Matteuse evangeelium 6. peatükk internetis (piibel.net)

Kuidas olla õigesti vaga (Mt 6:1–4)

Juutide usuelu juurde kuulus kolm nõuet: almused, palve ja paast. Selles peatükis käsitleb Jeesus neid kõiki ja näitab selgesti, et kõik kolm kuuluvad ka kristlase ellu.

Esmalt (salmid 1–4 ) õpetab Jeesus, kuidas anda õigesti almuseid. Almused tähendasid mitte üksnes raha andmist, vaid erinevat abi ligimesele (juutide seas: teisele juudile). Võime kõnelda heategevusest.

Me ei tea täpselt, millise salmi juurde kuulub pasuna puhumine salmis 2. Võimalik, et sünagoogis oli kombeks anda pasunaga märku korjanduse algusest. Samuti on võimalik, et mõned silmakirjatsejad lasid tõesti enda eel pasunat puhuda. Igal juhul hoiatab Jeesus: ärge tõmmake endale teiste inimeste tähelepanu, kui te head teete.

Sõna „silmakirjatseja” salmis 2 tähendab kreeka keeles ka näitlejat. Tegu on seega inimesega, kes soovib end näidata kellegi teisena, kui ta tegelikult on. Soome sõna „ulkokullattu” (väljastoolt kullatud) toob esile selle, et inimene on sisimas midagi muud kui kaunis välispind. Nagu ütles üks koolikaaslane keskkooli usundiõpetuse tunnis: „Väljastkullatu vastand on seestkullatu!” Jumal näeb inimese sisimasse. Tema kullatud välispind ei saa ära petta.

Salmi 3 mõte, et vasak käsi ärgu teadku, mida parem käsi teeb, rõhutab ka seda, et tegudel ei tohi olla kaht otstarvet. Aitamise otstarve on aidata, mitte tuua au aitajale. Kahjuks on meie ajal muutunud aitamine väga avalikuks, kuna sellega soovitakse tekitada inimestes huvi aidata hädasolijaid. Aga mõnegi suure heategevuskontserdi jms puhul oleme sunnitud küsima, mis on lõpuks peaasi, ja kas aitamine jääb kõrvalasjaks. Almused ja muu aitamine tuleb toimetada salajas (salm 4) ka sellepärast, et aidatavale pitserit külge ei jääks. Kahjuks saavad tänapäevalgi paljud aidatavad liiga tugeva pitseri.

Õige palvetamine (Mt 6:5–15)

Pentti Saarikoski kasutab salmis 5 sõna „silmakummardajad” („silmänpalvojat”). See sõna on tabav: see kujutab, kuidas silmakirjatsejad soovivad teenida teiste inimeste pilke – neile on kõige tähtsaim, et teised inimesed näeksid, kui head nad on.

Judaismis on 3 (islamis lausa 5) igapäevast palvehetke (Ps 55:18, Tn 6:11): hommikul, keskpäeval (Ap 10:9) ja õhtul (Ap 10:9). Sellepärast on silmakirjatsejal lihtne olla sobival ajal kohas, kus inimesed tema vagadust näeksid. Nende palk on inimeste tänu ja tähelepanu. Aga Jumalal ei ole neile mingit palka.

Kamber (salm 6) tähendas tegelikult laoruumi. See oli kodu kõige rahulikum ja kõrvalisem koht. Siin kõneleb Jeesus isiklikust palvest. Ühisest palvest on juttu salmides 7–13.

Paganlike religioonide tühjast lobisemisest on palju näiteid, kõige eredamad ehk erinevad palveveskid, mida keerutades mõeldakse, et palved lähevad Jumala juurde. Vanaaja filosoof Seneca kõneles isegi „jumalate väsitamisest” pikkade palvetega. Vahel tahaks küsida, kas erinevad pikad Jumala aunimede loetelud on juba jõudnud tühja lobisemise lähedale.

Meie Isa palvele on palju häid seletusi. Tuntuim on ilmselt Väikeses katekismuses, millest mahukam seletus on Lutheri Suures katekismuses. Peale selle kirjutas Luther Meie Isa palve kohta eraldi raamatu.

Pane tähele: Jeesus ei õpeta palvetama „Minu Isa”, vaid „Meie Isa” (salm 9). Kristlik usk on alati kollektiivne, õige on kõnelda usukogukonnast.

Kolm esimest palvet puudutavad Jumala riiki. Sama õpetuse saame ka käskudest: esmalt tuleb otsida Jumala riiki, alles siis selle eluga seotud asju (võrdle Mt 6:33).

„Taevas” (salm 9) ei tähenda, et Jumal on sellest maailmast eemal, vaid et ta on kõigest nähtavast kõrgemal. Jumala riik võib teoks saada ainult seal, kus inimese tahe on allutatud Jumala tahtele (salm 10). Salm 10 tuletab meile meelde, et Jumal juhib maailma. Me ei ole siin maailmas üldse mingi pimeda juhuse pillutada.

Neljandast seitsmenda palveni kõneldakse inimeste vajadustest:
1. Leib on seotud olevikuga ja selle andjana võime näha Loojat, Isa.
2. Patud (Lk 11:4) on seotud minevikuga ja andeksandmise saame Poja töö kaudu.
3. Kiusatused on seotud tulevikuga ja nendega on seotud Püha Vaimu juhtimine.

Neljas palve puudutab meie maiseid vajadusi. Leib (salm 11) tähendab kõike, mida eluks vajame – seega mitte suurt luksust.

Kes on kogenud Jumala andeksandmist, ei saa jätta andeks andmata oma ligimesele (salm 12; salmid 14–15; Mt 18:21–35; võrdle ka 1Jh 3:11–17).

Salmi 13 lõppu on juba väga varakult tulnud täiendus: „Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.” Seda ei leidu kõige varasemates käsikirjades, sellepärast on see tänapäeval nurksulgudes.

Kiusatused jäävad alatiseks (salm 13; võrdle Mt 18:7; 26:41). Aga tähtis on meeles pidada, et Jumal ei kiusa kedagi (Jk 1:13; võrdle ka 1Kr 10:13).

Salmi 13 lõpus võiks sõna „kuri” kirjutada väga hästi ka suure algustähega „Kuri”, sest küsimus on selles, et Jumala vastane, saatan, püüab meid lahutada Jumalast mitmel moel (vaata 1Pt 5:8).

Õige paastumine (Mt 6:16–18)

Soome ja üldse luterliku kristluse juurde kuulub tänapäeval enamasti väga vähe paastu. Teisiti on endiselt roomakatoliku ja õigeusu kirikus. Näiteks õigeusu kirikus on aastas umbes 200 paastupäeva; ka iga nädala kolmapäev ja reede on paastupäevad. Judaismis on iganädalased paastupäevad esmaspäev ja neljapäev: päevad, mil Mooses tõusis Siinai mäele – saama Jumalalt kümne käsu seadust – ja tuli sealt alla (võrdle Lk 18:12). Meie kristlik kalender tunneb paastu advendiajal ja enne ülestõusmispüha, aga on vist nii, et seda pole õieti näha mujal kui jumalateenistusel, ja sealgi pisut „kärbitud” kujul.

Jeesuse jüngrid ei paastunud Jeesuse avaliku tegevuse ajal, nagu seda tegid näiteks Ristija Johannese jüngrid (Mt 9:14), aga juba selles seoses ütles Jeesus, et pärast tema surma ja ülestõusmist paastuvad ka tema jüngrid (Mt 9:15). Näeme, et nii toimus juba algkiriku ajal (Ap 13:2; 14:23).

Vana Testament käskis pidada vaid ühe iga-aastase paastupäeva – suurel lepituspäeval (3Ms 16, eriti salmid 29–31), aga kirjatundjate õpetus nõudis kaht iganädalast paastupäeva.

Salm 16 tuletab meile meelde, kelle jaoks me paastume: kas teiste inimeste, iseenese või Jumala jaoks. Paastuda selleks, et tõmmata endale teiste inimeste tähelepanu, on vale; seevastu iseenda ja oma vaimuliku elu heaks paastumisest on kasu – aitab see ju keskenduda olulisele. Paast peaks viima meid Jumalale lähemale.

Paast on patukahetsuse väljendus; sellepärast on inimestel kiusatus näidata teistelegi, kui rangelt ma praegu oma patte kahetsen, kui vaga inimene ma olen (salm 16). Aga oluline ei ole inimeste hinnang, vaid Jumala hinnang (salm 17). Sellepärast võib õige paastuja võida oma pead õliga, mis on rõõmsa sündmuse tundemärk. Võrdle ka Js 58: õige paastu juurde kuulus hoolitsemine oma ligimese eest, mitte tema paljaksriisumine, nagu Jesaja ajal tihti juhtus. Paast eelnes tihti ka tähtsatele otsustele (Est 4:16; Mt 4:1–2; Ap 13:1–3; 14:23).

Toiduvajadus on meie põhivajadus, aga kahjuks on üks meie (põhi)pattusid ihnsus. Paast õpetab meile õiget enesetalitsemist (võrdle 1Kr 9:24–27). Üks mu sõber ütles kord: Kui ma olin laps, ei ostetud meile kunagi midagi, mida me vajasime, vaid ainult seda, ilma milleta me toime ei tulnud!” Õige paast juhatab meid sama asja juurde: nägema, mis on meile elus vältimatult vajalik. Paljust võime loobuda, aga mitte Jumala armust.

Mammon (Mt 6:19–24)

Aarete koguja (salm 19) mõtleb homsele ja tulevikule, mitte tänasele päevale. On õige varustada end tuleviku tarbeks, aga on väär unustada elada tänast päeva.

Maine varandus ei ole kunagi täielikult kaitstud. Maailma ajaloost võime näha erinevaid katastroofe, mis on võtnud inimestelt kõik.

Aarete kogumine taevasse (salm 20) on samuti tulevikuga seotud tegevus. Usk Jeesusesse annab meile igavese elu. Seda aaret ei saa miski ega keegi meilt riisuda.

Pentti Saarikoski tõlgib salmis 21 tabavalt: „Kus on su aarded, seal on su mõtted!” Inimene mõtleb sellele, mis on talle tähtis. Luther on öelnud, et inimese jumal on see, millest ta tunneb end sõltuvat. Millest sinu elu sõltub? Või teiste sõnadega: mis on viimane asi su elus, millest soovid loobuda?

Salmide 22–23 seletuseks sobib Mäejutluse lõpp (Mt 7.24–27): mis on inimese elu alus. Kui alus on õige, saab elu õige suuna. Aga kui alus on vale, tuleb varem või hiljem vältimatult õnnetus, häving.

Mammon (salm 25) on arameakeelne sõna, mis tähendab varandust. Soome vanasõna ütleb, et tuli on hea sulane, aga halb peremees. Sama võib öelda varanduse kohta. See ei ole iseenesest halb, küsimus on selles, milleks ja kuidas seda kasutatakse. Varandusega saab teenida ka Jumalat ja tema riiki. Aga see võib tõusta ka meid Jumalast lahutama.

Kreeka keeles tähendab sõna „teenima” (salm 24) ka orjaks olemist. Kahe isanda orjaks on võimatu olla, kuna ori on oma isanda omand. Tuli küll ette selliseid kahe peale omatud orje, aga üldiselt tekitas selline olukord raskusi mõlemale omanikule.

Pane tähele, et Jeesus annab meile valikuvõimaluse vaid kahe isanda vahel. Muid võimalusi ei ole: tuleb valida Jumala ja tema vastase vahel. Erapooletut pinnast ei ole olemas.

Püha muretus (Mt 6:25–34)

See on üks neid piiblikohti, mida võib täiesti põhjendatult nimetada raskeks kohaks. Seda ei ole raske mõista, aga seda on väga raske ellu viia. Jeesus läkitas oma jüngrid kuulutama evangeeliumi väga vähese varustusega (Mt 10:5–10): see oli neile ka õpetuseks usaldada Jumala hoolitsust.

Muretsemisest hoidumine (salm 25) ei tähenda seda, nagu ei peakski me hoolitsema teatud asjade pärast oma elus. Siin on mõeldud asju, mida me ei saa mõjustada. On asjatu arutleda ja muretseda selle pärast, mida ei saa muuta. Vana palve ongi: „Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, jõudu muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel vahet teha.”

Loodus – loomad (salm 26; vaata ka Ps 104:21–28 ja 147:9) ja taimed (jae 28) – tuletab meile pidevalt meelde Jumala hoolitsust. Jumal on mitte üksnes Looja, vaid ka maailma alalhoidja.

Muretsemine ei tee elu pikemaks (salm 27), pigem märgatavalt lühemaks. Viimastel aegadel on üha enam rõhutatud, kui suur tähtsus inimese eluhoiakus on tema rahulolul ja heaolul.

Palestiinas oli vähe puid, sellepärast kasutati ära kõik põlev prügi (salm 30). Vahemere idaosa kuiv ja kuum tuul kuivatas õitseva taimestiku ühe päevaga.

Kristlane peaks usaldama Jumalat: Jumal teab, mida me vajame (salm 32), ja annab meile kõik vajaliku omal ajal.

Ka käsud tuletavad meile meelde, et esmalt tuleb armastada Jumalat üle kõige (salm 33), alles siis tuleb kõik muu (võrdle Mt 22:34–40). Küsimus ei ole selles, et algul tuleb otsida Jumalat ja alles siis kõike muud, vaid selles, et kogu aeg tuleb jääda usaldama Jumala hoolitsust (võrdle Ap 4:19).

Vana kristlik õpetus kõlab: Eilne on möödas, homne ei ole veel saabunud, täna aitab Issand! (võrdle salm 34). Meid ähvardab pidevalt oht hakata „elama homme või siis, kui...” Meil ei ole muud kui tänane päev.