Luuka evangeelium 9
Luuka evangeelium 9 internetis (piibel.net)
Kirgastusmäel, läkitamine (Lk 9:1–10:24)
Jeesuse tegevus Galileas hakkab lähenema lõpule. Peagi on ees teekond Jeruusalemma ja Kolgata risti poole. Aga nii kaua, kui Jeesus on Galileas, viiakse evangeeliumi edasi. On otse kiire. Jüngrid ruttavad külast külla, linnast linna, et võimalikult paljud saaksid Jeesusest kuulda.
Kaheteistkümne apostli läkitamine (Lk 9:1–6)
Ehkki see „jutluseringreis” oli ainukordne ega oleks vaja seda sellisena jäljendada, on meil sellest loost palju õppida.
Kohe alguses rõhutab Luukas, et Jeesus kutsus apostlid ja andis neile ka volitused. Vaimulike puhul on ju praegugi endiselt samamoodi: kedagi ei saa pühitseda vaimulikuks, kui tal ei ole ametit, mida pidama teda pühitsetakse. Seda nimetatakse vokatsiooniks ehk kutsumiseks; Keegi ei saa vaimulikuks hakata, vaid kõiki kutsutakse. Jumala kutse ja volitus on kõige Jumala riigi töö lähtekoht. Jõud selles töös on saadud Jumalalt, mitte inimjõud. On asjatu kujutleda, et taevariigi asjad edenevad inimlike võtetega.
Sõna apostel tuleb kreeka sõnast „apostelloo”, „läkitama”, seega on selle tähendus „saadik” ehk „läkitatu”. Apostli ülesanne oli kahesugune: esmalt kuulutada Jumala riiki ja teiseks tervendada haigeid. Haigete tervendamine ei olnud üksnes sotsiaaltöö või heategevus, vaid see kaasnes evangeeliumi kuulutamisega: haigete tervenemine oli märk, et Jumala riik oli tõesti ligi tulnud.
Läkitamisega kaasnes ka katse, test. Teekonnaks ei tohtinud midagi varuda, vaid tuli usaldada Jumala hoolitsust (Mt 6:33). Hiljem andis Jeesus evangeeliumi kuulutajaile varustuse kohta teistsuguseid juhiseid (Lk 22:36). Varustuse puudumine tuletab siin meelde esseeni jutlustajate varustust, millest on jutustanud juudi ajaloolane Josephus. Ainus märkimisväärne erinevus on see, et esseenidel oli kaitsevahendina kaasas kepp. Jeesuse jüngrid pidid jätma ka enda turvalisuse Jumala hoolde.
Kui apostlite sõnumit vastu ei võetud, tuli riided puhastada sinna kogunenud tolmustki. See oli märk, meeldetuletus ja hoiatus, et viimses kohtus ei ole tolle linna elanikel Jeesuse järgijatega midagi ühist. Vagad juudid tegid samamoodi, naastes paganate aladelt juutide maale. Nüüd olid osad vahetunud.
Heroodes Antipase mõtisklused Jeesusest (Lk 9:7–9)
Luukas mainib Ristija Johannese hukkamist vaid vihjamisi. Heroodes Antipas, Heroodes Suure poeg, valitses Galilead ja Peread. Ta oli lasknud Ristija Johannese vangistada ja hukata. Heroodes soovis näha Jeesust, kellest jutustati märkimisväärseid lugusid. Ennekõike soovis ta näha mõnd imet. Heroodes oli hellenistlik vabamõtleja ega uskunud muidugi, et Jeesus võiks olla Messias. Heroodes ja Jeesus kohtusidki Jeesuse viimsel elupäeval (Lk 23:7–12), aga siis kohtus Heroodes vaikiva Messiaga.
Viie tuhande mehe toitmine (Lk 9:10–17)
Kui jüngrid tagasi tulid, siirdus Jeesus Jordanist ida poole, paganate aladele, mida valitses Filippus. Aga rahvas järgnes talle, ja nii jäi loodetud hingetõmbepaus pidamata. Jeesus ei ajanud inimesi minema, vaid kuulutas neile evangeeliumi ja tervendas haigeid. See jätkus õhtuni, ja nii sai probleemiks rahvahulga toitmine.
Jeesus käskis jüngritel jagada rahvas laudkondadesse, milles on lihtne märgata seost kõrberännaku sündmustega (4Ms 1–2). Ime vägevust kujutab see, et viiest leivast jäi järele kaksteist korvitäit ehk umbes 150 liitrit raasukesi. Rahvaski mõistis, et on toimunud midagi vägevat (Jh 6:14–15), otsekui oleks uuel viisil kordunud mannaime.
Selle loo tähtsust algkirikus kujutab see, et vaid kannatusloost ja toitmisimest on jutustatud kõigis neljas evangeeliumis. Selles loos võib näha selgeid viiteid armulauale (võrdle eriti Jh 6:22–59).
Kes on Jeesus? (Lk 9:18–27)
Siinkohal jätab Luukas vahele ulatusliku lõigu Markuse evangeeliumist (Mk 6:45–8:26). Üldiselt järgivad Luukas ja Matteus üsna täpselt Markuse ülesehitust, aga nüüd jätab Luukas vahele Markuse jutustatud „ringreisi”, mis algas Betsaidast ning kulges läbi Galilea, Tüürose ala ja Dekapolise tagasi Betsaidasse. Osa teadlasi on isegi arvanud, et Luukale tuttav Markuse evangeelium oligi alles kavand, lühem versioon, milles kõne all olev lõik puudus. Võimalik, et selle väljajätmise põhjus on päris lihtne: juba praegusel kujul on Luuka evangeelium evangeeliumide seas pikim, nii et Luukas pidi midagi talle tuntud materjalist välja jätma, et see ei saaks liiga pikk.
Teine väljajätmise seletus on selline, et nii sai Luukas paigutada lähestikku kolm vastust salmis 9 esitatud küsimusele: „Kes on Jeesus?”
- Salmis 19 on rahva (vale) vastus.
- Salmis 20 on Peetruse vastus.
- Salmis 35 on Jumala vastus.
Lõplik väljajätmise põhjus jääb siiski saladuseks.
Peetrus tegutseb taas kord jüngrite eestkõnelejana: rahval (Jh 6:14–15) oli olnud õigus, pidades Jeesust tõotatud Messiaks. Too tunnustus kujunes nii ühendavaks kui ka lahutavaks teguriks. See ühendas kristlasi: nemad on need, kes peavad Jeesust tõotatud Messiaks, Jumala Pojaks. Aga see ka lahutas: juudid heitsid peagi sünagoogist välja kõik, kes pidasid Jeesust Messiaks. Sünagoogi liikmelisuse säilimise eelduseks oli Kristuse needmine (alates aastast 90 pKr).
Väärtused pea peale
Peetrusel oli õigus, aga samas ta siiski eksis (võrdle Mt 16:16–23). Jeesus oli Messias, aga mitte selline Messias, nagu Peetrus arvas ja ootas. Juudid ootasid au Messiat, võidukat väejuhti, kes juhiks rahva võidukat vabadusvõitlust. Aga Jeesus oli hoopis kannatav Messias (Js 53), mitte poliitiline juht. Sellepärast pidid jüngrid sellest vaikima, kuna juudid olid Jeesuse messiaanlikkust valesti mõistnud. Samas oli raskenenud kogu Jeesuse ülesanne.
Veel nüüd oli jüngritel võimalus Jeesuse seltskonnast lahkuda. Peagi pidi algama (Lk 9:51) teekond Jeruusalemma ja risti poole. See kõik paneks jüngrite usu raskesti proovile. Sellepärast tuli teada, et Jeesuse järgimine ei olegi tasuta, vaid selle eest tuli tasuda.
Jüngrid pidid ka mõistma, keda nad järgisid. Ometi nad ei mõistnud seda, vaid arvasid lõpuni, et rist ja kannatus ei kuulu Jeesuse teele (võrdle Lk 24:21).
Risti võtmine oli jüngritele julm, tegelik pilt: neile oli see ennekõike pilt surmamõistmisest – tollal toimus ristilöömisi palju. Meile on see pilt avaram, meile kõneleb see ennekõike enesesalgamisest: tuleb võtta vastu see osa, mille Jeesus tahab meile anda.
Rist oli ja on ka teises mõttes veelahe. Selleni on ilmalikustunud inimesel, isegi ateistil, suhteliselt lihtne aktsepteerida lugusid Jeesusest: ta oli suur õpetaja, kes kannatas vääradel alustel langetatud kohtuotsuse tõttu. Aga kui võtame esile kristliku usu sügavaimad tõed – lepitussurma ja ülestõusmise –, on mõistusel neid võimatu aktsepteerida – selleks on vaja usku, Jumala tööd meis.
Uues elus, mille Jeesus annab oma järgijaile, on väärtused teistsugused kui maises elus. See, mis on meile maailmas tähtis ja suur, on taevariigis väärtusetu ja väike; viimased saavad esimesteks ja ümberpöördult.
Salmi 27 probleem
Salmi 27 tõlgendamine on toonud kaasa palju erinevaid teooriaid ja seletusi. Kuna Matteus ja Markus kirjutavad veel sama kohta pisut erinevate sõnadega – Mk 9:1 „näevad Jumala riiki tulnud olevat väega” ja Mt 16:28 „näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga” –, on raske kindlalt öelda, keda Jeesuse sõnad silmas peavad ja millal too ennustus täitub.
Tähtsaimad teooriad on järgmised:
1. Jeesus kõneles enda kirgastumisest, millest jutustatakse järgmiseks.
2. Jeesus kõneles enda ülestõusmisest.
3. Jeesus kõneles enda taevasseminemisest.
4. Jeesus kõneles nelipühast.
5. Jeesus pidas silmas enda teist tulemist.
Jumala riik tuli Jeesuses (Lk 17:20–21), seega on pearõhk selles kontekstis Markuse evangeeliumi sõnal „väega”. Taas kord näeme, et paljud Piibli prohveteeringud on mitmetasandilised: lähim teostumine on üsna lähedal: kirgastusmäel said jüngrid „välgatuse” Jeesuse kuninglikkusest. Sügavamal tasandil ilmnes too kuninglikkus ülestõusmises, aga lõplikult paljastub see kõigile inimestele alles Jeesuse teises tulemises.
Kirgastusmäel (Lk 9:28–36)
Kristlikus pärimuses on kaks viidet kirgastusmäe asukohale: ühe järgi peetakse kirgastusmäeks Galileas olevat Tabori mäge, teise järgi põhjapoolsemat Hermoni mäge. Ilmselt oli see mägi Hermon, mis on selle eel ja järel kirjeldatud sündmuste toimumispaikadele üsna lähedal. Teiseks on avastatud, et Tabori mäe tipp oli juba tollal asustatud.
Kui jüngrid magasid, siis Jeesuse kuju muutus (passiivi vorm väljendab Jumala tegevust) ning talle ilmusid Eelija ja Mooses. Eelija esindab prohveteid ja Mooses Seadust. Seadus ja prohvetid tunnistasid Jeesusest (võrdle Lk 24:27). Peale selle on Vanas Testamendis ennustus mõlema tagasitulemisest aegade lõpus (5Ms 18:15 ja Ml 4:5). Eelija ja Mooses kõnelesid, mis Jeesusega peatselt Jeruusalemmas juhtub. Rist ei olnud õnnetus, vaid see kuulus Jumala plaani (pane tähele ka „peab” salmis 22).
Kui Eelija ja Mooses olid lahkumas, soovis Peetrus ehitada neile telkmajad ja jääda mäele. See on meilegi tuttav: vaimulikust tipphetkest ei tahaks kuidagi naasta tavaellu ning selle raskustesse ja puudustesse. Aga ometi soovib Jumal, et tema omad levitaksid sõnumit temast neile, kel ei ole veel osadust Jumalaga.
Lõpuks kattis mäge pilv, Jumala ilmumise ja ligiolu märk (2Ms 40:34–38), millest kostnud (Jumala) hääl kinnitas, et Jeesus on too tõotatud (kannatav) Messias (võrdle Js 42:1, osa Issanda kannatava sulase laulust).
Mäelt alla tulles vaikisid Peetrus, Jaakobus ja Johannes (Mt 17:1) toimunust, aga nad jutustasid sellest pärast risti ja ülestõusmist (2Pt 1:16–18).
Deemoni väljaajamine poisist (Lk 9:37–43)
Veetnud öö kirgastusmäel, pidid jüngrid naasma argipäeva, ebatäiuslikku ja mitmeti õnnetusse maailma. Siin kirjeldatud poisi haigust on tihti peetud epilepsiaks, aga on pakutud ka mõnd psüühilist haigust. Isa kõneles kurjast vaimust, deemonist. Arstiteadus on paljastanud meile üht ja teist, mida tolle aja inimesed haigustest ei teadnud, aga lõppude lõpuks on kõigi haiguste puhul põhiliselt tegu võitlusega, millega hingevaenlane püüab hävitada Jumala häid loomistöid.
Teine kannatuse ettekuulutus (Lk 9:43–45)
Jeesus soovis jüngritele meelde tuletada, et rahva imetlus ja ülistus ei tohtinud peita enda alla ees olevat risti; ehkki praegu on ülistus, on peagi ees hüüded: „Löö risti.” Edu ja austus on tänagi varjutamas Kristuse risti meie silme eest!
Jüngrite kõrkus (Lk 9:46–50)
Väärad mõtted ja ootused Jeesusest viisid jüngrid eksiteele ka oma osa kohta oletusi tehes. On otse vapustav, et siis, kui Jeesus kõneles oma tulevasest surmast, kõnelesid jüngrid sellest, kes neist on suurim. Ei olnud mõistetud Jeesuse sõna, sellepärast ei saanud see jüngrites ka oma tööd teha.
Oma osa ülehindamine viis ka teiste alahindamiseni. Võõrast vaimudemanajat, eksortsisti, ei aktsepteeritud, ehkki ta kasutas Jeesuse nime. Mh on teada, et variseride õpilased tegelesid kurjade vaimude väljamanamisega (võrdle Ap 19:13–16). Aga Jeesus oli avarama vaatega kui jüngrid. Et inimene ei ole „usus sees”, ei tohiks viia tema tõrjumiseni. Kristlasi on alati varitsenud oht omandada Jeesus endale või oma rühmale.
Pane tähele erinevust: „Kes ei ole minuga, see on minu vastu,” (Lk 11:23), aga „kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!” (Lk 9:50) Veejagaja on üksnes Jeesus, mitte inimeste piiratud rühmad või voolud.
Tasub siiski mõtiskleda selle üle, mis on päästev usk ja mis on vaid väline Kristuse nime lausumine (võrdle Skeua pojad Ap 19:13–18). Jeesuse jäljendamine ei päästa mitte kedagi (Lk 6:46–49).
See on üks neid väheseid evangeeliumilugusid, kus jüngrite rühma eestkõnelejaks on keegi muu kui Peetrus – antud juhul Johannes.
Galileast Jeruusalemma (Lk 9:51–19:44)
Nüüd algab Luuka pikk kirjeldus Jeesuse viimsest teekonnast Jeruusalemma poole (Lk 9:51–19:44). Luukas jutustab meile nii Samaarias kui ka ida pool Jordanit toimunud sündmustest, aga kogu aeg ollakse teel Jeruusalemma poole (9:53; 13:22,33; 17:11; 18:31; 19:11,28).
Jeesust ei võeta vastu Samaaria külas (Lk 9:51–56)
Galileast Jeruusalemma viis kaks teed: lühem kulges Samaaria kaudu ja enam kasutatav kulges ida pool Jordanit.
Samaaria segarahvas tekkis, kui Assüüria võitis Iisraeli ja küüditas osa rahvast minema ning tõi küüditatute asemele teisi rahvaid (aastail 722–720 eKr, 2Kn 17). Juuda küüditamine toimus hiljem (586 eKr). Kui sealt naasti (530-ndail), hakkas rahvas ehitama sõjas hävinud Jeruusalemma templit.
Samaarlased soovisid ehitustöödel osaleda, aga neid ei aktsepteeritud, mispeale nad hakkasid templi ehitamist takistama. Neil õnnestuski ehitustöid aeglustada, nii et tempel valmis alles aastal 515 eKr (Esr 4). Kui juudid hiljem hävtasid samaarlaste Gerisimi mäel (võrdle Jh 4:20) asunud templi, oli selge, et need kaks rahvast ei saanud omavahel läbi. Tänapäeval on samaarlasi umbes 800.
Jeesuse kaaskonna tõrjumise põhjuseks esitatakse nimelt see, et nad olid teel Jeruusalemma (salm 53). Jaakobus ja Johannes oleks tahtnud tegutseda:
– nagu prohvet Eelija, kes lasi taevast langeda tule hävitama Iisraeli kuninga kaht väesalka (2Kn 1:10–12),
– ja ka oma nime kohaselt: „kõuepojad” (Mk 3:17).
Aga Jeesus ei lubanud seda, vaid rühm läks teise (samaarlaste) külasse. Jeesuski pidi oma eluajal kannatama eelarvamuste tõttu.
See lugu tuletab meile meelde, Jeesusel ja tema kaaskonnal on olnud väljaspool Kapernauma viibides regulaarne öömaja vajadus. Sõbrad teenisid oma Õpetajat, andes öömaja temale ja ta jüngritele.
Jumala riik või maailm? (Lk 9:57–62)
Esimene lugu kõneleb jüngriks olemise hinnast. Jeesus ei olnud sellest maailmast ja nii ei saa ka tema järgijad elada selle maailma najal.
Teine lugu jutustab soosinguaja tingimatusest. Jeesus on teel Jeruusalemma ja surma poole – pärast seda ei oleks mehel enam võimalust kohtuda Jeesusega ega kuulda tema kutset. Mehe vastust saab tõlgendada kui viisakat ettekäänet: „Tulen siis, kui mu isa on surnud!” Juudid matsid oma surnud surmapäeval või järgmisel päeval, nii et kui isa oleks surnud äsja, oleks see mees olnud oma isa surnukeha valvamas või matusel.
Kolmanda loo taustaks võib pidada lugusid sellest, kuidas Eelija kutsus oma õpilaseks Eliisa (1Kn 19:19–20) ja kuidas Loti naine muutus soolasambaks (1Ms 19:26). Eelija lubas Eliisal omastega hüvasti jätta, Jeesus mitte.
See, mida mees Jeesuselt palus, oli loa küsimine vanemailt. On selge, et vanemad ei oleks sellist luba andnud. Tegu oli seega ettekäändega: „Muidugi ma oleks järgnenud Jeesusele, aga mu vanemad keelasid.” Küsimus oli lõpuks selles, kummal oli suurem autoriteet ja tähtsus: Jeesusel või vanemail. Lähis-Idas oli ja on vanemate autoriteet palju suurem kui läänemaades. Jeesus viitab ka argielust tuntud nähtusele: kui kündja hakkab tagasi vaatama, tuleb vagu käänuline. Palestiina põlde künti kolm korda. Kui kündja ei olnud hoolas, võis ta raskendada järgmist kündi või rikkuda eelmise künni.