Luuka evangeelium 10 internetis (piibel.net)

Seitsmekümne kahe jüngri läkitamine (Lk 10:1–20)

Üksnes Luukas jutustab meile suurema jüngrite hulga läkitamisest. Vanades käsikirjades mainitakse arvuna nii 70 kui ka 72.

70 võiks viidata paganamisjonile: juudid arvasid, et paganrahvaid oli 70; rabid õpetasid, et Iisrael on lammas 70 hundi keskel (1Ms 10). Septuaginta, kreekakeelne Vana Testament, esitab rahvaste arvuks 72. Juutide suurkohtus ehk sünedrionis oli 70 liiget ja ülempreester. Arv 72 võiks viidata Iisraeli misjoni lõpuleviimisele: 6x12=72.

Salmi 4 tervitamiskeeld peab silmas idamaades kasutusel olnud pikki tervitamistseremooniaid. Jeesuse asjaga oli kiire – teed tuli jätkata viivitusteta.

Jüngrid olid saagikoristajad – saak ise oli ja on Jumala oma. Seda tasub meeles pidada ka tänapäeval: meie eesmärk ei ole saada uusi pöördunuid oma rühma või kirikusse, vaid uusi kodanikke Jumala riiki.

Korasini mainitakse Uues Testamendis vaid siin ja Betsaidatki mainitakse vaid mõned korrad. See näitab, kui palju jäi jutustamata (Jh 21:25), sest me ei tea Jeesuse hülgamiseni viinud sündmustest midagi.

Oluline ei ole see, milline on meie elu ja mida kõike me saame kogeda ja teha, vaid see, mis toimub pärast seda: kas meie nimed on taevas kirja pandud. Meie eesmärk on taevas, kõik maine kas soodustab või takistab selle eesmärgi saavutamist.

Aja keskpunkt (Lk 10:21–24)

Luukas jagab päästeloo kolme ossa:
1. Tõotuse aeg pattulangemisest Ristija Johanneseni.
2. Täitumise aeg ehk Jeesuse elu maa peal.
3. Püha Vaimu, kiriku ehk lõpu aeg nelipühast Jeesuse teise tulemiseni.

Nüüd oli käsil täitumine, sest jüngrid olid õndsad; nad said näha seda, mida oli juba kaua oodatud. Jeesus on maailma ajaloo keskpunkt; tähtsaim isik, kes on maa peal elanud. Tema on aja keskpunkt.

Halastaja samaarlane, Marta ja Maarja, Meie Isa (Lk 10:25 – 11:13)

Halastaja samaarlane (Lk 10:25–37)

Üks seadusetundja hakkas Jeesust „testima” ehk läbi katsuma. Seadusetundjana oleks ta pidanud muidugi teadma, kuidas inimene pääseb, sellepärast esitati küsimus Jeesuse kiusamiseks (salm 25, võrdle Mt 15:14, pimeda pime talutaja, ja Mt 23:13–36, Jeesuse hädahüüded variseridele ja kirjatundjatele). Mees soovis seega teada, kas Jeesus vastab õigesti; tema arvas küll teadvat õiget vastus, aga kas Jeesus teadis. Ilmselt ootas seadusetundja, et Jeesus vastab midagi, mis on vastuolus Seadusega.

Jeesus ei langenud temale üles pandud püünisesse, vaid esitas vastuküsimuse: „Mis Seaduses – Vanas Testamendis – on kirjutatud?” Seadusetundja ühendas kaks Vana Testamendi Seaduse juhist: Jumala armastamine (Iisraeli usutunnistusest 5Ms 6:4–9) ja ligimese armastamine (3Ms 19:18).

Jeesus kiitis vastuse heaks, aga seaduseõpetaja ei soovinud taanduda, vaid tõstis esile vaidlusküsimuse sellest, keda mõeldi õieti „ligimese” all. Vaadeldav Vana Testamendi koht viitab nimelt iisraellastele, „oma rahvale” (3Ms 19:18). Aga Jeesuse ajal arvas osa Seaduse tõlgendajaid, et ligimene tähendab vaid vaga juuti; tuli armastada neid, kes armastasid Jumala Seadust. Keda pidas Jeesus silmas, kõneldes ligimese armastamisest (salm 29)? Just sellele küsimusele vastates jutustas Jeesus mõistujutu halastajast samaarlasest.

Jeruusalemmast Jeerikosse on 27 kilomeetrit. Tee oli tollal kivine ja läbis asustamata alasid Judea kõrbes. Sel teekonnal on langust üle kilomeetri. Tee oli sobiv röövlitele. Üht juudi meest röövitigi sel teel. Röövlid jätsid ta alasti ja paljaks röövituna teele lamama. Kirjeldatud olukord oli tegelikust elust tuttav.

Kohale tulnud preester vältis meest ja ruttas mööda. Vahest kartis ta, et röövlid on veel lähedal ja ta satuks ohtu, kui ta hakkaks röövitud meest aitama. Või vahest kaitses ta end mõttes sellega, et Moosese Seaduse järgi (3Ms 21:1–4) tohtisid preestrid endid rüvetada ainult oma lähisugulaste surma puhul. Mees võis ju olla surnud – aga enda puhastamine surnust kestis nädala (4Ms 19:10–13).

Järgnevalt jõudis kohale leviit, templiteenija, kes talitas samamoodi nagu preestergi. Igal nädalal teenis Jeruusalemma templis 300 preestrit ja 400 leviiti; vahest olid preester ja leviit minemas oma nädalasele teenimiskorrale (iga suguvõsa võis templis teenida ühe nädala kahel korral aastas) või naasmas templist koju.

Kolmandana sattus kohale samaarlane, kes röövitut aitas. Ta viis röövitu järgmisse võõrastemajja ning lubas tasuda tema ja ta raviga kaasnevad kulud. Samaarlase makstud kahest teenarist oleks piisanud kahe kuu majutuseks, sest Rooma ajaloolane Polybius kirjutab samadel aegadel, et Itaalia võõrastemajades maksis üks päev pool assi (1 ass = 1/16 teenarit).

Lõpuks sattus seadusetundja tülika küsimuse ette. Ta ei soovinud nimetada ligimesearmastuse eeskujuna samaarlast, vaid „seda, kes tema peale halastas” (salm 37).

Kes siis on ligimene? Võiksime selle loo alusel esitada definitsiooniks näiteks: „Inimene, kelle Jumal mu teele juhatab.” On lihtne parandada kaugeid asju, aga kas ma suudan kokku puutuda raskete olukordadega, mis on mu lähedal? Ligimesearmastus võib nõuda mu aega ja raha, see ei ole üksnes kaunid põhimõtted.

Pilt Kristusest?

Juba kirikuisa Origenes (u 185–254) esitas selle loo allegoorilise tõlgenduse. Usupuhastaja Martin Luther kritiseeris Origenese tõlgenduse üksikasju, aga aktsepteeris selle peajooni. Origenese järgi püüab see lugu õpetada päästeteed (võrdle salmi 25 küsimus).

Tõlgendus on järgmine:

röövitu = inimene;
Jeruusalemm = taevas;
Jeeriko = maailm;
röövlid = saatan oma käsilastega;
preester = Seadus;
leviit = prohvetid;
halastaja samaarlane = Jeesus;
muul = kirik;
öömaja = kogudus;
vein ja õli = sakramendid;
tõotus naasta = Kristuse teine tulemine.

Selles mõistujutus võib näha kaht tasandit. Esimene tasand kõneleb ligimesest, teine aga päästest. Esimene on mõeldud enesega rahulolevatele variseridele, teine neile, kes tõepoolest soovivad kuulata Jeesuse õpetust.

Variseridele vastas mõistujutt üksnes küsimusele: „Kes on mu ligimene?” Aga neile, kes usuvad Jeesusesse, vastas mõistujutt ka küsimusele: „Mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Lõpptulemus oli siiski midagi muud kui tegude vagadus: iga kuulaja mõistis, et ta ei ole selliseks ligimesearmastuseks suuteline. Päästmine tegude abil muutus võimatuks (võrdle Lk 18:26). Ainus järele jäänud pääste võimalus oli arm – see, et Jeesus, tõeline halastaja samaarlane, tuleb meie juurde, tõstab, kannab, päästab ja maksab kõik.

Usk elu keskele!

Jeesus soovis õpetada, et usk on nähtav meie argipäeva asjades, selles, kuidas me talitame. Usk ei ole mingi eriline saareke meie elus, vaid see peab olema nähtav kõiges, mida me teeme.

Sellest kõneles ka juutide usutunnistus: Jumalat tuli armastada „kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega” (salm 27). Suhe Jumalaga ja usk kuuluvad seega kogu ellu. Kui mingi osa elust jäetakse usust väljapoole, siis usk moondub:
– tunnete ülerõhutamine põhjustab ülivaimulikkust;
– tahte ülerõhutamine põhjustab käsuvagadust;
– mõistuse ülerõhutamine põhjustab külma ortodoksiat;
– poolesüdamelisus põhjustab silmakirjalikkust ja „pühapäevakristlust”.

Kas me oskame tuua usu ja Jumala tahte keset oma argielu?

On selge, et ükski ilmalikustunud inimene ei mõista meid, kui meie usk ja kõne usust on lahus tavalisest elust. Kui kõneleme „pesemisest Talle verega”, „uuestisünnist” või „naasmisest ristimise armusse”, mõistetakse meid tõenäoselt valesti. Me peame oskama kõnelda Jeesusest ja usust nii, et meie jutust saaks aru ka ilmalikustunud kuulja. See ei ole lihtne. Uued sõnad ei tohi lahjendada, muuta sõnumit ennast. Mõistujutud on head ka tänapäeval, aga tabava ja toimiva mõistujutu otsimine ei ole kerge. Tasub paluda Püha Vaimu juhatust kiriku töötegijaile, aga ka igale kristlasele, et sõnum Kristusest võiks puudutada mõistetaval viisil tänapäeva inimest.

Marta ja Maarja (Lk 10:38–42)

Ei ole kindlasti juhus, et Luukas on soovinud jutustada sündmustest Marta ja Maarja kodus kohe pärast pärast halastaja samaarlast. Ehkki head teod ja ligimesearmastus on väärtuslikud, pole neil tähendust, kui meie elus puudub tähtsaim. Ameerika gospelmuusik Larry Norman ütles Evangeelsel Muusikamessil aastal 1988: „Me vajame oma ellu rohkem Jeesust!” Liigne toimekus ja askeldamine võivad varjata meie eest kõige tähtsama. Heast võib saada parima pahim vaenlane!

Marta ja Maarja elasid koos oma venna Laatsarusega Betaanias Jeruusalemma lähedal (Jh 11:1,18). Siin kirjeldatud külaskäik näitab meile, milline on olnud Jeesuse avaliku tegevuse argipäev: päeval on rännatud ja õpetatud, õhtu saabudes on saabutud öömajale, kus veel õpetatakse ja süüakse.

Juudi ühiskonnas oli erandlik, et naine kutsus mehe endale külla (võrdle ka Lk 8:1–3), aga veel kummalisem oli, et Jeesus õpetas naist, Maarjat. Jeesus ei olnud oma aja reeglite ja arusaamade vang, nagu vahel väidetakse!

Marta sai pahaseks, et Maarja jättis kõik praktilised tööd tema hoolde. Aga Jeesus ei soovinud käskida Maarjal minna õpilase kohalt „kööki”, sest Maarja osa oli hea, lausa parim, ja seda ei võeta temalt ära (kreeka keeles on verb tuleviku passiivis, mis viitab Jumala tegevusele viimses kohtus). Küsimus oli niisiis selles, mis on meie elu mõte, selle eesmärk. Meid on loodud taeva ja igavese elu jaoks, ja miski ei tohi seda takistada.