Johannese Ilmutus 20 internetis (Piibel.net)

Nad valitsevad koos Kristusega (20:1–6)

Johannes näeb inglit, kellel on käes võti ja ahelad. Ingel võib olla Jeesus ise – tema ju võitis kuradi –, või on ingel tema teenija. Ingel aheldab Kuradi, keda Johannes nimetab loheks, nagu mitmes muuski Ilmutusraamatu kohas, ja viskab ta sügavikku. Johannes ütleb, et kurat on aheldatud tuhandeks aastaks. Pärast seda lastakse ta natukeseks ajaks lahti ja ta saab teha veidi aega kurja.

Johannes näeb ka neid, kes ei ole selles maailmas teeninud metsalist. Nad ärkavad ellu ja valitsevad koos Jeesusega tuhat aastat. Johannes ütleb, et see on esimene ülestõusmine, ja nimetab õndsaks neid, kes sellest osa saavad. Nende üle ei ole „teisel surmal” meelevalda. Selle peatüki salmis 14 öeldakse, et teine surm tähendab hukatust, kuhu visatakse kurat koos tema teenijatega. Neil, kes tõusevad üles esimeses ülestõusmises, ei ole seega ohtu sattuda hukatusse. Õndsate all peetakse siin silmas päästetuid.

Mida see nägemus tähendab? Esitan kolm viisi, kuidas seda nägemust on seletatud.

Jehoova tunnistajad ja paljud kristlasedki arvavad, et tuhandeaastane riik tähendab paradiisilaadset aega, mis tuleb maa peale enne viimset kohut ja kestab tuhat aastat. Elu jätkub nagu ennegi – tehakse tööd, luuakse peresid ja kasvatatakse lapsi –, aga kurat ei saa tegutseda, ja sellepärast ei ole seda kurja, mida tema korda saadab. Jeesus saabub maa peale ning need, kes on surnud usus Jeesusesse, tõusevad haudadest ja valitsevad maailma koos Jeesusega, vahest Jeruusalemmast.

See seletus võib tunduda päris hea. Ometi on selles probleeme: Uus Testament ei kõnele midagi maapealsest paradiisist. Kui selline oleks tulemas, tunduks loomulik, et Jeesus oma pikas kõnes selle maailma lõpust (Mt 24; Mk 13 ja Lk 21) või Paulus oma kirjades kogudustele vähemalt viitaks tulevasele õnneajale. Pigem joonistab Uus Testament pildi, et maailm muutub üha kurjemaks ja kurjus lõpeb alles viimselpäeval, kui Jeesus saabub ja peab viimset kohut. Sama raske on Piiblis näidata kohta, mis õpetaks, et on kaks ihude ülestõusmist, mida lahutab teineteisest tuhat aastat – esmalt usklike ja siis teiste ülestõusmine. Ihude – nii usklike kui ka uskmatuses surnute – ülestõusmine toimub Jeesuse saabudes. Märkame ka, et Johannes näeb nägemuses Jeesuse omade hingi (salm 4), mitte ihusid. Ihude ülestõusmine ei ole seega veel toimunud, ja on raske mõelda, et vaimolendid tegutseksid ministrite ja teiste võimukandjatena koos Jeesusega selles maailmas. Mainitud seletus võib olla ka ohtlik: Mõni võib mõelda, et Jumalaga asjade selgitamisega ei ole kiiret – seda jõuab teha tuhandeaastase riigi ajal. Mõnedele on nimetatud seletus meeldinud sellepärast, et nad loodavad pääseda aega, mil elataks praeguse elu sarnaselt, aga kus neil, kes on uskunud Jeesusesse ja kel praegu on raske, oleks paremad tingimused kui teistel. Ehk ei ole selline mõte väga kristlik. Luterlikud isad lükkasid selle seletuse tagasi.

Kirikuisa Augustinus arvas, et tuhandeaastane riik on pilt Kristuse Kirikust. Jeesus võitis kuradi ja Kirik kuulutab seda võitu. Saatan saab teha vaid seda, mida Jeesus lubab, ja sellepärast võib öelda, et ta on seotud. Jeesuse omadel on evangeelium, mis vabastab inimesi Kurja meelevallast ja annab igavese elu. Või et Jeesuse omad võivad patte mitte andeks anda, ja sellepärast võib öelda, et Jeesuse omadel on maailmas kohtuvõim. Kristlased paluvad teda, kellele kuulub kõik võim, ja see on maailma valitsemine. Augustinuse meelest ei pea arvu tuhat võtma tähttäheliselt: see kujutab Kiriku aega, mis algas nelipühal, kui Jumal andis omadele Püha Vaimu, ja lõpeb Jeesuse tagasitulemisega. Augustinus arvas, et esimene ülestõusmine salmis 6 tähendab seda, et inimene sünnib Jumala lapseks.

Jeesuski kõneles saatana kinniköitmisest: see, et ta vabastas ahelais olnud kuradi, tähendab tema meelest seda, et ta on kuradi kinni köitnud (Mt 12:29). Kinniköitmise all ei pea Jeesus silmas, et Kuri ei saaks üldse tegutseda. Ka nägemuses tuhandeaastasest riigist ei tähenda kuradi aheldamine tingimata seda, et tema tegevus täielikult lõpeks. Seega võib olla tegu tegevuse piiramisega. Nii mõistiski Augustinus nägemusi. Kirikuisa viis seletada nägemusi sobib näiteks ka Soomele: Kristuse Kirik on saanud vabalt kuulutada evangeeliumi, tuua päästet paljudele ja palvetada, kristlasi ei ole taga kiusatud ja saatana tegevus on olnud nii piiratud, et võib öelda, et ta on ahelais. Siis võib küsida: kas me oleme praegu siirdumas sinna, et tuhat aastat on täis saanud ja Kuri päästetakse väheks ajaks vabaks? Sellele viitavaid märke on: valeõpetused võtavad maad, hauakive langetatakse, selget evangeeliumi kuuleb varasemast harvemini, ja palju muud, mis on kuradi töö, toimub üha ulatuslikumalt.

Ehk on Augstinuse seletuse suurim probleem see, et kurat tegutseb mitmel pool maailmas nii ulatuslikult. Ehk tundub siiski raske mõelda, et ta on selles maailmas nii aheldatud,et saaks öelda, et ta on suletud sügavikku.

On kolmaski võimalus mõista tuhandeaastase riigi kirjeldust: Ehk tähendab nägemus seda riiki, mis on Jumala juures taevas, mitte alles siis, kui viimnepäev on möödas, vaid praegu. Saatan on visatud taevast välja – nagu öeldakse Ilmutusraamatu peatükis 12 – ja sellepärast võib Johannes öelda, et saatan aheldati ja visati sügavikku. See, et Johannes näeb nende hingi, kes on tapetud Jeesuse tunnistamise ja Jumala sõna pärast, ja ütleb, et nad valitsevad koos Jeesusega, sobib hästi kokku sellega, et tuhandeaastane riik on praegu taevas. Kui Jumala omad surevad, siis nende ihud pannakse hauda ootama viimsetpäeva, aga hinged ei jää sinna. Jumala omade hinged lähevad taevasse, ja sinna ei ulatu kuradi tegevus. Esimene ülestõusmine tähendaks seega seda, et Jumala oma sureb ja tema hing pääseb Jumala juurde. Salmis 6 öeldakse, et hukatusel ei ole meelevalda nende üle, kes on saanud osa esimesest ülestõusmisest. Seegi sobib hästi selle seletusega. Neil, kes on surnud, ütlemata lahti Jeesusest, ei ole enam ohtu sattuda hukatusse.

Augustinusel oli kindlasti õigus selles, et tuhat aastat ei tähenda ajalõiku, mis kestab 1000 x 365 ööpäeva. Ilmutusraamatu arvud ei anna niivõrd täpset määra, kuivõrd neil on teistsugune sõnum. Tuhat aastat kujutab ilmselt pikka aega, ütlemata täpselt, kui pikast ajast on jutt. Kui mõtleme, et nägemus tähendab eelpoolöeldut, algas tuhandeaastane riik sellega, kui esimene Jeesusesse uskuja – ja eriti Jeesusesse uskumise tõtt surnu – saabus taevasse, ja jätkub ajani, mil hinged viimselpäeval ihude ülestõusmises riietuvad ihusse ja inimestel tervikuna – hinge ja ihuna – algab igavik. See arv tuletab meelde ka seda, et ehkki meie ei tea selle ajalõigu pikkust, teab seda Jumal. See arv ütleb ka, et esimeste kristlike märtrite surmast viimsepäeva ja Jeesuse tagasitulemiseni on pikk aeg. Mõni ütleb, et Jeesuski arvas, et ta tuleb maa peale tagasi mõni aasta pärast ülestõusmist, ja eksis. See Ilmutusraamatu koht kõneleb sellest, et Jeesus ei eksinud, ehkki varsti saab sellest mööda kaks tuhat aastat.

See on minu meelest tuhandeaastase riigi nägemuse parim seletus. Johannes ei jutusta kusagil tulevikus olevast õnneajast, vaid sellest, mis toimub Kristuse omadega pärast surma. Selles maailmas on Jumala omad võitlusväljal ja Jumal laseb teha kuradil paljugi kurja, aga võitlus lõpeb, kui kristlane siirdub surma kaudu Kurjale kättesaamatusse kohta. Jumala omasid ootab riik, kus saab olla ja valitseda koos Issandaga. Usun, et just seda tahtis see nägemus esimestele kristlastele öelda, ja seda nad vajasid. Kurat ja inimesed, kes olid tema poolel, kiusasid neid hirmsal moel, paljud naersid nende üle ja sundisid neid usust lahti ütlema. See nägemus julgustab jääma Jeesuse omaks. See jutustab, mis järgneb sellele elule, kui elada ja surra Jeesusest loobumata. Siis pääsetakse sinna, kus on Jeesus, ja seal saavad Jeesuse omad valitsejateks ja kohtunikeks nendegi üle, kes selles maailmas on nende üle valitsenud ja kohut mõistnud. Esimeses Korintose kirjas (1Kr 6:2) kirjutab Paulus ilmselt samast asjast. See nägemus julgustab meidki ja õhutab jääma Jeesuse omaks. Nii ja ainult nii pääseme sinna, kus oleme kuradile kättesaamatus kauguses, kus on sellepärast hea olla ja kus on sedagi, mis võib meile praegu tunduda kummaline. Ehk on selleks mõte, et me valitseme seda maailma.

Salmis 6 öeldakse ka, et me oleme Jumala ja Kristuse preestrid. Seegi tähendab ennekõike seda, et me pääseme Jumala juurde. Vana Testamendi ajal tohtisid vaid preestrid minna templi pühimatesse osadesse, ja neistki vaid ülempreester tohtis astuda kõige pühamasse paika, mida usuti olevat Jumala elupaik. Nüüd on õigus minna sinna, kus Jumal tõepoolest elab, kõigil Jeesuse omadel – Jeesus on selle meile korraldanud ja sellepärast ütleb Ilmutusraamat, et Jeesus on teinud meist preestrid. Ja ehk täidavad Jeesuse omad Jumala juures just preestri ülesandeid: nad ohverdavad Jumalale tänuohvreid – see tähendab: ülistavad Jumalat tema tegude eest, milles on näha tema suurt armu – ja palvetavad veel maa peal elavate eest. Võimalik, et seegi on see valitsemine.

Esimesse ülestõusmisse pääsenutest öeldakse, et nad ei võtnud oma otsaette ega käe peale metsalise märki. Metsalise märk on miski, millega näidatakse, et teenitakse metsalist – seda, kes paneb vastu Jumalale ja võitleb Jumala omade vastu. Tegu ei ole millegagi, mille inimene saab kogemata ja mille märkamatut saamist tuleks karta. Metsalise teenijaks saamine ja selle tunnistuseks märgi võtmine on teadlikud valikud sellise surve all, et paljud seda teevad. Sellegi surve all peab Jumala oma jääma tema poolele. Üksnes nii on neid õnnitletavaid, kelle üle teisel surmal ei ole meelevalda.

Viimne lahing (20:7–10)

Johannes näeb selle maailma lõppvaatust. Ta on seda varemgi näinud ja kirjeldanud, ja nüüd näeb ta seda veel kord. Tegu on ilmselt sellesama olukorraga, mida Jeesus nimetas suurimaks ahistuseks (Mt 24:21). Jumal laseb kuradi lahti – seega saab kurat eriliselt tegutseda, ehkki ka siis on Jumal temast kõrgemal – ja ta ründab viimast korda. Mõned on näinud ses kirjelduses suurt sõda, mis puhkeb vahetult enne Jeesuse tagasitulemist ja mida peetakse eriti Jeruusalemma ümbruses. Võimalik, et kurat põhjustab sõja, milles maailm põleb hullemini kui kunagi varem. Ehk kirjeldab see nägemus siiski sõda, mida kurat peab Jumala ja tema omade vastu. Viimses võitluses võtab Kuri kasutusele viimsedki jõud, et eksitada võimalikult paljusid, saada endale seltsilisi hukatuses ja hävitada Jumala kogudust. Just viimasele viitab salmis 9 mainitud pühade leer ja armastatud linn. Need tähendavad ilmselt Jumal riiki ja inimesi, kes sellesse kuuluvad – vastandina Ilmutusraamatus mainitud Paabelile, mis kujutab kuradi riiki. Salmis 8 mainitud Goog ja Maagoog esinevad ka Hesekieli raamatus (Hs 38 ja 39). Meil pole kindlat teadmist, keda Hesekiel nende all mõtles. Ehk kõneles ta sküütidest, kes ähvardasid Iisraeli rahvast. Hiljem arvasid juudid, et Goog ja Maagoog tähendavad kõiki rahvaid, mis ähvardasid valitud rahvast. Ilmselt peab ka Johannes seda silmas: Goog ja Maagoog kujutavad kõiki kuradi teenijaid, kes vahetult enne Jeesuse tagasitulemist ründavad Kristuse Kirikut.

Viimne lahing on karm. Kurat saab enda poolele palju rahvast ja teeb kõik, et sõda võita. Johannes ei kirjelda lahingu faase, vaid teeb teatavaks lõpptulemuse: taevast langeb tuli ja lööb kuradi vägesid. Jeesus on Võitja, ja seda teab igaüks päeval, mil kurat on oma viimse lahingu kaotanud. On selle maailma lõpp ja kurat visatakse põrgusse, mille kohta nüüd kasutatakse nime tule- ja väävlijärv. Seal on ka kuradi teenijad, metsaline ja valeprohvet, ja nende vaev ei lõpe iialgi.

On neid, kes ütlevad, et põrgu ei ole lõputu: see kestab mõnd aega, ja siis need, kes on sinna sattunud, lakkavad olemast. See tunduks hea ja armuline mõte. Ometi õpetab Piibel teisiti. Taevas on lõputu ja ka hukatusest ütleb Johannes: „Igavesest ajast igavesti”. Me ei hakka Jumalale nõu andma, kuidas ta peaks talitama. Jumal on tark ja hea, ja inimesele on suurim tarkus olla rahul sellega, mida Jumal ilmutab – ka siis, kui me ei mõista või kui on raske aktsepteerida seda, mida Jumal ilmutab. Hukatuse õudus on selles, et seal ei ole üldse Jumalat. Sellepärast puudub seal kõik hea – kõik hea on Jumala and. Sellist olukorda, et tuleks olla ilma igasuguste Jumala andideta, ei ole kellelgi siin maailmas. Aga hukatuses on.

Tähtsaim on lõpptulemus, mitte see, mis millises faasis toimub või milline mingi faas näib. Sellepärast ei tuleks Ilmutusraamatut seletades takerduda mingitesse sündmustesse, mis toimuvad enne Jeesuse tagasitulemist, ja nende üksikasjadesse. Tuleks keskenduda lõpptulemusele. Me ei peaks fantaseerima, kuidas maailmas asjad näivad. Lõpptulemus on see, et Jeesus võidab ja Kuri oma vägedega on hukatuse leekides. Sellepärast peaks meile olema kõige tähtsam, et oleme Jeesuse poolel. Kui me oleme tema omad, siis ei ole nii tähtis, et me Ilmutusraamatust kõike ei mõista. Seda tähtsaimat me siiski mõistame. Ja kui meil on meeles lõpptulemus, ei taha me loobuda Jeesusest, paistku see maailmas kuidas tahes. Tahame taevasse. Ja sinna pääseb nii, et ollakse Jeesuse omad lõpuni.

Viimne kohus (20:11–15)

Johannesele näidatakse viimset kohut. Ta näeb Jumalat troonil ja kõiki inimesi Kõigeväelise ees. Eluraamat avatakse ja kõigi üle mõistetakse kohut selle järgi, mis raamatusse on kirjutatud. Keegi ei pääse kohtu eest pakku. Johannese ajal – nagu ka pikka aega pärast teda – maeti meredel surnud merre. Johannes näeb, et nemadki tõusevad üles kohtu ette. Teine võimalus merd tõlgendada on see, et meri kujutab surma (vaata Ilm 21:1 ja selle seletus). Nende hinged, kes ei ole pärast surma pääsenud taevasse, on läinud paika, mida Johannes nimetab „surmaks ja surmavallaks”. Seegi loovutab surnud viimsesse kohtusse. Kogu inimkond seisab Jumala trooni ees ja kohus algab.

Johannes kirjeldab hetke, millest kõneleme, kui tunnistame, et usume „ihu ülestõusmist”. Kui inimene sureb, eralduvad teineteisest hing ja ihu: ihu pannakse hauda, aga hing ei jää sinna. Ihu ja hing ühinevad jälle viimselpäeval: astume Jumala kohtu ette selles ihus, mis Jumal on meile andnud. Viimselpäeval toimub iga inimesega sama, mis toimus Jeesusega ülestõusmishommikul. Haud jäi tühjaks ja Jeesuse hing riietus ülestõusmisihusse. Paulus kõneleb ülestõusmisest täpsemini esimeses kirjas korintlastele 15. peatükis.

Johannes jutustab, et igaühele mõistetakse kohut tema tegude järgi. Kas see on vastuolus sellega, et me ütleme pääsevat neid, kes usuvad Jeesusesse? Vastuolu ei ole. Kõigi maailma inimeste üle mõistetakse viimses kohtus kohut nende tegude järgi. Mitte keegi ei ole patuta ja sellepärast on igal inimesel esitada Jumalale oma halbu tegusid. Need, kes on ilma Päästjata, on Jumala ees oma pattudega ja nende üle mõistetakse kohut nende pattude pärast. Neil, kelle varjupaigaks on pattude Lepitaja, ei ole patte Jumala ees – kõik patud on Jeesuse pärast andeks antud, ja mis Jumal on andeks andnud, seda ei ole tema silmis enam olemas. Nii vaid see, kes omab usus Jeesust ja temas Jumala armu, peab viimselpäeval vastu Jumala palge ees. Ka Paulus ütleb, et kohus toimub tegude järgi, ja ometi õpetas ta, et pääseb vaid see, kes loodab Jeesuse peale (Rm 2:6).

Luther kõneles õndsast vahetuskaubast. Jeesus võttis enda kanda meie patud ja karistuse, mille meie oleme ära teeninud. Kõik selle me andsime Jeesusele. Jeesus andis meile oma patutuse, puhtuse ja pühaduse. Kui keegi on Jeesuse oma, on tal kõik see hea, mis Jeesus on ja mida ta on teinud. Oma kurjus ja oma halvad teod on antud Jeesusele. Kui siis Jumal vaatleb Kristuse oma, näeb ta vaid oma Poja pühadust ja tema häid tegusid. Nii ei ole Jeesuse omal halbu tegusid, mille eest tema üle kohut peetaks. Nende asemel on Jeesuse head teod.

Neil, kes tulevad kohtusse ilma Päästjata, läheb halvasti. Nad ei pea vastu püha Jumala ees ja neid ootab halvim kohtuotsus. Nad visatakse tulejärve, samasse paika, kus on kurat. Nad on selles maailmas kuulunud – vahest teadmatult – kuradi omade hulka, ja nende osa on sama nagu nende isandal.