Matteuse evangeelium 4. peatükk internetis (piibel.net)

Kolm kiusatust (Mt 4:1–11)

Pane tähele: salmis 1 öeldakse, et Vaim viis Jeesuse kõrbesse kiusata (võrdle 1Kr 10:13). Kreeka sõna „peirasmos” tähendab tegelikult kaht asja. Esiteks kiusatust langeda pattu, langeda ära Jumala tahtest. Nagu kirjutab apostel Jaakobus: meie himud kiusavad meid (Jk 1:14). Teiseks tähendab see sõna proovilepanekut: „Vaatame, mis sellele järgneb.” Jeesuse puhul on tegu viimasega – ta oli ju patuta, nii et tema liha ei ahvatlenud teda ära langema Jumala tahtest. Aga siiski oli tegu reaalse võimalusega langeda ära Jumala tahtest (Hb 4:15).

Õpetus, mis lubab kristlasena elada ilma võitlusteta, on ebapiibellik. Pigem võitlus üha ägeneb, kuna saatan püüab võita inimest enda poole tagasi. Neid, kes on teel hukatuse poole, pole tal vaja palju kiusata, seevastu ei laseks saatan käia kellelgi taeva teel (võrdle Rm 7:13–25 ja Ii 1:6–12).

Salmi 1 täpsem tõlge oleks „üles kõrbesse”: Juuda kõrbesse minnes tuli Jordani juurest tõusta ülespoole.

Nelikümmend (salm 2) on Piiblis tähtis (sümboolne) arv. Mooses oli Siinai mäel 40 päeva söömata-joomata, kui Jumal andis talle käsulauad (2Ms 34:28), prohvet Eelija rändas 40 päeva söömata-joomata Jumala antud toidu jõul (1Kn 19:8) ja Iisraeli rahvas pidi rändama kõrbes 40 aastat (5Ms 8:2–3), kuna nad tõstsid mässu Jumala vastu ega soovinud vallutada Tõotatud maad, kui maakuulajad jõudsid tagasi oma 40-päevaselt uurimisretkelt (4Ms 14:34).

Saatana kõnetamine ei ole märk kõhklemisest ega püüa äratada Jeesuses kahtlust, kas ta ikka on Jumala Poeg või mitte (salmid 3 ja 6). Tegu on omal kombel tõdemusega: „Kui sa kord oled Jumala Poeg, siis...” „Sa oled ju Jumala Poeg, tee siis...”

Kolme kiusatusega püüab Saatan saada Jeesust loobuma Jumala tahte kohasest teest. Samas on küsimus selles, milline Messias, Päästja, soovis Jeesus olla: 1. Esimene kiusatus: kas sa kasutad võimu isikliku kasu nimel. 2. Teine kiusatus: kas sa oled valmis saavutama Messia positsiooni ja rahva soosingu tunnustähtede ja imede abil – neid nõuti ju Jeesuselt tema avaliku tegevuse ajal loendamatuid kordi. 3. Kolmas kiusatus: kas sa oled valmis sõlmima saatanaga kokkuleppe.

Kõigile kolmele kiusatusele vastab Jeesus, tsiteerides Vana Testamenti, nimelt kohta, kus kõneldakse kõrberännakust, selle põhjustest ja tagajärgedest (5Ms 6 ja 8).

Jeesuse langemine esimesse kiusatusse ei oleks teinud kellelegi midagi halba. Kes oleks muretsenud, kui mõned kivid oleksid muutunud leibadeks? Aga küsimus ei olnud üksnes selles, mis toimus siin silmaga nähtavas maailmas, vaid selle, mis toimuks Jeesuse ja Jumala vahel. Jeesuse vastus on tsitaat 5Ms 8:3 ja samale asjale viitab ta ka Mäejutluse lõpus: inimene peab ehitama oma elu Jumala seatud alusele. Kui elu on üksnes ajaliku elu ja selle asjade jaoks, läheb halvasti (Mt 7:24–27). Jeesus ei tulnud maa peale end teenida laskma, vaid ise teenima (Mt 20:38).

Teine kiusatus oli seotud juutide soovi ja ootustega saada ilmalik Messias: mässujuht ja kuningas, kes vabastaks nad Rooma okupatsioonivõimu alt. Juudid ootasid, et Messias ilmub templi harjale. Kui ta veel sealt alla viskuks ja Jumal ta imeliselt päästaks, usuks rahvas temasse kindlasti.

Aga jälle on probleem selles, et see ei kuulunud Jumala plaani. Jumalat ei tohi proovile panna. Kui Jumal kutsus Gideoni kohtumõistjaks, oleks Gideonile pidanud piisama Jumala sõnast, aga ta nõudis kaks korda Jumalalt tunnustähte (Km 6:36–40). Jumal andis nõutud tunnustähed. Aga me peaksime olema väga ettevaatlikud tunnustähti paludes: kui meil on selge Jumala sõna Piiblis, ei saa seda kummutada mingite tunnustähtedega.

Jeesus tsiteerib vastuses (salm 7) 5Ms 6:16.

„Ärge ajage kiusu Issandaga, oma Jumalaga, nagu te temaga Massas kiusu ajasite!”

Jeesuse langemine kolmandasse kiusatusse oleks tähendanud Jumala päästeplaani kokkuvarisemist. Jeesusest oleks saanud saatana teenija. Aga kui kergesti meie, inimesed, selles suhtes langeme: „Ei saa ju üks väike asi olla väga tähtis! Selles osas võin kuuletuda saatanale, sest muidu ma järgin ju Jumala tahet!” Aga Jeesus ütles, et me ei saa teenida kaht isandat (Mt 6:24). Seegi kord (salm 10) tsiteerib Jeesus 5. Moosese raamatut (5Ms 6:13).

Kui apostel Paulus kõneleb vaimulikust sõjavarustusest (Ef 6:10–17), on seal vaid üks ründerelv – kõik muu on kaitsevarustus –: Vaimu mõõk ehk Jumala Sõna (Ef 6:17). Seda kasutas Jeesus kolm korda ja seda peaksime meiegi kasutama õppima.

Aga tähtis on tähele panna, et ka saatan tunneb Piiblit. Ehkki salm 6 on ainus koht kogu Uues Testamendis, kus saatan tsiteerib Vana Testamenti (Ps 91:11–12), püüab ta mujalgi „lugeda Piiblit kui kurat”. Väära piiblitõlgenduse tõttu on sündinud ja sünnib jätkuvalt erinevaid eksiõpetusi. Kristlane peab tundma Piiblit ja pidama meeles, et selle keskne punane lõng on sõnum Jeesusest kui maailma pattude lepitajast.

Salm 10 tuletab meile meelde, et esimene käsk on kõigi teiste käskude täitmise eeldus: kes ei armasta Jumalat üle kõige, ei saa armastada ka ligimest kui iseennast (võrdle Mt 22:34–40 ja Lk 18:18–27).

Saanud lüüa, jättis kurat Jeesuse rahule (salm 11). Aga peagi näeme, kuidas võitlus jätkus kuni Kolgata ristini – saatan püüdis eri viisil panna Jeesust loobuma Jumala tahte täitmisest ja maailma pattude lepitamisest. Kristlanegi võib saada vaimulike võitude läbi tugevamaks, ja see võib tähendada isegi seda, et saatan näeb temas „liiga kõva suutäit”, keskendudes nõrgemate kiusamisele (Jk 4:7).

Meilegi kuulub Jumala tõotus:

„Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!” (Jos 1:9)

Uus kodulinn (Mt 4:12–17)

Heroodes Antipas vangistas Ristija Johannese, kui see oli kritiseerinud tema abielu (Mt 14:1–12). Me ei tea, kuidas Johannes kuulutas ning kuidas tema ja Jeesuse avalik tegevus „kattusid”. Ilmselt kestis Johannese tegevus umbes aasta, aga kahjuks ei ole meil Piiblis selle kohta selgeid andmeid.

Sünoptilised evangeeliumid – Matteus, Markus ja Luukas – jutustavad ainult kahest korrast, mil Jeesus käis Judeas ja Jeruusalemmas. Seevastu Johannes jutustab mitmest käigust. Selgesti on Jeesuse avalik tegevus koondunud põhjapoolsesse maakonda ehk Galileasse, aga suurtel pühadel on ta käinud ka lõunas, Jeruusalemmas.

Jeesus ei elanud oma avaliku tegevuse ajal oma lapsepõlve kodulinnas Naatsaretis, vaid sellest umbes 30 kilomeetri kaugusel Kapernaumas (salm 13). Kapernaum asus Genneesareti järve kaldal (mis on üle 700 meetri madalamal kui Naatsaret), Jordani põhjapoolse osa suudme lähedal. See oli tollal Galilea tähtsaim linn, kus elas umbes 30 000 inimest. See asus muistsete Sebuloni ja Naftali hõimude piirialal. Neist hõimudest ei olnud õieti midagi alles, need olid sulandunud Assüüriasse küüditatuina teiste rahvaste sekka. Seal elas Siimon Peetrus (Mk 1:21,29). Kapernauma ei mainita kordagi Vanas Testamendis.

Jälle täitub ennustus (salmid 15–16), seekord Js 8:23–9:1. Too piirkond oli lõunapoolsete vagade juutide silmis kahtlane: seal elas liiga palju paganaid ja paganlusel oli liiga suur mõju. Linna läbis tähtis Mere tee, mis kulges Damaskusest Vahemere rannikule.

Jeesus alustab oma kuulutustööd täpselt samade sõnadega (salm 17), mida oli kasutanud ka Ristija Johannes (Mt 3:2).

Esimesed jüngrid (Mt 4:18–22)

Galilea järvel (salm 18) oli veel kolm nime: Genneesareti järv, Galilea meri ja Kinneret. Järv asub 208 meetrit allpool Vahemere pinda; see on osa suurest riftist, mis ulatub Keeniast Galileani, ning on 12 kilomeetrit lai ja 21 kilomeetrit pikk. Järve vee soolasus suureneb lõuna suunas, kuna aurumine on kuuma õhu ja madala asukoha tõttu tugev. Tegelikult ollakse praegu – järve vett kasutatakse rohkesti ka kunstlikuks niisutamiseks – mures, et Jordani jõkke voolab järve lõunaotsast liiga vähe vett.

Johannes jutustab, et Andreas esitles Jeesusele Siimonat (Jh 1:31–51). Andreas oli olnud Ristija Johannese jünger ja asunud Johannese sõnadest julgustatuna järgima Jeesust (Jh 1:35,40).

Miks siis teised evangeeliumid jutustavad esimeste jüngrite kutsumisest teistmoodi? Ilmselt on tegu „mitmes faasis” toimunud kutsumisega. Kui mõtleme seekordsele loole, tundub uskumatu, et mõni sõna paneb kaht kalurit jätma oma tööd ja järgima tundmatut õpetajat. Seda saab küll põhjendada Jeesuse ainulaadsusega. Aga siiski on tõenäosem, et siin ei kirjeldata Jeesuse esimest kohtumist Siimona ja Andreasega, vaid tegu on lõpliku kutsumisega apostliks, millele eelnes varasem kohtumine (varasemaid kohtumisi).

Vendade sünnilinn oli Betsaida, aga ilmselt oli Siimona abiellumine toonud vennad lähedasse Kapernauma (Mk 1:21,29).

Andrease saatus on huvitav. Ta on jäänud peaaegu kogu aeg oma venna Siimon Peetruse varju. Aga siiski oli tal oma tähtis ülesanne. Tema tõi Siimona Jeesuse juurde (Jh 1:40). Kas meie oskame näha oma osa kui Jumala kingitust meile – või igatseme nähtavamat, „tähtsamat” osa Jumala plaanides?

Ka Jaakobuse ja Johannese (salm 21) saatused erinesid suuresti. Jaakobus oli esimene apostel, kes suri märtrina (Ap 12:1–2), seevastu Johannes oli ainus apostel, kes ei surnud märtrina.

Jeesus kasutab keelt mida kalurid mõistsid (salm 19; võrdle ka Mt 13:47–50). Meiegi peaksime oskama kõnelda usuasjadest viisil ja sõnadega, mida mõistetakse.

Jeesuse järgimiseks ei olnud – ega ole praegugi – vaja mingeid erilisi ettevalmistusi või eeloskusi. Miks kutsus Jeesus oma õpilasteks harimatuid lihtinimesi, mitte kirjatundjaid ja varisere? Ehk oli üks põhjus selles, et nood olid oma õpinguist „rikutud” – nad tundsid küll Piibli tekste, aga tõlgendasid neid valesti, eksitatuina isade pärimusreeglitest (võrdle Jh 8:31–59; vaata ka 1Kr 1:28). Jeesus oleks esmalt pidanud kõrvaldama vana, vale õpetuse, ja alles siis andma uue, õige õpetuse. Nii läks hiljem Saulus Tarsoslasega, kellest sai apostel Paulus. Ka tänapäeva kirikus ollakse sunnitud küsima, kas haritus teeb inimestest head kiriku töötegijad. Või on haritus isegi takistuseks – kas see viib mõistuseusule ja Jumala ilmutuse hülgamisele?

Salmis 18 mainitud võrk oli ümmargune viskvõrk, mille servadesse oli kinnitatud raskusi. Seda visates püüdis kalur kas kaldavees või paadis seistes saaki „ümber piirata”. Salmis 21 kõneldakse aga ilmselt süvaveevõrkudest.

Kuulsus levib (Mt 4:23–25)

Sünagoogiinstitutsiooni tekkelugu ei ole päris selge. Ilmselt tekkis see Babüloonia sundpagenduse ajal 6. sajandil, kui Jeruusalemma tempel oli hävitatud ja rahvas elas eemal oma maast. Sünagooge juhtisid ilmikud – preesterkond teenis Jeruusalemma templis. Rahvast õpetasid seaduseõpetajad ehk kirjatundjad. Kümme meest sai asutada sünagoogi. Nimi tuleb kreeka sõnadest „syn” – kokku – ja „agō” – kogunema.

Salm 23 tuletab meile taas meelde, kui vähe jutustavad evangelistid meile kõigest, mida Jeesus tegi (võrdle Jh 21:25).

Salmis 23 on soome 1992. aasta Piibel tõlkinud evangeeliumi rõõmusõnumiks. Iseenesest on see õige, aga teisest küljest on sõna evangeelium juba omandanud oma selge tähenduse.

Jeesus nii jutlustas kui ka tervendas (salm 23). Tervenemised olid Jumala riigi ligituleku märgiks (Mt 11:5).

Arvati, et langetõbi (salm 24) on seotud kuu faasidega. See mõte on endiselt nähtav inglise keeles hullu tähendavas sõnas „lunatic”. See haigus „tuli ja läks”, see tähendab, et sellega kaasnesid haigushood, mida oletati sõltuvat sellest, millisena kuu taevas paistis. Epilepsia võis olla üks haigusi, mida arvati sõltuvat kuu faasidest.

Matteus mainib ka kurjast vaimust vaevatuid (salm 24). Praegu tundub, et läänemaades usuvad kurje vaime üksnes filmide ja sarjade autorid. Aga näiteks Aafrikas on olukord hoopis teine.

Jeesuse kuulsus levis ka paganate aladele: Süüriasse ja Dekapolisesse (Kümnelinnamaale). On raske öelda, kui palju oli Jeesuse kuulajate hulgas paganaid. Aga ka lõunast – Juudamaalt ja Jeruusalemmast – tuldi Jeesust kuulama (salm 25). Kuulajaid on olnud palju.

Dekapolis tuleb sõnadest „deka” – kümme – ja „polis” – linn. Seega siis kümme linna. Neist vaid üks – Stychopolis – asus Jordani läänekaldal, ülejäänud üheksa – Damaskus, Filadelfia, Rafana, Gadara, Hippos, Dion, Pella, Gerasa ja Kanatha – olid jõest ida pool.