Matteuse evangeelium 20. peatükk internetis (piibel.net)

Viinamäe töölised (Mt 20:1–16)

Kui Piibel kõneleb taevast, jutustab see ennekõike sellest, mida seal ei ole. Need, kes said taevast näha, ei suutnud seda meie puudulike sõnadega kirjeldada. Taevas ei ole üksnes selle maailma „parandatud väljaanne”, vaid palju enam, hoopis teistsugune, kui meie oskame kujutleda või mõista. Sellepärast on küsimus Jumala riigi olemusest olnud alati raske. Inimesed kalduvad kergesti mõtlema, et see on samasugune nagu meie maailm. Aga see on teistsugune. Üheks näiteks selle kohta on see Jeesuse mõistujutt.

Nii soome kui ka eesti uuemad piiblitõlked on jätnud tõlkimata salmi 1 algussõna „Sest”. See nõrgendab lõikude ühtekuuluvust. See, mida Jeesus nüüd jutustab, on vastus ka Peetruse küsimusele eelmise peatüki salmis 27.

Lähis-Ida tolle aja „tunni” pikkus vaheldus pisut, sõltuvalt aastaajast. Päev – päikesetõusust loojanguni – jagati kaheteistkümneks tunniks. Nõnda oli kolmas tund (salm 3) umbes meie kell 9. kuues tund oli kell 12 jne. Osa töölisi töötas siis 12 tundi, osa 9, osa 6, osa 3 ja viimased (salm 6) ainult ühe tunni.

Tasub tähele panna, et selge palgasumma lepiti kokku ainult esimestega (salm 2). Nemad olid rahast kõige enam huvitatud. Teistele lubati töö eest vaid õiglane kompensatsioon.

Päevatöölise palk tuli maksta õhtul. Seda ei tohtinud lükata järgmisele päevale (3Ms 19:13; 5Ms 24:15). Isand alustas palgamaksmist viimati tulnutest. Nad said töömehe ja Rooma sõduri päevapalgale vastava summa ehk teenari (salm 9). Nelja teenariga võis osta lamba.

Ilmselt nurisesid kummalise palgamaksmise üle ainult esimestena tulnud. Kõik teised tundsid, et olid saanud piisavalt ja ülearugi. Ometi tundsid, esimesed, et nad olid teinud oma palga eest liiga palju tööd. Aga just neile oli lubatud üks teenar! Kui soovid päästet välja teenida, hakkad mõõtma mitte ainult enda, vaid ka teiste tegusid Jumala ees. See mõistujutt on lähedane kadunud poja looga (Lk 15:11–32).

Probleem on selles, et Jumala riigis olemine ei peaks olema raske koorem, vaid suur rõõm. Esimesed oleksid pidanud rõõmustama, et olid tohtinud olla nii kaua Jumala riigis. Kuid kahjuks on see mõistujutt tõsi ka tänapäeval. Ehk on selle suureks põhjuseks meie väär kujutlus sellest, mida tähendab osasaamine Jumala riigist: mitte koormat, vaid rõõmu.

Tasub märgata, et see mõistujutt ei õpeta tulude jagamist, vaid seda, milline on Jumala riik, selle väärtussüsteem. Röövel ristil pääses viimsel hetkel, aga juba samal päeval tohtis ta jõuda paradiisi (Lk 23:39–43). Kui sellest hakatakse tegema võrdse palga mudelit kirikusse või mujale, tuleks võtta ka 12-tunnine tööpäev.

Salm 16 on peaaegu sama nagu eelmise peatüki viimane salm: „Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.” (Mt 19:30). Nii on need kaks lugu omavahel selgesti seotud.

Kolmas kannatuse ettekuulutus (Mt 20:17–19)

Jeruusalemma teekonna viimane lõik oli tõus Jeeriko orust mäestikus asuvasse Jeruusalemma. Teepikkus oli vaid 37 kilomeetrit, aga tee tõusis üle kilomeetri. Sõna otseses mõttes „mindi üles” Jeruusalemma (salm 17).

Kui Jeesus oli kõnelnud esimest korda oma kannatamisest ja surmast (Mt 16:21–23), oli Peetrus hakanud teda noomima. Teine kannatuse ettekuulutus (Mt 17:22–23) tegi jüngrid kurvaks. Seekord ei öelda jüngrite reaktsiooni kohta midagi. Aga kindlasti olid nad põnevil, oli ju Jeruusalemm peaaegu silme ees. Kindlasti tuli neile pähe kaks küsimust: miks juudid lükkavad oma Messia tagasi ja miks Jumal ei takista seda kurjust? Aga vastused neile küsimustele said nad alles pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist.

Mida küll mõtles Juudas Iskariot? Võib-olla „läks saatan Juudasse” (Lk 22:3) ja ta otsustas Jeesuse reeta alles vaiksel nädalal.

Pane tähele, et Jeesus kõneleb oma kannatusest ainult kaheteistkümnele apostlile, mitte kogu rahvahulgale. Seekord paljastab Jeesus kaks uut asja: tema surma taga on juutide juhid ja ta antakse roomlaste kätte – ristilöömine oli nimelt roomlaste surmanuhtluse viis, juutide tava oli kividega surnuks visata.

Kõigis kolmes kannatuse ettekuulutuses mainitakse ka surnuist ülestõusmist kolmandal päeval. Jeesus soovis anda jüngritele mitte üksnes hoiatuse tulevase üllatuse kohta, vaid ka tõotuse Jumala suurtest tegudest – valmistada neid ette Suureks Reedeks, aga ka ülestõusmispühaks.

Aukohad Jeesuse riigis (Mt 20:20–28)

Siis panid Sebedeuse pojad käiku oma ema. Juudi kultuuris oli naisele raskem ära öelda. Aga Jeesus vastab otse poegadele (salm 22) – ta nägi skeemi läbi.

Poegade palve näitab, et nad ei olnud mõistnud Jeesuse juttu kannatusest. Nad hellitasid veel lootust, et Jeesus saab maiseks Messiaks, ja jagasid mõttes „ministriportfelle”. Neil oli kindlasti meeles, kuidas Jeesus Mt 19:28 kõneles kaheteistkümnest troonist: nemad soovisid parimaid, neid, mis olid Jeesusele kõige lähemal. Teiste jüngrite reaktsioon ei olnud sugugi vagam (salm 24). Jeesuse lähedale pääseda ja seal olla on hea palve, aga sellega ei tohiks kaasneda võimuiha.

Karikas (salm 22) on Jumala viha võrdkuju (Js 51:17; Jr 25:15; Ilm 14:10; 16:19). Ketsemanis palvetades kõneles Jeesus samast karikast:

„Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!””
(Mt 26:39)

Jaakobus oli apostlitest esimene, kes suri märtrina oma usu pärast. Heroodes Agrippa lasi ta hukata (Ap 12:1–2). Johannes sai ainsana jüngritest surra loomulikku surma väga kõrges eas, aga temagi pagendati Patmose saarele. Seal ta nägi Ilmutusraamatu nägemusi (Ilm 1:1–12).

Ehkki Jaakobus ja Johannes tõotasid Jeesusele järgneda, jätsid nemadki Ketsemanis Jeesuse maha ja põgenesid (Mt 26:56). Ema oli „sitkem”: Teda mainitakse veel ka Jeesuse risti all (Mt 27:56; Mk 15:40 nimetatakse teda Saloomeks).

Jeesus ei ole nõus jagama aukohti taevas – see on Isa ülesanne (salm 23). Jumala riigi hierarhia on teistsugune kui selles maailmas: esimesed saavad viimasteks ja viimased esimesteks. Aga jüngritele oli see raske õppetund. Ja on ka meile.

„Paljude eest” (salm 28) on täpne tõlge, aga sisuliselt on õige ka soomekeelne 1992. aasta tõlge „kõigi eest”: Juudi mõtteviisi järgi tähendas „paljud” siin just „kõiki” (võrdle Js 53:11: „...oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd.”) Salmis 28 mainitakse esimest korda, et Jeesus kannatab teiste asemel. Juba Vana Testament õpetas, et inimene ise ei suuda end lunastada – seda suudab üksnes Jumal.

„Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata...” (Ps 49:8–9)

Viimane tervendamisime (Mt 20:29–34)

Pärast Jeeriko pimedate tervendamist ei jutustata enam Jeesuse tervendamisimedest. Viimne nädal Jeruusalemmas kulus ilmselt rahvast õpetades ja vastastega väideldes (võrdle Mt 22:15–46).

Paasapühaks kogunes Jeruusalemma suur hulk juute, nii ei ole midagi imelikku, et Jeesuse seltsis oli palju inimesi. Aga kindlasti oli seal ka neid, kes olid järginud Jeesust juba kauem, kes polnud juhuslikud rännukaaslased.

Pimedad nägid rohkem kui paljud nägijad: nad taipasid, et see oli nende võimalus. Teist korda Jeesus enam seda teed ei käiks. Nii nad jätkasid kisendamist rahva sõitlemisest hoolimata (salm 31). Nüüd ei käskinud Jeesus tervendatuil toimunust vaikida. Kindlasti said nad üsna kuulsaks Jeruusalemmas, kuhu nad Jeesusele järgnesid. Aga nüüd oli Jeesuse maise teekonna lõpp nii lähedal, et väärad messiaootused ei tekitanud enam suurt kahju.

Kõigepealt nägid mehed Jeesust (salm 34). Oh kui meiegi oskaksime pöörata oma pilgud õigesti Jeesusele!