud peavad seda julmaks ja panevad imeks, kuidas saavad taevasse pääsenud tänada Jumalat selle eest – Jumala kohus tähendab ju paljude inimeste sattumist sellesse kõige kurjemasse hävingusse. See on tõsi, aga ometi on Jumala kohus õiglane – ja selle eest tänatakse taevas Jumalat. Taevas näeme Jumala tohutut pühadust ja taipame, et just nii tuli talitada.

Imestamiseks ja tänuks annab kindlasti põhjust ka see, et Jumal lükkas kohut nii kaua edasi. Ehkki ta nägi maailma jumalatust ja kurjust ning see sõdis tema pühaduse vastu, andis ta maailmale armuaega juurde. Ta jaksas oodata, et võimalikult paljud pääseksid sinna, kus on Jumal ja kus sellepärast on hea olla.

Taevasest õnnest kõneleb klaasmere mainimine. Selles maailmas on kangeid torme, mis panevad maailma kobrutama. Taevas neid torme ei ole. Taevane meri on tasane kui kristallklaasi pind.

Siis näeb Johannes täpsemini neid seitset inglit. Nad meenutavad välimuselt teda, keda nad teenivad (vaata Ilm 1:13). Nad saavad olevuselt, keda Johannes on varem näinud (Ilm 4:6–8), kätte kausid, ja kausside kohta öeldakse, et need on täis Jumala raevu. On seega kohtu aeg, ja kohtuotsuse täideviimise ajal ei tohi keegi minna Jumala juurde templisse.