Johannese Ilmutus 10 internetis (Piibel.net)

Salajane sõnum (10:1–4)

Johannes näeb võimast inglit. See ingel ei ole Jeesus, ehkki meenutab seda, mida Johannes oli varem Jeesusest jutustanud (Ilm 1:12–16). Teenija on Issanda sarnane. Johannes ütleb, et ingli üks jalg on mere ja teine maa peal. Vaevalt tähendab see, et ingel seisis kaldavees. Ingel oli nii suur, et tema vasak jalg oli maas ja parem vees. Ehk on nägemuses ka sügavam sõnum. Meri võib kujutada Piiblis surma (võrdle Ilm 21:1). Ehk tähendab maa loodut, mida näeme enda ümber. Nägemus inglist, kes seisab maa ja mere peal, kuulutab: Jumal, kelle teenija on see ingel, valitseb loodut ja ka surm on tema võimu all.

Salmides 3 ja 4 kõneldakse seitsmest piksest. Ehk on Johannes mõelnud Psalmile 29, kus sõnad „Issanda hääl” esinevad seitse korda. Seega võib piksemürinas olla tegu Jumala häälega, mida Johannes saab kuulda. Johannes tahab hakata üles kirjutama, mida Kõigeväeline kõneleb, aga tal keelatakse seda teha. Mingil põhjusel pidas Jumal paremaks, et Johannese kuuldust teistele ei jutustata. Sarnane juhtum leidub Pauluse teises kirjas korintlastele. Paulus jutustab, et ta käis paradiisis ja kuulis seal „öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida” (2Kr 12:4). Seega ei ole Jumal paljastanud meile kõike. Sellepärast on vaja ettevaatlikkust, eriti siis, kui kõneldakse lõpuaegadest ja Jumala plaanidest. Kõike ei ole jutustatud ja sellepärast on kõige parem jätta mõni küsimus vastuseta.

Johannes sööb rullraamatu ära (10:5–11)

Ingel tõstab oma käe taeva poole ja vannub, et aega enam ei kulu. See tähendab, et pärast kuuenda pasuna puhumist ei lükka Jumal enam kohtu algust edasi. Kui puhub seitsmes pasun, saabub Jeesus, lõpeb selle maailma aeg ja Jumal teeb oma kohtu teoks. Kui see toimub, näevad kõik, et Piibel kõneles siiski tõtt. Need, kes praegu Piibli üle naeravad, lõpetavad oma naeru, ja kõigile on selge, et Jumala teenijad tõid inimestele sõnumi taeva ja maa Issandalt.

Taevast kõlab jälle hääl ja Johannes saab iseäraliku käsu: ta peab sööma ära ingli käes oleva raamatu. Vanas Testamendis on kaks sarnast juhtumit. Jeremija ütleb, et ta neelas Jumala sõnu (Jr 15:16) ja Hesekiel sai sama käsu nagu Johannes (Hs 2:8–9 ja 3:1–3). On võimalik, et Johannes tõesti sõi rullraamatu ära – papüüruse söömine ei olnud midagi tavatut. Rullraamatu söömisel on kindlasti ka sügavam sisu. Kui Johannes sööb ära Jumala sõna sisaldava raamatu, näitab ta seega, et on sisestanud endasse Jumala sõna nii, et see saab otsekui osaks temast enesest. Jumala sõna on tema sees ja sellepärast ei saa ta sellest vaikida.

Johannes ütleb, et rullraamat oli esmalt magus, aga kõhule tundus see mõru. See ütleb, milline on Jumala sõna. Jumala sõna on kui mesi – see on maitsev ja selle lugemine on nauding. Aga Jumala sõnal on teinegi külg. See tundub halb, sest see kõneleb ka asju, mida me kuulda ei tahaks. Ja kui tuleks hakata teistele jutustama, mida Jumala sõna õpetab, ei olegi see enam nauding. Eriti raske on kõnelda Jumala kohtust, ja meelsamini teeks mida tahes muud. Johanneski teadis, et inimesed ei soovi kuulda seda, mida ta kõneleb. Ometi kuulutas ta seda, mida oli näinud ja kuulnud. Sõnum oli saadud Jumalalt ja ta oli sunnitud sellest jutustama, ehkki see inimestele ei meeldinud.