Johannese Ilmutus 5 internetis (Piibel.net)

Pitseritega suletud rullraamat (5:1–4)

Johannese pilk pöördub rullraamatule, mis on Kõigeväelise paremas käes. Tavaliselt kirjutati tekst vaid rullraamatu ühele küljele, aga nüüd oli rullraamat mõlemalt poolt täis kirjutatud. Seega on selles palju asju. Rullraamatut on siiski võimatu lugeda, kuna see on suletud seitsme pitseriga ja pitserite avamiseks on tarvis volitusi. Saabub ingel ja küsib, kas leidub piisavalt väärikat – sellist, kel oleks volitused avada rullraamatu pitserid. Sellist ei leidu – ei taeva inglite ega maa peal elavate inimeste, ei surnute ega kuradi teenijate seast. Viimasena mainituile viitavad sõnad „maa all” (vaata salme Ilm 9:1–2 ja nende seletust).

Raamatusse on kirjutatud midagi tähtsat – muidu ei oleks rullraamat troonil istuja käes. Johannes puhkeb nutma, kuna ei leidu rullraamatu avajat. Ehk on küsimus Johannese uudishimus. Tõenäoselt on Johannese nutul sügavam tähendus. Johannes mõistab, et Kõigeväelise käes on kirjutis, milles on tähtis sõnum Jumala omadele. Kui rulli ei avata, jääb sõnum Jumala kogudusele vahendamata, ja see annab põhjust nutta.

Seitse on Piiblis püha arv. See kujutab täiuslikkust ja seda, mis on seotud Jumalaga. See, et rullraamat on suletud seitsme pitseriga, kõneleb raamatu pühadusest. Raamatus on midagi nii jumalikku, et mitte kedagi, kes oleks piisavalt väärikas seda avama, ei leidu taevas, maa peal ega maa all.

Tapetud Tall (5:5–14)

Ei inglid, inimesed ega kuradi teenijad suutnud avada seitsme pitseriga suletud rullraamatut. Seda sai teha üksnes Jumal. Üks Jumala trooni ümber istuvaist vanemaist ütleb, et „lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur”, saab murda pitserid ja avada rullraamatu.

„Lõvi Juuda suguharust” viitab Jaakobi surivoodil peetud kõnele (1Ms 49:9–10). See, mida Jaakob ütles, oli ennustus Jumala Pojast, kelle Jumal oli otsustanud saata maailma. „Taaveti juur” viitab aga Jesaja raamatu 11. peatükile. Taaveti kuninglik sugu näis surnud nagu langetatud puu. Jumal andis tõotuse, et kord tõuseb surnud kännust värske võrse – et Taaveti soost sünnib uus ja Taavetist suuremgi kuningas. UT jutustab, et Jumala Poeg sündis inimeseks just Taaveti suguvõsas, ja nii sai tõeks Jesaja ennustus. Jeesus on kuningate Kuningas, Taeva ja maa Issand. Ta on enam kui inimesed ja inglid ning võib sellepärast teha seda, mida pole väärt tegema keegi teine.

Vanem kirjeldab Jeesuse suurust. Kui Johannes pöörab pilgu trooni poole, ei näe ta vägevat Võitjat, vaid Talle, kes on otsekui tapetud. Ometi ütleb ta, et Tallel oli seitse sarve ja seitse silma.

Sarv kujutab Ilmutusraamatus jõudu ja võimu. Tallel – ehkki ta on tapetud – on seega jõud ja võim. Seitsme silma kohta öeldakse, et need on seitse Jumala vaimu. Ilmutusraamatu esimeses peatükis kõneldi samuti seitsmest vaimust (Ilm 1:4) ja peeti silmas ilmselt Jumala Vaimu, mis on kohal kõigis seitsmes koguduses ja seega kogu Kristuse Kirikus. Seda peetakse silmas ilmselt ka siin. Jeesus on saatnud Püha Vaimu kõikjale maailma ja sellepärast on Jumala Vaim kõikjal seal, kus on Kristuse omi.

Selles, et Jeesust kujutatakse ühest küljest vägeva Kuningana ja teisest küljest tapetud Tallena, on sügav sõnum. Kristusel on kõik võim ja tema kõrval on vägevaimgi inimene tähtsusetu. Aga Jeesus varjas oma suurust. Ta sündis tavaliseks inimeseks ja oli nõus risti teega. Ta tapeti, nagu tapetakse tall, kel pole mingit võimu. Kuningate Kuningas nõustus sellega, kuna ta armastas meid piiritult. Kui ta oleks tulnud maailma oma aus, oleks tema pühadus inimkonna hävitanud. Ta varjas oma suurust, et meid päästa, ja nõustus Talle osaga, nagu oli ennustanud Jesaja:

„Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud.”
(Js 53:6–7)

Jeesus võtab rullraamatu troonil istuja käest. Kui ta oli seda teinud, algab taevas jälle jumalateenistus. Taevas olijad heidavad maha Talle ette, laulavad ja osutavad talle austust.

Jumal on öelnud: „Mina olen Issand, sinu Jumal... Sul ei tohi olla muid jumalaid... Sa ei tohi neid kummardada.” (2Ms 20:2–5) Ometi kummardavad taevas olijad Jeesust, ehkki ei tohi kummardada kedagi muud kui Jumalat. Jeesus on seega Jumal. Piibel ei tunne sõna Kolmainsus, aga see tunneb kolmainuõpetust ja õpetab seda. Seegi Ilmutusraamatu koht tõestab seda hästi.

Salmis 8 jutustatakse ohvrisuitsust, mida taevas olijad toovad kuldkaussides Talle ette. Ohvrisuitsu kohta öeldakse, et need on pühade palved. Pühad ei tähenda nüüd taevas olijaid, vaid Jumala omi, kes elavad selles maailmas. Seega kuuldakse taevas meie palveid. Need tõusevad kui ohvrisuits Jumala trooni juurde ja on isegi taevase jumalateenistuse osa. Kui taevas olijad kummardavad Jeesuse ette, kannavad nad kuldkaussides meie palveid, ja Jeesus kuuleb neid koos taevas olijate ülistusega.

Salmis 9 öeldakse, et neli olevust ja 24 vanemat laulavad uut laulu. Juba Vana Testamendi ajal loodi suurteks pühadeks uusi laule. Sellega on nüüdki tegu. On suur püha, kui Jeesus võtab rullraamatu enda kätte. Selleks on tehtud uus lau, mida lauldakse suure püha auks.

Selle laulu sõnum ei ole uus, vaid see kuulutab vana ja muutumatut evangeeliumi. Jumala Tall tapeti, ja nii ta omandas Jumalale rahva, mis ei ole piiratud riigipiiride, rahvaste, rasside ega keelerühmadega. Ta on surnud ristil kõigi eest ja selle alusel oleme Jumala omad. Kuulume rahva hulka, mille Kuningas on Kristus, ja meie oleme Jumala preestrid. Kuna me oleme preestrid, on meil luba minna Jumala juurde. Vana lepingu templis tohtisid Jumala ette minna vaid preestrid. Jeesus on omandanud selle õiguse meile kõigile.

Salmis 10 lubatakse, et Jumala omad hakkavad valitsema maa peal. Maa, mida Jumala omad valitsevad, võib tähendada uut maad, mille Jumal kord loob (Ilm 21:1). Ka Jeesus lubas kord, et tasased pärivad maa (Mt 5:5). Vaevalt pidas ta silmas seda maailma. Teine võimalus on, et valitsemise lubadus viitab tuhandeaastasele riigile, millest kõneldakse üksikasjalikumalt peatükis 20.

Taevase Jumalateenistuse ja Talle ülistamisega liitub tohutu hulk ingleid. Meie aritmeetika järgi on neid 101 000 000. Tegu on ilmselt sümboolse arvuga. See arv ütleb, et Johannes nägi lausa tohutult palju ingleid. Kui Johannese pilk oleks ulatunud üha kaugemale, oleks ingleid piisanud. Inglid – nagu teisedki taeva elanikud – ülistavad Talle, kes on väärt tänu ja austust.

Talle ülistajate hulk kasvab veel suuremaks. Kõik loodud taevas ja maa peal ja maa all ja meres kiidavad Jeesust. See ei tähenda, et kõik inimesed kummarvad Jeesust praegu – nii ei toimunud Johannese ajal ega toimu tänapäeval. Ehk aitab Paulus seda kohta mõista. Kirjas roomlastele kirjutab ta, et loodu ootab Kristuse tagasitulemist, sest siis see vabastatakse halvast, mille pattulangemine on põhjustanud (Rm 8:19–23). Loodu tähendab neis Rooma kirja salmides umbes sama, mida me praegu mõistame sõna „loodus” all. Kui loodu ootab Kristuse tagasitulemist, saab see anda ka tänu temale, kelle läbi kõik on loodud. On ka teine võimalus mõista salmi 13: Johannese pilk suundub ajas tüki maad edasi ja ta näeb päeva, mil Jeesus naaseb maa peale Aukuningana. Siis ei ole kedagi, kes ei tunnista Jeesust Kuningaks ega anna talle au. Paulus kirjutab

Filippi kirjas just sellest: „...et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.” (Fl 2:10–11)