Luuka evangeelium 24 internetis (piibel.net)

Ülestõusnu seltsis (Lk 24)

Vanim ülestõusmise kirjeldus on 1Kr 15:3–5, millele lisaks jutustavad ülestõusmishommiku sündmustest kõik neli evangelisti (Mt 28:1–10; Mk 16:1–8; Lk 24:1–12; Jh 20:1–10).

Kolmanda päeva hommikul (Lk 24:1–12)

Esimene päev pärast sabatit (salm 1) vastab meie pühapäevale. Sabat lõppes „laupäeva õhtul” umbes kell 18. Juba õhtul käisid naised lõhnaõlisid ostmas, et Jeesuse ihu võida (Mk 16:1), aga hauale läksid nad alles järgmisel hommikul, kui päike tõusis (Mk 16:2).

Jeesuse haua sissepääsu eest oli kivi kõrvale veeretatud ja haud oli tühi (salmid 2–3). Inglid (salm 4) andsid teada, et Jeesus on surnuist üles tõusnud (salmid 4–6). Kreeka keeles öeldakse täht-tähelt: Jeesus on „üles äratatud”; tegu oli seega Jumala tööga, mida Piiblis väljendatakse passiivi vormiga (vaata ka Rm 4:24–25; 8:11; 10:9; 1Pt 1:21).

Tühi haud oli esimene tõend Jeesuse ülestõusmisest. Seda on püütud seletada mitmel „mõistuslikul viisil”, siis nii, et ülestõusmist tegelikult ei olnudki, näiteks:

1. Naised läksid valele hauale.
- Selle vastu tunnistab see, et naised nägid, millisesse hauda Jeesuse ihu pandi („Aga naised, kes olid Jeesusega koos tulnud Galileast, läksid kaasa ja vaatasid hauakambrit ja seda, kuidas tema ihu sinna pandi.” Lk 23:55).
- Kas ka Peetrus ja Johannes (Jh 20:3–10) oleksid läinud samale valele hauale?
- Vähemalt Arimaatia Joosep oleks leidnud õige haua (Lk 23:50–53).

2. Jüngrid või keegi teine võis varastada Jeesuse ihu (võrdle Mt 28:13).
- Selle vastu tunnistab asjaolu, et hauda valvati (Mt 27:62–66).
- Kas jüngrid oleksid olnud valmis surema vale eest?

3. Surnukeha oli viidud teise hauda.
- Kui Jeesuse ihu oleks kusagil olnud, oleksid variserid ja teised juutide usulised juhid selle kindlasti välja toonud, et tõestada ülestõusmisjuttude valelikkust.

4. Jeesus oli vaid varjusurnud ja ärkas haua jaheduses üles.
- Kuidas oleks ta suutnud avada raske kiviga suletud väljapääsu?
- Kuhu Jeesus läks?

Lõplikuks tõendiks, et naised läksid õigele hauale, olid surilinad, mis olid hauda jäänud (salm 12). Johannes jutustab, et Jeesuse hauale minnes läks ta Peetruse järel hauda sisse „ning nägi [surilinu] ja uskus (Jh 20:7–8). Mida Johannes nägi? Võiete mõjul oli surilinadest saanud „kapsel”, kuna Jeesuse ihu oli sealt seest kadunud. Kui ihu oleks varastatud, oleks surilinad kaasa viidud või need oleks tulnud katki rebida.

Ka ülestõusnud Jeesuse ilmumised tõendavad, et see, mida evangeeliumid jutustavad ülestõusmishommiku sündmustest, on tõsi. Naisi ei peetud tollal usaldusväärseteks tunnistajateks („...need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi”, salm 11). Kui lugu oleks välja mõeldud, oleks ülestõusmise tunnistajateks kamandatud kindlasti usaldusväärsemaid tunnistajaid. Pane tähele salmi 11, mille tähttäheline tõlge võiks olla ka karmim: „keelepeks”.

Johanna (salm 10) on ilmselt Markuse mainitud Saloome (Mk 16:1; vaata ka Lk 8:2–3; 23:55). „Maarja, Jaakobuse ema” võib tähendada Jeesuse ema, sest Jeesusel oli Jaakobuse nimeline vend (Mk 6:3). Teisest küljest võib ta olla „teine Maarja” (Mt 28:1). Kui need kaks Maarjat ei olnud kumbki Jeesuse ema, ei käinud viimane ilmselt ülestõusmishommikul Jeesuse haual.

Kolmas päev (salm 7) oli ennustatud Ho 6:2-s. Tollane ajaarvestus erines meie omast. Poolikud päevad loeti „täispäevadeks”. Jeesus suri reedel üheksandal tunnil (umbes kell 15.00), seega pisut enne sabati algust (Lk 23:44–46). See oli esimene päev. Sabat – reede õhtust laupäeva õhtuni – oli teine päev. Sabati lõppedes algas kolmas päev.

Kristlased on kiriku algusaegadest alates tähistanud ülestõusmispäeva pühapäeviti (Ap 20:7; 1Kr 16:2; Ilm 1:10). Seitsmenda päeva adventistid järgivad Vana Testamendi kalendrit, mitte kristlikku kalendrit.

Mõningaid piibliteadlasi on vaevanud see, et Luukas kõneleb kahest inglist (salm 4), aga Matteus ja Markus ainult ühest (Mt 28:5; Mk 16:5). Küsimus võib olla selles, et Matteus ja Markus mainivad vaid seda inglit, kes kõneles. Pane tähele Luuka vastavat küsimust: salmis 12 öeldakse, et Peetrus käis haual, aga salmis 24 kõneldakse „mõnedest” (võrdle Jh 20:3–10). Evangeeliumi kirjutaja võib pöörata tähelepanu vaid ühele, ehkki kohal võis olla teisigi.

Jüngreid oli jäänud üksteist (salm 9). Luukas kirjutab Juudas Iskarioti surmast alles Apostlite tegude alguses (Ap 1:16–19).

Kristlik usk toetub päästeloo sündmustele ja Jeesuse õpetustele (salmid 6–8). Jeesus oli oma kannatamisest, surmast ja ülestõusmisest eelnevalt teada andnud (Lk 9:20, 18:31–33).

Emmause teel (Lk 24:13–35)

Oli ülestõusmispühapäeva õhtupoolik (salmid 13 ja 29). Emmause kohta on mitmeid „variante”, aga õige paik on ilmselt Kubele küla, mis asub 60 staadioni ehk umbes 11 kilomeetrit Jeruusalemmast läänes. Praeguse Soome kirikupiibli mõõtühik on kummaline: teepikkuse ühik on asendatud ajaühikuga (jalgsi kaks tundi, salm 13). Ehk on soovitud esile tõsta, et vestlus kestis paar tundi: Jeesus tuli jüngrite seltsi juba Jeruusalemma lähedal (salm 18).

Salmi 17 „kurvalt” paljastab, et ristilöömine oli olnud Jeesuse jüngritele tohutu pettumus (vaata ka salm 21: „Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab,” ja salm 25). Ei ole tõenäoline, et nad oleksid oodanud, et näevad ülestõusnud Jeesust, ja et lood ülestõusmisest on vaid nende ootuste tagajärg – nii väidavad ju tänapäeval paljud liberaalsed piibliteadlased.

Kleopas (salm 18) oli lühend nimest Kleopatros. Jh 19:25-s mainitud Kloopas võib olla sama isik. Tema naine oli Maria, kes seisis Jeesuse risti all.

Kes oli teine teeline? Kirikuisa Eusebios jutustab „Kiriku ajaloos”, et Kleopas oli Joosepi vend ja et teine teeline oli tema poeg Siimon – seega Jeesuse lellepoeg. Pärast seda, kui juudid tapsid 60-ndate algupoolel Issanda venna Jaakobuse, sai Siimonast Jeruusalemma piiskop. Teised arvavad, et teine teeline oli Jaakobus, kuna 1Kr 15:7-s öeldakse, et Jeesus ilmus ka temale.

Me ei tea, kes oli teine teeline ning kus ja millal ilmus Jeesus esimest korda Jaakobusele ja Peetrusele (salm 34: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.”)

Kleopas pidas Jeesust paasapühadeks Jeruusalemma tulnud palveränduriks (salm 18), kes oli teel oma ööbimiskohta. Järelikult oli Jeesuse välimus pärast ülestõusmist muutunud (võrdle 1Kr 15:40–44).

Salmides 19–21 on edasi antud „evangeelium Kleopase järgi” ehk loomuliku inimese usutunnistus Jeesusest. „Jeesus oli suur Jumala mees, aga mitte enamat.” Islami arusaam Jeesusest on sama: Jumala prohvet, aga mitte Jumal.

Pane tähele „Aga meie lootsime...” salmis 21. Emmause teel kõndis kaks lootuse kaotanud jüngrit. Kui Jeesus ei oleks tõusnud surnuist üles, oleks tema töö üksnes ajalugu, minevik. Aga kuna Jeesus tõusis surnuist üles, tegutseb ta tänagi. Usku ei oleks sünnitanud tühi haudki (salmid 22–24). Usk saab sündida ainult kohtumisest ülestõusnud Jeesusega.

Jeesus seletas teelistele Vana Testamenti. Käsile võeti kogu Vana Testament; salmis 27 (ja 44) mainitakse kõiki kolme Vana Testamendi osa:
1. Seadus.
2. Prohvetid.
3. Kirjutised.

Mingeid üksikuid piiblikohti ei mainita – näiteks Jesaja raamatu 53. peatükki –, kuna küsimus on selles, et Jeesus on kogu Vana Testamendi täitumine.

Jeesus ei läinud mööda, vaid tuli teeliste ööbimiskohta. Jeesus ei lähe meistki mööda. Salmis 29 („käisid talle peale”) on kreeka keeles sama sõna, mis Mt 11:12-s on tõlgitud „kisuvad”. Jumala riiki pääseb, kui „nõuda” Jeesust oma ellu.

Millest tundsid jüngrid lõpuks Jeesuse ära? On antud kolm seletust:

1. Tegu oli Jumala tööga. Esmalt Jeesust varjati (salm 16: „silmi peeti” on passiivi vormis, mis kujutab Piiblis Jumala tööd), siis „avati” (salm 31).

2. Kui Jeesus istus sööma, vahetusid külalise ja peremehe osad. Jüngrid tundsid ära Jeesuse lauakombed. Paljud selle seletusviisi pooldajad arvavad, et siin võis olla viide armulauale, aga vaevalt need kaks jüngrit olid kohal, kui Jeesus armulauda seadis (Lk 22:14–23; võrdle Lk 9:16).

3. Jeesuse randmetel olnud ristilöömise haavad olid kõndides peidus pikkade käiste all, aga leiba murdes (= rebides) vajusid käised allapoole ja paljastasid naelahaavad. Risti löödi randmetest, mitte peopesadest, nagu tavaliselt kristlikus kunstis kujutatakse. Peopesades pole midagi, mis kannaks inimese keharaskust, seevastu randmeluude vahele löödud nael kandis. Selle kohta on saadud kinnitus, kui leiti ristilöödud mehe luustik: naelte jäljed leiti randmeluudes. Ristilöömise haavad on tõelise, Piibli Jeesuse tundemärgid (salm 40; Jh 20:27).

Alles Jeesuse tundmine avas Vana Testamendi kirjutised (salm 32). Varem olid nad lugenud Vana Testamenti oma eelarusaamade valgel (salm 25). Jeesus ei olnud oodatud auline Messias, vaid Kannatav Jumala sulane. Kohtumine Jeesusega sünnitas ka „sunduse tunnistada”: teisedki peavad sellest kuulda saama (salm 33). Nii on ka täna.

Jeesuse ilmumist Peetrusele (salm 34) ei ole kirjeldatud üheski evangeeliumiraamatus. Paulus viitab sellele 1Kr 15:5-s.

Õhtul ülemises toas (Lk 24:36–43)

On väga tõenäone, et Jeesus ilmus jüngritele „ülemises toas”, kus Jeesuse järgijad olid koos ka enne nelipüha (Ap 1:13). See võis olla Johannes Markuse kodu (Ap 12:12). Oletatakse, et ka armulaua seadmine võis toimuda samas paigas (Lk 22:12). Tänapäeval turistidele näidatav „ülemine tuba” ei saa olla sama ruum, kuna roomlased hävitasid kogu Jeruusalemma seoses aastail 66–72 ja 132–135 pKr toimunud ülestõusudega. Johannes jutustab samast õhtust Jh 20:19–23-s. Toomas oli ära, nii et jüngreid oli kohal kümme.

Salmis 37 on kreeka keeles „vaim” (Soome praeguses kirikupiiblis on selles kohas „aave” ehk „kummitus”). Jeesus kummutas selle eksiarusaama vastuvaidlematul viisil: vaimud ei söö (salm 43). Kristlased tunnistavad usku „ihu ülestõusmisse”, mitte üksnes ebamäärast „elu pärast surma”. Paulus õpetas, et ülestõusmisihu on teistsugune kui see ajalik ihu, aga siiski on neil teineteisega samasugune seos nagu viljateral ja viljataimel endal (1Kr 15:35–58; vaata ka Mt 22:29–30). Jeesuse välimus näib olevat muutunud: jüngrid ei tundnud teda kohe ära (salmid 37–38; Mk 16:12; Lk 24:16; Jh 20:13–16; 21:4–8).

Mõned on tunnetanud vastuolu salmi 39 ja 1Kr 15:50 vahel, kus Paulus kirjutab: „Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.” Tasub meeles pidada, mida Paulus kirjutab paar salmi hiljem: „...ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.” (salm 52). Ega Pauluski õpeta „ilma ihuta” ülestõusmist, vaid rõhutab, et tulevane elu ei ole selle elu otsene jätk, vaid sellele eelneb muutus.

Salmis 39 on nimetatud Piibli Kristuse tundemärgid: ristilöömise haavad kätes ja jalgades (vaata ka Ilm 5:6). Kristused, kel puuduvad need tundemärgid, on võltsingud.

Ka teine Ülestõusnu ilmumine lõppes söömaajaga (võrdle salmid 30–31). „Rahu olgu teile!” (salm 36) oli juutide tavaline tervitus (shalom). Jeesuse surm ja ülestõusmine paljastasid, et Jeesus saab anda meile igavese, ka surma võitva rahu (Ef 2:17–22).

Evangeeliumiraamatu otstarve (Lk 24:44–49)

Need salmid on kokkuvõte kogu Luuka evangeeliumist: kõik, mis Jeesusega juhtus, oli ennustatud Vanas Testamendis – „Nõnda on kirjutatud” – ja toimus Jumala tahtel. Jälle rõhutatakse kogu Vana Testamendi tunnistust Messiast (salm 44). Psalmid olid „kirjutiste” kogu tähtsaim raamat (võrdle salm 27). See sisaldab palju tähtsaid ennustusi Messiast.

Salmis 47 on Luuka evangeeliumi misjonikäsk (võrdle Mt 28:18–20 ja Mk 16:15). Jüngrid said kuulda, et Jeesuse töö puudutas kõiki rahvaid, mitte üksnes juute (salm 47). Apostlite teod jutustab, et siirdumine paganate sekka ei toimunud probleemitult; alles Jeruusalemmas süttinud tagakiusamine sundis apostleid minema juutide seast teiste rahvaste sekka. Esimestena said evangeeliumi kuulda samaarlased (Ap 8:5–25), siis judaismi pöördunud pagan (Ap 8:26–40) ja lõpuks „täispaganadki” (Ap 10).

Apostlite jutlusse kuulus õhutus parandada meelt ja pöörduda (salm 47; Ap 2:38; 5:31; 1Ts 1:9–10). Meie ajal ei ole meeleparanduse nõudmine moes, aga me ei pea kõnelema seda, mida loodetakse, vaid seda, mida Jumal tahab.

Salmis 49 on tõotus valada välja Püha Vaim, mille täitumisest jutustab Luukas Apostlite tegude alguses (Ap 1:8; vaata ka Jh 16:7). See oli ennustatud juba Vanas Testamendis Jl 3:1–2 (võrdle Ap 2:16).

Luukas keskendub ülestõusnud Jeesuse tegevusele Jeruusalemmas. Matteus jutustab ka Galilea sündmustest (Mt 28:16–20), nagu ka Johannes (Jh 20:19–21:19).

Johannes jutustas oma evangeeliumiraamatu otstarbest Jh 20:30–31. Selle eesmärk on sünnitada usku. Luukas annab oma raamatu lõpus kirikule „neljapunktilise programmi”.

1. Piibellik teoloogia („Nõnda on kirjutatud”, salm 46).
- Jumal on end ilmutanud Piiblis.

2. Evangeelium kuulub kõigile inimestele („kõigi rahvaste seas”, salm 47).
- Misjonitöö on kiriku töö oluline osa.

3. Kirik ehitatakse üles apostlite tunnistusele.
- Nad olid pealtnägijad: tegu ei ole konstrueeritud õpetusega vms, vaid ajaloos toimunud Jumala tegevusega.

4. Evangeeliumi tööd saab teha üksnes Püha Vaimu väes.
- Tegu ei ole kiriku tööga maailmas, vaid Jumala tööga maailmas, mida ta teeb kiriku kaudu.

Taevaminemine (Lk 24:50–53)

Betaania (salm 50) on Õlimäe nõlval (Ap 1:12). Apostlite tegudes jutustab Luukas täpsemast ajahetkest: nelikümmend päeva pärast ülestõusmist. Jeesuse taevaminemist tähistatakse taevaminemispühal.

Seekord ei kadunud Jeesus üllatuslikult (salm 31). Jeesus õnnistas jüngreid taevasse tõustes (salm 52). Ristilöömise haavad paistsid tema ülestõstetud kätest kui meenutus tema armastuse sügavusest. Sellepärast jüngrid ei leinanud, vaid rõõmutsesid (salm 52): nad teadsid, et ei jää üksi, vaid Jeesus on nendega iga päev (Mt 28:20). Taevas kohtutakse taas!

Luuka evangeelium algas tänuohvriga templis (Lk 1:5–8), ja samaga see ka lõpeb (salm 53). Tempel ei olnud kristlastele enam ohvripaik, vaid kogunemis- ja kuulutuspaik (Ap 2:46; 3:1; 5:21,42).

Tempel pidi olema paik, kus Jumal kohtub inimesega. Jeesus andis inimestele võimaluse kohtuda Jumalaga ilma ohvriteta (Hb 9:23–28). Nii hakkas templi aeg lähenema lõpule (Lk 21:5–6). Uus Testament õpetabki, et iga kristlane on Jumala tempel (1Kr 3:16; 1Pt 2:5).

Kohtumine ülestõusnud Jeesusega oli teinud hirmunud jüngrid (Jh 20:19) julgemaks: nad söandasid minna juutide keskele. Püha Vaimu väljavalamine (salm 49) tegi neist kartmatud evangeeliumi kuulutajad (Ap 5:17–21).