Johannese Ilmutus 6 internetis (Piibel.net)

Esimene pitser (6:1–2)

Jeesus hakkab avama rullraamatut ja avab ühe pitseri korraga. Iga pitseri murdudes näeb Johannes nägemust. Johannese kõne on nüüd prohvetlik ja seetõttu kujundlikus keeles. Parim on hoiduda liiga üksikasjalikest seletustest. Vahest ei ole Johanneski mõistnud kõike, mida ta nägi. Pitserinägemuste otstarve on ilmselt anda üldpilt sellest maailmast ja selle sündmustest. Pitserinägemused jutustavad, mida tähendab elu pattulangemise maailmas.

Kui murdub esimene pitser, ütleb üks neljast olevusest: „Tule!” ning Johannes näeb valget hobust ja ratsanikku, kellel oli pärg ja keda esitletakse suure võitjana. On arvatud, et see kujutab, kuidas evangeelium vallutab maailma. See võib olla nii. Tõenäosem on siiski, et tegu on maailma vallutajatega, keda inimkonna ajaloos on olnud suur hulk. Nad on võitnud ja nende riigid on valitsenud vägevaina mõnd aega, kuni on tulnud uued võitjad. Viimast tõlgendust toetab ka see, et edasi kõneldakse nuhtlustest, mida inimesed peavad kannatama. Nuhtlused on tihti just selle tagajärg, et keegi on otsustanud hakata võitma ja vallutama. Suured väeülemad on ratsutanud valgete hobuste seljas ja sellepärast on selgi ratsanikul valge hobune.

Teine pitser (6:3–4)

Teise pitseri murdudes läheb liikvele tulipunane hobune ja ratsanik selle seljas. Ratsanikule antakse meelevald tekitada sõdu. Inimkonna ajalugu tõendab, et tulipunane hobune on liikvel. Tõuseb uusi vallutajaid ja koos nendega sütib uusi sõdu. Sõjad on pidev reaalsus ja aastasadade jooksul on need muutunud üha verisemaks. Headest püüdlustest hoolimata ei ole saavutatud – ega saavutatagi – püsivat rahu pattulangemise maailma.

Kolmas pitser (6:5–6)

Kui Jeesus avab kolmanda pitseri, kirjeldatakse jälle uut nuhtlust, mis paneb maailma proovile. Liikvele läheb ratsanik musta hobuse seljas. Johannes kuuleb häält kõnelemas mõõdust ja teenaritest. Mõõt tähendab viljaterade hulka, mida inimene päevas vajab. Teenar on aga rahasumma, mille tavaline töömees teenis ühe päevaga. Nägemus mustast hobusest tähendab seega näljahäda. Pereisand suudab päevapalgaga hankida vaid ühele inimesele piisava toidu – nisumõõdu. Tuleb rahulduda odraga, mis ongi olnud vaesemate toit. Õli ja vein kujutavad ilmselt tooteid, mida hangivad endale rikkad. Need on saadaval – kui aga leidub raha nende ostmiseks.

Näljahäda on nuhtlus, mida inimkonna ajaloo jooksul on kannatatud palju kordi. Ka tänapäeval elab suur osa inimestest piisava toiduta. Ka meie lähedal on piirkondi, kus seegi Ilmutusraamatu nägemus on täis tõde. Must ratsu on seega liikvel. Jeesus jutustas jüngritele maailma tulevikust veidi enne oma surma (näiteks Mt 24). Ta kõneles mh sõdadest, kus rahvad tõusevad rahvaste vastu, ja näljahädast, mis tabab inimkonda. Näeme selget kokkulangevust pitseri nägemustega. Jeesus kirjeldas inimkonna ajalugu jüngritele Jeruusalemmas samamoodi nagu Johannesele Patmosel.

Neljas pitser (6:7–8)

Neljanda pitseri murdudes läheb liikvele tuhkur hobune ja ratsanikku nimetatakse Surmaks, kellega tuleb kaasa Surmavald. Need teevad teoks palju seda, millele nende nimi viitab: haigusi, sõdu, nälga ja muud hävitavat. Vahest paneb meid imestama, kuidas saab hävida veerand ilmamaast. Keskajast mäletame Euroopas möllanud katkuepideemiaid ja teame inimeste leiutisi, millega on võimalik hävitada enamgi kui veerand ilmamaast. Seega ei ole nägemuse arv tingimata sümboolne.

Juba need nägemused sunnivad mõtlema rasketele küsimustele: Kuidas saab Jumal lubada juhtuda nii palju kurja? Kas ta on karm ja julm? Kui ta on kõigeväeline, miks ta ei takista seda kurjust, mida pitserite nägemused kujutavad?

Kui me teeme Jumala süüdlaseks, sõimame küll vale objekti. Sõjad on vaevalt Jumala viga. Harva võime näljahädadeski süüdistada kedagi muud kui inimest. Kõige kurja tõeline põhjus oleme meie ja patt, mis meis kõigis elab. Me kanname viha ja põhjustame sõdu. Kuna meie oleme isekad, on teised inimesed ilma piisava toiduta. Kui Jumal kõrvaldaks maailmast kurja, peaks ta esmalt kõrvaldama maailmast meid, kes me kurja põhjustame.

Kord tuleb Jumala kohus ja siis kurjus lõpeb. Aga veel ei ole see tulnud – ja see on Jumala suur arm meie vastu. Jumal ootab, et paljud leiaksid pääste, enne kui on liiga hilja, ja et võimalikult paljudel läheks hästi, kui algab kohus.

On hea meeles pidada sedagi, et Jumalal on plaan selle maailma jaoks, ja tema plaan edeneb paljude kohutavategi ajajärkude kaudu. Jumala plaani eesmärk on siiski hea. Vahest teenivad halvadki asjad Jumala head plaani. Nuhtluste abil tõmbab Jumal inimesi enda juurde. Ta ootab, et kurjad päevad pööraksid meid tema poole. Selle kohta, et nii on juhtunud, on palju näiteid. Karm kõnetamine viib üldiselt paremini Jumalale lähedale kui lahke kõnetamine. Vahel peame rahulduma sellega, et ei saa kõigest aru. Jumal on meist palju targem ja teab, mida ta teeb ja miks ta lubab kurja, ehkki see tundub meile täiesti arusaamatu. Kord taevas mõistame kindlasti, et Jumal tegutses siiski targasti ja õigesti.

Viies pitser (6:9–11)

Avatakse viies pitser ja Johannes näeb märtrite hulka. Nad paluvad Jumalat, et kohtupäev saabuks peagi. Märtrid ei hüüa niivõrd kättemaksu kuivõrd õigluse järele. Viimsel päeval kehtestatakse õigus ja kõigi üle mõistetakse kohut õiguse järele. Sel päeval lõpeb maailma kurjus ja algab elu ilma igasuguse kurjuseta uues loodus. Selle päeva peatset saabumist paluvad need, keda on tapetud Jumala sõna pärast.

Kohtupäev ei ole siiski veel käes. Märtritele antakse valged rüüd, mis kujutavad seda puhtust, mis on taevas tõsi. Märtrid on jõudnud pärale ja kaitstud kõige kurja eest. Valge rüü on ka selle märgiks. Siis kästakse neil oodata. Kurjusel lastakse veel maailmas märatseda ja sellepärast tuleb juurde neidki, keda tapetakse selle pärast, et nad usuvad Jeesusesse.

Kuues pitser (6:12–17)

Jeesus avab kuuenda pitseri ja maailmakõiksus vappub. Viimnepäev on lähedal ja toimub midagi niisugust, mis paneb inimesed hirmust värisema. Jeesus kõneles Jeruusalemmas jüngritele just sedasama: „...pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse.” (Mt 24:29) Toimub midagi sama tormilist nagu maailma loomises – ainult sündmuste suund on vastupidine. Kui saabub lõpp, põgenevad inimesed Jumala eest ja püüavad peitu pugeda tema viha eest. Nad tahaksid meelsamini surra kui tulla Püha palge ette.