Matteuse evangeelium 18. peatükk internetis (piibel.net)

Neljas kõnedekogu

Selles peatükis on Jeesuse juhised, kuidas tuleb koguduses elada. Peatüki võiks pealkirjastada kas või nii: „Kristlaste omavaheline läbikäimine”. Soome Kirikupiibel 1992 on selle pealkirjastanud: „Koguduse kord”.

Kes on suurim? (Mt 18:1–6)

Ehk kerkis suuruse küsimus koguduses esile kahest eelmises peatükis kirjeldatud sündmusest. Kolm jüngrit olid saanud olla koos Jeesusega kirgastusmäel. Kas nad olid siis teistest paremad, suuremad? Teistel jüngritel oli ebaõnnestunud haige lapse tervendamine. Kas nad olid neist kolmest halvemad, väiksemad?

Elus mõõdetakse kõike. Aga tuleks kasutada õiget mõõdupuud. Mis on õige mõõdupuu vaimuliku suuruse mõõtmiseks? Jeesus kutsus enda juurde lapse (salm 2). See kreeka sõna tähendab last üldises mõttes (Lk 18:15-s on sülelast, väikest beebit tähendav sõna; seega ei õpeta Piibel, nagu kõlbaksid Jeesusele alles suuremad lapsed, nagu õpetatakse vahel täiskasvanute ristimist praktiseerivates ringkondades).

Mis on lapses eeskujulikku? Sugugi mitte süütus või patutus. Igaüks teab, kuidas laps oskab väiksest peale kiusu ajada ja halba teha. Eeskujulik on lapses tema vastuvõtlikkus: ta ootab oma isalt ainult häid ande. Laps ei mõtle, kuidas ta maksab saadud annid tagasi. Laps on üksinda kaitsetu, ta vajab teiste hoolitsust. Ka kristlane vajab pidevalt Jumala hoolitsust.

Meie aja inimesel on raske mõista Jeesuse õpetuse radikaalsust. Vanaajal oli laps väärtusetu, tal ei olnud mingeid õigusi, teda võidi müüa orjaks jne. Luther õpetas tabavalt: „Ära mõtle suurekssaamisele, vaid väiksekssaamisele. Kui saad väikeseks, järgneb suurus iseenesest.”

Veskikivi (salm 6) tähendab suurt, eesliga ringiaetavat veskikivi. Väiksemate käsikivide kohta kasutati teist sõna. Süürlased, kreeklased ja egiptlased kasutasid uputamist karistusvõttena, aga juudid seda ei praktiseerinud.

Pääste hind (Mt 18:7–11)

Ahvatlus (salm 7) tähendab kreeka keeles täht-tähelt püünisesse juhtimist. See kreeka sõna on „skandalon”, mis tähendas varrast, mille külge kinnitati püünise sööt ja mille puudutamine püünise sulges. See maailm (salm 7) on ahvatluste meelevallas, kuna selles maailmas tegutseb Jumala vastane, saatan. Ta püüab juhtida kõiki inimesi hukatusse.

Salmide 8 ja 9 karme sõnu on parem mõista, kui mõelda meditsiinile: vahel on arst sunnitud amputeerima jala või käe, et päästa patsiendi elu. Kui põletikku ei saa teisiti peatada, tuleb jäse eemaldada, et põletik ei leviks üle kogu patsiendi ega tapaks teda. Sama õpetab Jeesuski: tuleb takistada patu saaste levimist – karmide võtetega, kui muu ei aita.

Aga me peame meeles pidama, et patu tegemiseks piisab ühestki silmast ja käest! Lõpuks ei ole keha tükeldamisest abi. Küsimus ongi Jeesuse õpetuse tingimatuses patu suhtes: sellega ei tasu mängida, vaid maksta vajadusel suurtki hinda, et saada päästetud. Patuga ei saa teha kompromisse. Oma pattude suhtes tuleb olla äärmiselt kitsarinnaline. Aga samas tasub meeles pidada: Jumal maksis oma Poja eluga, et päästa patused!

Ahvatlemine algab põlgamisest (salm 10).

Salm 10 õpetab meile kaitseinglitest (Ps 34:8; 91:11–12; Ap 12:15; Hb 1:14; vaata ka Tn 10:13,20: rahvaste inglivürstid).

Salm 11 puudub parimatest vanadest käsikirjadest. See ühtib Lk 19:10-ga ja ilmselt on keegi ümberkirjutaja kirjutanud selle kogemata mälu järgi. Tegelikult sobib see salm siia suurepäraselt.

Mõistujutt eksinud lambast (Mt 18:12–14)

Jeesus õpetab edasi, mida tähendab tingimatus. Kui karjane mõtleb, et üks lammas võibki kaduda – jääb ju 99 alles –, siis millal ta hakkab otsima kadunud lambaid? Kui alles on 90? Või 50? Kuhu ta paneb piiri? Selles on lääne kristluse suur nõrkus tänapäeval: see otsib kogu aeg uusi piire, milleni võib minna ja venitada Jumala tahet. Aga lõpuks ei ole enam mingeid piire!

Pane tähele salmis 13: mõeldud on „juhul kui”, mitte „siis kui”. Kristlane võib eksida Jumalast nii kaugele, et ta ei tule enam tagasi, et teda enam ei leita. Jumal ei päästa kedagi sunniviisiliselt – inimene saab lahkuda päästeringist.

Iga inimene on Jumalale väärtuslik. Ta tunneb rõõmu igast päästetust (salm 14), nagu ka kadunud pojast, kes naaseb isa juurde.

Misjonitöö juurde kuulub kaks külge:
1) evangeliseerimine, uute inimesteni jõudmine;
2) kristlaste õpetamine.

Mõlemad on sama tähtsad. Ei ole mõtet sünnitada „last lumehange” ehk kutsuda inimesi kogudusse, kus nende eest ei hoolitseta. Aga ei saa rahulduda ka selle rühmaga, kes on juba kogudusse saadud. Tuleb minna kutsuma uusi inimesi – nii kaua, kuni on maailmas ükski inimene, kes pole päästest osa saanud.

Ka Luuka evangeeliumis on see mõistujutt, aga mõnevõrra avaramal kujul (Lk 15:3–7). Mõte Jumalast kui karjasest on üldine nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Kuulsaim tekst on muidugi Ps 23: „Issand on mu karjane.”

Lõpuaegadest õpetades ütles Jeesus, et viimsete aegade suurim oht on just eksitamine (Mt 24:4–14). Saatan püüab juhtida kristlasi eksiteele kõige erinevamate võtetega. See ei tohi tähendada, et me võiksime kaotada Jumala lapse vabaduse ja rõõmu, kartes erinevaid eksiõpetusi, aga see kutsub meid valvsusele ja ettevaatlikkusele.

Kiriku distsipliin (Mt 18:15–20)

Edasi kõneldakse piiride asetamisest koguduses ja üksiku inimese elus. Nagu õpetab Jaakobus, me kõik eksime mitmel viisil (Jk 3:2). Maa peal ei ole ega tule täiuslikku kogudust. Aga see ei tähenda, et tõeline elav Jumala kogudus või üksikkristlane võiks aktsepteerida mis tahes pattu (vaata 1Kr 5:6–13). Siin annab Jeesus juhiseid nendeks probleemseteks olukordadeks.

Kui kristlane näeb, et teine kristlane on langenud pattu, peab ta kõnelema langenuga esmalt nelja silma all (salm 15). Küsimus ei ole hukkamõistmises, vaid vestluses, nõu andmises. Ehk on too teine kristlane jäänud sel moel vaimulikult pimedaks, et ei näe oma seisundit õigesti.

Kui omavahelisest vestlusest pole abi, tuleb võtta üks või kaks tunnistajat (salm 16; 5Ms 19:15). See on ka langenu kaitsmiseks: kui kord ei tekkinud olukorra suhtes üksmeelt, oligi ehk viga „süüdistajas”: vahest oli ta langenud vaimulikku uhkusse või soovis ta mingil muul põhjusel vääralt oma venda või õde hukka mõista. Küsimus ei ole meie, kristlaste langetatud kohtuotsustes, vaid Jumala Sõna langetatud kohtuotsustes. Ja sihiks on saada langenu tagasi koguduse elavasse osadusse (võrdle 2Kr 2:6–8).

Kui ka teine faas ei aita, tuleb asi viia koguduse koosolekule (salm 17). Kui ka siis ei teki meelemuutust ja meeleparandust, tuleb ta kogudusest välja heita. Seda tähendab viide paganale ja tölnerile: nendega ei tahtnud juudid teha mingit tegemist. Tölnerid olid tihti oma usust taganenud juudid, paganad ei olnud aga elavat Jumalat kunagi teeninudki.

Kahjuks edeneb asi meie ajal hoopis teistmoodi. Esimene ja levinuim probleem on tagarääkimine. Ei söandata kõnelda asjast otse eksinud kristlasega. Või ehk isegi soovitakse eksinule tagarääkimisega kahju teha.

On olemas mäng, milles esimene ringisolija ütleb midagi teisele, see ütleb sama kolmandale, kolmas neljandale jne. Kui sõnum jõuab lõpuks saatjani tagasi, on see tavaliselt omajagu muutunud, vahel lausa vastupidiseks kui algne sõnum. Sellepärast tuleb esmalt vestelda asjaosalisega, mitte usaldada teise või kolmanda põlve lugusid. See annab „süüdistatule” ka võimaluse end kaitsta. Tagarääkimine on „avalik hukkamine” ilma kohtuprotsessita.

Teine probleem Jeesuse nõuannetes on seotud meie rahvakirikuga. Soome kirikuseadus ei võimalda kedagi koguduse liikmeskonnast välja heita. Isik saab ise lahkuda, aga teda ei saa välja heita. Sellepärast ei ole kolmanda faasi teostamine meie kirikus võimalik. Kui keegi seda üritaks, mõistaks teda hukka vähemalt meedia, kui konsistoorium ei jõuaks seda enne teha.

Aga kaks esimest on võimalikud! Neid ei unustata. Kui kirik ei saa meie rahvakiriku olukorras oma liikmete eest õigesti hoolitseda, ei tohi meie vendade ja õdede eest hoolitsemist unarusse jätta. Seda ei saa keelata ükski seadus. Aga alati tuleb meeles pidada, mis on sellise protsessi eesmärk! Sugugi mitte langenu või eksinu hukkamõistmine, vaid tema tagasisaamine elavasse, päästvasse usku. Selleks on tarvis vaimulikku küpsust (võrdle Gl 6:1).

Salmides 19 ja 20 annab Jeesus omadele suuri tõotusi. Kahjuks unustatakse tihti, et Jeesus tõotab anda seda, mida me palume Jeesuse nimel (salm 20). Tasubki paluda, et Püha Vaim saaks juhtida ka meie palveid, et oskaksime paluda seda, mis on Jumala tahe.

Salm 20 on seotud Jeesuse viimse tõotusega enne taevaminemist: Ta on iga päev meie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20).

Salmi 15 eesti tõlge on täpne: kreeka keeles kõneldakse noomimisest, mitte lihtsalt vestlusega (soome tõlkes on „ota puheeksi” ehk „tee juttu”). Sel vestlusel on kindel eesmärk: saada teine loobuma oma patust.

Salmis 19 on kreeka keeles „ symfōneō” – olla kooskõlas, täielikus harmoonias (sellest tuleneb sõna sümfoonia = muusika kooskõla, harmoonia). Kui palve on kooskõlas Jumala tahtega, saab see ka vastuse.

Südametu sulane (Mt 18:21–35)

See on jälle üks neid Jeesuse mõistujutte, mis liigset seletamist ei vaja. Peetruse küsimus oli „normaalne”: rabid õpetasid, et kui teine andeks ei palunud, polnud vaja andeks anda. Ja nad pidasid piisavaks kolme korda. Peetrus oli seega „vagam” kui tolle aja nõudmine. Jeesus kõneleb siiski sellest, kuidas tuleb andeks anda kas või seitse korda päevas (Lk 17:4). Seitse oli juutidele täiuslikkuse arv.

Kristlastegi seas tuli seega algkiriku ajal ette üha uusi langemisi. Eespool (salmid 15–18) oli juttu paadumisest, nüüd kõneldakse patukahetsusest – ja lõpuks paadumisest.

Aga kui andeksandmist loendatakse, ei ole tegelikult andeks antud! Sellepärast ei saa andeksandmistes arvestust pidada. Salmi 22 arvuks on antud nii 77 kui ka 77x7. (Õige variant on ilmselt 77, sest see tugineb salmile 1Ms 4:24: „Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!”) Lõpptulemus on sama: andeksandmine on piiritu, ääretu, seda ei loendata. Küsimus ei ole kordades, vaid olemuses: andeksantut ei tuletata enam meelde, see on täielikult ja lõplikult andeks antud.

Raha väärtuse arvutamine on praktiliselt võimatu: aeg ja kultuur on nii erinevad. Võrdluse mõttes võib tõdeda, et tolle aja Galilea ja Perea maks Roomale oli 200 talenti ning Judea, Samaaria ja Idumea maks oli 600 talenti. 10 000 talenti vastas 60 miljonile päevapalgale. Kui me siis arvestame, et aastas oli 300 tööpäeva, oli võlg 200 000 aasta palk. See oleks nõudnud võlausaldajalt tõesti kannatlikkust. Kui arvestame, et tänapäeval oleks aastapalk 20 000 eurot, tuleks võla summaks 4 miljardit eurot. Seega täiesti võimatu võlg! Aga selline on ju meie võlg Jumala ees.

Teise sulase võlg oli 100 teenarit ehk umbes nelja kuu palk: sama „valemi” järgi umbes 7000 eurot. Seega täiesti võimalik tasuda. Ta palus maksmiseks aega umbes samade sõnadega (salmid 26 ja 29). Üksnes kuuekümnetuhandik mehe enese võlast. Mees ei tundnud empaatiat – ta ei osanud end asetada teise olukorda –, ehkki see oli samasugune, nagu tema enda olukord hetk varem.

Ilmneb, et esimene võlglane ei olnud sisimas muutunud. Ta ei olnud mõistnud suurt armu, mis oli talle osaks saanud. Nagu ütleb Johannes: „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.” (1Jh 4:19). Meie Isa palve õpetab meid andeks andma, nagu Jumalgi on meile andeks andnud (Mt 6:12). Jaakobus õpetab, et „kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud” (Jk 2:13). Jeesus õpetas Mäejutluses, et armulised saavad armu (Mt 5:7). Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.

See mõistujutt kõneleb sellest, et me peame valima seaduse ja evangeeliumi vahel. Me ei saa valida endale evangeeliumi ja teistele seadust. Emb-kumb valitseb kogu meie elu. On seega „see või too”, mitte „nii see kui ka too” olukord (võrdle Gl 5:1–6).

Salmi 34 eesti tõlkes kasutatakse õiget vastet „piinajad” (ehk timukad). Kui Jeesus kõneleb kahetsusest, kasutab ta tihti väljendit „ulgumine ja hammaste kiristamine” (Mt 8:12; 13:42,50; 22:13; 24:51; 25:30).

Ehkki seadus keelas juuti orjaks müüa, juhtus seda siiski tihti (2Ms 21:2; 3Ms 25.39–40; 2Kn 4:1; Ne 5.5; võrdle Js 50:1). Ja kui isand oli pagan, ei takistanud teda juudi seadus.

Salmi 23 alguses on Soome 1992. aasta Kirikupiibel jätnud tõlkimata sõna „seepärast” (eesti tõlkes olemas), mis on siiski tähtis ühenduslüli eelnevaga.