Matteuse evangeelium 21. peatükk internetis (piibel.net)

---

Messia saabumine Jeruusalemma (Mt 21:1–11)

Betfage (salm 1, „viigipuumaja”) oli ilmselt Õlimäe idanõlval. Selle täpne asukoht pole teada. See oli Betaania – Marta, Maarja ja Laatsaruse koduküla – lähedal. Õlimäge lahutab Jeruusalemmast Kidroni org.

Üksnes Matteus jutustab kahest eeslist (salm 2). Ta mainib täpselt neid kohti, kus Vana Testamendi ennustused täituvad (võrdle salm 4 „Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud...”) 1Ms 49:11 on ennustus Juuda soo kohta: tulevane valitseja – keda peeti tulevaseks Messiaks – seob eesli ja selle varsa viinapuu külge. On selge, et Matteus tundis hästi Vana Testamenti ja oskas ühendada selle eri raamatuis olevaid ennustusi Messiast.

Salmi 5 ennustus on Sk 9:9-st:

„Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.”

Eriti alguses on ka Js 62:11 mõju:

„Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni: Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu.”

Jeesus ratsutas just varsa seljas. Seda ütlevad meile Markus ja Luukas (Mk 11:2; Lk 19:30). Matteuse uus soomekeelne tõlge on seega möödalask, kuna see kõneleb salmis 7 eeslist. Kreeka keeles on vaid „need” või „nende”. Et keegi ei arvaks, nagu oleks Jeesus ratsutanud mõlema eesli seljas, on soovitud teksti „selgemaks teha” ja panna nähtavale sõna „eesel”. Aga oleks pidanud olema veel täpsem ja lisama sõna „eeslivarsa”. Nüüd võib keegi arvata, et Matteuse mõte erineb Markusest ja Luukast, aga erinevus on vaid soome piiblitõlkijate looming. (eesti 1997. aasta tõlkes on seal: „...ja tema istus sinna.” 1968. aasta tõlkes on: „...ja panid ta riiete peale istuma.”).

Riiete laotamine tee peale (salm 8) vastab meie punasele vaibale: see oli au osutamine (võrdle 2Kn 9:13, kui Jehu võiti kuningaks, tehti temale samuti).

Salmis 9 on kolm eri lauset. Ilmselt on siin kokku pandud see, mida rahvas hüüdis. Kui võrdleme neid teiste evangeeliumidega, märkame, et igas evangeeliumis antakse Jeesusele erinev „aunimetus”: Markus (11:9–10) – „see, kes tuleb Issanda nimel”, „meie isa Taaveti tulev kuningriik”; Luukas (19:38) – „kuningas”; Johannes (12:13) – „Iisraeli kuningas”. Rahvahulk hüüdis erinevaid lauseid, tegu polnud mingi organiseeritud kooriga. Selle salmi taustana võib näha Ps 118:25–26 ja Ps 148:1–2.

Hoosanna (salm 9) on heebrea keeles ja tähendab „oh aita”, „oh päästa”. Salmi 9 kreekakeelne vorm eeldab tõlget „Taaveti Pojale” (soome viimases tõlkes on otsustatud kasutada vormi „Taaveti Poeg”). Taaveti Poeg oli messiaanlik aunimetus – pidi ju Messias olema Taaveti järeltulija.

Kui hommikumaa targad tulid pärast Jeesuse sündi Jeruusalemma (Mt 2:3), sattus linn samamoodi ärevusse nagu nüüd, kui Jeesus saabus sinna viimast korda (salm 10). Esimesel korral tuli üksnes sõnum Messia sünnist, nüüd tuli Messias ise. Kui Saalomon ratsutas vastvõitud kuningana Jeruusalemma, täitis linna samuti rõõm (1Kn 1:45). Saalomon oli Taaveti esimene järeltulija. Messias omal kombel viimane.

Jeesus oli prohvet (salm 11), aga mitte üksnes prohvet. See, et ta oli Jumala tõotatud Messias, pidi ta viima varsti Kolgata keskmisele ristile hüüete „löö risti” saatel.

See tekst on erandlik piiblitekst selle poolest, et see on meie luteri kirikus evangeeliumiks kahel kirikuaasta pühapäeval: esimesel advendiaja pühapäeval ja palmipuudepühal, mille juurde see ajalooliselt kuulubki. Oli see ju tollal vaikse nädala esimene päev ehk pühapäev. Kui juudid valmistusid paasapühaks, valiti sel päeval paasa-ehk ohvrilammas (2Ms 12:1–5).

Kuidas templit õigesti kasutada? (Mt 21:12–17)

On ilmne, et Jeesus ei puhastanud kogu templit. Paganate eesõues oli arvukalt kaupmehi ja rahavahetajaid. Aga ehk pani Jeesuse tegu tol päeval kõiki kaupmehi ja rahavahetajaid oma „bisnest” sulgema.

Rahavahetus oli iseenesest vajalik, kuna templis ei tohtinud kasutada muud kui pühakojaseekleid. Samuti pidid kaugelt tulnud ostma ohvriloomi. Aga kuna kaubandus oli ülempreestri suguvõsa valduses ja monopol, olid selles pesa teinud ka halvad asjad. Inimeste endi ohvriloomi ei tahetud hästi aktsepteerida, vaid neid sunniti ostma kõva hinna eest „ametlikke ohvriloomi”. Kuna tegu oli monopoliga, kerkisid hinnad muidugi tavatult kõrgele. Usulise ladviku sekkumine kaubandusse viis muidugi selleni, et usust sai üha suuremal määral bisnes. Seesama oht ähvardab ka seal, kus kirik satub majanduslikku kitsikusse: on ahvatlus kasutada üha suuremat osa ajast ja jõuvarudest majanduse kindlustamiseks – lõpuks võib kogu vaimulik töö jääda kõrvale.

Sakarja oli ennustanud, et Messias toob aja, mil kaubitsemine templis lõpeb (Sk 14:21).

„Ja sel päeval ei ole enam ühtegi kaubitsejat vägede Issanda kojas.”

Salmi 13 tsitaat on kombinatsioon kahest Vana Testamendi kirjakohast:

„...needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas, ja nende põletus- ja tapaohvrid on mu altari peal meelepärased; sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.”
(Js 56:7)

Ja:

„Ons see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas? Vaata, minagi näen seda seesugusena, ütleb Issand.”
(Jr 7:11)

Pimedail ja jalutuil oli keelatud templisse tulla (2Sm 5:8). Seega oldi endiselt paganate eesõues (salm 14). Jeesus avas neile pääsu templisse, neid tervendades – justkui eelmaitsena suurest avamisest, mis toimus Suurel Reedel: Jeesus avas kõigile inimestele tee taevasse.

Varem (Mt 16:1) olid usulised juhid nõudnud Jeesuselt tunnustähte tema messiaanlikkuse kohta. Nüüd tunnustähed ei kõlvanud (salm 15).

Lapsed olid õppinud uue hüüde. Täiskasvanud oskasid vaikida linnades, kus roomlased kontrollisid rahvahulki rahutuste kartuses, aga lapsed ei saanud poliitikast aru ja jätkasid hoosanna-hüüdeid.

Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nõuavad, et lapsed vait jääksid, vastab Jeesus Ps 8:3 sõnadega (salm 16). Seda peeti messiaanlikuks psalmiks. Nii kogus Jeesus oma vastastele juurde põhjusi teda „päevakorrast kustutada”.

„Jättis nad sinnapaika” salmis 17 väljendab Jeesuse ja tema vastaste erinevust: ühisosa pole enam leitav, kumbki läheb oma teed. Jeesus läheb vastaste aetuna risti poole.

Betaanias (salm 17; Jh 11:1) oli Marta, Maarja ja Laatsaruse kodu. Ehk ööbis Jeesus seal. Küla asus Jeruusalemmast kolm kilomeetrit kagu suunas, Õlimäe idanõlval, Jeeriko tee ääres. Nimi tähendab „vaeste maja”.

Johannes (Jh 2:12–16) paigutab templi puhastamise loo päris Jeesuse avaliku tegevuse algusse. Võimalik, et puhastamisi oli kaks – Johannes jutustab teistestki kordadest, mil Jeesus Jeruusalemmas käis, millest teised evangelistid ei jutusta. Või siis soovis Johannes teoloogilistel põhjustel paigutada selle loo evangeeliumi algusse: see saab olema Messia ülesanne: puhastada templi jumalateenistus ja tuua ohver, mis teeb kõik muud ohvrid asjatuks.

Viigipuu kuivamine (Mt 21:18–22)

Kas Jeesusel ei olnud hommikul aega süüa või ei olnud peatuskohas midagi pakkuda (salm 18)? Igal juhul oli Jeesusel nälg. See väike üksikasi tuletab meile meelde, et Jeesus oli täielikult inimene.

Viigipuule tulid kevadel esimesed toored viljad juba enne lehti. Lehes olevast puust võis seega loota leida kas tooreid või küpseid viigimarju – sõltuvalt ajahetkest. Aga see puu oli viljatu.

Puu needmine ja kiire kuivamine oli märk millestki suurest: Vanas Testamendis võrreldi Iisraeli ka viigipuu ja viigimarjadega (Jr 8:13, kus ennustatakse viljatu viigipuu hävingut, ning Jr 24:1–8, kus kõneldakse headest ja halbadest viigimarjadest). Eelnevalt oli jutustatud, kuidas rahva usuline juhtkond oli Jeesuse tagasi lükanud ja tõusnud tema vastu. Varsti tabas seda häving, see pidi kuivama. Praegu oli see veel ilus ja haljas, aga viljatuna oli selle armuaeg lähenemas lõpule (võrdle Lk 13:6–9 ja Mt 7:15–20).

Jeesus tõotab, et Jumal kuuleb omade palveid (salm 21). Ometi on tähtis märgata salmis 22 sõna „uskudes”: seega siis Jumala tahte järgi palutu saab Jumalalt vastuse (vaata ka Jk 5:16–18).

Markus jutustab, et viigipuu needmine toimus juba eelmisel päeval (Mk 11:12–14 ja 20–25). Matteus tihendab tihti Markuse lugusid – nii võib olla ka siin. Ta jutustab vaid hommikustest sündmustest. Lääne mõtteviisi järgi teeb Matteus vea, aga tollal mõisteti ajalugu teisiti: Matteusele oli oluline lõpptulemus, mitte kõik üksikasjad.

Vastukaaluks paljudele kokkusurutud lugudele Jeesuse tegudest jutustab Matteus Markusest palju rohkem Jeesuse kõnedest. Tal on pikki kõnedekogusid, mida ei ole teistes evangeeliumiraamatutes.

Kes on Jeesuse volitaja? (Mt 21:23–27)

Iisraelis oli Moosese seaduse järgi vaid üks ülempreester – nii on mõned süüdistanud evangeliste ajaloo halvas tundmises (võrdle salm 23). Aga taas kord tasub meelde tuletada, et tolle aja ajaloo kirjapanekud erinesid meie aja kirjapanekutest. Esiteks olid roomlased ülempreestreid tagandanud ja ametisse nimetanud oma suva järgi. Nõnda elasid tollal nii tagandatud ülespreester Hannas kui ka ametis olnud ülempreester Kaifas. Sellepärast võidi vägagi hästi kõnelda ülempreestritest mitmuses. Aga taustaks on ka tolle aja üldine sõnakasutus. Ülempreestrite all mõeldi kõrgeimat preesterkonda, ülempreestri suguvõsa.

Templis jutlustajail oli üldiselt selleks Suurkohtult ehk Sanhedrinilt saadud luba. Jeesus ei olnud sellist luba küsinud ega oleks seda talle ka kindlasti antud. Nii oli volituste küsimine ühest küljest konkreetne: mis õigusega sa templis õpetad, ja teisest küljest avaram: kes on sulle üldse andnud volituse rahvast õpetada. Kirjatundjad läbisid koolituse – õpetajateks olid kogenumad rabid, ja kuulsamail olid lausa koolid. Üks neist oli tollal Gamaliel, kelle õpilane oli olnud Paulus (Ap 22:3). Aga Jeesus ei olnud käinud mingis rabiinlikus koolis.

Juba varem oli usuline juhtkond küsinud Jeesuselt volitusi (Jh 2:18–22): siis oli Jeesus vastanud salapärase jutuga templi lammutamisest, mille ta ehitaks uuesti üles kolme päevaga.

Jeesus esitab vastuküsimuse (salm 24), mis ei ole üksnes põiklemine, vaid viib otse asja juurde. Kui Ristija Johannes oli taevast – ehk Jumala volitatu –, siis oli seda muidugi ka Jeesus, sest oli ju Johannes tema kohta ette kuulutanud ja öelnud end olevat temale tee valmistaja (Mt 3:11–12). Ka Ristija Johanneselt oli küsitud volitusi (Jh 1:19–28). Taevas (salm 25) tähendas sama mis Jumal. Nii kõneldakse evangeeliumides nii taevariigist kui ka Jumala riigist. Juut hoidus Jumala nime välja ütlemast, sellepärast oli hõlpsam kõnelda taevast.

Rahva usulised juhid olid mitte üksnes kaupmehed (võrdle salmid 12–13), vaid ka poliitikud. Nad ei küsinud, mis on tõde, vaid mis on vastuse tagajärg. Ilmselt oli neil kavatsus panna Jeesus ütlema midagi, mille alusel nad saaksid teda süüdistada roomlaste ees (võrdle Mt 22:15–22). Aga nüüd nad märkasid, et olid langenud enda üles seatud lõksu: kui nad vastavad, et Johannes oli tulnud taevast, siis oleksid nad pidanud teda uskuma ja järgima. Ja see oleks tähendanud Jeesuse järgimist. See aga neile ei sobinud. Kui nad aga eitaksid Johannese jumalikku volitust, saaks rahvas vihaseks. Seegi poleks olnud hea.

Nii ütlesid rahva usulised juhid, et nad ei tea vastust küsimusele, millele nad oleks pidanud tingimata vastust teadma. Oli ju usulise juhtkonna ülesanne hinnata rahva seas liikuvaid jutlustajaid. Samas jäävad nad ilma Jeesuse vastusest nende küsimusele.

Ülempreester Kaifas langetas Jeesuse surmaotsuse poliitiliste, mitte usuliste põhjendustega (Jh 11:47–57). Ta ei olnud mures selle pärast, et Jeesus juhiks rahva väärasse religioossusse, vaid selle pärast, et ta tekitaks rahva seas rahutust, mille tagajärjel võtaksid roomlased juudi usuliselt juhtkonnalt võimu ära.

Võimu segunemine usku on alaline oht. Tihti on kirik kaotanud palju rohkem vabades oludes kui tagakiusamiste all. Mugandumine avaliku arvamusega on kirikule tõeliselt ränk oht. See ilmnes, kui paavst Johannes Paulus II-le valiti järeltulijat: ajaleht Helsingin Sanomat ei paigutanud valimised võitnud Josef Ratzingeri soosikute hulka, kuna ta oli liiga konservatiivne. Ajalehe toimetajad igatahes mõtlesid, et isegi roomakatoliku kirik ei saa valida sellist juhti, kes ei kõlba läänemaade avalikule arvamusele. Kirik peab kuulma, mida maailm soovib, mitte seda, mida kirik ise soovib.

Mõistujutt kahest pojast (Mt 21:28–32)

Jeesus vastab lõpuks omal kombel rahva usulise juhtkonna küsimusele. Mõistujutt kahest pojast näitab, et Ristija Johannest – ja selle kaudu Jeesust – oleks pidanud kuulda võtma, sest nad olid Jumala läkitatud. Seega olid nad mõlemad „taevast”.

Iisrael pidas end vaieldamatult Jumala rahvaks, tema lasteks (2Ms 4:22–23; 5Ms 1:31). Ka viinamägi kujutab Iisraeli. Seega oli küsimus selles, kes soovis täita Jumala tahet.

Teine poeg (salm 30) kujutab usulisi juhte. Suuga nad ütlesid, et soovivad järgida Jumala tahet, aga lõpuks nad seda siiski ei teinud. See tuli esile eriti suhtumises Ristija Johannesesse ja Jeesusesse.

Esimene poeg (salmid 28–29) kujutab patuseid inimesi, kes olid oma eluga rikkunud Jumala seadust, aga kes Ristija Johannese ja Jeesuse tegevuse tulemusel olid kahetsenud ja muutnud meelt. Jeesust oli juba varem süüdistatud liiga heades suhetes hoorade ja tölneritega (Mt 9:10–13).

Mõnes kreekakeelses käsikirjas on salmis 31 „viimane”. Selle kaudu on see jõudnud ka mõnedesse tõlgetesse (mh tõlgib nii Pentti Saarikoski). Ka osa kirikuisasid, mh Hieronymus, kelle tõlgitud on ladinakeelne Piibel ehk Vulgata, toetas seda lugemisviisi. Selle lugemisviisi seletuse järgi vastasid Jeesuse vastased tahtlikult valesti, et nad ei peaks iseennast hukka mõistma.

Aga on üsna ilmne, et õige lugemisviis on „esimene” või „eelmine”. Sellega sobib paremini kokku ka Jeesuse õpetus salmides 31 ja 32 (võrdle ka salmid 41 ja 46). Kui vastased oleks vastanud tahtlikult valesti, oleks Jeesus neid kindlasti parandanud, ja alles seejärel esitanud õpetuse, mida mõistujutt tähendab.

Jeesuse vastus tähendab lõpuks seda, et too teine rühm ei pääse üldse Jumala riiki (võrdle Mt 8:11–12). Rahva usulisele juhtkonnale ei olnud kõlvanud Ristija Johannese jutlus. Ega kõlvanud neile ka Jeesus ja tema õpetus. Aga ilma usuta Jeesusesse ei saa pääseda taevasse (Jh 14:6).

Soome 1992. aasta piiblitõlge on taas kummaline: kõneldakse „teistele mõtetele tulemisest”, mitte kahetsusest (nagu 1938. aasta tõlkes). Sõna „kahetsus” on jäänud siiski salmi 32.

Kõlvatud viinamäe rentnikud (Mt 21:33–46)

Jeesuse vastastele oli ilmselge, et Jeesus viitas oma mõistujutus Jesaja raamatu 5. peatüki algusele (salmid 1–7).

„Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul. Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis. Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid? ...Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik. Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata, tuli hädakisa.”
(Js 5:1–5,7)

Aga Jeesuse mõistujutt erineb ühes asjas märgatavalt Jesaja tekstist: kui Jesaja kurdab rahva nõrga usklikkuse üle – ei tulnud korralikke viinamarju, vaid kängunud kobarad –, siis Jeesus kõneleb hoopis kõlvatutest aednikest. Kui tunneme hästi Vana Testamenti, märkame lisaks kokkulangevustele ka erinevusi. Seda Jeesuse vastased kindlasti tegid, sellele viitab salm 45.

Ka muidu võrreldi Iisraeli Vanas Testamendis tihti viinamäega. Selle kaudu omandab salm 41 väga prohvetliku värvingu: Jumala riik võetakse juutidelt ära ja antakse paganaile. Nii tõepoolest juhtus. Apostel Paulus alustas kuulutustööd uues linnas sünagoogis, aga ikka ja jälle järel pöörasid juudid temale ja evangeeliumi sõnumile selja. Nii kuulutaski Paulus Jumala riigi siirdumisest paganate kätte (Ap 13:46–51). Umbes saja aasta jooksul kadusid kirikust peaaegu täielikult juudi taustaga kristlased.

Tolle aja Lähis-Idas oli mõistujutus kirjeldatud olukord tavaline: suur hulk talusid oli mujal elavate rikaste omandis. Viinamäe rentnikud unustasid, kellele viinamägi kuulus. Nad hakkasid seda omaks pidama (salm 35). Pekstud ja tapetud sulased on selge viide prohvetitele ja teistele Jumala sõnumiviijatele – neist viimane oli Ristija Johannes –, keda juutide usuline juhtkond oli tagasi lükanud (võrdle Hb 11:35–38).

Poja tapmine (salm 38) on muidugi viide Jeesuse surmamisele. Varsti see juhtuski. Jutt pojast viis kindlasti mitmete kuulajate mõtted Jeesuse ristimisele, mil taevast kuuldi Jumala häält, mis ütles: „See on minu armas Poeg.” (Mt 3:17) Juutidele oli mõte Jumala pojast muidugi täiesti vastuvõetamatu.

Kui mõne maavalduse omandiõigus oli ebaselge, võisid rentnikud nõuda seda endale. Sellepärast oli ainsa (ja armsa, Mk 12:6) poja tapmine „mõttekas”.

Jeesus tapeti väljaspool linamüüre (salm 39).

„Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat.” (Hb 13:12)

Jutt nurgakivist (salm 42) võib tähendada ehitises kaht erinevat kivi. Üks variant oleks aluskivi, millele kogu hoone on üles ehitatud (võrdle Mt 7:24–27). Selle kõrvaldamine lõhub vundamendi ja maja variseb kokku. Teisest küljest tundub eriti salm 42 kõnelevat nn tipukivist, mille najal võlv püsti püsib. Kui see ära võtta, laguneb võlv ja selle kaudu kogu hoone. Mõlemad tõlgendused annavad loomuliku ja aruka seletuse.

Ka Vanas Testamendis on ennustusi, kuidas too nurgakivi mitte üksnes hüljatakse, vaid saab hülgajaile ka hukatuseks (Js 8:11–15; võrdle ka Tn 2:34–35 ja 44–45, kus kivi purustab suure samba Nebukadnetsari unenäos). Pane tähele, et Vana Testamendi Psalmis 118:22–23 ja 25–26 kõneldakse nurgakivist vahetult enne „hoosanna” kohta.

Peetrus kõneles kõlbmatuks tunnistatud nurgakivist, kui teda süüdistati Suurkohtu ees (Ap 4:11; vaata ka 1Pt 2:4–10).

Seegi kord jäävad usulised juhid oma politiseerimise vangideks: rahvast kartes ei söanda nad jälle teha seda, mida sooviksid (salm 46). Seekord sai rahvas Jeesuse päästeks, aga mõned päevad hiljem hüüdis rahvas oma usuliste juhtide ässitusel: „Löö ta risti!”

On tähtis märgata, et judaism hävis omal kombel seestpoolt: selle juhtkond ei näinud Jumala tahet. Sama asja eest hoiatas apostel Paulus Efesose koguduse juhte: koguduse seest tulevad selle suurimad ohud. Võime vaid mõelda, mis on lääne kristluse suurim oht praegusel hetkel. Nagu ütles üks moslemite seas tegutsev misjonijutlustaja: „Inglismaal on suurimaks takistuseks moslemite pöördumisele kristlasteks kirik. Kui nad seda vaatavad, ei soovi nad sellega liituda!”