Johannese Ilmutus 12 internetis (Piibel.net)

Naine ja lohe (12:1–6)

Johannes näeb lapseootel naist. Kes ta on? Tõenäoselt on tegu jälle Jumala rahvaga, Jumala omadega, kes elavad selles maailmas. Eelpool on kõneldud templist ja kahest tunnistajast. Küllap nad olid kujundid maa peal võitlevast Kristuse Kirikust.

Aga kes on Johannesele näidatud lohe? Salmis 9 öeldakse, et ta on kurat, kes jaksab võidelda Jumala omade vastu. Lohe on tulipunane ning tal on seitse pead ja kümme sarve. Oleme juba tõdenud, et sarv kujutab Ilmutusraamatus jõudu. Kuradil on seda palju – seda tuletab meelde lohe kümme sarve.

Salmides 2 ja 5 näeb Johannes ilmselt välgatust ühest Jumala koguduse liikmest, Jeesuse emast, neitsi Maarjast. Ta sünnitas poja, Jeesuse, kuningate Kuninga. Salm 4 kujutab ilmselt Heroodes Suurt kuradi teenistuses. Heroodes lasi Petlemma ümbruses tappa kõik kaheaastased ja nooremad poisid, et saaks tapetud ka äsja sündinud Messias (Mt 2:16–18). Juba siis näitas kurat, et on sõjas Jumala ja tema omade vastu. Püha perekond põgenes Joosepi juhtimisel läbi kõrbe Egiptusesse ja oli seal Heroodese surmani. Salm 6 kõneleb sellest põgenemisest. Jumal hoolitses oma Poja, tema ema ja Joosepi eest ning kurat ei saanud last tappa. Jälle kirjeldab kolme ja poole aasta pikkune ajalõik aega, mil kurat saab eriliselt rünnata Jumala omasid (vaata Ilm 11:2 ja selle seletus).

Sõda taevas (12:7–12)

Johannes näeb teist nägemust: taevas toimub võitlus Jumala peaingli Miikaeli ja kuradi vahel. Võitlus lõpeb kuradi kaotusega ja tema inglid heidetakse taevast välja. Taevas rõõmustatakse Miikaeli võidu üle, aga maa peal tähendab peaingli võit õnnetust. Kurat on visatud siia ja siin ta märatseb, teeb kurja ja kiusab taga Jumala omasid. Seda tööd jaksab ta teha väsimatult ja selleks on lihtne põhjus: ta teab, et aega, mil ta saab maa peal möllata, ei ole enam palju jäänud.

Seda, et kurat on visatud maa peale, ei tohiks olla raske märgata. Tema tegevust on näha mitmel moel: maailmas on palju kurjust, loodus saastub, peetakse sõdu, inimesed eksivad valedele teedele ja Jumala kogudust ahistatakse. Sellele kõigele võib leiutada arvukalt seletusi. Ilmutusraamat õpetab ütlema: Viimses mõttes on küsimus selles, et kurat on heidetud maa peale ja märatseb meie keskel.

Salmis 10 nimetatakse kuradit tabavalt süüdistajaks. Just seda ta on. Ta jaksab lõputult süüdistada ja eriti Jumala omi. „Sa oled nii halb, et sa ei ole Jumala oma. Langesid kergesti pattu ja julged veel väita, et kuulud Jumala laste hulka.” See, kes nii kõneleb, on kurat. Jumala sõna kinnitab, et me kõlbame Jumalale vaid tänu Jeesusele. Oleme patused, aga tänu Jeesusele Jumala omad. Eriti siis, kui kurat süüdistab, on tähtis seda meeles pidada.

Kurat püüab kirikut hävitada (12:13–18)

Kurat on visatud maa peale ja valmistub siin ründama Jumala omasid. Ilmselt on Johannesele näidatud nüüd sama pilti, millest kõneldi juba peatüki alguses. Johannes näeb Maarjat, kes põgeneb Jumala viha eest Egiptusesse. Kurat püüab Heroodese abil tappa Jumala Poega ja tema ema, aga seda ei lubanud Jumal oma vaenlasel teha. Kui Jeesus astus kuradile kättesaamatusse taevasse, vahetas kuradi viha objekti. Nüüd suundus see teiste Jumala omade vastu. Esimesed kristlased said seda kogeda kohutaval viisil. Neid kiusati taga, pandi vangi, visati kaevandustesse ja tiriti lõvide ette. Ja see toimus ainult sellepärast, et kristlased pidasid kinni Jumala sõnast ja tunnistasid oma usku Jeesusesse – nagu öeldakse 17. salmi lõpus.

Ehkki peatüki lõpp kõneleb hirmuäratavatest asjadest, jääb siiski kõlama Jumala omasid julgustav ja lohutav teadmine. Kuradi tegevus sõltub sellest, mida Jumal talle lubab. Ta ei tegutse vabalt – eriti siis, kui ründab Jumala omasid. Kui me seda meeles peame, siis teame, et ka siis pole häda midagi. Jumal hoolitseb meie eest ja meid tabab vaid see, millel Jumal laseb toimuda.