Matteuse evangeelium 27. peatükk internetis (piibel.net)

---

Jeesus antakse üle Pilaatusele (Mt 27:1–2)

Öösel peetud Suurkohtu koosolek ja selle langetatud otsus (Mt 26:65–66) olid õigustühised. Sellepärast peeti hommiku saabudes (salm 1) uus, ametlik koosolek, seekord kindlasti Suurkohtu koosolekusaalis templi territooriumil.

Heroodes Suure poeg Arhelaos oli saanud Juudamaa oma valdusse. Aga kümne aasta pärast sai roomlastel tema lodevast valitsemisest kõrini ja nad tegid Juudamaast maakonna, mille etteotsa seati prokuraator, maavalitseja.

Pontius Pilaatus oli viies maavalitseja. Ta oli ametis aastail 26–36 pKr. Juudi ajaloolane Josephus kirjeldab teda kui järeleandmatut ja julma valitsejat (võrdle Lk 13:1). Juutide juhtidele tundus asi lihtne: Pilaatus mõistaks kindlasti kergesti Jeesuse süüdi.

Üldiselt oli maavalitseja halduskeskus Kaisareas Vahemere kaldal, aga kuna paasapüha ajal võis karta rahutusi Jeruusalemmas, tuli ta sinna korda valvama.

Muidugi ei saanud süüdistus olla jumalateotus. Luukas jutustab, et Jeesust süüdistati Pilaatuse ees kui rahva ässitajat ja et ta oli keeldunud maksmast makse keisrile (Lk 23:2). Just roomlaste praktiseeritud ristilöömine sobis neile suurepäraselt: pärast seda oleks Jeesus Jumalast neetud (Gl 3:13) – ja siis ei sooviks keegi järgida Jeesust ja tema õpetusi. Aga roomlased olid võtnud juutidelt ära õiguse langetada surmaotsust (Jh 18:31). Esimene märter visati kividega surnuks juudi kombel – ja seegi oli ebaseaduslik tegu (Ap 7:54–8:1).

Juuda lõpp (Mt 27:3–10)

Peale Matteuse jutustab Juuda lõpust ka Luukas (Ap 1:16–19). Lugude vahel on erinevusi, mis algul näivad vastuolulised. Näiteks Luukas ütleb, et Juudas ostis põllu, Matteuse järgi ostsid põllu juutide juhid. Seletus võib olla see, et Juudas oli maksnud käsiraha ja sõlminud lepingu, mille juutide juhid lõpule viisid.

On hea meeles pidada, et paljud krimifilmid lähtuvad just sellest, et algul näib kõik olevat täis vastuolusid. Aga kui politsei saab andmeid juurde, saavad sündmused selgeks. Kahjuks on meil paljude Piibli sündmuste kohta väga vähe andmeid, ja uusi ei ole enam tulemas. Aga ei tohiks liiga kergekäeliselt, liiga väheste andmete alusel kuulutada kaht lühikest lugu teineteisega vastuolus olevaks.

Ilmselt on Matteus sihiteadlikult paigutanud loo Juuda kahetsusest varsti pärast Peetruse kahetsusest jutustavat lõiku (Mt 26:69–75). Kaks kahetsust, aga tohutult erinev lõpptulemus! Algne tekst polnud jagatud salmideks või peatükkideks. Need loovad meie silmis liiga suuri „piiritarasid” kahe lähedase loo vahele. Kindlasti oli see sündmus alles pärast Jeesuse surma – Suurel Reedel oli juutide juhtidel nii kiire, et neil ei olnud kindlasti Juuda jaoks aega.

Salmis 3 näib Juudas olevat eeldanud, et tolles olukorras osutab Jeesus oma Jumalikku meelevalda. Aga kui ta mõisteti surma, oli Juudas pettunud. Samas on see meile hoiatuseks, kuidas patt võib meid pimestada.

Selle lõiguga kaasneb teinegi probleem: Matteus nimetab tsitaati salmides 9 ja 10 Jeremija tekstiks, kuid selle lähim vaste leidub Sakarja raamatus (11:12–13). Aga kui me loeme Sakarja teksti, ei leia me, et seal oleks mainitud põldu. On võimalik, et tegu oli tollal Jeremija raamatus olnud tekstiga, mis ei ole meie ajani säilinud. Aga tegu võib olla ka mitme Vana Testamendi teksti põimikuga: Sk 11:12–13; Jr 18:2–12; 19:1–13; 32:6–9. Lõpuks võidi kirjutada tekst suurema prohveti ehk Jeremija arvele. See jääb meile mõistatuseks.

Salmis 6 tunnistavad juutide juhid, et tegu oli „vere hinnaga” – sellepärast ei tohtinud panna seda templi rahade hulka (võrdle 5Ms 23:18–19, kus keelati ülekohtuselt saadud raha kasutada Jumala teenimiseks).

Jeesus Pilaatuse ees (Mt 27:11–26)

Rooma maavalitsejale pidid juutide juhid esitama süüdistuse, mis tooks Rooma seaduste järgi kaasa surmanuhtluse. Selline saadi, kui esitati süüdistus, et Jeesus on maine messias ja mässu juht. Pilaatus küsibki Jeesuselt, kas ta on juutide kuningas (salm 11).
Jeesuse vastust saab tõlgendada kahtviisi. Seda saab mõista nõustumisena. Aga seda saab tõlgendada ka: „Nii sa ütled, aga see on vaid sinu tõlgendus.”

Süüdistatav seisis, kohtunik istus. Taas kord vaikib Jeesus süüdistajate ees (salmid 12–14). Nii oli ta talitanud juba ülempreestri ees (Mt 26:63) ja kolmandat korda vaikis ta Pilaatuse ees Jh 19:9. Nii sai teoks ettekuulutus Js 53:7.

„Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud.”
(Js 53:7)

Juutide tavast lasta üks vang paasapühal vabaks – just selle püha ajal vabanes Iisraeli rahvas Egiptuse orjusest – ei jutustata peale evangeeliumide kusagil. Ilmalikes ajalookroonikates ei leidu midagi selle tava kohta, aga meil on hea meeles pidada, et me teame tolle aja ajaloost väga vähe.

Pilaatus valis Jeesuse vastaspooleks kindlasti kõige õelama kurjategija, kes tema valduses parajasti oli. Barabas oli mässaja, kes oli kellegi mõrvanud (Lk 23:19). Kindlasti ootas Pilaatus, et rahvas valib Jeesuse – oli ju vaevalt nädal möödas palmipuudepühast, mil kogu linn näis olevat täis Jeesuse poolehoidjaid (Mt 21:10–11).

Aga rahvas kuulas hoopis juutide juhte ja nõudis, et vabastataks Barabas. Võib öelda, et see on Piibli ainus demokraatlik kohtuotsus: rahvas tohtis otsustada. Tasub tänagi meeles pidada, et tõde ei saa välja selgitada rahvahääletusega. Ajaloost saaks välja noppida õudseid näiteid erinevatest rahvakohtutest ja nende otsustest.

Minu osa kannatusloos on Barabase osa: Jeesus suri, et mina saaksin vabaduse patu, surma ja kuradi meelevallast. Legendi järgi sai Barabas hiljem kristlaseks.

Mõnes käsikirjas on Barabase nimi „Jeesus Barabas” – nii on ka näiteks Pentti Saarikoski tõlkes. Barabas tähendab „Isa poeg” ja see oli tollal levinud nimi.

Pilaatuse naise sõnumist (salm 19) jutustab ainult Matteus. Pärimuse järgi oli tema nimi Claudia Procula. Ta oli ainus, kes kaitses Jeesust kohtupidamise ajal. Soome 1992. aasta Piiblis on 19 salmi lõpp tõlgitud asjatult ebatäpselt („Nägin temast möödunud ööl halba und.”). Eesti piiblitõlked on täpsed: „...ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!”

Salmis 22 on Pilaatuse viimane katse Jeesus vabastada. Muidugi ei pidanud kohtunik rahvalt ega kelleltki teiselt küsima, milline peab olema otsus süüdistatava kohta. Aga kuna Pilaatus oli otsustanud olla juutide juhtidele meelepärane, sattus ta üha enam kaldus pinnale ja nii oli ta üha hullemini nende lõa otsas. Pilaatus oli seekord kõlvatu kohtunik – ta tunnistas Jeesuse mitu korda süütuks (Jh 18:23), aga mõistis ta siiski surma, ja ta ongi pääsenud ajalukku üksnes Jeesuse surmamõistmise tõttu. Lõpptulemus vastas juutide juhtide eesmärgile: Jeesus mõisteti ristisurma (võrdle Mt 27:1).

Käte pesemine oli juutide tava (5Ms 21:6–8; Ps 26:6; 73:13), aga muidugi mõistsid selle tähendust teisedki rahvad.

Rahvas oli nõus võtma vastutuse Jeesuse surma eest enda peale (salm 25). Hiljem, kui Peetrus ja Johannes olid Suurkohtu ees, püüdsid juutide juhid vabaneda vastutusest (Ap 5:28: „Ja vaata, te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!”). Selle rahva hüüdega on põhjendatud juutide tagakiusamist eri aegadel. Aga selles on ka teine külg: Jeesuse veri on mõeldud puhastama ka juutide patud.

Piitsutamine kuulus surmaotsuse langetamise juurde (salm 26). Paljud surid selle kätte, vähesed ei kaotanud teadvust. Piitsal oli kolm nahkharu, mille külge oli seotud metalli- või luutükke või savinõukilde.

Jeesust teotatakse (Mt 27:27–31)

Rooma armee oli kutseline armee. Muidugi ei olnud selles juute – oma rahva sekka ei soovitud saata selle rahva sõdureid. Kahjuks paneb pidev tooruse nägemine inimese paaduma. Selle kohta oleme saanud näiteid päris viimastestki aastatest.

Palee (salm 27, eesti tõlgetes „kohtukoda”) tähendab ilmselt Antoniuse kindlust, mis oli maavalitseja residentsiks Jeruusalemmas olles. „Terve väesalk” tähendas ilmselt kohorti – seega 600 meest. Sellise jõugu ette toodi Jeesus teotada.

Jeesusest tehti pilakuningas (salmid 28–29). Tervitus (salm 29) meenutab keisrile ette nähtud tervitust: „Ave Caesar!” Via Dolorosa algab Antoniuse kindluse juurest – kannatustee kulgeb täna küll mööda üsna teistsugust linna kui Jeesuse ajal. Lõpuks läks teotamine üle vägivallaks (salm 30).

Kibuvitstest pärg jäi Jeesusele pähe, ehkki riided vahetati jälle ta omade vastu (salm 31). Heebrea kirjas öeldakse, et Jeesus oli kroonitud „kirkuse ja auga” (Hb 2:9) – aga veel oli tema alanduse aeg.

Jeesus lüüakse risti (Mt 27:32–44)

Matteus kirjutas juutidele. Neile oli ristilöömine jõledus – Jumala needuse märk. Nii ei jutusta Matteus kuigi palju ristilöömisest enesest.

Kui võrrelda evangeeliumide lugusid, on neis lihtne leida „vastuolusid”. Näiteks salmi 32 alusel võiks väita, et Siimon Küreenest kandis Jeesuse risti kogu tee. Aga Johannest (Jh 19:17) saaks jälle tõlgendada nii, et Jeesus kandis risti kogu tee. Aga kui lugeda salmi 32 hoolikalt, saame vastuse ja vastuolu kaob: „välja minnes” (soome tõlkes „matkalla” ehk „teekonnal”) – ehk alguses kandis Jeesus risti põikpuud – mitte kogu risti, nagu kunstis tihti kujutatakse – ise, aga mingil hetkel ta enam ei jaksanud, ja siis sundisid rooma sõdurid Siimonat Küreenest kandma risti ülejäänud tee. Samasugust vastuolu võidakse näha salmis 44: Matteus ei jutusta teise röövli pöördumisest – aga see ei tähenda, et seda poleks toimunud (Lk 23:40).

Küreene asus Põhja-Aafrikas, tänapäeva Liibüa territooriumil. Küreenelastel oli Jeruusalemmas oma sünagoog (Ap 6:9).

Ristilöömise koht (salm 33) oli saanud nime ilmselt kalju kujust. Niinimetatud Gordoni Kolgata on oma olemuselt ilmselt algsele Kolgatale sarnasem kui Püha Haua kiriku ümbrus – mis ilmselt on siiski algse Kolgata asukohas. See koht oli väljaspool linna (Hb 13:12).

Neli sõdurit (Jh 19:23) jagas omavahel Jeesuse rõivad (salm 35). See oli hukkamise toimepanijate õigus. Surma ootamine võis kujuneda pikakski, sellepärast oli valvuritel õigus istuda (salm 36). Liisu heitmist on ette kuulutatud Ps 22:19.

„Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.”
(Ps 22:19)

Johannes jutustab, et Pilaatus kirjutas Jeesuse surmasüü heebrea, ladina ja kreeka keeles (Jh 19:20). Tahvlit kanti kas surmamõistetu ees või oli see tema kaelas. Surmamõistmise süü ladinakeelsest vormist tuleb INRI. Kohtuotsuse põhjus oli seega poliitiline: mäss Rooma vastu.

Tahvlist Jeesuse pea kohal ilmneb, et rist oli pistoda kujuline. Teised võimalused oleks X- või T-kujulised ristid.

Kaks röövlit täitsid ühe Vana Testamendi ettekuulutuse: Messias „arvati üleastujate hulka” (Js 53:12):

„Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.”
(Js 53:12)

Juutide juhid (salm 41) ja möödaminejad (salmid 40–41) pilkasid Jeesust. Kohal olid kõik Suurkohtu kolm rühma (salm 41). Ilmselt oli hukkamiskoht elava liiklusega tee ääres: roomlased soovisid mässu tagajärgi inimestele võimalikult tõhusalt meelde tuletada.

Pilke aluseks oli algne süüdistus: Jeesus on teeselnud, et ta on Jumal, ta on teotanud Jumalat (salm 43). Jälle leiame ühe evangeeliumide „suurimatest vastuoludest”: inimesed teotavad Jumalat ja süüdistavad teda Jumala teotamises.

Jeesus oleks võinud astuda alla (salm 42), aga see oleks tähendanud, et ta ei oleks siis aidanud teisi – ka meid, meie aja inimesi.

Salmis 43 viidatakse Ps 22:9-le:

„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
(Ps 22:9)

Salm 44 näitab, kes on tegelikult Jeesuse teotajad: nad kuuluvad kurjategijate hulka.

Jeesuse surm (Mt 27:45–56)

Kolmetunnine pimedus keset päeva (salm 45) ei saanud olla päikesevarjutus, sest paasapüha on alati täiskuu ajal. Peale selle ei kesta päikesevarjutus nii kaua. „Loomulikuks seletuseks” võiks olla kõrbest tulnud tolmupilv. Aga selgesti on tegu Jumala antud tunnustähega. Aamos ütleb, et sel päeval (Messia, kohtu päeval) loojub päike keskpäeval (Am 8:9).

Matteus kirjutas Jeesuse sõnad heebrea keeles (salm 46), Markusel on need aramea keeles, mis oli kindlasti Jeesuse hüüde algne keel. Need sõnad on tsitaat Ps 22:

„Mu Jumal, mu Jumal,
miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest
on mu oigamissõnad.”
(Ps 22:2)

Juudi mõtteviisi järgi tähendavad algussõnad kogu psalmi: seega on kohal ka psalmi lõpu helged, võidukad vaateväljad (Ps 22:20–26, salm 26: „Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.”)

Jeesuse sõnad näitavad, kui tõsiselt suhtub Jumal patusse. Tegu ei ole üksnes arvamuste erinevusega, vaid millegagi, mis lahutab inimese Jumalast – isegi tema oma Poja puhul. Jeesus sai needuseks meie eest (Gl 3:13). Ta tehti patuks meie pärast (2Kr 5:21) Karistus oli tema peal (Js 53:5).

Prantsuse füüsik Baise Pascal on öelnud: „See, et ääretu Jumal kannatas ristil piiratud hetke, vastab sellele, et piiratud inimene kannatab ääretult pikka aega!”

Äädikas (salm 48, soome Piiblis „hapu vein”) oli üle käärinud, osalt juba äädikaks muutunud vein.

Luuka järgi olid Jeesuse viimsed sõnad (salm 50): „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (Lk 23:46). Johannese järgi olid aga Jeesuse viimsed sõnad: „See on lõpetatud!” (Jh 19:30, soome Piiblis: „See on täidetud!”).

Templi vahevaiba kärisemine (salm 51; vaata 2Ms 26:33) oli märgiks, et nüüd oli avatud tee kõige pühamasse paika ehk Jumala elupaika, Jumala juurde (Hb 10:1–14; 19–20; 10:14–22). On tähtis märgata kärisemise suunda: ülalt – ehk taevast – alla. Jumal rebis tolle lahutava vaheseina lahti. Vana lepingu ajal tohtis ülempreester vaid ühe korra aastas – suurel lepituspäeval (3Ms 16:2) – minna kõige pühamasse paika. Jeesuse ajal oli kõige püham paik tühi, pühad esemed jäid kaotsi aastal 586 eKr, kui Babüloonia väed viisid templi esemed sõjasaagina kaasa. Vahevaiba kõrgus oli 18 meetrit, laius 9 meetrit ja paksus 5 sentimeetrit. Juudi pärimus jutustab, et tollal juhtus templis kummalisi asju, mh lõhenesid künnised.

Üksnes Matteus jutustab surnute ülestõusmisest (salm 52). See oli temale tähtis märk: jälle täitusid ettekuulutused (vaata Js 26:19; Tn 12:2). Peale selle olid tema lugejad juudid, kellele nood sündmused olid tuttavad – erinevalt paganaist.

Rooma väeülema tunnistus jääb viimasteks sõnadeks Jeesusest tema maise elu ajal: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!”

Johannes jutustab, et risti juures olid ka Jeesuse ema Maarja ja Johannes ise (Jh 19:26). Sebedeuse poegade ema nimetatakse Markuse evangeeliumis Saloomeks (Mk 15:40). Taas tasub tähele panna väljendit „nende seas”: kõiki ligiolijaid ei ole nimepidi mainitud.

Jeesuse matmine (Mt 27:57–66)

Õhtu – ja hingamispäev – algas umbes kell 18. Matta tuli enne seda (salm 57). Roomlased ei matnud surmamõistetuid, vaid nad visati prügimäele või parimal juhul ühishauda, mis oli üks lisakaristus kurjategijaile. Juutide seaduses oli aga määrus, et surmamõistetud tuli matta enne päikeseloojangut (5Ms 21:22–23).

Joosep oli Jeesuse salajane (Jh 19:38) jünger. Ta oli kaitsnud Jeesust Suurkohtu ees (Lk 23:50–51). Nüüd oli Jumalal talle varuks üks ülesanne: ta pidi andma oma haua Jeesuse viimseks puhkepaigaks – nii täitus Js 53:12 ettekuulutus. Arimaatia oli umbes 30 kilomeetrit Jeruusalemmast loode suunas.
Vahest mõjustas Pilaatuse otsust loovutada Jeesuse surnukeha Joosepile (salm 58) tema halb südametunnistus ja Joosepi kõrge positsioon. Hauast sai üks ülestõusmise tõendeid.

Soome 1992. aasta Piiblis on jäetud salmis 60 mainimata, et haud oli uus, seni kasutamata. Kõneldakse üksnes äsja tehtud hauast.

Lähis-Idas on väga vähe maa-alasid, kuhu saaks kaevata haudu. Seevastu kaljupinnas on lubjakivi, mida on üsna kerge murda. Sellepärast on seal olnud hauakoopaid. Haud suleti soones liikuva ümmarguse kiviga (salm 60).

Needsamad kaks naist, kes nägid Jeesuse haudapanemist (salm 61), tunnistasid ülestõusmishommikul tema ülestõusmist (Mt 28:1). Mingil põhjusel on nende nimed kirjutatud kreeka keeles „Mariam”. Heebrea nimi oli tegelikult „Mirjam” – nagu Moosese õde (2Ms 15:20–21).

Matusel osalenud olid seitse päeva roojased – nad ei saanud osaleda paasapüha tähistamisel. Johannes jutustab, et matusel osales ka teine juudi aukandja ehk Nikodeemos (Jh 19:39).

Salmi 62 ajamääratlus on kummaliselt keeruline. Jutt on sabatist ehk laupäevast.

Esimene pettus (salm 64) oli juutide juhtide järgi muidugi see, et Jeesus teeskles end olevat Messia.

Jeesuse vastased mäletasid Jeesuse ettekuulutust ülestõusmisest kolmandal päeval paremini kui jüngrid (salm 63)!

Haua valvurid, samuti haua pitseerijad (salm 65) said tahtmatult ka Jeesuse ülestõusmise tõenditeks (salm 66). Valvureid mainitakse ka Mt 28:11–15.

Jeesuse haud asus Kolgata lähedal (Jh 19:41). Suure tõenäosusega on Püha Haua kirik haua algses asukohas. Kui juudid tõusid viimast korda üles roomlaste vastu aastal 132 pKr, ehitasid roomlased pärast ülestõusu mahasurumist (135 pKr) sellele kohale paganliku templi. Nende tõlgenduse järgi olid kristlased judaismi üks lahke ja nad soovisid takistada nende kogunemist sinna. Kui ristiusust sai lubatud usund 4. sajandil pKr, kõrvaldati paganlik tempel ja selle alt leiti ala, mis vastab evangeeliumide kirjeldustele. Aastal 1009 rüüstas seda piirkonda Egiptuse kaliif ja lasi kalju lõhki raiuda.