Johannese Ilmutus 11 internetis (Piibel.net)

Johannes mõõdab templi ära (11:1–2)

Johannes saab kätte varda ja tal kästakse tempel ära mõõta. See käsk tähendab vaevalt küll tavalist mõõtmist. See on tegu, millel on sõnum. Sakarja raamatus on nägemus Jeruusalemma linna mõõtmisest (Sk 2:5–9). Nägemuses tõotab Jumal: „Aga mina olen temale tuliseks müüriks ümberringi.” Seega tõotab Jumal linna kaitsta. Sama mõte on ilmselt Ilmutusraamatus. Tempel mõõdetakse ära – teiste sõnadega tõotab Jumal kaitsta seda hävingust. Mõõtes saab tempel tähistatud kui kaitsealune. Ilmutusraamatu 7. peatükis kõneldi samast asjast: Jumal kaitseb pitseriga tähistatuid tormis, mis raputab maailma.

Mis siis on see tempel, mida Jumal kaitseb? Tegu ei saa olla Jeruusalemma templiga. Heroodes Suure käsul ehitatud võimas tempel oli Ilmutusraamatu kirjutamise ajaks juba hävitatud. Aastal 70 pKr lammutasid Rooma väed templi maatasa, nagu Jeesus oli ennustanud (näiteks Mt 24:12). Ainult nutumüür jäi püsti.

„Jumala tempel ja altar ning need, kes seal kummardavad” tähendab ilmselt Kristuse Kirikut, Jumala rahvast selles maailmas. Ka mujal Uues Testamendis nimetatakse Jumala rahvast Jumala templiks (1Kr 3:16 ja Ef 2:21). Seega on salmi 1 sõnum selline: Kristuse Kirik ei hävi, kui ka kurat seda suure jõuga ründab. Jumal hoiab oma kogudust elus. Jeesus andis sama tõotuse.

„Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse,
ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.”
(Mt 16:18)

See ei tähenda siiski, et kohalik kogudus ei võiks surra või et kristlane ei võiks usust loobuda. Selle kohta on Ilmutusraamatu alguspeatükkides hoiatavaid näiteid. Aga Kristuse Kirik kui ülemaailmne tervik ei sure. Vähemalt kusagil maailma kolkas on elav kristlik kogudus veel ka siis, kui Jeesus tuleb kirkuses maa peale. Jumal kaitseb omi, nii et kurat ei pääse hävitama kogu Kirikut.

Johannesel keelatakse mõõta väljaspool templit olevat õue. Seega ei tule Jumal seda kaitsma. Ehk mõeldakse siin neid, kes on Kristuse Kiriku lähistel. On inimesi, kes on huvitatud kristlaste usust ja kes suhtuvad Jeesusesse positiivselt, aga nad ise ei ela usus Jeesusesse ega kuulu seega kogudusse. Ehk tähendab väljaspool templit olev õu just seda rühma. Kuidas neil läheb, kui kurat kogudust ründab? Nad antakse võõraste rahvaste tallata ja selles rüsinas kaovad positiivsed mõtted Jeesusest ja ristiusust. Selle kohta tunneb Kiriku ajalugu arvukalt näiteid. Kui kristlasi on taga kiusatud, on positiivsus, mida on tuntud Jeesuse ja tema järgijate vastu, kiiresti ununenud.

Salmis 2 mainitud ajalõik 42 kuud esineb Ilmutusraamatus mitu korda („kolm ja pool aastat”, „tuhat kakssada kuuskümmend päeva”, „üks aeg ja kaks aega ja pool aega”). See ajalõik on alati seotud kuradi tegevusega. Selle arvu otstarve ei ole ilmselt jutustada ajalõigu pikkusest, vaid pigem, et sel ajal saab kurat märatseda ja et Jumal on määranud, kui kaua tohib kuradi tegevus jätkuda. Kui Jumala määratud aeg lõpeb, lõpeb ka kuradi rünnak, kuigi ta tahaks seda jätkata. Jeruusalemma tempel oli Taanieli raamatu ennustuse järgi aastail 167–164 eKr rüvetatuna umbes kolm ja pool aastat (Tn 7:25). Sel ajal tõi paganate kuningas templisse ebajumalate kujusid, nõudis nende kummardamist ja käskis ohverdada templis sigu, mis oli juutidele jõledus. Sellest on arv kolm ja pool tulnud ka Ilmutusraamatusse kujutama ajalõiku, mil kurjal lastakse erineval viisil märatseda.

Kaks tunnistajat (11:3–14)

Johannes kuuleb häält kõnelemas kahest tunnistajast. Sakarja raamatus on koht, millele siin viidatakse (Sk 4). Kes need tunnistajad on?

Võimalik, et need on kaks Jumala teenijat, kes aegade lõpus kuulutavad Jumala sõna ja kutsuvad inimesi pöörduma. On ka arvatud, et see nägemus ei kujutagi tuleviku sündmust, vaid jutustab juba toimunust – et need kaks tunnistajat on Peetrus ja Paulus, kes tunnistasid Jumala sõna Roomas ja tapeti mõlemad samas linnas ja samal päeval keiser Nero korraldatud tagakiusamistes. Selle seletuse järgi tähendaks nende elluärkamine Peetruse ja Pauluse hingede pääsemist Jumala juurde taevasse.

Võimalik, et tegu ei olegi kahe üksikisikuga. Peatüki alguses tähendas tempel ilmselt Kristuse Kirikut. On võimalik, et ka need kaks tunnistajat on pilt Jumala kogudusest, mis elab ja tegutseb selles maailmas. Kogudus kuulutab Jumala sõna – ka Jumala kohut –, sel ei ole mingit au ega hiilgust, mida maailm hindab. Sellepärast kujutatakse tunnistajaid kotiriidesse rõivastunud Jumala teenijaina.

Tunnistajate arv viitab ilmelt Piibli õpetusele, et kahe tunnistaja väited on usaldusväärsed (5Ms 19:15). Kui kaks tunnistajat kujutab Kristuse kogudust, tuletab tunnistajate arv meelde evangeeliumi usaldusväärsust. See, mida Kristuse Kirik kuulutab, on tõsi ja väärib seepärast uskumist.

Salmid 5 ja 6 on rasked. Mida tähendab tuli, mis väljub tunnistaja suust, taeva sulgemine või vee muutumine vereks? Taeva sulgemise kohta meenutame juhtumit Vanast Testamendist. Eelija ütles sõna ja taevast ei sadanud enam vihma (1Kn 17:1). Võib-olla saadab Jumal kord kaks oma tunnistajat maailma ja annab neile meelevalla teha samasuguseid imesid nagu Eelija. Võimatu pole seegi mõte, et salmid 5 ja 6 on kõnekujund ja tähendavad võimu, mis on Kristuse Kirikul. Jeesus on andnud omadele meelevalla taevas avada ja sulgeda: „Mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:19). Kus Kristuse Kirikut tõrjutakse ja rünnatakse, seal jäädakse ootama, millal langeb nende peale Jumala viha (Mt 10:14–15). Ehk tuli, mis neelab tunnistajate vaenlased, kujutab seda.

Salmis 7 jutustatakse, et sügavusest üles tulev metsaline alustab võitlust kahe tunnistaja vastu ning võidab ja tapab nad. Metsaline kujutab kuradi teenijat, ja linn, kus metsaline tunnistajad tapab, kuradi riiki. Kui kaks tunnistajat tähendab Jumala kogudust, kuuleb Johannes nüüd olukorra kirjeldust, milles kurat peab karmi võitlust koguduse vastu ja näib seda võitvat. Ilmselt just enne Kristuse tagasitulemist on Jeesuse järgijate hulk otsekui löödud ja võidetud. Aga siis toimub ime: surnu elab jälle, kogudus tõuseb surnuist üles ja kutsutakse Jumala juurde taeva kirkusse. Ehkki näib, et võitluse võidab kurat, ütleb Jumal siiski viimse sõna. Ta annab omadele võidu ja juba võitjana paistnud kuradile kaotuse.

Oleme viimastel aastatel saanud tunda vähemalt nõrka eelmaitset sellest, millest Ilmutusraamat siin kõneleb. Kogudused peksti mitmes Ida-Euroopa riigis varemeiks ja näis, et Kristuse Kirik neis maades varsti sureb. Siis toimus ime: kuradi võit oligi vaid näiline. Kommunism varises kokku ja seal, kus Kirik näis olevat juba hävitatud, kogudused kasvavad ja sünnib uusi kogudusi.

Salmis 10 jutustatakse, et inimesed rõõmustavad Jumala tunnistajate surma nähes. Jumala sõna kutsub esile ka viha. Inimesed solvuvad, kui neid noomitakse pattude pärast, milles nad elavad, või kõneldakse Jeesusest, sest ilma temata ei pääse taevasse. Kui need, kes vaevavad jumalatut maailma Jumala sõnaga, on surnud, siis maailm rõõmustab. Arvatakse, et nüüd saab elada rahus jumalatut elu.

Jumal võtab võimu (11:15–19)

Seitsmes ingel puhub pasunat ja see maailmaaeg lõpeb. Taevas ülistatakse Jumalat, kes on osutunud Kõigeväeliseks. Jumal on seda juba praegu, aga viimselpäeval võtab ta kõik võimu enda kätte, nii et seda näeb igaüks. See tähendab kõige kurja lõpetamist. Algab igavik, kus valitseb Jumal.

Enne seda on siiski kord viimse kohtu käes. Sellest jutustab salm 18. Jumala omasid ootab tasu. Ometi ei anta tasu selle järgi, kuidas keegi on ära teeninud. Igaüks saab sama tasu: Jeesus on hankinud meile igavese elu ja Jumala omad saavad selle viimselpäeval. Viimses kohtus on ka teine võimalus: need, kes jäävad tasuta, hävitatakse. See tähendab hukkamõistvat otsust ja puudutab neid, kes ei ole Jumala omad.