Luuka evangeelium 8 internetis (piibel.net)

Naised Jeesuse kaasteeliste seas (Lk 8:1–3)

See lugu heidab valgust, kuidas Jeesus ja jüngrid hoolitsesid toidu ja muude praktiliste asjade eest Jeesuse avaliku tegevuse ajal. Johannes jutustab, et jüngrite ühine rahakott oli Juudas Iskarioti käes (Jh 12:6). Aga ei piisanud üksnes rahast, pidi olema inimesi, kes toitu ostsid ja valmistasid. Naised teenisid Jeesust mitte üksnes oma varaga, vaid ka kätega.

Kolmest mainitud naisest tuntuim on Maarja Magdaleena (Magdala Maria). Magdala oli küla Genneesareti järve läänekaldal. Johannat nimetatakse ülestõusmishommikul Jeesuse haual (Lk 24:10). On oletatud, et tema mees Kuusas oli see kuninga ametnik, kelle poja Jeesus tervendas (Jh 4:46–54). Susannat mainitakse ainult siin, temast ei tea me midagi.

See, et Jeesusel oli naisjüngreid, oli erandlik. Juudid ei õpetanud tüdrukutele Seadust ja rabidel ei olnud naisõpilasi. Jeesus ei olnud seega seotud oma aja ühiskonna tavade ja arusaamadega, nagu vahel väidetakse.

Lõigu algus on meile jälle meeldetuletuseks, et Luukas ei ole saanud jutustada meile enam kui väikese osa sellest, mida Jeesus tegi.

Sõna külv ei ole asjatu (Lk 8:4–15)

Tolle aja Iisraelis olid põllud kivised. Ei saanud külvata üksnes heasse maasse, vaid külvata tuli kõikjale, kust võis saaki saada. Selle mõistujutu külvaja talitas normaalselt – ei olnud ta kuidagi eriti pillav või suurejooneline. Küllap ta ootas saaki kõigest, mitte ainult osast külvatust. Ka Jumala Sõna külvi tuleb teha samamoodi: pole vaja otsida ainult parimat maad. Teisest küljest tuleb alati oodata ka saaki, mitte mõelda: „Niikuinii on alati osa ebaõnnestunud!”

Mõistujutt külvajast on julgustus jüngritele: ehkki osa külvatud Jumala Sõna läheb raisku, on ka osa, mis annab isegi sajakordset saaki. See mõistujutt on ka märgiks, et Jumal ei soovi kergesti alla anda: ta kutsub Jumala riiki neidki, kes näivad sinna sobimatud.

Külvitöö tulemus saab olla neljasugune. Samamoodi võib evangeelium kohata neljasuguseid inimesi.

1. Neid, kes ei võta seda üldse vastu.
2. Neid, kes usuvad, aga loobuvad usust, kui algab tagakiusamine ja ahistamine. Kiriku algusaastatest alates on olnud ka neid, kes loobuvad usust.
3. Neid, kes usuvad, aga libisevad aegamööda tagasi maailma. Võiksime nimetada neid ilmalikustunud kristlasteks.
4. Neid, kes usuvad lõpuni.

Salmi 10 mõte, et ainult jüngrid saavad teada Jumala riigi saladusi, võib tunduda ebaõiglane. Ilmselt on selle taustal siiski mõte, et kõik küll kuulevad evangeeliumi, aga ainult Jeesusesse uskujad võtavad selle vastu ja mõistavad seda, kuna väljaspool kogudust on see arusaamatu mõistatus. Kui mõtleme Jeesuse ristisurmale ja selle tähendusele, märkame, kuidas see praktikas toimub: kristlastele on rist lepituse paik, teistele on see arutu hukkamine, kõige enam Seaduse jalge alla tallamine.

Ande tuleb kasutada (Lk 8:16–18)

Jumal ei anna evangeeliumi selleks, et seda peita, vaid et seda esil hoida. Kuigi on vastupanu, ei tohi siiski lõpetada külvamist. Kui Jumala annid jäävad kasutamata, võib Jumal need ära võtta. Me ei õpi uut keelt, et seda unustada. Aga kui me seda ei kasuta, siis me unustame selle.

Salmi 18 saab kohaldada Iisraeli rahvale: see arvas end olevat Jumala valitud rahvas, sellepärast lükkas see Messia tagasi ja kaotas valitud rahva positsiooni kristlikule kirikule.

Esmane võrdlusrühm (Lk 8:19–21)

Usk Jeesusesse lõhestas tegelikult perekondi juba siis, kui Luukas oma evangeeliumi kirjutas (Lk 12:49–53). Ja samuti läheb ka tänapäeval. Eriline probleem on see islamimaailmas, kus kristlaseks pöördunu võib sattuda väljapoole kogu suguvõsa. Usk Jeesusesse – ja pääs taevasse – on siiski tähtsam kui kõik muu.

Märkame, et Jeesuse isa Joosep oli juba surnud. Mk 6:3 annab meile teada Jeesuse vendade nimed; Jeesusel oli vähemalt neli venda ja kaks õde.

Jeesus on kogu loodu Issand

Kaheksanda peatüki lõpus on neli imet, väelist tegu, mis kujutavad Jeesuse meelevalda nelja „vastase” üle.

1. Meelevald loodusjõudude üle, salmid 22–25.
2. Meelevald vaimsete jõudude üle, salmid 26–39.
3. Meelevald haiguse üle, salmid 40–48.
4. Meelevald surma üle, salmid 49–56.

Mõned võivad tõlgendada neid nelja väelist tegu nii, et kristlane ei pea enam haige olema, surema või alistuma loodusjõududele. Aga nende lugude õpetus ei ole see, vaid just vastupidine. Kristlaselgi tuleb oma elus kokku puutuda Jumala vastase tööga, aga Jeesus on juba saatana ära võitnud, sellepärast kuulub lõplik võit Jumalale – ja kristlasele, kes elab Jumala osaduses.

Jumal ei vasta samadele ahistustele alati samamoodi. Seekord vaigistas Jeesus tormi, aga teel Rooma oli Paulus kaks nädalat tormi pillutada (Ap 27:27). Jumal on vastase ära võitnud, aga tema vastus meie probleemile – näiteks haigusele – ei ole alati sama: tervenemise asemel võib ta anda jõudu haigust taluda.

The Lord over the forces of Nature – Luke 8:22-25

The surface of the Sea of ​​Galilee is about 200 meters below sea level. There are no islands in the lake. When the wind from the Mediterranean began to descend the mountain slope (perhaps from the Pigeon Pass), the air cooled and caused a storm. Even an experienced fisherman could be surprised by the storm, they rose so quickly. The fishing boats were small, so the risk of drowning was real. The situation was made worse by the fact that the disciples and Jesus were on the move at night (Mark 7:35-36, note also "fell asleep", verse 23).

After Jesus calmed the storm, the disciples wondered who Jesus really was. We could say that all four of these miracles were Jesus’ answers to that question. Slowly, the disciples began to realize that Jesus was something more than what they thought he was: not just a great teacher, but God himself.

The Lord over Spirits – Luke 8:26-39

Having reached the eastern shore of Lake Gennesaret, Jesus and his disciples had come to a pagan region. The region was called the Decapolis because it was a confederation of ten (Greek: "deka") Hellenistic cities (Greek: "polis") that were part of the Roman Empire. The capital of the Decapolis was Gerasa, hence the name "Gerasan region".

There Jesus was met by a man possessed by demons. There were 6,000 men in the Roman legion. The demons asked Jesus for more time, that is, that they should not immediately go into the abyss of destruction (verse 31). However, the demons immediately drove the herd of pigs and themselves to destruction. The power of evil turned against itself.

The destruction of the "innocent" pigs has been a problem for many Bible readers, and the fact that someone's property was destroyed. It must be remembered that everything is just a loan from God. God can take back the loan if he wants (Job 1:21). Apparently, those pigs belonged to a large farmer living in the city, who had his slaves as herders. It has been observed that at that time the pigs were badly infected with Trichinella, so one can even think that the destruction of the pigs was for the good of the inhabitants. However, fear of the strange guest led to a request for Jesus to leave.

Mõned üksikasjad

Surnuhauad olid tegelikult „hauakoopad” (salm 27), milles said elada ka elavad inimesed. Salmis 39 ei manitsenud Jeesus meest vaikima, vaid kuulutama Jumala tegusid (võrdle salmi 56 manitsus vaikida). Seda sellepärast, et paganate aladel ei olnud Messia suhtes vääri ootusi.

Haiguse Issand (Lk 8:40–48)

Verejooksu põdenud naine oli kultuslikult roojane: ta ei tohtinud osaleda jumalateenistusel, samuti ei tohtinud teda keegi puudutada, ilma et oleks ise roojaseks saanud (3Ms 15:25–27). Vahest see oli põhjus, miks ta soovis terveneda salaja; vahest ta kartis, et Jeesuski ei soovi teda puudutada. Aga ehtsa usu juurde kuulus ka avalik tunnistamine, sellepärast soovis Jeesus, et naine esile astuks. Samas paljastus ka tema tervenemine: enam polnud vaja teda vältida.

Salmis 43 tõdeb Luukas (see kirjakoht on küll vaid osas käsikirjadest), et naine oli kulutanud kogu oma raha arstide peale, siiski abi saamata. Ometi ei jäta ta mainimata naise kannatusi ja seda, et ravi ei olnud aidanud, vaid tema seisundit hoopis halvendanud (Mk 5:26). Selles on nähtud tuge seisukohale, et kirjutaja oli arst Luukas.

Jeesuse kuue palistus (salm 44, soome keeles „tupsud”) on viide, et Jeesus järgis Vana Testamendi Seaduse nõudeid (4Ms 15:37–41), aga mitte kõiki variseride seadusetõlgendusi ja -laiendusi.

Surma Issand (Lk 8:49–56)

Sünagoogi ülema Jairuse ainus laps, 12-aastane tütar, oli suremas haige (salm 42). Jairus uskus, et Jeesus saab teda aidata veel pärast seda, kui oli tulnud teade tüdruku surmast. Ehkki ta kindlasti ei oodanud, et Jeesus võiks äratada tema tütre surnuist üles, uskus ta, et mingit abi saab Jeesus talle anda. Ta sai näha, kuidas ta usk täitus üle ootuste: Jeesus äratas tüdruku surnuist üles.

Luukas on Markuse teksti märgatavalt lühendanud. Nii ei ütle Luuka tekst selgesti, et Jeesus äratas tüdruku üles vaid viie inimese juuresolekul (Mk 5:40). Luukas küll eeldab, et nii toimus – muidu ei oleks ju mingit mõtet keelata toimunust jutustada (salm 56) – ja Luukas isegi mainib neid viit isikut (salm 51). On hea tähele panna, et mingi üksikasja puudumine Piibli tekstist ei tähenda tingimata, et kirjutaja ei teadnud seda.

„...ta ei ole surnud, vaid magab” (salm 52, koos Laatsaruse äratamisega Jh 11:11) on andnud kristlastele põhjuse kõnelda „uinumisest”.

„Õpetaja” (salm 49) ei oleks saanud Jairuse surnud tütrega tõepoolest midagi teha. Aga Jeesus ei olnud üksnes õpetaja, vaid palju enam: ta oli Jumal, elu Looja ja andja. Kreeka sõna „soodzoo” saab tõlkida nii „tervendama” kui ka „päästma” (salmid 48 ja 50).