Matteuse evangeelium 10. peatükk internetis (piibel.net)

Kaksteist apostlit (Mt 10:1–4)

Luukas jutustab, et enne apostlite valimist veetis Jeesus öö palvetades (Lk 6:12). Ka meie peaksime tähtsaid otsuseid ette valmistama koos Jumalaga.

Jüngrid läkitati vaimulikku võitlusse – võitlusse kurjade vaimude ja nende võimu vastu (salm 1). Seda tuleb alati meeles pidada: evangeeliumi töö on alati võitlus saatana võimu vastu.

Me teame neist kaheteistkümnest apostlist väga vähe. Evangeeliumide kirjutajad ei olnud huvitatud nende elulugudest. Miks oli apostleid kaksteist? Nad vastasid vana lepingu kaheteistkümnele esiisale, Jaakobi ehk Iisraeli kaheteistkümnele pojale. Kui Juudas oli Jeesuse reetnud ja surnud, valiti tema asemele Mattias (Ap 1:15–26), aga hiljem apostlite rühma enam ei täiendatud. Paulust nimetati küll samuti apostliks, aga ta ei väitnud iialgi, et on üks neist kaheteistkümnest.

Matteus kasutab sõna „apostel” vaid üks kord (salm 2), enamasti kõneleb ta jüngritest või „neist kaheteistkümnest”. Apostel tähendab ilmalikus keelepruugis volitatud saadikut, kes esindas oma läkitajat. Sellised olid ka Jeesuse valitud apostlid: nad esindasid Jeesust ja tema võimu (võrdle „kutsus” ja „andis” salmis 1; vaata ka salm 40).

Peetrust nimetatakse „esimeseks” (salm 2). Ilmselt oli ta algusest peale apostlite juht. Apostleid esitletakse paari kaupa. Ehk läksid nad just nende paaridena evangeeliumi kuulutamise tööle (Mk 6:7).

Filippus (salm 3) on täpselt sama nimi nagu diakon Filippus (Ap 6:5; kreekakeelses algtekstis Filippos). See tähendab „hobuste armastajat” või „hobuste sõpra”. Bartholomeus (salm 3) on sama mis Naatanael (Jh 1:45–51). Nimi tähendab „Tholmai poega”. Toomas (salm 3) on sama mis Didymos („Kaksik”, nagu ongi eestikeelses Piiblis; Jh 21:2).

Mainitakse ainult Matteuse – tölneri – ametit (salm 3). Kõigis teisteski kolmes apostlite loetelus (Mk 3:16–19; Lk 6:14–16; Ap 1:13) kõneldakse just Matteusest, ehkki Markus ja Luukas jutustavad tölner Leevi kutsumisest (Mk 2:13–17; Lk 5:27–32).

Taddeus (salm 3) on mõnes käsikirjas Lebbeus. Teda nimetatakse ka Juudas Jaakobuse poeg (Lk 6:16), aga ilmselt pärast Juudas Iskarioti reetmist hakati teda kutsuma Taddeuseks, et eristada teda Juudas Iskariotist (võrdle Jh 14:22).

Kananaios tähendab fanaatikut (võrdle Lk 6:15). See on heebrea vaste kreeka sõnale „seloot”. Seloodid olid vabadusvõitlejad, kes soovisid ajada roomlased vägivallaga Iisraelist välja.

Sõna „Iskariot” (salm 4) kindel taust pole teada. See võiks tähendada „Kerioti mees” (vaata Jos 15:25). Kui nii, siis oli Juudas ainus Jeesuse jünger, kes oli pärit lõunast, Juudamaalt. Teine seletus võiks olla, et see on moonutatud tuletis ladina sõnas „sicariot”, mis tähendab mõrtsukat. Sel juhul oli Jeesuse jüngrite seas kaks vabadusvõitlejat.

Juhised teekonnaks (Mt 10:5–15)

Jumala riigi tööd tuleb teha Jumala antud juhiste järgi (salm 5).

See teekond oli erijuhtum (võrdle salmid 5 ja 9–10). Jüngrid ei olnud veel valmis minema paganate sekka. See oli neile raske veel ka pärast Jeesuse ülestõusmist, nagu meile näitab Apostlite teod. Nüüd oli aeg teha tööd seal, kus oli parim alus evangeeliumi mõista ja uskuda, ehk juutide seas.

Iisrael oli eksiteel (salm 6). Selle juhid ei olnud õiged karjased, vaid juhtisid rahva eksitusse.
Jüngrite sõnum (salm 7) oli sama nagu Ristija Johannesel (Mt 3:2) ja Jeesusel (Mt 4:17). Jeesuses oli Jumala riik ligi tulnud.

Imede (salm 8) otstarve oli tõendada, et jüngrid tegutsesid tõesti Jumala volitusel (võrdle 2Kr 12:12). Evangeeliumid ei jutusta, et jüngrid oleksid äratanud üles surnuid. Seevastu Apostlite tegudes jutustatakse, kuidas nii Peetrus (Ap 9:36–41) kui ka Paulus (Ap 20:7–12) äratasid surnuid.

Teekond oli ka eksam: kas jüngritel on usaldus Jumala vastu, nii et nad söandavad jätta kogu oma elu tema hoole alla (salmid 9–10). Evangeeliumi kuulutamise ja imede tegemise eest ei tohtinud võtta mingit tasu – arm on tasuta (salm 8). Aga tänulikkus Jumala ees tooks toimetuleku ka evangeeliumi kuulutajaile (salm 10).

Linnas polnud vaja käia ühest majast teise (salm 11). See ärataks vaid kadedust ja väära võistlust. Ka Paulus järgis sama tava (Ap 18:2–3). Nii kujunes välja ka tugipunkt evangeeliumi kuulutamise tööle. Esimesed kristlased kogunesid kodudes. Kirikuid hakati ehitama õieti alles 4. sajandil, kui ristiusk sai Rooma riigiusuks.

Kas maja ja selle rahvas oli väärt või mitte (salm 11), ilmnes juba tervitades (salm 12). Juudi tervitus oli – ja on endiselt – „šalom”, „rahu” (salm 12).

Tolmu raputamine riietelt ja jalgadelt (salm 14) oli märgiks, et apostlitel ei olnud nende inimestega midagi ühist – ei siin ega Jumala kohtus. See oli märk, mis pidi äratama inimesi mõtlema, kelle nad tagasi lükkasid. Samuti tegid juudid, kui nad naasid paganate aladelt „oma maale”: nad ei soovinud paganate aladelt midagi kaasa võtta.

Kristlased ei pea otsima tagakiusamisi (salm 14). Kui evangeeliumi vastu ei võeta, on see märgiks, et selles piirkonnas ei ole Jumal veel valmistanud inimeste südameid evangeeliumi vastu võtma. See on alati Jumala ime, ja meie, inimesed, ei saa sundida kedagi evangeeliumi vastu võtma. Küsimus oli ja on ka efektiivsuses: kui töötegijaid on liiga vähe (Mt 9:37–38), tuleb tööjõudu kasutada seal, kus töö edeneb, ja nii saadakse ka uusi töötegijaid. Aga alati on väga raske hinnata, millal tuleks olla ustav ja loota, et Jumal annab omal ajal vastuvõtlikke südameid, ja millal peaks olema julgust siirduda teise piirkonda.

Soodom ja Gomorra (salm 15) olid Vanas Testamendis kurjuse ja Jumala eitamise äärmuslikud näited (1Ms 18:16–19:30). Aga evangeeliumi eitamine ja tagasilükkamine toob kaasa veel karmima kohtuotsuse ja suurema vastutuse kui Seaduse eitamine (võrdle Kg 1:18).

Ei tõotata kerget teed (Mt 10:16–31)

Vahel peibutatakse inimesi uskuma evangeeliumi tõotustega, et pärast seda, kui inimene on tulnud usule, lahenevad kõik tema probleemid ja tema elust saab lausa paradiis. Jeesus ei andnud selliseid tõotusi, vaid kirjeldas pigem, kui kibedaid raskusi toob usk kaasa uskmatute seas.

Karjase ülesanne on kaitsta lambaid kiskjate eest (salm 16). Jeesus hoolitseb omade eest (võrdle salmid 29–31), ehkki tihti tundub, et Jumala vastane saab Jumala omi taga kiusata, nagu talle meeldib.

Arukus ilma süütuseta kutsub esile karmust (salm 16). Süütus ei tähenda sinisilmsust, vaid „ehtsust”, „tõepärasust”.

„Kohtud” salmis 17 tähendavad tegelikult sünagoogide nõukogusid, mis olid juutide alamaks kohtuastmeks. Sünagoogid olid üldiselt eelmise „äratusliikumise” ehk variseride juhtida. Kui uus liikumine esile kerkis, oli vanal võimatu seda aktsepteerida. Nii on toimunud ka kiriku ajaloos mitmeid kordi. Luther õpetas, et kirikut tuleb uuendada alati, pole vaja arvata, et mingi seisund on lõplik.

Kristlased heideti õige pea pärast Jeesuse ülestõusmist sünagoogist välja (salm 17, võrdle Jh 16:1–4). Kristlaste kuulumine sünagoogi muutus lõplikult võimatuks 90-ndail pKr, mil sünagoogiga liituda soovijailt hakati nõudma palve lugemist, milles neeti Jeesust. See viis lõpliku ja vältimatu (võrdle Gl 5:1–6) lahutuseni judaismi ja ristiusu vahel.

Juudid jagasid kogu maailma kahte ossa: juudid ja paganad (võrdle Gl 2:15). Rahvad salmis 18 tähendavad paganaid.

Kristlased peavad tunnistama ka võimukandjaile (salm 18), kelle ette neid viiakse kohtumõistmiseks. Paulus tegi just seda kuningas Agrippa ja maavalitseja Festuse ees (Ap 26:24–29).

Jeesus tõotas Püha Vaimu omadele õpetajaks ja aitajaks (salmid 19–20; võrdle Jh 14:15–31 ja Ap 4:8–12). Tasub silmas pidada, et tõotus Püha Vaimu antavate sõnade kohta ei puuduta kantslit, vaid kohtuid. Kristlikuks kuulutustööks tasub seega ette valmistuda.

Kõige raskem on leppida kõige lähemate inimeste, oma pereliikmete vastuseisuga usule (salm 21). Kiriku ajalugu on täis selliseid näiteid.

„Kõik” salmis 22 tähendab juudi stiilis „paljusid”: eks oli ka usklikke. Tagakiusamised on tihti kirikut kasvatanud. Kui kommunistid keelasid Hiinas misjonitöö aastal 1949, oli maal umbes pool miljonit kristlast. Kui maa 1990-ndail taas misjonitööle avanes, oli seal hinnanguliselt 30 miljonit kristlast – seega 60 korda rohkem. Kus mujal kasvas kirik selle ajaga sama kiiresti?

Meie eesmärk peaks olema alati selge: see on taevas ja pääste (salm 22).

Tagakiusamisi pole vaja otsida (salm 23). See salm on jäänud mõistatuslikuks. Teisest küljest saaks seda mõista nii, et tagakiusamised katkestasid evangeeliumi kuulutamise juutide seas ja Pauluse ennustuse (Rm 9–11) kohaselt tekib juutide seas ärkamine just enne Kristuse tulemist.

Kristlane peab alati meeles pidama Kristuse kannatusi, kui teda ennast usu pärast ahistatakse (salmid 24–25). Kristus maksis meie päästmiseks palju rängema hinna, kui ühelgi inimesel tuleb enda päästmiseks iialgi maksta.

Peltsebul salmis 25 oli kaananlaste jumal, keda peeti kurjade vaimude ülemaks (2Kn 1:2). „Beel” tähendab „isandat” ja „sebul” „maja”, „eluaset”. Teine variant on „sebub”, mis tähendab „kärbest”. Tegelikult jutustab Matteus neist Jeesuse vastu tõstetud süüdistustest alles hiljem (Mt 12:22–32), mis on meile meeldetuletuseks, et evangelistid ei ole jutustanud kõigest ajalises järgnevuses. Teisest küljest on hea meeles pidada, et samu süüdistusi esitati mitu korda (võrdle Mt 9:34).

Kurjade inimeste võim on lõpuks siiski piiratud (salm 28), sellepärast pole vaja neid karta (salm 26). Nad ei saa riisuda usklikult igavest elu, ehkki võivad tappa ihu.

Katuselt (salm 27) oli hea kuuldavus. Evangeelium ei ole selleks, et seda ära peita (Mt 5:14–16).

Apostlitest üksnes Johannes ei surnud märtrisurma (salm 28). Nad olid ustavad lõpuni – ka surma ees.

Kaks varblast sai ühe veeringu eest (salm 29), aga kahe veeringu eest sai viis varblast (Lk 12:6). Jumal tundis ja teadis juba toda „tasuta” varblast ega kukkunud seegi maha Jumala teadmata.

„Verd, higi ja pisaraid” (Mt 10:32–42)

Neid salme lugedes on hea meeles pidada et Peetrus salgas Jeesust kolm korda (Mt 26:69–75), aga ta sai selle andeks ja temast sai Issanda apostel.

Tunnistamise vastand on salgamine. Tegelikult tähendab salmis 32 esinev kreeka sõna „homologeō” „kõnelema kooskõlas”.

Jeesuse tõotatud rahu (Jh 14:27) on seesmine rahu, teadlikkus päästest ja igavesest elust. Selles elus võib rahu tunne olla uskliku elust vägagi kaugel. Jeesus on Vana Testamendi ennustuste (mh Js 9:5 ja 11:1–9) Rahuvürst, aga tema rahu ei ole selline rahu, mida ootab see maailm.

Jeesus ja usk temasse lõhestab kogu maailma – isegi perekonnad (salmid 34–36). Jeesust saab armastada vaid ühel viisil: üle kõige (salmid 37–39; võrdle Lk 18:18–27). Need salmid panevad meid küsima, mis on tähtsaim meie elus.

Rist (salm 38) oli surma märk. Tol ajal oli see veel ees. Jeesus oli alles teel Kolgata poole. Me peame iga päev surema maailmale (Lk 9:23–24) ja järgima Jeesust. Risti kandmine on alati seotud Jeesusega. Mitte ükski raskus meie elus ei ole meile rist selle piibellikus tähenduses.

Elu saab kaotada mitmel viisil, aga leida ainult ühel viisil: uskudes Jeesusesse (salm 39).

Kristlane on Kristuse esindaja. Kes võtab kuulda teda, võtab kuulda Jumalat (salm 40; võrdle Lk 10:16).

Vastuvõtmine (salm 41) on märgiks samast usust, samast eesmärgist. See on ka meeldetuletus, et Jumala riigi töös on inimestel erinevad osad: üks teeb tööd, teine toetab teda.

Karikatäis külma vett on kuumal maal nagu Iisrael suur sõpruseosutus ja austuse märk (salm 42; vaata ka Mt 25:31–46).