Matteuse evangeelium 7. peatükk internetis (piibel.net)

Õige hindamisvõime (Matt 7:1–6)

Üks luterliku usuõpetuse halvasti mäletatud kohti on õpetus kahest valitsusvõimust. Luther õpetas, et maailmas on kaks valitsusvõimu, kaks eluvaldkonda: ilmalik ja vaimulik. Jumala loodud maailmas on omad seaduspärasused, mida tasub järgida, et ei tekiks raskusi. Aga kirikus, vaimulikus elus on teised seaduspärasused. Lihtsustatult võib öelda, et ilmalikul poolel hoiab võimu seadus ja vaimulikul poolel on võimul evangeelium. Meie aja läänemaailma probleem on selles, et ei soovita anda kirikule õigust talitada teisiti kui ilmalik võim. Kui ühiskond midagi aktsepteerib, peab ka kirik seda aktsepteerima.

Üks selle põhimõtte järgimise mudel on olnud läänemaise riigi kolmetahuline valitsemismudel: parlament kehtestab seadused, valitsus ja ametnikud vastutavad nende elluviimise eest ja sõltumatu kohtuinstitutsioon karistab seaduserikkujaid. Kus kohtuinstitutsioon saab liiga sõltuvaks võimukandjatest, võib õigus kergesti moonduda.

On tähtis mõista, et Jeesus ei kõnele siin kohtuniku ameti vastu, vaid manitseb kristlasi mitte mõistma kohut üksteise üle. Kui loeme hoolikalt salme 1–5, märkame, et Jeesus ütleb siin just seda, et selles maailmas langetatakse erinevaid kohtuotsuseid.

Salmides 1 ja 2 võime näha tõsist hoiatust, et me ei asetaks end Jumala positsioonile, püüdes saada kohtumõistjaks inimeste üle.

Parim ja tõhusaim on kohtuotsus siis, kui inimene ise langetab endale otsuse. See näitab arusaamist, et ta on valesti talitanud. Nii läks kuningas Taavetiga pärast seda, kui ta oli rikkunud abielu Batsebaga ja lasknud tappa selle mehe Uurija: Jumal saatis tema juurde prohvet Naatani, kes jutustas loo kahest naabrist, ja kui kuningas oli langetanud otsuse ülekohut teinud mehele, ütles prohvet: „See mees oled sina!” (2Sm 12:1–14, eriti salm 5)

Teiste vigade otsimine viib kergesti selleni, et ei nähta oma vigu. Psühholoogias kõneldakse nn projektsioonist: inimene näeb oma vigu teistes inimestes ning teeb samas ennast täiuslikuks ja veatuks. Lõpuks võib tekkida haiglane olukord: viga on alati teistes, mitte iialgi minus eneses. Oma vigadele ja eksimustele antakse kõige veidramaid seletusi, millega püütakse neist vabaneda.

Salm 2 tuletab meelde, et aus kaupmees kasutas samu raskusi ja mõõte nii ostes kui ka müües. On pettus, kui kasutatakse väiksemaid mõõte müües ja suuremaid mõõte ostes. Aga selline oht meid, inimesi, ähvardab: väga kergesti kasutame erinevaid kriteeriume, põhjendusi, kui hindame oma ja teiste inimeste eksimusi ja patte. Meil on kalduvus vähendada oma patte ja paisutada teiste inimeste patte. Aga Jumal ei ole erapoolik (Rm 2:11); tema ees on kõik samal tasandil, kõiki kaalutakse samade mõõtudega.

Salmi 3 võrdlus on liialdus, hüperbool. Ei saa ju olla inimese silmas palki. Aga ennast õieks pidav inimene ei näe tõesti oma tohutut patuvõlga Jumala ees, ehkki ta võib olla väga terane nägema teiste inimeste vigu ja patte (võrdle Mt 18:21–35, Jeesuse mõistujutt armutust sulasest).

Jeesus ütleb, et teise hukkamõistmise eeldus on oma pattude nägemine (salmid 4–5). Aga pärast seda ei soovi inimene enam kohut mõista, vaid ligimese peale halastada, kuna ta on saanud ise kogeda Jumala halastust.

Salm 6 aga hoiatab liigse heausksuse ja sinisilmsuse eest – see ei ole parem variant kui liigne karmus. Varases kristluses põhjendati selle Jeesuse sõnaga, et armulauda ei antud ristimata inimestele ja armulauda pühitseti suletud ruumis, üksnes kristlaste seas. See „salatsemine” kutsus esile süüdistusi inimsöömises: „Nad söövad liha ja verd!” Nood süüdistused tõendavad, et Jeesusel oli õigus: kel pole osa usust, see ei suuda mõista usu sügavamaid saladusi, kuna neid ei saa mõista mõistusega, vaid need on nähtavad üksnes ususilmadele.

Siga ja koer (tollal olid need hulkuvad koerad, mitte lemmikloomad) olid juutidele roojased loomad. On palju arutatud, mida mõtleb Jeesus salmis 6 „püha” all. Kas midagi konkreetset – näiteks ohvriliha – või üldse usuasju. Juudid võisid nimetada paganaid koerteks, võrdle Mt 15:26–27; Fl 3:2; Ilm 22:15.

On oletatud, et Jeesus kõneles siin inimestest, kes lükkasid evangeeliumi teadlikult tagasi. Nende puhul võib tulla aeg, mil neile ei tasu enam evangeeliumi kuulutada, vaid nad tuleb loovutada nende isanda, saatana meelevalda (võrdle Mt 10:14). Teise võimaliku seletuse järgi võis Jeesus mõelda seda, et usureaalsus ei avane ilma Püha Vaimu tööta. Loomulik inimene ei suuda iialgi mõista evangeeliumi ja armu. Loomulik religioossus on käsumeelsus.

Siga ei väärtusta pärleid – samamoodi mõistab mittekristlane armu kui luba teha pattu, kuna patt ei viigi meid hukatusse (võrdle ka Rm 6:1).

Kuldreegel (Mt 7:7–14)

Salmis 12 on meie loengu pealkiri ehk kuldreegel. Sama mõtet eitavas vormis – „Ära tee ligimesele midagi, mida sa ei taha et sulle tehtaks” – tuntakse paljudes religioonides, mh judaismis, hinduismis, budismis, konfutsianismis ja vanaaja paganlikes religioonides. Jeesus oli esimene, kes esitas selle jaatavas vormis.

Kuldreegel annab inimesele lihtsa ja vastuvaidlematu „mõõdupuu”, mis on õige ja mis mitte. Inimene teab alati, mida ta ise soovib.

Kurb küll, aga 1992. aasta soomekeelne Kirikupiibel on siin jälle jätnud ühe sõna – „Sellepärast...” – tõlkimata (eestikeelses tõlkes on see olemas kujul „...siis...”). Tõlkekomisjon pidas paljusid „pisisõnu” ennekõike kirjavahemärkideks – komadeks ja punktideks – ja jättis need tõlkest välja. Mina arvan, et siin on see sõna tähtis: Jeesus tahab öelda: kui te näete, et Jumal annab teile vaid häid ande, tehke teie samuti. Inimene võib jätta hea anni andmata, kuigi ta teab, et peaks seda tegema.

Tegusõnad salmides 7 ja 8 on passiivi vormis ja tähendavad: „Jumal annab..., Jumal avab...” Juut ei soovinud lausuda Jumala nime, sellepärast kasutati Jumala tegevusest kõneldes passiivi, nn jumalikku passiivi.

Jeesus ei ütle, et saame just seda, mida palume (salm 8). Jumal kuuleb meie palveid, aga tema vastus võib erineda meie oodatust. Ta ei anna halbu ande isegi siis, kui me neid temalt palume. Tõotus palveid kuulda on üks messiaanliku aja märke (Js 65:24).

Jälle võrdleb Jeesus Jumalat isaga (salmid 9–11). Isal on lapsed, kristlased – seega me oleme Jumala lapsed. Kui palju parem on taevane Isa parimastki maisest isast! Pane siin tähele olulist seost Jeesuse õpetusega lapse usust: lapse usu keskne omadus on kindel usaldus isa vastu.

Jeesus näeb, et inimesel on kaks võimalikku sihtpunkti (salmid 13–14). Ta ei õpetanud iialgi, et kõik inimesed pääsevad. Jumal kutsub kõiki inimesi päästele (1Tm 2:4) ja pääste on kõigile võimalik, aga ometi käib suur osa inimestest Jumala tahtest erinevat teed. Kahjuks õpetatakse kirikuringkondadeski tänapäeval kõigi inimeste pääsemisõpetust. On tähtis näha, et Piibli või Jeesuse õpetus ei ole selline.

Jeesus on tee (Jh 14:6) ja värav (Jh 10:9), mille kaudu me pääseme taevasse.

On suur õnnetus, tragöödia, et taevas jääb nii palju kohti tühjaks (Jh 14:2–3). Aga Jumal ei soovi päästa kedagi vastu tahtmist. On võimalik pääste tagasi lükata. Juba vanaaja Kreeka filosoofid tõdesid, et vaid vähesed inimesed on huvitatud voorusest.

Valeprohvetid (Mt 7:15–23)

Tihti mõeldakse, et tõde ja eksitus on sama lõigu kaks otsa. Aga kiriku ajalugu näitab, et kõige ohtlikumad eksitused on olnud sellised, mis on väga lähedal õigele õpetusele (võrdle 2Kr 11:14–15). Väike muudatus on tähendanud siiski päästva õpetuse muutumist eksiõpetuseks. Liiter solki teeb kogu veetorni vee joomiskõlbmatuks (vaata ka Gl 5:1–6).

Valeprohvetid on silmakirjatsejad, võltspühad (salm 5): nende välimus on erinev kui nende sisemus (salm 15). Paulus hoiatas Efesose kogudust, et pärast teda tulevad valeõpetajad, kes tõusevad koguduse seest (Ap 20:29). Galaatia kirjast ja Teisest kirjast korintlastele võime lugeda, milliseid võitlusi oli Paulus saanud juba pidada valeõpetajate vastu. Apostel Peetrusel on samasuguseid kogemusi (2Pt 2:1–3).

Jeesus ennustas, et lõpuaegadel tuleb eriti palju – ja eriti osavaid – valeprohveteid (Mt 24:11–14; 22–24). Jeesus annab „maamehe mõistusele” mõistetava testi, kuidas vahet teha õigetel ja valedel prohvetitel. Puud tuntakse tema viljadest (salmid 16–20). Iga puu kannab oma liigile vastavaid vilju. Samuti paljastavad prohvetid oma tõelise sisima loomuse tegude kaudu – mitte tingimata kohe (võrdle salm 22), aga aegamööda kindlasti.

Kui otsitakse valeraha, ei tunne asjatundjadki kõiki võimalikke võltsinguid – aga neile piisab teadmisest, kuidas näeb välja ehtne raha. Teised on võltsingud. Ka õige ja vale õpetuse puhul ei pea tundma õppima kõiki võimalikke eksiõpetusi, vaid kõige tähtsam on tunda õiget õpetust. Kui uurime õpetuse õigsust, on heaks abiks Lutheri neli „sola’t” (ladina keeli „üksnes”). Kas õpetatakse, et inimene pääseb üksnes usust, üksnes Kristuse pärast, üksnes armust ja et õpetuse aluseks on üksnes Piibel.

Kui Luther märkas, kui vähe tundsid tema aja inimesed Jumala tahet, kirjutas ta Väikese katekismuse juhiseks tavalistele kristlastele ja Suure katekismuse juhiseks koguduste õpetajaile. Neisse koondas ta usu põhipunktid ja andis neile lühikese seletuse.

Eksiõpetuste ajaloost õpime, et väga tihti esineb neis üks kolmest tunnusest: 1. Inimestelt nõutakse midagi sellist, mida Piibel ja Jumal ei nõua, teiste sõnadega: tehakse taevatee kitsamaks sellest, milliseks Jeesus selle tegi. 2. Antakse vabadus sellistes asjades, milles Piibel ja Jumal seda ei anna, teiste sõnadega: tehakse taevatee laiemaks sellest, milliseks Jeesus selle tegi. 3. Nõutakse tingimatut kuulekust juhile või juhtidele, teiste sõnadega: püstitatakse uus värav teele pääsemiseks.

Üks mu sõber sattus kord eksiõpetuse mõju alla. Pikka aega oli tal tunne, et selles õpetuses on midagi valesti. Aga ehkki ta mõtles kangesti, mida seal valesti õpetatakse, ei suutnud ta seda välja mõelda. Lõpuks tegi ta katse: „Kui ma mõtlen, et liikumise juhil on alati õigus, mis siis juhtub?” Siis kukkusid pusle tükid õigele kohale ja ta taipas, et liikumine nõudis tingimatut kuulekust oma juhile. Isegi enam kui kuulekust Jumalale (võrdle Ap 4:19).

Tänapäeva maailma kirikutes on eriti vaja vaimude eristamise armuannet (1Kr 12:10).

Salm 21 tuletab meile meelde, et kristlik usk ei ole filosoofia. Tegu on Kristuse järgimisega, eluga (võrdle salm 26; vaata ka Lk 6:46). Usk ei ole iialgi üksnes mõistuse ja teadmise asi. Usk peab muutuma eluks, see peab siirduma südamesse. Aga too väike teekond on vahel väga keeruline ja raske.

Pane tähele, et Jeesus kasutab esimest korda nimetust „mu Isa” (salm 21). Meie oleme Jeesuse vennad ja õed ning nii ka Taevaisa lapsed. Aga ilma Jeesuseta ei saa tunda ka Jumalat. Kui Jeesus ei ole meie vend, ei ole Jumal meie Isa.

Salmis 22 hoiatatakse tõsiselt „imedeusu eest”: imelised sündmused ei ole iseenesest märk Jumala tegevusest. Eks Jumala vastane – saatangi – oska teha imesid. Alati tuleb küsida: mida õpetatakse, kuhu meid juhitakse. Üksnes imed ei piisa tõestuseks, et Jumal tegutseb (Mt 24:24; 2Ts 2:9).

„Tol päeval” salmis 22 viitab Kristuse tagasitulemise ja viimse kohtu päevale. Kristuse tagasitulemisest kõneldakse Uues Testamendis mitmeid kordi, see pole mingi pisike „kõrvalliin” Jeesuse õpetuses, nagu tänapäeval tihti tahetakse väita.

Kaks alust (Mt 7:24–27)

Lähis-Idas ei ole tavaliselt probleemiks mitte liigne vihm, vaid liigne kuivus. Sellepärast võibki vihm üllatada. Vihmad võivad olla tõeliselt rängad. Vahel võib talvel sadada lundki. On isegi oletatud, et rumal ehitaja võis ehitada oma maja kuivanud jõesängi põhja. Jõgi on enamuse ajast kuiv, aga kui sajab, täitub see veega. Jõe põhja on lihtne ehitada – see on ju liivane.

Iisraelis on maastik väga kaljune, on see ju suures osas mäestik. Kindla vundamendi rajamine on seega võimalik. Aga see nõuab rohkem vaeva kui liivale ehitamine.

Pane tähele, et ka rumal ehitaja tundis Jeesuse sõnu ja oleks võinud elada nende järgi. Aga ta pööras Jumalale ja tema tahtele selja.

Mt 16:13–20 tunnistab Peetrus Jeesuse Messiaks. Jeesus ütleb, et selle tunnistuse najale, sellele kaljule ehitab ta oma kiriku. Aga üksnes suu tunnistusest ei piisa, sellele peab järgnema elu Kristuse seltsis ja tema tahte järgi (võrdle salm 22; vaata ka Jk 1:22–25; 2:14–20; 1Jh 1:6; 2:4).

Tegu, mida Jumal meilt nõuab (salm 24), on nimelt usk Jeesusesse (Jh 6:29). Pane tähele, et jälle on keskpunktiks, veelahkmeks inimeste suhtumine Jeesusesse ja tema õpetusse.

Moosese seadus lõppes kuulekusega kaasneva õnnistuse tõotusega ja hoiatusega sõnakuulmatusega kaasneva needuse eest (5Ms 28:1–68). Mäejutlus lõpeb väga sarnaselt. Jumala tahte järgimine või tagasilükkamine määrab inimese saatuse juba selles ajas, aga ennekõike meie igavese saatuse, kui see aeg lõpeb.

Mäejutluse mõju (Mt 7:28–29)

Jeesuse aja kirjatundjad võisid kiidelda sellega, et nad ei olnud öelnud iialgi midagi uut: kõik, mida nad olid õpetanud, oli vaid varem elanud õpetajate tsiteerimine. Jeesuse õpetuses sisaldus palju uut, ennekuulmatut.

Evangeeliumides on tihti Jeesuse sõna: „Aga mina ütlen teile...” (näiteks Mt 5:34). Jeesus ei seadnud end Seadusest kõrgemale, ta ei soovinud seda ümber lükata, vaid anda Seadusele uue sisu – sellise, mis sel algselt oli olnud ja mis oli paljuski kadunud kirjatundjate lõpmatute õpetuste alla.

Variseridel oli 613 keeldu ja käsku, millest 365 olid keelud – seega üks keeld aasta igaks päevaks. Jeesus ei õpetanud uusi käskude ja keeldude loetelusid, vaid uut suhet Jumala, taevase Isaga.

Kindlasti on vaid väike osa sellest, mida Jeesus Mäejutluses ütles, Matteuse üleskirjutuste kaudu meieni säilinud (võrdle Jh 20:30–31; 21:25). Nende kolme peatüki lugemiseks ei lähe ju rohkem kui mõnikümmend minutit, ja on selge, et Jeesus õpetas rahvast pikemalt (võrdle Mt 14:15), võib-olla kogu päeva.