Luuka evangeelium 22 internetis (piibel.net)

Ketseman, Gabbata, Kolgata (Lk 22–23)

Evangeeliume, eriti Markust, on iseloomustatud kui „pika sissejuhatusega varustatud kannatuslugusid”. Jeesuse kannatus, surm ja ülestõusmine ongi kristliku usu keskseim asi, sellepärast jutustavad ka evangelistid neist sündmustest üksikasjalikult. Eri evangelistid jutustavad sündmustest kokkulangevalt, ehkki igaühe loos on oma erijooni. Luukas jutustab mitmest sündmusest lühemalt kui esimesena kirjutanud Markus, aga teisest küljest jutustab ta ka seda, millest Markus ei kõnele.

Jeesuse reetmine (Lk 22:1–6)

Paasapüha (niisanikuu 14. päev) ja hapnemata leibade püha (niisanikuu 15.–21. päev) olid judaismi suurimad pühad (2Ms 12). Nagu juudi ajaloolane Josephus, ühendas ka Luukas need kaks püha omavahel.

Jeesuse kaks vastaste rühma ühendasid oma jõud: ilmalikustunud saduserid kartsid ennekõike oma võimust ilma jääda, variseride juhtivatele kirjatundjatele oli Jeesus aga ohtlik eksiõpetaja. Neil oli siiski tõsine probleem: Jeesus nautis nii suurt populaarsust rahva seas, et päeva ajal ei saadud teda kinni võtta, kartmata rahva rahutusi. Seepärast kukkuski Jeesuse vastastele õnn otse sülle, kui Juudas pakkus end Jeesust reetma ajal, „mil rahvahulka pole ta ümber” (salm 6).

Juuda äraandmise põhjust Luukas ei selgita, ta tõdeb, et see oli lihtsalt saatana töö. Mõned on otsinud täpsemaid seletusi, ja välja on pakutud eriti nelja asja. Esiteks on põhjuseks arvatud Juuda rahaahnust (võrdle Mt 26:15 ja Jh 12:6). Teiseks, Juudast on peetud seloodiks, vastupanuliikumise meheks (Iskariot on sarnane sõnaga „sikariot”, mis tähendab pussitajat, keda selootide seas leidus). Kolmandaks on pakutud eelmise vastandit: Juudas oli konservatiivne, vanamoeline juut ja pettus Jeesuses, kui see puhastas templi. Neljandaks on pakutud, et Juudas arvas, nagu võiks Jeesus imelisel viisil veel sellestki olukorrast pääseda.

Nii võis Juudas soovida kiirendada Jeesuse ülestõusu algust, või oli ta Jeesuses nii pettunud, et soovis ta kättemaksuks ära anda.

Jeesuse eest makstud hind – 30 hõberaha (Mt 26:15; tänapäeva vääringus umbes 17 eurot) – oli tavaline orja hind (2Ms 21:32), aga ennekõike oli see prohvet Sakarja ennustatud Messia eest makstav hind:

„Siis ma ütlesin neile: „Kui see teie silmis hea on, siis andke mu palk; aga kui mitte, siis laske olla!” – ja nad vaagisid mu palga: kolmkümmend hõbeseeklit.”
(Sk 11:12)

Paasasöömaaja ettevalmistused (Lk 22:7–13)

Kogu kannatuslugu toimus ühe ööpäeva jooksul; neljapäeva õhtust reede õhtuni.

Söömiskoha leidmine paasapühal palverändureid täis Jeruusalemmas ei olnud kerge. Ilmselt oli keegi Jeesuse Jeruusalemmas elavatest õpilastest lubanud toa Jeesusele ja tema jüngritele. Oletatakse, et ülemine tuba oli sama koht, kuhu jüngrid kogunesid pärast Jeesuse taevaminemist

(Ap 1:13). Ehk oli see tuba Johannes Markuse majas (Ap 12:12). Toa leidmisel oli abiks haruldane juhtum: mees kandis veekruusi – üldiselt oli ju vee kandmine naiste ülesanne.

Seaduse järgi tohtis paasasöömaajal süüa lammast vaid Jeruusalemmas. Mujal kuulusid toidu hulka vaid kibedad ürdid, punane puuviljapüree, hapnemata leib ja neli veinikarikat. Söömaaja juurde kuulus pikk rituaal.

Tegelikult tapeti paasalammas alles järgmisel päeval keskpäeva paiku, mil Jeesus oli juba risti löödud. Piibliteadlased arvavad, et Jeesus kas järgis mitteametlikku kalendrit, milline oli samuti kasutuses, või tõi paasasöömaaja oma kannatust ette teades varasemaks. Piiskop Bo Giertz juhib tähelepanu, et evangeeliumides tegelikult ei mainita, et Jeesus sõi jüngritega „paasalammast”, vaid „paasasöömaaega” (salm 13); seega on võimalik, et Jeesuse viimsesse söömaaega ei kuulunudki lammas.

Juudi tava nõuab, et paasasöömaaega söödi lamades, nagu rikkail oli tavaks süüa. Sellega sooviti näidata, et iisraellased olid vaba rahvas.

„Uus leping minu veres” (Lk 22:14–23)

„See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.”
(Lk 22:20)

Salmi 17 karikas on olnud kas esimene või teine paasasöömaaja neljast karikast, ja salmi 20 karikas on kolmas või neljas. Jeesus viitas (salm 16), et kõik Vana Testamendi ohvritavad on olnud üksnes tulevase eelkujud. Nüüd oli aeg viimse söömaaja eelkujuks, peagi pidid eelkujud muutuma reaalsuseks.

Jeesus sõlmis uue lepingu (salm 20), millest Jeremija oli ennustanud (Jr 31:31–34), et Jumal sõlmib selle oma rahvaga aegade lõpus:

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.”
(Jr 31:31–34)

Juudi paasasöömaajast kujunes välja uue lepingu söömaaeg, armulaud. Jeesus ise on juures, kui me armulauda veedame (salmid 19 ja 20: „see on...”). Sellest hoidis usupuhastaja Martin Luther rangelt kinni ega olnud nõus reformeeritud kiriku (pelgalt) mälestussöömaaja mõttekäiguga.

Söömaajal toimus veel üks eelkujuline tegu: Jeesus murdis, rebis leiva (ehk oma ihu) katki. Varsti pidi Jeesuse ihu tõesti katki rebitama.

Ka Juudas osales söömaajal, aga ta oli oma tee juba valinud ja lahkus pärast söömaaega (Jh 13:30–31). Juudas vastutas oma teo eest, ehkki see oli saatana salasepitsus Jeesuse tapmiseks (salm 22).

Mõistmatud jüngrid (Lk 22:24–38)

Mida lähemale Jeesus ristile jõudis, seda raskem näis jüngritel olevat temast aru saada. Selles lõigus näitab Luukas kolme looga, kuidas Jeesus oli üksi juba enne Ketsemani palveheitlustki. Jüngrid ei mõistnud, mis toimus, vaid nad olid huvitatud üksnes oma ootustest.

Jüngrid ei näinud Jeesust ootavat kannatust, vaid jagasid juba innuga omavahelist hierarhiat Jeesuse tulevases riigis. Jeesus ei keela neile tulevase valitseja (salm 30) osa. Aga Jeesus juhib tähelepanu, et nad ei tohi ülendada end teistest kõrgemale, vaid olema kõigi teenijad, nagu Jeesuski oli olnud nende teenija. Siin on viidatud lisaks jüngrite jalgade pesemisele (Jh 13:1–17) ka Jeesuse suurimale teenistusele: ristisurmale (Fl 2:5–11). Jüngrite „valitsusvõim” taevas tuletab meile meelde, et taevaski on meil erinevaid ülesandeid, ehkki oleme seal täiuslikult õnnelikud ja võrdsed.

Teine näide jüngrite mõistmatusest oli Peetruse innukas tõotus surra koos Jeesusega. Vaevalt oleks Peetrus oma tõotust andnud, kui ta oleks aimanud, mis Jeesust ees ootas. Aga Jeesus teadis mitte ainult enda, vaid ka Peetruse tulevikku. Ega meie langemised ja patud Jeesust „üllata”, aga me saame need andeks.

Salmi 34 „täna” on seletatav juudi ajaarvestusega: päev algas õhtul umbes kell 18.

Kolmas ja viimane näide jüngrite mõistmatusest oli vestlus mõõkadest. Jeesus tuletas jüngritele meelde, kuidas ta hoolitses nende eest ka siis, kui nad läksid evangeeliumi kuulutama ilma igasuguse varustuseta (Lk 9:1–6). Varsti oli ees aeg, mil nad pidid toime tulema ilma Jeesuseta (Jh 14:25–31). Siis on neil õigus varustust kaasa võtta. Aga jüngrid mõtlesid, et peagi algab ülestõus, ja nad võtsid mõõgad välja. Jeesuse vastust võiks tõlkida ka: „Aitab sellisest jutust!”

Ketseman (Lk 22:39–53)

Luukas ei maini Ketsemani nimepidi; ilmselt soovis ta vältida heebreakeelseid sõnu, kuna kirjutas paganaile. Ketsemani ehitati kirik ehk juba 4. sajandil. Tollest kirikust on alles varemed, mh tükike mosaiikpõrandat praeguse 1919–1924 ehitatud „Kõigi rahvaste kiriku” sees.

„Harjumuspäraselt” näitab, et Jeesus ei soovinud peitu minna, vaid alistus Juuda äraandmisele. Ingli ilmumine Jeesust kinnitama näitab tema täielikku inimlikkust. Karikas (salm 42) tähendab Piiblis kannatust ning Jumala viha teostumist ja kohut (Ps 11:6; Jes 51:17; Ilmutusraamatu „raevukausid” Ilm 16).

„Tõuske üles ja palvetage...”
(salm 46)

Üldiselt palvetati seistes (võrdle Lk 18:9–14). Jeesuse põlvitamine oli märk suurest vaevast ja alandlikkusest.

Kui Jeesust tuldi vangistama, soovis Peetrus oma Meistrit mõõgaga kaitsta, aga Jeesus takistas. „Jätke see!” (salm 51) on adresseeritud jüngreile, mitte vangistajaile.

Jeesuse vangistamise taga olid juutide kõrgeimad juhid (salm 52). Usuline juhtkond teenis saatanat, mitte Jumalat. Paadumus oli oma haripunktis, ja isegi äsja toimunud ime ei pannud Jeesuse vangistajaid mõtlema, keda nad vangistasid. Nad ei olnud huvitatud jüngritest, kel lasti vabalt põgeneda.

Peetrus salgab Jeesuse (Lk 22:54–62)

Luukas jutustab ilustamata, kuidas oma julgust vandega kinnitanud Peetrusest (Lk 22:33) sai argpüks ja salgaja. Ei olnud jüngrid mingid üliinimesed. Peetrus salgas Jeesust kolm korda ja tunnistas hiljem kolm korda, et armastab Jeesust (Jh 21:15–17). Jeesus andis salgajalegi andeks ja võimaldas tal tagasi tulla.

Galilea murre erines pisut Judeas kõneldust (salm 59, võrdle Mt 26:73), aga „galilealane” võis tähendada ka mässajat, sest Galilea elanikud olid tuntud oma mässulisuse poolest Rooma vastu. Aastal 66 pKr algas ülestõus Galileas.

Ainult Luukas jutustab meile Jeesuse pilgust („...Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa,” salm 61).

Jeesusesse ei usuta (Lk 22:63–71)

Luukas jutustab, kuidas kaks üsna erinevat rühma nõudis Jeesuselt tõendeid tema messiaanlikkuse kohta. Esmalt sõdurid (salmid 63–65) ja siis 71-liikmeline Suurkohus (salmid 66–71). Kumbki rühm ei saanud soovitud (?) tõendeid.

Juutide praktika järgi ei tohtinud kohtuotsust langetada samal päeval, kui oli sooritatud ülekuulamine. Sellepärast ootas Suurkohus koidikuni, et saavutada vähemalt mingisugune seaduslikkuse kattevari. Alguses püüti Jeesust tembeldada mässuliseks, maiseks Messia tüübiks (salmid 67–69), aga tollele süüdistusele Jeesus ei vastanud. Ta oli ja on küll Messias, aga mitte selles mõttes, mida tema vastased silmas pidasid.

Lõpuks mõisteti Jeesus süüdi jumalapilkes; selles, et ta oli teinud ennast Jumalaga võrdseks, otse Jumalaks (salmid 70–71). Tolles kuriteos ei olnud muud kui üks karistus: surmanuhtlus. Aga roomlased olid võtnud juutidelt ära õiguse surmaotsust langetada (Jh 18:31). Nii pidid juudid andma Jeesuse asja roomlaste lahendada ja kinnitada.