Luuka evangeelium internetis (piibel.net)

Evangeeliumi sünd – miks ja kuidas

Apostel Johannes võtab oma evangeeliumiraamatu kirjutamise põhjused kokku järgmiselt:

„...need on kirja pandud,
et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg,
ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.”
(Jh 20:30–31)

Tegelikult on lugejale palju tähtsam teada, milleks Piibel on sündinud, kui see, kuidas see on sündinud. Siiski aitab Piibli sünniviisi teadmine meil Piiblit paremini mõista, ja nii me siis süveneme esmalt Luuka evangeeliumi sünniloosse.

Sõna „evangeelium” all võidakse silmas pidada kaht eri asja:
– rõõmusõnumit Jeesusest;
– sellest rõõmusõnumist jutustavat evangeeliumiraamatut.

Seekord kasutame seda sõna ennekõike viimases tähenduses.

Evangeeliumide sünnis võib eristada nelja faasi:

1. Jeesuse tegevus.
   Jeesuse avalik tegevus kestis umbes kolm aastat. Sel ajal kuulsid teda tuhanded inimesed. Tähtsaim rühm evangeeliumi sünni seisukohast oli jüngrite ring, eriti 12 apostlit.

2. Suuline pärimus.
   Tolle aja juutidest oskasid vaid vähesed lugeda ja kirjutada. Selle puudumist korvas suures osas see, et nad olid harjunud meelde jätma pikkigi jutustusi. Meie oleme harjunud kirjutama tähtsad sündmused ja asjad paberile, nemad kasutasid oma mälu. Tekkis küll ka vigaseid jutustusi Jeesusest, aga sündmuste pealtnägijad oskasid eristada vääri jutustusi õigetest.

3. Kirjalik pärimus.
   Aastate jooksul vähenes Jeesusega kohtunute ja tema õpetust kuulnute hulk. Et ei moonutataks suulist pärimust või et sõnum Jeesusest täielikult ei kaoks, pandi Jeesuse tähtsaimad õpetused ja teod kirja. Ka ristiusu levimine aladele, kus ei olnud Jeesuse avaliku tegevuse pealtnägijaid, tekitas vajaduse panna Jeesuse elu tähtsaimad sündmused kirja. Me ei tea täpselt, milliseid lugusid Jeesusest oli kirja pandud juba enne evangeeliumiraamatute sündi. Neid lugusid ei ole säilinud. Ilmselt kannatuslugu pandi kirja üsna varakult.

4. Evangeeliumid.
   Lk 1:1–4 jutustab, milleks Luukas oma evangeeliumiraamatu kirjutas. Evangeeliumiraamatud tekkisid selleks, et kristlikus kuulutustöös ja õpetuses oleks säilitatud võimalikult ulatuslik ja selge pilt Jeesusest. Evangeeliumeist vanim on Markuse evangeelium, mida nii Matteus kui ka Luukas on kasutanud oma evangeeliumiraamatuid kirjutades. Noorim ehk Johannese evangeelium erineb oma vaatenurga poolest teistest evangeeliumidest.

„On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.”
(Jh 21:25)

Kui loeksime kõiki evangeeliumides kirja pandud Jeesuse kõnesid üksteise järel, kuluks aega mõned tunnid. Ometi õpetas Jeesus oma järgijaid kolme aasta jooksul. Saame aru, et meile ei ole kirjutatud täpset ajalugu Jeesuse maapealsest eluteest, vaid mõned tähtsaimad välgatused. Võime öelda, et meil ei ole Jeesusest filmi, vaid fotosid tema tegevuse tähtsaimatest sündmustest.

Evangelistid soovisid jutustada Jeesuse tähendusest. Sellepärast saab kannatuslugu evangeeliumides rõhutatud positsiooni.

Kogu maailma Päästja

Kui otsime Luuka evangeeliumi erijooni ja põhjusi, miks Luukas oma evangeeliumiraamatu kirjutas, ei saa me mööda minna raamatu algusest, kus Luukas jutustab raamatu sündi mõjustanud sündmustest. Tuleme tolle lõigu (1:1–4) juurde tagasi, kui siirdume sissejuhatusest teksti käsitlemise juurde.

Luukas on ilmselt Uue Testamendi ainus mittejuudist kirjutaja. Ta on adresseerinud oma raamatu paganaile. Luukas rõhutab, et Jeesus tuli kõigi inimeste Päästjaks. Seda on näha asjaolust, et Luukas kõneleb palju sellest, kuidas Jeesusele olid vastuvõetavad vaesed ja vagade juutide silmis põlatud inimesed.

Ka naiste osa päästmises on Luukal esile tõstetud tugevamini kui teistel evangelistidel; Luukas mainib 13 naist, kellest ei jutustata teistes evangeeliumides.

Evangeeliumi tuumlauseks võib pidada: „Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.” (19:10) Luukas ei soovi öelda, et kõik inimesed pääsevad, vaid et kõik inimesed võivad pääseda. Jeesus on kogu maailma, kõigi inimeste pattude lepitaja ja Päästja.

Kes kirjutas?

Luuka evangeelium on Uue Testamendi pikim raamat. Apostlite teod on Uue Testamendi raamatutest pikkuselt teine, ja need kaks koos moodustavad kaks seitsmendikku kogu Uuest Testamendist. Luuka kaheosaline ajalooteos on seega pikem kui Pauluse kirjadekogu.

Kes on nende kahe raamatu kirjutaja? See, et kirjutaja on üks ja sama isik, paljastub raamatute algusest: mõlemas pühendatakse raamatud Teofilosele (Lk 1:1; Ap 1:1) ja Apostlite tegude alguses viidatakse eelmisele raamatule ehk siis Luuka evangeeliumile.

Apostlite tegudest saame kirjutaja kohta tähtsa vihje: nn meie-lõigud (Ap 16:10–17; 20:5–15; 21:1–18; 27:1–28:16), kus jutustamine toimub mitmuse esimeses isikus. Kirjutaja on olnud seega Pauluse teekaaslane (kui ta ei tsiteeri kellegi teise reisikirjeldust, nagu mõned uurijad arvavad).

Meie-lõikude kirjutaja ei saa olla keegi Pauluse kaaslastest, keda meie-lõikudes mainitakse. Teisest küljest on Pauluse vanglakirjad kirjutatud viimase meie-lõigu ajal Roomast, ja nii leidub nende tervituste hulgas tõenäoselt see Pauluse teekaaslane, kes kirjutas meie-lõigud. Selliseid nimesid tuleb pool tosinat, mh Markus ja Epafras. Aga Luuka valimine nende hulgast (teda mainitakse vanglakirjades kaks korda: Kl 4:14 ja Fm 24, peale selle kolmandat korda 2Tm 4:11) on põhjendatud, kuna varane kristlik pärimus seostab evangeeliumi üksmeelselt just arst Luukaga (mh Muratori kaanon umbes aastast 170 ja kirikuisa Irenaeus umbes aastal 180).

Seda traditsioonilist arusaama on küll ka rünnatud, aga minu meelest on traditsiooniline arusaam usaldusväärsem kui selle vastu esitatud teooriad ja nende põhjendused.

Kristlik pärimus jutustab, et Luukas oli pärit Süüria Antiookiast ja suri vallalisena aastal 84 pKr Boiootias (tänapäeva Kreeka territooriumil). Mõned oletavad, et Ap 13:1 mainitud Luukius võis olla Luukas.

Millal ja kus?

Traditsioonilise mõtte järgi kirjutas Luukas oma evangeeliumi ajal, mil Paulus oli Roomas vangis, seega umbes aastal 62 pKr. See seletaks ära ka Apostlite tegude lõpu. Roomas kirjutas oma evangeeliumi ka Markus.

Selle teooriaga seoses kõneldakse tihti, et Luuka kaksikteos võis olla kirjutatud Pauluse kaitseks tema kohtuprotsessis (mh piiskop Bo Giertz). Nii oleks Teofilos keegi kõrgeauline Rooma ametnik, kes võis suuta mõjustada Pauluse kohtuprotsessi. On öeldud, et Luukas kaitses ristiusku, näidates, mis on selle tõeline sisu.

Kui aktsepteeritakse traditsioonilist arusaama kirjutamisajast, on raamat kirjutatud hiljemalt aastal 64 pKr, kuna siis saaks Apostlite tegude lõpp loomuliku seletuse.

Nii varasele dateeringule on vastu vaieldud, kuna üldiselt arvatakse, et Luukas on tsiteerinud Markuse evangeeliumi. Kõneldakse nn kahe allika teooriast: Matteusel on olnud kaks allikat: Markus ja Q-allikas (= Jeesuse sõnade allikas), samuti Luukal.

Kahe allika teooria on üldiselt aktsepteeritud, ehkki sellega kaasnevad ka omad probleemid. Kui Markus kirjutas oma evangeeliumi umbes aastal 60, oleks täiesti võimalik, et Luukas võis kirjutada oma evangeeliumi aastal 62.

Kriitilised uurijad paigutavad Luuka evangeeliumi 80-ndaisse või 90-ndaisse aastaisse. Ühe põhjendusena kasutatakse seda, et Luukas on muutnud Markuse teksti, kõneldes Jeruusalemma hävitamisest (Lk 19:43–44; võrdle Mk 13:1–8). Selle alusel on otsustatud, et Luukas on kirjutanud alles pärast Jeruusalemma hävitamist (aastal 70 pKr).

Minu meelest saab muudatusi seletada ka nii, et Luukas on ka muus osas muutnud Markuse teksti. Ja miks ei ole Matteus muutnud seda kohta, ehkki ta kirjutas samadel aegadel kui Luukas? Võidakse ka küsida, et kui Luukas ei ole raamatu kirjutaja, miks siis „leiutati” evangeeliumi kirjutajaks tundmatu Luukas, mitte aga mõni tuntum isik.

Luuka evangeelium on kirjutatud ilmselt Roomas. Seal kirjutas oma evangeeliumi ka Markus.

„Reisijutt”

Luukas on järjestanud oma materjali ennekõike geograafiliselt. Võiksime jagada Luuka evangeeliumi kas või järgmisteks alalõikudeks:

peatükid 1–2 – Jeesuse sünd ja noorus
3:1–4:13 – Jeesuse tegevuse algus
4:14–9:50 – Jeesuse tegevus Galileas
9:51–19:27 – teekond Jeruusalemma
19:28–21:38 – Jeesuse tegevus Jeruusalemmas
peatükid 22–24 – Jeesuse kannatamine, surm ja ülestõusmine

Tähelepanu äratab see, et Jeesuse teekonda Galileast Jeruusalemma kirjeldatakse umbes 10 peatükki. Luuka evangeeliumi võibki teatavas mõttes nimetada reisijutuks: tundub, nagu oleks Jeesus olnud kogu aeg liikvel.

Luukas on korraldanud oma materjali teadlikult teatud vormi. See ei tähenda sugugi, nagu oleks Luukas ajalugu „võltsinud”, vaid pigem seda, et ta on valinud Jeesusest jutustavatest lugudest need, mis sobisid sellesse tervikpilti Jeesusest, mida ta soovis oma lugejaile esitada.

Luuka kreeka keel on hea, aga paiguti paistab välja kreekakeelse Vana Testamendi – Septuaginta – mõju ja paiguti (eriti peatükkides 1 ja 2) on tunda ka heebrea ja aramea keele mõju (nn semitismid). See tuleneb ilmselt Luuka kasutatud allikaist. Ongi oletatud, et ta tegi uurimistööd ajal, mil Paulus oli 50-ndate lõpus kaks aastat vangina Kaisareas (Ap 24–26).

Luuka evangeeliumi sisust umbes pool puudub teistes evangeeliumiraamatutes. Selles on esitatud 23 mõistujuttu ja 20 Jeesuse tehtud imet ehk tunnustähte. Võib ka öelda, et Luukas on evangeeliumidest ajaliselt kõige ulatuslikum: see algab jutustusega Ristija Johannese sünnist ja lõpeb Jeesuse taevaminemisega.