Matteuse evangeelium internetis (piibel.net)

Jeesuse sugupuu (Mt 1:1–17)

Markus alustab oma evangeeliumiraamatut Jeesuse avaliku tegevusega. See tuletab meile meelde, et algkirikut ei huvitanud niivõrd Jeesuse isikulugu, vaid tema töö ja selle tähendus. Ka Jeesuse sugupuud, mida on oma evangeeliumidesse paigutanud nii Matteus kui ka Luukas (Lk 3:21–38), ei seleta niivõrd lahti Jeesuse isikut, vaid osutavad, et Jeesus oli tõesti Vana Testamendi kirjutistes tõotatud Messias, Taaveti poeg. Meile, lääne inimestele, on selline mõtteviis üsna võõras. Meid huvitavad konkreetsed asjad: mis, kus ja millal. Mitte niivõrd miks ja milleks, nagu algkiriku autoreid.

Matteuse algus seob tema evangeeliumi – ja samas kogu Uue Testamendi – Vana Testamendi kontekstiga. Lugeja peab küsima: kes need isikud on ja kus neist jutustatakse. Kui varane kirik paigutas just Matteuse evangeeliumi Uue Testamendi algusse, kinnitas see samas Vana ja Uue Testamendi vahelist sidet. Uut Testamenti ei ole võimalik mõista ilma Vana Testamendita.

Kristus (salm 1) on kreekakeelne sõna, mis tähendab sama kui heebrea Messias: Võitu, Salvitu. Seega ei kirjuta Matteus mingi maise suurmehe lugu, vaid päästelugu, jutustust sellest, kuidas Jumal vabastas maailma patu ja surma meelevallast.

Jeesus on mitte üksnes Taaveti poeg – too tõotatud Messias, Iisraeli kuningas –, vaid ka Aabrahami poeg (salm 1). On tähtis meeles pidada, et Aabrahamist põlvneb ka teisi rahvaid peale juutide. Aga ennekõike tasub meeles pidada seda, millest Paulus kõneleb kirjas Galaatlastele 3:15–18 (ta kõneleb Aabrahamist ka peatükis 4): Aabraham pääses Jumala armu najal. Algusest peale oli Jumala eesmärgiks päästa inimkond Jeesuses tuleva lepituse kaudu. Seadus oli vaid „ajutine periood” (Gl 3:19–4:7).

Ka tänapäeva kuninglikes peredes on troonipärimiskord oluline küsimus. Aeg-ajalt ilmub välja isikuid, kes väidavad endid olevat Venemaa revolutsiooni järel mõrvatud tsaari seaduslikud pärijad, ja nõuavad endile Venemaa valitseja aunimetust – vaevalt küll keegi kujutleb, et pääseb toda maad valitsema.

Matteus ja Luukas soovisid näidata, et Jeesus oli tõesti see messiaanlik valitseja, keda Jumal oli oma rahvale tõotanud. Sellepärast kulgevad sugupuud just Taaveti kaudu (salm 6).

Sugupuus on peale Jeesuse ema Maarja mainitud nelja naist, kellest igaüks on omal kombel eriline persoon.

1. Salmis 3 mainitakse Taamarit, kes sai lapse, pettes oma äia Juudat ja magades temaga. Juuda pidas Taamarit prostituudiks. Kui Taamari mehed – Juuda pojad – ei suutnud või ei tahtnud (Onan) talle last anda – viimast poega ei söandatud enam talle meheks anda, kuna varasemad abielud olid lõppenud mehe surmaga –, otsis ta abi tollest pettusest. Seda lugu saab lugeda 1Ms 38.

2. Salmis 5 mainitakse Raahabit, kes oli nimelt see Jeeriko prostituut, kes päästis Joosua saadetud maakuulajad (Jos 2). Ta oli seega oma rahvuse ja eluviisi tõttu „kahtlane” ja põlastusväärne.

3. Salmis 5 mainitakse Rutti, kes oli väga meeldiv ja hea inimene. Aga juutide seisukohast oli ta probleemne: ta oli vastiku Moabi rahva liige. Ruti lugu leidub tema nime kandvas Vana Testamendi raamatus.

4. Salmis 6 mainitakse Uurija naist Batsebat, kellega Taavet rikkus abielu ja kelle mehe ta lasi sõjas surmata, et varjata oma tegusid. Batseba mees oli hett ja nii võis ka Batseba olla hetitar, aga meil pole selle kohta kindlaid andmeid. Jumal saatis prohvet Naatani noomima kuningat tema patu pärast. Neid sündmusi kirjeldatakse 2. Saamueli raamatu peatükkides 11 ja 12.

Need neli naist tuletavad meile meelde, et Jumal on sunnitud tegutsema selles maailmas meie, ebatäiuslike inimeste kaudu. Kui ta tegutseks vaid täiuslike inimeste kaudu, ei saaks ta üldse tegutseda!

Kindlasti leidub ka mitmete sugupuus mainitud meeste seas elusaatusi, mis ei oleks väga meeldivad. Paljude loetelus mainitud kuningate kohta antakse hinnang: „Tema tegi kurja Issanda silmis!”

Mõnedest sugupuus mainitud Jeesuse esiisadest teame paljutki – mh Iisak, Jaakob, Juuda, Taavet ja Saalomon. Mõnedest teame vaid siin mainitud nime. Olid nad siis kuulsad või vähemtuntud, nad tohtisid olla lülid ahelas, mille lõppsihiks oli maailma ajaloo ja päästeloo suurim sündmus, Jeesuse sünd maailma Päästjaks. Tänagi võib elada mõni inimene, kelles me ei näe midagi erilist, aga kellele Jumal on andnud märkimisväärse ülesande, mis paljastub ehk alles pärast meie surma. Kahjuks võib olla ka vastupidi: on inimesi, kellest saavad suured Jumala vastased, sellised, kellest meile jutustab Ilmutusraamat seoses lõpuaegade sündmustega.

Kreeka keeles kõneldakse tähttäheliselt „eostamisest” – „Aabraham eostas Iisaki” jne – kuni salmini 16, kus keeleline vorm muutub täielikult. Selles kõneldakse Joosepist, Maarja mehest. Ei kõnelda midagi sellest, et Joosep oleks eostanud Jeesuse, vaid öeldakse, et Maarja sünnitas Jeesuse.

Juudi mõtteviisis oli väga omapärane kõnelda mõnest mehest kui oma ema pojast. Tegu oli peaaegu solvanguga (võrdle Jh 8:41; võrdle ka Lk 3:23).

Abielu Joosepiga sidus Jeesuse seaduslikult Taaveti sooga.

Iisai (salm 6) on tähtis lüli: Jesaja ennustas, et Messias sünnib Iisai soost (Js 11:1–2).

Sugupõlvede arv (kolm korda 14) võib olla viide Jumala varjatud juhtimisele. Taaveti heebreakeelse nime arvväärtus on 14 (4+6+4; heebrea keeles on tähtedeks tegelikult vaid konsonandid, vokaale hakati tähistama alles sajandeid hiljem; teine seletus: 14=2x7 ehk täiuslikkuse arv).

Esimene osa lõpeb suurkuninga Taavetiga, ühega tähtsaimaist lülidest selles ahelas. Teine osa kujutab ennekõike Juuda ja Iisraeli (lõuna- ja põhjariigi) ajajärku ja kolmas osa küüditamisele järgnenud aega. Keskmine ajajärk on umbes 250 aastat ja viimane umbes 600 aastat. See paljastab, et sugupuu ei saa olla täielik: viimase ajajärgu sugupõlve keskmiseks pikkuseks saaks keskmiselt 42 aastat, mis tollal oli praktiliselt võimatu; esimene laps sünnib keskmiselt märgatavalt nooremale isale. Tasubki meeles pidada, et isa mõiste on juudi mõtteviisis avaram kui lääne mõtteviisis: isadeks võidi nimetada vanaisasid või isegi nende isasid – meie kõneleksime esiisadest. Ilmselt on Matteus pärast küüditamise aega „valinud” välja teatavad nimed; ehk soovis ta sinnagi saada just 14 nime.

Kahetsusväärselt sageli on Piibli sõnakasutust kritiseeritud ja nimetatud isegi vääraks meie kultuurist lähtuvalt. Kui meie, „võhikud”, seletaksime näiteks tuumajõujaama tegevuspõhimõtet, võiks oma ala asjatundja öelda, et see „ei olnud mitte sinnapoolegi”. Ja teisest küljest kui too asjatundja seletaks sama asja päris õigesti, peaksime tõdema, et me ei saanud midagi aru. Jumal kasutas tolle aja mõisteid ja kultuuri, et inimesed oleksid mõistnud, mida ta ütles. Meie peaksime nägema vaeva, et tutvuda tolle aja kultuuriga, et kirjutatu sõnumit õigesti mõista. Probleeme tekib siiski vaid harva. Ja võiks öelda, et neid tekib ennekõike vaid „liiga tarkadele” ehk neile, kes soovivad Piiblit uurida teaduse valguses ja võtetega.

Viimases ajajärgus on vaid 13 nime, aga ka Jekonja (ehk Joojakin, 2Aj 36:9; salm 12) kuulub küüditamisjärgsesse aega; ta on arvatud ilmselt ka viimasesse rühma. Teine seletus võiks olla Joojakimi kaasaarvamine (2Aj 36:5–8), kellele lisaks puudub loetelust ka tema eelkäija ehk Jooahase (2Aj 36:1–4) nimi. Nii märkame, et loetelu ei ole täielik (meie mõtteviisi ja kultuuri järgi) ega ole ilmselt sellisena mõeldudki. Joojakimi äralangemist sugupuust mingil perioodil oleks lihtne mõista, on see ju heebrea keeles peaaegu sama mis Joojakin ehk Jekonja. Sellest võiks järeldada, et see sugupuu on (muidugi) algselt olnud heebrea keeles, mistõttu selline kopeerija viga võis hõlpsasti tekkida.

Luuka esitatud sugupuu erineb paljus Matteuse omast. On välja pakutud, et see võis olla tegelikult Maarja sugupuu. Kuna meil ei ole piisavalt materjali tollest ajast, jääb probleem kindla vastuseta.

Jeesuse sünd (Mt 1:18–25)

Kihlus (salm 18) on abielu esimene faas. Kui see katkestati, pidi katkestaja maksma hüvitust või esitama kehtiva põhjuse kihluse katkestamiseks. Kihlus oli tegelikult abielutõotus või -leping (salm 19), millega kaasnes mõrsjaluna maksmine (5Ms 22:28–29).

Abielu kinnitamine (salm 18) tähendas pulmi ja mõrsja kolimist peigmehe koju, seega tegeliku abielu algust. Kihlatud paari võidi vabalt nimetada ka meheks ja naiseks. Kui mees suri kihluse ajal, peeti naist leseks.

Joosep arvas muidugi, et Maarja on murdnud truudust, rikkunud abielulepingut/abielutõotust, aga ta ei kavatsenud naist avalikult häbistada, vaid katkestada kihluse salaja, avalikustamata (salm 19).

Neitsistsünd ei ole kooskõlas meie mõistusega ja meie mõistus ei aktsepteeri seda iialgi, sellepärast vajas Joosepki sõnu otse Jumalalt – ingli vahendusel (salm 20; võrdle Saarikoski salmi 18 tõlge: „Märgati, et Maarja on lapseootel seletamatul põhjusel.”). On hea meeles pidada, et kõik kolm usutunnistust ütlevad, et Jeesus sündis neitsist. See ei ole mingi „tähtsusetu vahemärkus”, mida võib aktsepteerida või eitada.

Teoloogiliselt on neitsistsündi peetud märgiks, et Jeesus ei allunud pärispatule, kuna tema sünd ei toimunud „normaalse skeemi järele”. Pane tähele, et kreeka keeles on siin sama sõna „eostatud”, mida kasutatakse teiste sugupõlvede kohta; aga nüüd: „eostatud Pühast Vaimust”, mitte inimesest (salm 20).

Nimi Jeesus on kreeka keeles ja selle taustaks on heebrea Joosua, mis tähendab „Issand päästab”. Taas kord võime öelda roomlaste kombel: „Nomen est omen!” „Nimi on ettekuulutus.”

Salm 21 on Jumala Jeesusega seotud programm: „Tema päästab oma rahva nende pattudest.” Sellepärast sündis Jeesus inimeseks.

Matteusele on omane rõhutada, et Jeesus täitis Vana Testamendi ennustused, milles kõneldi tulevasest Messiast (salm 23): Jeesuse sünd täitis Jesaja ennustuse (Js 7:14) neitsistsünni kohta.

Ilmselt ei nimetatud Jeesust maise elu ajal iialgi Immaanueliks, aga kui loeme Matteuse evangeeliumi viimast salmi, näeme, et Jeesus viis ellu tollegi nime. Ja mitte üksnes apostlite ajal, vaid ka kõigil aegadel pärast seda – maailma lõpuni.

Salm 24 kõneleb abielu tegelikust algusest. Luukas kasutab Jeesuse sünniga seoses endiselt sõna „kihlatu” (Lk 2:5–6). Me ei tea, mis hetkel abielu algas. Ka muidu võib öelda, et Matteus ja Luukas kirjeldavad Jeesuse sündi erinevalt, aga nende vahel pole vastuolusid. Ilmselt on seletus selles, et nad on saanud oma andmed eri allikaist. Võimalik, et apostel Pauluse kaaskonda ilmselt kuulunud Luukas kasutas Pauluse (vähemalt) kaheaastast vangistust, küsitledes Jeesust tundnud inimesi, üsna ilmselt ka Jeesuse ema Maarjat. Samuti tasub meeles pidada, et Jeesuse vend Jaakobus oli Jeruusalemma algkoguduse juht ilmselt 40-ndaist aastaist kuni oma märtrisurmani aastal 62 pKr. Ongi öeldud, et Matteus kirjeldab sündmusi Joosepi vaatenurgast, Luukas aga Maarja vaatenurgast.

Salm 25 on vastuolus roomakatoliku kiriku „Maarja igavese neitsilikkuse” õpetusega. Uuest Testamendist jääb pilt, et pärast Jeesuse sündi elasid Maarja ja Joosep tavalist abielu. Nii on Mk 6:3-s mainitud Jeesuse vennad tõesti tema vennad, mitte nõbud, nagu roomakatoliiklik teoloogia soovib seda kirjakohta seletada.