Luuka evangeelium 7 internetis (piibel.net)

Suur usk (Lk 7:1–10)

Selle loo väeülem oli üks Heroodes Antipase sõdureid. Ta oli pagan (salmid 5 ja 6), aga ilmselt nn jumalakartlik (Ap 10:2), kuna ta oli huvitatud judaismist. Tema ehitatud sünagoogi kohale ehitati 1. sajandi lõpus uus sünagoog, mille varemeid saab endiselt näha. Vahest on osa varemeist juba tollest Jeesuse aja sünagoogist.

Väeülem annab meile õppetunni, kuidas argielu tõdesid saab rakendada usuellu (salmid 6–8). Paljud arvavad, et usuelu alalhoidmine ei nõua tööd. Ometi näeme kas või aias, et hoolitsuseta see metsistub peagi ja aretatud lilled surevad, kui umbrohi maad võtab.

Väeülema sõnad on ühe armulauale kutsumisega seotud vormeli lähtekohaks: „Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks.” (Võrdle salm 6.)

Milline on suur usk (salm 9)? See ei arva palju iseenesest, vaid ootab palju Jeesuselt.

Surma Issand (Lk 7:11–17)

Nain asus umbes viis kilomeetrit Naatsaretist kagu suunas. Juudid matsid oma surnud juba samal päeval. See, et surnu oli oma ema ainus poeg, võttis leselt hooldaja: pärast seda sõltus ta kaugemate sugulaste abist.

Sellest surnu ülesäratamisest on jutustanud ainult Luukas. Johannes jutustab tuntuimast surnu ülesäratamisest: Laatsaruse äratamisest on jutustatud Jh 11:38–44. Matteus ja Markus jutustavad vaid Jairuse tütre äratamisest (Mt 9:18–26; Mk 5:21–43), millest jutustab ka Luukas (Lk 8:40–56). Kas peale nende toimus veel surnute ülesäratamisi, jääb mõistatuseks.

Vanas Testamendis jutustatakse kahest surnu ülesäratamisest, mille toimetasid Eelija (1Kn 17:17–24) ja Eliisa (2Kn 4:18–37).

Surnud maeti väljaspool linna (salm 12). Nii Jeesusele kui ka surnule järgnesid suured rahvahulgad (salmid 11 ja 12). Surnut kanti avatud kirstus (pane tähele: surnu tõusis istuli); nii jutustavad ka tollased juudi allikad.

Jeesus peatas kirstukandjad ja lükkas juba teist korda surma edasi. Väeülema teener ei olnud küll veel surnud, aga ta oli juba suremas (salm 2). Lesknaise poeg oli juba sellest ajast lahkunud, aga Jumalana oli Jeesusel meelevald ta tagasi tuua.

Salmis 13 nimetatakse Jeesust esimest korda Luuka evangeeliumis Issandaks, mida Septuagintas kasutatakse Jumala nimena.

Variseri kojas, mõistujutte, väelisi tegusid (Lk 7:18 – 8:56)

Ristija Johannese küsimus Jeesusele (Lk 7:18–23)

Juudi ajaloolane Josephus jutustab, et Heroodes pidas Ristija Johannest vangis Jordanist ida poole jäävas Makeruse kindluses (Lk 3:19–20). Sinna olid jõudnud uudised Jeesuse tegevusest. Johannes saatis kaks oma jüngrit Jeesuselt küsima, kas tema oli „see, kes pidi tulema,” ehk Messias. Kui Jeesus oli Messias, oli Johannes oma töö Messia teevalmistajana lõpule viinud.

Kas Johannes kahtles Jeesuse messiaanlikkuses? Osa teadlasi tahab näha, et Johannese küsimus oli esitatud vaid tema jüngrite pärast. Johannes soovis anda oma õpilastele veel enne surma viimse tunnistuse Jeesuse messiaanlikkusest. Samas andis ta oma õpilastele ka märgi, et tema aeg oli möödas ja tema jüngritel tasub hakata järgima Jeesust. Ka usupuhastaja Martin Luther tõlgendab seda teksti nii.

Teine seletus Johannese küsimusele on see, et vangistuses oli Johannes hakanud kahtlema, kas Jeesus ikkagi oli tõotatud Messias. Johannes oli ju kuulutanud, et Messias mõistab jumalatute üle kohut (Lk 3:15–18). Aga Jeesus ei olnud hakanud jumalatute karistajaks. Ja Jumal ei olnud kätte tasunud isegi Johannese vangistamise eest.

On mõistetav, et rasketes oludes võib suurtegi usukangelaste (võrdle näiteks Eelija 1Kn 19:1–4) usk vankuma lüüa. Kahtlustes ei ole midagi tavatut, neisse tuleb vaid osata õigesti suhtuda. Ehk teha nagu Johannes: minna Jeesuse juurde.

On võimatu teada, kas Johannes kahtles või mitte. Mõlemal vastusevariandil on anda oma õpetus.

Kui Johannese saadetud kaks jüngrit tulid Jeesuse juurde, ei vastanud Jeesus neile sõnade, vaid tegudega. Tasub tähele panna, et mitte imed ei teinud Jeesusest Messiat, vaid need olid tõendiks, tunnistuseks, et messiaanlik aeg oli alanud.

Evangeeliumides jutustatakse kokku kolmest surnute ülesäratamisest. Tuntuim on Laatsaruse ülesäratamine (Jh 11:1–44), järgmisena on tuntuim Jairuse tütre ülesäratamine (Lk 8:40–56) ja kolmas on Naini lesknaise poja ülesäratamine, millest Luukas jutustab vahetut enne Johannese küsimust (Lk 7:11–17).

Suurim messiaanliku aja märk on siiski see, et vaestele kuulutatakse evangeeliumi – Luukas ei pea silmas niivõrd majanduslikult vaeseid, vaid vaimulikult vaeseid, kellest üks näide on patune naine seitsmenda peatüki lõpus (Lk 7:36–50). Võiksime öelda, et „evangeelium vaestele” on sama nagu „armu evangeelium”: päästesõnum neile, kes ise ei pea end Jumala riigi väärilisteks.

Kes ei lükka tagasi armu evangeeliumi, on õnnis (salm 23).

Jeesuse küsimus Ristija Johannesest (Lk 7:24–35)

Kes oli Ristija Johannes? Jeesus esitas kolm vastusevarianti:

1. Johannes oli tähtsusetu, eikeegi (salm 24). Aga selline ei oleks ju meelitanud Jordani juurde niisuguseid rahvahulki, nagu tegi Johannes.

2. Johannes võis olla tavaline suurmees (salm 25). Aga Johannes ei olnud kuningalossis, vaid kuninga vanglas.

3. Johannes oli prohvet (salm 26). Mitte kes tahes prohvet, vaid viimane vana lepingu prohvet, Messia eelkäija ja teevalmistaja (Ml 3:1).

Ehkki Johannes oli vana lepingu tipp, oli ta siiski väiksem kui väikseim armu ehk uue lepingu inimene. Arm on Seadusest üle! (Rm 5:20–21) Seaduse parimgi täitmine jääb alati puudulikuks, arm seevastu on täiuslik, kuna see on Jumala tegu. Salmi 28 ei tohiks seega tõlgendada nii, nagu ei oleks Johannes olnud Jumala riigi liige.

Jeesus ja Johannes olid väga erinevad. Johannest süüdistati liigses ranguses, käsumeelsuses. Jeesus oli aga liiga vabameelne. Aga Johannesel ja Jeesusel oli ka midagi ühist: kumbki neist ei kõlvanud variseridele ja kirjatundjatele, aga patused järgisid mõlemat.

Salmi 32 lõpp on meeldetuletus, et inimene suudab alati leiutada ettekäände mitte kuulda Jumala kutset ja mitte järgida tema tahet. Ühele on kutse liiga sünge, teisele liiga rõõmus jne. Üks näide sellisest külmalt väljapoole jäänud inimesest oli variser Siimon, kellest Luukas jutustab järgmiseks (Lk 7:36–50).

Juba Vanas Testamendis oli Tarkus üks Jumala nimi (näiteks Õp 1:20–21).

Jeesus näeb ka inimese sisimasse (Lk 7:36–50)

Seda lugu on nimetatud üheks evangeeliumide kauneimatest pärlitest. Jeesus sõi koos patustega (Lk 5:30), aga ka koos variseridega. Oli kiiduväärne tegu pakkuda sünagoogi külastanud õpetajale sabatil süüa. See, et Siimon ei järginud normaalseid viisakusreegleid, näitab, et ta kas põlgas Jeesust või – tõenäosemalt – kutsus ta sööma, et teda läbi katsuda.

Kui Jeesus oli söömas, tuli tuppa patune naine, kes kastis Jeesuse jalgu pisaratega, kuivatas neid oma juustega ja võidis kalli õliga. Sööjad olid madalatel diivanitel. Toetuti vasakule küünarnukile ja jalad olid lauast väljapoole, mitte laua all.

Tolle aja juudi ühiskonnas oli selle naise tegu kõike muud kui aktsepteeritav; selles sisaldus kolm asja, mida pahaks pandi: esiteks tuli naine meeste seltskonda, teiseks oli ta avalikult lahtiste juustega – selline tegu kõlbas isegi abielulahutuse põhjenduseks – ja kolmandaks puudutas avalikult meest.

Nii hakkas variser – võõrustaja Siimon – mõtlema, et Jeesus ei saanud olla prohvet, kuna ta lubas sellistel asjadel juhtuda, ja veel patuse naise poolt. Kui Jeesus oleks olnud prohvet, oleks ta pidanud teadma, kui patune naine teda puudutas. Siimon kas ei näinud või ei aktsepteerinud naise patukahetsust.

Aga Jeesus nägi mitte ainult naise, vaid ka Siimona sisimasse. Jeesus nägi naise patte, aga ta oligi ju tulnud just patuseid päästma (Lk 5:31–32). Arvatavasti olid Jeesus ja naine juba varem kohtunud. Naise tegu oli tänuavaldus, et Jeesus oli andnud talle patud andeks (võrdle salm 47 perfekti vorm: „...on temale palju patte andeks antud.”).

Jeesus nägi ka Siimona sisimasse. Ehkki Siimon oli kutsunud Jeesuse sööma, oli ta siiski vältinud liigset sõbralikkust, et teda ei oleks hakatud pidama Jeesuse jüngriks (salmid 44–46).

Jeesus esitas Siimonale küsimuse: kui üks võlglane saaks andeks 50 teenarilise võla (umbes kahe kuu palga), teine aga 500 teenarilise võla (ligi kahe aasta palga), kumb oleks tänulikum? Siimon pidi tunnistama, et suurema võla andksandmisel oleks tänulikkus suurem.

Järgnevalt rakendas Jeesus oma küsimust ja Siimona vastust patuse naise ja Siimona peal. Siimon ei tundnud end vajavat andeksandmist enam kui õige pisut, sellepärast ta armastas pisut. Seevastu naine teadis, et ta vajab palju pattude andeksandmist, sellepärast ta armastas palju.

Jumala arm ei vaata seda, kas patte on palju või vähe ja millised need patud on. Tegelikult on küsimus alati „põhipatus”, inimese lahutatuses Jumalast (võrdle Jh 1:29: „...kes kannab ära maailma patu.”). Probleem tekibki sellest, et inimene ei taha pattude andeksandmist vastu võtta!

Jeesus kuulutas, et naise patud on andeks antud (salm 48). See on kreeka keeles perfekti vormis, mis tähendab lõpule viidud tegevust: patud on andeks antud ja jäävad andeksantuks. Seevastu Siimona pattude andeksandmisest ei kõnelda midagi!

Taas kord äratas pattude andeksandmine pahameelt (salm 49). Seda saab ju teha üksnes Jumal!

See lugu tuletab meile meelde, et me ei peaks olema huvitatud niivõrd sellest, kust inimesed tulevad, vaid sellest, kuhu nad on minemas. Mitte keegi ei ole Jumalale lootusetu juhtum.