Matteuse evangeelium 23. peatükk internetis (piibel.net)

Selles peatükis on jälle üks Matteuse evangeeliumi kõnedekogu. Selle peatüki kõnede ühendav tegur on Jeesuse suhe kirjatundjate ja variseridega.

Variserid olid judaismi „äratusliikumine” või erakond: nad olid konservatiivsed, rõhutades seaduse täitmise tähtsust. Liikumine tekkis 3. sajandil eKr. Jeesuse ajal oli neid hinnanguliselt umbes 6000. Paulus oli variser (Ap 22:3).

Kirjatundjad olid seevastu ametikandjad, tolle aja õpetajad. Aga neil oli ka teine amet – näiteks Paulus oli telgitegija (võrdle Ap 18:1–5 ja 1Kr 4:12). Suur osa neist olid variserid, st need kaks rühma kattuvad suures osas.

Peale nende oli veel neli rühma:
- saduserid – nende hulka kuulus ennekõike kõrgem vaimulikkond;
- esseenid, kellest oli saanud kõrbes kloostri eraldatuses elav rühm;
- seloodid, kes olid vabadusvõitlejad, ja
- „tavaline rahvas”.

Variseride silmakirjalikkus (Mt 23:1–12)

Sõna „variser” kohtame tavalises keelekasutuses, ja tihti võib olla nii, et selle sõna kasutaja ei mäleta enam sõna päritolu. Kui soovitakse öelda, et keegi on silmakirjalik, öeldakse, et ta on variser. Silmakirjalikkus, variserlikkus võib seisneda ka enesepettuses, kui inimene ei näe oma elus või õpetuses midagi väära.

On endiselt vaikse nädala teisipäev ning Jeesus õpetab Jeruusalemmas rahvahulki ja oma jüngreid. „Moosese ase” (salm 2; 1968. aasta tõlkes „iste”) tähendas ametit – samuti nagu meie kõneleme piiskopitoolist või kohtujärjest. Suurim osa kirjatundjaid olid tollal variserid. Õpetaja tõesti istus ja õpilased olid tema jalge ees (võrdle Ap 22:3).

Salm 3 on tõsine kõne meile, tänapäeva kristlastele. Kas me saame öelda, et elame oma õpetuse ja usu kohaselt? Kristlasi on nimetatud tihti viiendaks evangeeliumiks – ja paljud inimesed ainult seda loevadki. Tuttav on ka kriitika: „Su teod kisendavad nii kõvasti, et ma ei kuule, mida sa kõneled!” Tänapäeval arvustatakse poliitikuid nende poliitiliste lubaduste alusel, aga ka kirikut tabab kergesti kriitika, kui see ei ela oma õpetuste järgi. Või tegelikult on kiriku kriitika aluseks tihti see, et kirik ei ela massiteabevahendite ootuste järgi. Pigem ollakse tihti rahul, kui kirik loobub Piibli õpetustest.

Tasub siiski meeles pidada, et Jeesus kritiseeris ka variseride ja saduseride õpetusi (Mt 16:6–12). Mitte üheski ametis olemine ei garanteeri, et tehakse õigeid otsuseid või õpetatakse õigesti. Kahjuks võib kiriku ajaloos viidata paljudele olukordadele, kus kirik on eksinud. Sellepärast on tänagi väga ohtlik mõelda: kui kord kirik on selle heaks kiitnud, siis see on õige. Piibel peaks olema kõrgemal kõigest õpetusest ja otsustest.

Kirjatundjad tundsid seadust ja oskasid teha sellest tavalistele inimestele raske koorma (salm 4). Aga nad ise oskasid leida seaduses lüngad, nii et nad ise ei pidanudki lõpuks seadust täitma, kui nad ei soovinud (võrdle salmid 16–22). Üks tõsine probleem oli nende õpetuse negatiivsus: nad rõhutasid seda, mida ei tohi teha – mitte niivõrd seda, mida tuleks teha.

Kristlasi on kutsutud kandma üksteise koormaid (Rm 15:1–2; Gl 6:2).

„Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.”
(Gl 6:2)

Kirjatundjad tegid teised väikesteks ja iseendid suurteks (võrdle salmid 11–12). Nende eesmärk ei olnud aidata inimestel päästest osa saada, vaid takistada neid pääsemast (salm 4; võrdle salmid 13 ja 15). Aga tuleb tähele panna, et tänapäeva teoloogia mõte hoida „latti võimalikult madalal” ei ole parem: kui kutsutakse inimesi Jumala osadusse, peab see toimuma tõelise, elava Jumala osadusse, mitte inimese leiutatud „mõnusa Jumala” osadusse.

Nad ajavad taga rahva soosingut (salm 5). Sünagoogi esimesed istmed (salm 6) olid üks viis soosingut saavutada. Need olid pööratud koguduse poole. Rahvas nägi neil istujaid ja pidas neid autoriteetseteks.

Piiblilausekarbikeste kohta oli määrus Moosese seaduses (5Ms 6:8). Neid tuli hoida otsa ees ja paremal käel meeldetuletuseks, et nii mõtted kui ka teod pidid olema kooskõlas Jumalale tahtega. Üldiselt kanti neid palvetades, nagu juudid endiselt talitavad, aga silmakirjatsejad ja oma vagaduse rõhutajad kandsid neid kogu aeg. Karbikestes oli neli kirjakohta Moosese seadusest:
2Ms 13:1–10 ja 13:11–16, mis kõnelevad Egiptusest lahkumisest ja esmasündinute pühitsemisest Issandale;
5Ms 6:4–9 – mis on iisraellaste usutunnistus ja
5Ms 11:13–21 – mis manitseb täitma seaduse käske.

Kuue küljes pidi olema neli tutti (salm 5), et tuletada meelde Jumala käske. Ka Jeesusel olid kuue küljes need tutid (Mt 14:36).

„Rabi” (salm 7) tuleb heebrea sõnast, mis tähendab „suur”. Salme 8–9 on vahel valesti tõlgendatud ja nähtud neis keeldu austada ka maiseid õpetajaid ja isasid. Siin ei ole küsimus selles, vaid et me peame mõistma, et üksnes Jumal on meie õpetaja ja isa, ja et meie, kõik inimesed, oleme omavahel vennad

Nii roomakatoliku kui ka õigeusu kirikud on siin kasutusele võtnud problemaatilise traditsiooni: preestreid kutsutakse „kõrgeaulisteks isadeks” jne. See võib omakorda viia vaimuliku ameti vääritimõistmiseni, vahel ka väärkasutuseni.

Paulus nimetas ennast õpetajaks (1Tm 2:7; 2Tm 1:11) ja kõneles ka õpetamise armuandest (1Kr 12:28). Kirikus peavad seega olema õpetajad, aga nende positsioon peab olema õiges suhtes Jumalaga: nad peavad olema Jumala sõna ja tema tahte õpetajad.

Jumala riigis on suurim see, kes teenib (salmid 11–12). Jeesus talitas just nii: ta alandas ennast ja sai meie teenijaks.

Hädahüüded kirjatundjatele ja variseridele (Mt 23:13–36)

Vanimates käsikirjades ei ole salmi 14. Sellepärast on see ka eestikeelses Piiblis nurksulgudes. Kui Piibli tekste aastasadade vältel ümber kirjutati, juhtus vahel nii, et Markuse evangeeliumis olev salm siirdus Matteuse evangeeliumi vastavasse kohta. Ümberkirjutajad oskasid Uut Testamenti praktiliselt peast, ja nii võis selline viga juhtuda ka märkamatult. Nii on salm 14 Mk 12:40. Muidu ei leidu sellele Matteuse peatükile vasteid teistes evangeeliumides – nii on selle Markuse kirjakoha siirdumist Matteuse evangeeliumi kerge mõista. Ometi erineb see stiili ja mõnevõrra ka mõtte poolest teistest selles peatükis olevatest hädahüüetest. Kui mitte arvestada salmi 14, on selles peatükis seitse Jeesuse hädahüüet. See arv on Piiblile omane, seega toetab ka see tõsiasi mõtet, et salm 14 ei kuulunud Matteuse algsesse teksti.

Hädahüüe võib tähendada mitut eri asja. See võib olla kurtmine: „Oh häda, küll mul läks halvasti!” See võib olla haletsus: „Oh häda, küll sul läks halvasti!” Nii tõlgendab Pentti Saarikoski seda kirjakohta oma piiblitõlkes. See võib olla ka prohvetlik ettekuulutus, isegi ähvardus või otsene hukkamõist. Antud kontekstis on tegu just viimase variandiga: Jeesus ühest küljest hoiatab oma vastaseid, aga kuulutab samas neile juba ka kohtuotsuse (salm 35).

 1. hädahüüe: salm 13.
Variseride ja kirjatundjate valeõpetus oli viinud inimesed eksiteele. Siin võib näha ka viidet sellele, et nad panid Jeesusele vastu.

 2. hädahüüe: salm 15.
Selle salmi tõlgib Saarikoski tabavalt: „Te teete temast veel kindlama põrgusse mineja, kui te ise olete.” Vale tee ei vii pärale: üksnes Jeesus on tee taevasse (Jh 14:6). Nagu soomekeelne 1938. aasta väljaanne, nii ka eesti 1968. aasta väljaanne tõlgivad tähttäheliselt „põrgulaps”, milles võib näha „Jumala lapse” vastandit. Judaismi pöörduti kahes faasis. Esmalt saadi „jumalakartlikuks” (Ap 17:4 – see tähendas seaduse tähtsaimate kohtade täitmist). Siis saadi proselüüdiks ehk päris pöördunuks, mis tähendas kohustust täita kogu seadust (Ap 2:11).

 3. hädahüüe: salmid 16–22.
Inimesed püüavad vabaneda antud vannetest eri viisil. Tempel (salm 16) oli lihtsalt üks hoone, aga kes oli vandunud selle kulla – ehk Jumalale antud andide – kaudu, oli oma vandega seotud. Samuti sai altarist (salm 18) lihtsalt üks kivihunnik, konstruktsioon. Aga ohvriand oli Jumalale antud, sellepärast oli selle kaudu antud vanne siduv. Taevast (salm 22) võis tõlgendada lihtsalt kui atmosfääri, aga tegelikult mõeldi selle alla siiski Jumala elupaika. Tegu oli mingis mõttes sõnamänguga, aga lõpptulemus oli kindel: Jumala seadus muutus tähtsusetuks.

Moosese seaduse järgi muutus pühaks kõik, mis puudutas altarit (salm 19; 2Ms 29:37).
Siin kasutab Jeesus sõna „sõge” („hull”, salm 17), mille kasutamist ta ise Mäejutluses keelas (Mt 5:22). Aga nüüd ei ole ta kõnelejana ebatäiuslik inimene, vaid Jumal ise.
Templi kõige pühamat paika peeti Jumala elupaigaks (salm 21; 1Kn 8:10–13; Ps 97).

Vaata ka Jeesuse õpetust vande andmisest Mäejutluses: Mt 5:33–37.

 4. hädahüüe: salmid 23–24.
Variseride probleem oli selles, et nad ei osanud teha vahet väikestel ja suurtel asjadel. Väikestest said suured ja suured unustati.

Kümnis oli küll Jumala korraldus, mille otstarve oli anda elatist leviitidele, kuna nad ei saanud hankida elatist nii nagu teised (3Ms 27:30; 5Ms 14:22–27). Aga seegi ei olnud mingi automaat, vaid selleski oli tähtis näha asja sisu, tähendust.

Vaga juut kurnas vett, et mitte kogemata juua sääske, mis oleks teda rüvetanud (24). Aga suurem roojane loom – kaamel – jäi tähelepanuta (kaameli söömine tegi nädalaks roojaseks, 3Ms 11:4–6).

 5. hädahüüe: salmid 25–26.
Hoiatus võltsi välimuse ja silmakirjalikkuse eest, millega on seotud peaaegu kõik seitse hädahüüet. Ohvrikarikate välispind puhastati hoolikalt, et neis ei oleks joogiohvrit, mis võiks maha loksuda. Kõige tähtsam on siiski südame ehk inimese sisemine puhtus (Mt 15:18–20).

 6. hädahüüe: salmid 27–28.
Hauad valgendati lubjaga (salm 27), et inimesed neid ka pimedas näeksid ega astuks nende peale, saades seeläbi roojaseks (4Ms 19:16–18; vaata ka Lk 11:44).

 7. hädahüüe: salmid 29–33.
Tagantjäreletarkus on alati olnud ka usklikkuse nuhtlus. Salmi 32 tuleb vaadelda ettekuulutusena: mõne päeva pärast käisid Jeesuse vastased oma esiisade jälgedes ja nõudsid Jeesuse surma.

Salmis 34 on soome 1992. aasta piiblitõlkes jäetud ära algtekstis olev sõna „seepärast”, aga see on vajalik, kuna seob salmi eelnevaga. Eestikeelsetes viimastes tõlgetes on järgitud originaali.

Salm 34 ennustab, kuidas juudid kiusavad taga kristlikku kirikut. Pauluse ägedaimad vastased tema misjonireisidel olid tihti just juudid, mitte paganad.

Aabel (salm 35) oli esimene mõrvatud inimene (1Ms 4:8–16; vaata ka Hb 12:24). Seevastu Sakarja on pisut mõistatuslikum. Ilmselt on seletus üsna lihtne: juutide Vanas Testamendis on Ajaraamatud kõige lõpus: Sakarja märtrisurmast jutustatakse 2Aj 24:20–22; seega oli ta juudi pühakirja viimane märter. Ajaraamatutes nimetatakse teda Joojada pojaks, aga tihti nimetati inimesi vanaisa või veelgi varasema esiisa pojaks. Ta ütles enne oma surma: „Issand näeb ja tasub!” See sobib hästi kokku Jeesuse sõnadega.

Jälle tähendab sugupõlv (salm 36) ilmselt „sugukonda”, „rahvast”, mitte niivõrd tollal elanud sugupõlve. Ometi oli nende vastutus suurem kui mitmel varasemal sugupõlvel: nende ajal täitusid Messia tõotused, aga nad ei võtnud neid vastu.

Te ei tahtnud tulla (Mt 23:37–39)

Kividega surnuksviskamine (salm 37) oli juutide hukkamisviis.

Kana kogub pojad oma tiibade alla varjule kulli või muu kiskja eest, aga juudid ei soovinud tulla Jumala kaitse alla. Seega pidid nad jääma Jumala vastase, saatana armu hoolde.

Inimese otsustusvõime on seotud. See oli Lutheri üks suur leid ja ühe tema peateose pealkiri. Inimene ise ei saa leida Jumalat ega päästet. See sõltub üksnes Jumalast ja tema armust. Aga inimene saab keelduda Jumala pakutud päästest. Kedagi ei sunnita taevasse minema!

Nelikümmend aastat pärast neid sõnu (salm 38) hävitati Jeruusalemma tempel ja seda ei ole hiljem enam taastatud. See, et Jumal hülgas oma templi ja lahkus sealt, oli märgiks rahvast tabavast needusest (võrdle Hs 10–11).

Salm 39 viitab aegade lõpus toimuvale Kristuse tagasitulemisele. Siis peavad kõik tunnistama ta oma Issandaks ja Jumalaks. Aga sellest kõneleb Jeesus rohkem peatükkides 24 ja 25.