Luuka evangeelium 12 internetis (piibel.net)

Silmakirjalikkuse oht (Lk 12:1–3)

Jeesus tuleb variseri majast tagasi rahva sekka (salm 1; Lk 11:29). Esmalt õpetab ta siiski oma jüngreid (salm 1) ja alles hiljem rahvast (salm 13).

Haputaigen (salm 1) kergitas tainast. Õieti polnud vaja midagi lisada, ehkki tainas kerkis. Variserid olid samasugused, silmakirjalikud. Nad olid „pealt kullakarvalised, seest siiruviirulised”. Neil oli teatud roll. Võiks isegi öelda, et neil oli mask, mis kattis nende tõelist välimust. Jeesus tuletab meelde, et Jumal näeb ja teab kõike, tema eest ei saa midagi varjata.

Salm 3 õhutab kuulutama ka evangeeliumi avalikult „teedel ja aedade ääres” (Lk 14:23). Evangeeliumi ei tohi „vangistada” kiriku seinte vahele.

Jumala omad on kaitstud (Lk 12:4–12)

See on ainus kord sünoptilistes evangeeliumides (Matteus, Markus ja Luukas), kus Jeesus nimetab jüngreid oma sõpradeks (salm 4; võrdle Jh 15:14–15).

Saatanat pole vaja karta, talle tuleb vastu hakata (salm 4; Jk 4:7; 1Pt 5:8–9). Karta tuleb üksnes Jumalat, üksnes temal on meelevald kedagi põrgusse heita (salm 5).

Matteus jutustab, et ühe veeringu eest sai kaks varblast (Mt 10:29). Luukas ütleb, et kahe veeringu eest sai viis varblast: viies oli seega „tasuta” (salm 6). Jumal hoolitseb ka selle eest, millel pole isegi hinda! Inimene on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27), sellepärast on ta väärtuslikum kui loomad (salm 7).

Selle juurde, et oleme Jumalaga ühte nägu, kuulub ka osadus Jumalaga. Kui too osadus katkeb ja seda korda ei tehta, ähvardab inimest oht sattuda hukatusse (salm 8). Jeesus on veelahe viimses kohtus (salm 9). Peetrus salgas Jeesuse maha (Lk 22:61), aga kui ta pöördus, sai ta andeks. Küsimus ei ole seega ühes salgamises, vaid kogu eluhoiakus: kas Jumala poole on pööratud selg?

Püha Vaimu teotamine (salm 10) on põhjustanud peavalu ja ahastust paljudele kristlastele. Me ei tea, kuidas saab Püha Vaimu teotada. Mk 3:22–30 on selle hoiatuse taustaks seadusetundjate süüdistus, et Jeesus on liitunud saatanaga. Hb 6:4–8 aga kõneldakse usust loobunuist kui Püha Vaimu teotajaist. Ilmselt võime vaid tõdeda, et Püha Vaimu teotamine on asetumine väljapoole Püha Vaimu.

Püha Vaimu teotamise tagajärjed on seevastu selged: lõplik paadumine, selja pööramine Jumalale. Kui keegi tunneb end patusena, ei ole ta teotanud Püha Vaimu, sest patutundmine on just Püha Vaimu töö meis. „Kui sa seda küsid, ei ole sa seda teinud!” Kui sa oleksid seda teinud, ei oleks sa selle pärast mures.

Miks ei või seda pattu andeks saada? Püha Vaim kutsub meis esile meeleparanduse ja äratab meis usu. Ilma Püha Vaimuta on see võimatu.

Sünagoogid (salm 11) olid juutide kohalikuks kohtuinstantsiks, nii et salmides 11 ja 12 kõneldakse tagakiusamistest. Seega ei saa selle kirjakohaga põhjendada vaimulikku laiskust.

Ahnuse ahvatlus (Lk 12:13–21)

„Ei ole midagi uut päikese all.”
(Kg 1:9)

Pärandi jagamised on kõigil aegadel põhjustanud tülisid ja lõhestanud suguvõsasid. Vana Testament määras vanimale vennale kahekordse osa teiste vendadega võrreldes (5Ms 21:17), aga muid määrusi pärandi osas ei olnud. Rabid lahendasid ka ilmaliku õiguse küsimusi, seega oli mõistetav, et ka Jeesust paluti kohtunikuks.

Jeesus siiski keeldus. Jeesuse tõrjuva vastuse põhjus võis olla see, et mees ei palunud õiguse kehtestamist, vaid soovis pigem, et Jeesus kinnitaks tema tahte täitumist. Taas kord tasub tähele panna Luuka osavust kirjutajana: ehkki Jeesus ei ole maiste asjade „jagaja” (salm 14), on ta siiski „suur jagaja”: suhtes varandusega (salmid 22–34), suhtes ligimestega (salmid 35–48) ja lõpuks suhtes isegi teiste pereliikmetega (salmid 49–53).

Ahnust (salm 15) mõistetakse Piiblis karmilt hukka, seda peetakse ebajumalateenistuseks (Ef 5:5; vaata ka 1Tm 6:9–10: „Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus...”). Luther seletab Suures katekismuses esimest käsku, öeldes, et inimese jumal on see, kellest ta tunneb end sõltuvat (võrdle Lk 12:34). Raha halb omadus on just see, et see paneb inimese soovima seda üha rohkem ja rohkem: „Süües kasvab isu!” Selle maailma usutunnistus on lühike: „Rohkem!” (Simo Kiviranta)

Mõistujutu mees talitas päris õigesti. Ta tegi oma tööd hoolega. Tema viga oli väär elu alus (võrdle Mt 7:24–27). Ta oli muutunud enesekeskseks: ta ei mäletanud enam ligimesi. Samas unustas ta selle, et ta ei ela igavesti (võrdle salm 19). Enesekesksus oli viinud ta ka üksindusse (salm 20); tal oli üksnes oma rikkus, mitte ühtki sõpra, kellega seda jagada.

Evangelistidest kirjutab just Luukas kõige rohkem vaesusest, varandusest ja selle ohtudest (võrdle Lk 16:10–15, õige mammona kasutus; vaata ka Lk 3:11; 6:30; 11:41; 14:13–14; 16:9; 18:22; 19:8). Piibel ei idealiseeri vaesust ega rikkust (Õp 30:7–9), pigem mõõdukust. Rikast võiks defineerida: tal on rohkem, kui ta vajab. Vaene on aga selline, kel on vähem, kui ta vajaks.

Luterlik regimendiõpetus õpetab, et maailmas on kaks valitsusvõimu ehk regimenti: ilmalik regiment, mida valitsetakse seadusega, ja vaimulik regiment, mida valitsetakse evangeeliumiga. Nende kahe segiajamine on põhjustanud palju probleeme.

Pane tähele salmis 20: Jumal otsustab meie elupäevade arvu. Mitte „mitmeks aastaks” (salm 19), vaid „selsamal ööl” (salm 20).

Püha muretus (Lk 12:22–34)

Jeesus pöördub jälle jüngrite poole (salm 22). See lõik ei õpeta seega, kuidas korraldada maailma majandust, vaid see kõneleb Jumalasse uskuva inimese hoiakust varanduse suhtes.

Kaaren (salm 24) oli roojane loom, aga Jumal hoolitses temagi eest. Praegu on teada, et muretsemine pigem lühendab kui pikendab elu (salm 25). Jumal teab meie vajadusi (salm 30) ja tema kannab nende eest ka hoolt (salm 28). Sellepärast on muretsemine asjatu (salm 29). Paganad seda ei tea, sellepärast nad muretsevad (salm 30).

Jumala riik on kingitus (salm 32). See on suurim kingitus, mis Jumal meile on andnud (Rm 8:32), sellepärast on see püüdlemist väärt. Inimene peab lõpuks loobuma kõigest, mis kuulub sellesse maailma (salm 33), üksnes usk või uskmatus järgneb meile üle surma piiri.

Tuleks õppida eristama asju, mida saab muuta, asjadest, mida muuta ei saa. Jeesus kutsub meid ka seda maailma „parandama” (salm 33). Ometi ei saa sellega välja teenida või asendada taevast.

Valvake! (Lk 12:35–48)

Järgneb kolm mõistujuttu valvamise tähtsusest. Oodatud tulemise all peetakse silmas Jeesuse teist tulemist. Ulatuslikumalt kõneleb Luukas Jeesuse teisest tulemisest Lk 21:8–35.

Esimene mõistujutt (salmid 35–38) kõneleb oma isandat ootavaist teenijaist. Pulmad kestsid mitu päeva, seetõttu ei saanud tagasitulemishetke ette teada.

Salmis 38 kõneleb kreekakeelne algtekst teisest ja kolmandast öövalvekorrast. Roomlased jagasid öö neljaks valvekorraks: 18–21, 21–24, 00–03, 03–06 (Mk 13:35). Juudid jagasid öö kolmeks valvekorraks: 18–22, 22–02, 02–06 (Km 7:19). Siin on tegu juudi öövalvekordadega.

Osade vahetumine salmis 37 – isand teenib orje – viitab sellele, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalgu (Jh 13:1–12), mis oli omakorda pilt sellest, kuidas Jumal teenib inimesi – Kolgata ristini. Saad olla Jeesuse oma vaid siis, kui Jeesus teenib sind – eriti pääste asjas.

Riiete vöötamine (salm 35) tähendas pikkade hõlmade sidumist vööle, et need ei segaks töötamist ja kõndimist (vaata 2Ms 12:11). Kristlane peab olema kogu aeg valmis töötama.

Teine mõistujutt (salmid 39–40) kõneleb majja sisse murdvast vargast. Tollal olid majade seinad savist, nende kaudu oli lihtsam sisse murda kui puust ukse kaudu (vaata ka 1Ts 5:1–11). Praegu koputab Jeesus uksele (Ilm 3:20), aga aegade lõpus tuleb ta vägisi iga inimese ellu.

Peetruse küsimus on seotud sellega, et tavaliselt jutustas Jeesus mõistujutte rahvale (Lk 8:10), aga seekord jüngritele (salm 22). Jeesuse vastus näitab, et Jeesus kõneles kõigile omadele, mitte üksnes apostlitele.

Kolmas mõistujutt (salmid 42–48) kõneleb teenijaist, kes olid saanud majapidamise ülevaataja positsiooni (võrdle Lk 16:1). Üks on hea (salmid 43–44), teine halb majapidaja (salmid 45–46).

Kristlaste ülesanne on jagada elu leiba (salm 42; vaata ka Jh 21:17).

Salmid 47–48 kõnelevad Jumala õiglusest: kohtus pööratakse tähelepanu kohtualuse elutingimustele jms (võrdle Mt 25:14–30 ja Rm 2:12–16).

Valvamises on raskeim oodata, et midagi võib toimuda just praegu. Kergesti kaldume ootama, et see toimub mõne hetke pärast, homme jne.

Mitte rahu, vaid lahkmeelt (Lk 12:49–53)

„Tuli” salmis 49 on olnud seletajaile paras pähkel. On pakutud kolm erinevat seletust.

1. Jeesus kõneleb viimsest kohtust (Jl 2:1–3).
2. Jeesus kõneleb Püha Vaimu väljavalamisest (võrdle Lk 3:16).
3. Jeesus kõneleb sellest, et tema omad satuvad raskustesse, „tulistesse olukordadesse”.

Valik nende kolme vahel on raske. Võimalik, et Jeesus pidas silmas kõiki kolme.

Jeesuse ristimine (salm 50) tähendab „vereristimist” Kolgatal (võrdle Mk 10:38).

Messias on Rahuvürst (Js 9:5), aga rahu ei tähenda seisundit, kus ei ole enam vastuolusid inimeste vahel, vaid rahu Jumala ja inimeste vahel (Ef 2:14–22). Perekonnad lõhenevad. Jaotus kaks kolme vastu viitab sellele, et vanemad (= kaks) ja lapsed (= kolm) satuvad eri pooltele (võrdle ka salm 53). Jeesus on suur jagaja. Ta on seda ka viimses kohtus.

Iisrael, Jumala riik, jüngriks olemise tingimused (Lk 12:54 – 14:35)

Aja märgid (Lk 12:54–59)

Ilma ennustamine on Palestiinas lihtsam kui meie maal. Läänetuul toob Vahemerelt niiskust. Vihmaperiood on oktoobrist aprillini. Kuival ajal – maist septembrini – puhuvad tuuled kuivast Araabia kõrbest. Taeva nähtusi oskasid Jeesuse aegsed juudid lugeda ja tõlgendada, aga aja ilmingud neile ei avanenud.

Heebrea ja kreeka keeles on sama „probleem” mis meilgi: sõnal „taevas” on kaks tähendust, nähtav taevas ja Jumala taevas (heebrea samajim, kreeka ouranos). Paljudes keeltes on neil kahel mõistel eri sõna: näiteks inglise keeles sky/heaven. Jeesuse aja juudid nägid vaid nähtavat, seevastu Jumala reaalsus ja päästelugu olid nende eest varjatud. „Aeg” salmis 56 (kreeka „kairos”) tähendab otsustavat, lühikest hetke, mitte pikka aega. Juutide hetk oli tulnud, kui Jeesus tuli nende juurde. Samamoodi on meie hetk siis, kui Jeesus meile läheneb. Kas pöörame selja nagu Jeesuse aegsed juudid või võtame Päästja vastu?

Salmides 58–59 on nii juudi kui ka rooma juriidilisi termineid. Seegi viitab, et kirjutaja on olnud pagan (= Luukas), kes on tundnud ka Rooma kultuuri.

Need salmid tuletavad meelde, et aeg lõpeb kord ja igaüks peab astuma kohtuniku ette. Siis on liiga hilja märgata, et ei suuda võlga tagasi maksta. Kui kohtume selles ajas, on Jeesus Päästja; aga kui kohtumine toimub alles tulevases ajas, kohtume Kohtunikuga.

Pane tähele, et „otsekui kõrvallauses” kõneleb Jeesus taas kord kohtust aegade lõpus. Viimset kohut ei saa Piiblist täielikult kõrvaldada, kui selle juuri läbi ei lõika.