Luuka evangeelium internetis (piibel.net)

Jeesuse sünd ja noorus (Lk 1–2)

Pühendus (Lk 1:1–4)

Juudid asusid oma kirjutistes otse asja juurde (võrdle Mt 1:1 ja Mk 1:1) – seevastu Luukas on alustanud kirja ehtsas kreeka stiilis eessõnaga. Need neli salmi on kreeka keeles üksainus lause. See on Uue Testamendi parim kreeka keel ja näitab, et kirjutaja oli haritud.

Kes oli kirja saaja ehk Teofilos? Nimi tähendab „Jumala sõber”, ja nii arvavad mõned, et tegelikult võibki tegu olla rühmaga, mille salanimi on Teofilos. Salm neli kõneleb siiski selle kasuks, et Teofilos oli üks isik. Kas tegu oli ehtsa või salanimega, võime vaid oletada. Igal juhul me adressaati ei tunne. Kas Teofilos oli raamatu levitaja, „rahastaja” või kõrge Rooma ametnik, pole kindel. Luukas kasutab tema kohta kreeka sõna „üliauline”, mida kasutatakse Uues Testamendis vaid kolm korda: Ap 23:26 ja Ap 24:2 maahärra Feeliksist ja Ap 26:25 maahärra Festusest.

Luuka algussalmid tuletavad meile meelde, et ristiusk on ajalooline usk: see lähtub sündinud tõsiasjadest. Küsimus ei ole selles, mida meie tunneme või oleme kogenud, vaid selles, mida Jumal on ajaloos teinud. Usk ei ole üksnes mõistuse ja mõistmise asi, aga see on ka mõistuse ja mõistmise asi.

Luukas kirjutas teise põlve kristlastele – sellistele, kes ei olnud ise Jeesust näinud. Meiegi saame tema kaudu pealtnägijate tunnistuse Jeesusest (salm 2).

Ilmutus Ristija Johannese sünnist (Lk 1:5–25)

Luuka jutustus Jeesuse sünnist on kirjutatud Maarja vaatenurgast (Matteuse evangeeliumis aga Joosepi vaatenurgast). Ei ole kindel, kas Maarja elas veel 50-ndail aastail, kui Luukas tuli reisiseltskonnas Jeruusalemma, aga Luukas kohtus vähemalt Jeesuse venna Jaakobusega (Ap 21:18).

Lapsepõlvelugude keeles on tuntav aramea keele mõju. See on täis semitisme: „Sündis aga...” (salm 8), „Ja vaata...” (salm 20). Kahjuks on soomekeelne uus tõlge jätnud need fraasid ära, ehkki need ei ole ka hea kreeka keel. Kas peab halvast kreeka keelest tegema hea tõlke?

See näitab, et Luuka andmed Jeesuse sünni kohta on pärit Palestiinast, mitte paganlikest usundeist, milles erinevate jumalate ja inimeste lapsed on tavalised. Tegu ei ole seega sepitsetud jutuga, millega teha Jeesuse taust sobivaks ajastu stiilile, vaid sündmustega, mis olid ajalugu Heroodes Suure ajal. Heroodes valitses aastail 37–4 eKr, mistõttu 6. sajandil paika pandud meie ajaarvamine eksis 6–7 aasta võrra.

Ehkki just Luukas soovib rõhutada evangeeliumides jutustatud sündmuste ajaloolisust, toob ta esile ka selle, et Jumala tegevusega kaasnevad ka üleloomulikud sündmused. Ilma üleloomulikuta ei ole evangeeliumi!

Jeruusalemma templis oli tollal umbes 20 000 preestrit, kes jagunesid 24 teenistuskorraks, kellest Abija teenistuskord oli kaheksas (salm 5; 1Aj 24:10). Iga teenistuskord teenis korraga nädala üks kord poole aasta jooksul. Suitsutamine oli suur auülesanne, mis sai prestrile osaks ehk vaid üks kord elus. Suitsutamise otstarbeks oli tõsta rahva palved Jumala ette (võrdle Ps 141:2; Ilm 5:8).

Suitsutusaltar asus templi pühas paigas, kus Sakariasele ilmus ingel Gabriel. Juudi kirjandus tundis nimepidi seitset tähtsaimat inglit, kellest Piiblis mainitakse vaid kaht (apogrüüfses Toobiti raamatus ka kolmandat):

1) Uriel;
2) Raafael (Tb 3–12);
3) Raguel;
4) Miikael (Tn 10:13,21; Jd 9; Ilm 12:7);
5) Seraqiel;
6) Gabriel (Tn 8:16; 9:21);
7) Remiel.

Gabrieli nimi tähendab „Issand on (mu) kangelane” või „Suur Jumala mees”. Sakarias tähendab „Jahve mäletab”, Eliisabet „Jumal on öelnud” ja Johannes „Jumal on armuline”.

Gabriel ütles, et 400 aastane vaikus on lõppemas: Sakarias ja Eliisabet saavad poja, kes saab olema nii prohvet kui ka nasiir (võrdle 4Ms 6:1–12; Vana Testamendi kuulsaimad nasiirid olid Simson, Km 13:4–7, ja Saamuel, 1Sm 1:11).

Gabriel alustas oma kõnet: „Ära karda!” Püha Jumala ligiolu on hirmuäratav, aga pääste seisukohast vältimatu. Need, kes kanduvad Jumalast lahku, lähevad hukatusse. Johannese ülesanne oligi kutsuda rahvast tagasi Jumala osadusse ja valmistada teed Messiale (salm 17).

Aga preestridki olid neil aegadel uskmatud. Selle kohta saame hiljem tõendeid Luuka evangeeliumist ja Apostlite tegudest. Sakarias sai palutud märgi: ta jäi tummaks. Ta ei saanud lugeda templisse kogunenud rahvale Issanda õnnistust, nagu oleks pidanud.

Eliisabet ilmus vaateväljale alles siis, kui rasedus oli juba näha (salmid 24–25): varem ei oleks teda usutud.

Ilmutus Päästja sünnist (Lk 1:26–38)

Juudi tüdrukud kihlusid noorelt, aga mitte varem kui 12-aastasena. Kihlus oli õiguslikult samaväärne abieluga, ehkki peigmees ja mõrsja elasid eraldi.

Luuka evangeelium on mõjustanud meie kirikukalendri sündi: jaanipeva ja jõulude vahe peab olema kuus kuud (salm 26).

Ingli tervitusest saab roomakatoliku kiriku Ave Maria tervitus/palve (salm 28).

Maarjagi hämmastus Gabrieli tulekust ja sõnumist, aga ei kahelnud (võrdle salm 45), vaid ennekõike pani imeks. Nõustumine Jumala tahtega tähendas nõustumist pilkega (võrdle Jh 8:41 ja „varjatumalt” Mk 6:3) ning isegi surmaotsuse ohuga (võrdle 5Ms 22:23–24). Vallaslapse ja tema ema positsioon tollases ühiskonnas oli hoopis midagi muud kui tänapäeval meie kodumaal.

Pilv (salm 35) tähendas Vanas Testamendis Jumala ligiolu (2Ms 13:20–22). Jeesuse sünd oli ime, mida me ei suuda seletada ega mõista. Vana Testamendi ainus eeskuju on Aadama loomine (võrdle 1Kr 15:20–24).

Nimi Jeesus (Jehoosua = Joosua) tähendab „Jahve on abi”, „Jahve on Päästja”.

Maarja oli Eliisabeti sugulane (salm 36), seega leviit. Nii oli Jeesus nii kuninglikust kui ka preesterlikust soost.

Need, kes soovivad eitada Jeesuse neitsistsündi, peavad andma uue vastuse küsimusele: „Millal sai Jeesusest Jumal?” Kui ta ei olnud Jumal eostumisest alates, siis millal sai temast Jumal? Kirik on juba varakult tunnistanud eksiõpetusteks erinevad adoptsiooni kristoloogiad.

Maarja külastab Eliisabetti (Lk 1:39–45)

Teekond Galileast Judeasse kestis kolm päeva. Piibel ei ütle, kus Eliisabet elas. Üsna hiline kristlik pärimus nimetab, et see paik oli En Karim, 6 kilomeetrit Jeruusalemmast läänes. Lk 1:23 kinnitab seda, mida me teame tollasest ajaloostki: suurim osa preestreid elas väljaspool Jeruusalemma ja tuli linna ainult kaks korda aastas nädalase teenimiskorra ajaks.

Pane tähele Eliisabeti tunnistust: Maarja oli Jumala (mu Issanda) ema. Jeesus oli Jumal eostumisest alates. Maarja oli õnnistatuim naiste seas (salm 42).

Maarja kiituslaul (Lk 1:46–56)

Maarja kiituslaul ehk Magnificat (nimi tuleb Vulgatast, ladinakeelsest Piiblist, milles hümn algab tolle sõnaga) on inspireerinud paljusid vaimulikke luuletajaid. Vaata näiteks KLPR 82 ja 83. Tuntud on ka Martin Lutheri kirjutatud Maarja kiituslaulu kommentaar (eesti keeles „Magnificat. Tõlge ja seletus”; tõlkinud ja koostanud Urmas Petti; Maarjamaa. Tartu 2015).

Maarja kiituslaul on esimene Luuka lapsepõlvelugude neljast hümnist, millel kõigil on ka tuntud Vulgatast pärinev ladinakeelne nimi:
1:68–79 Sakariase kiituslaul ehk Benedictus.
2:14 Inglite kiituslaul ehk Gloria in Excelsis Deo.
2:29–32 Siimeoni kiituslaul ehk Nunc Dimittis.

Kõik neli leidsid kiiresti tee kristlikku hardusellu (võrdle Aaltonen: Rukoileva kirkko [Palvetav kirik], SLEY–Kirjat, 1978):

Magnificat õhtupalvusesse ehk vesperisse;
Benedictus hommikupalvusesse ehk laudesesse;
Nunc Dimittis päevalõpupalvusesse ehk kompletooriumi;
Gloria in Excelsis Deo jumalateenistuse liturgiasse.

Maarja kiituslaul esindab Luukale tüüpilist „vaeste vagadust”: Jumal on valinud vaesed ja madalad, rikkad on tühjalt minema saadetud (võrdle Mt 5:3: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.”).

Salmide 51-55 algused on hämmastavad: kuidas ülistatakse Jumalat pääste eest, nagu oleks see juba toimunud. Jumala plaanide teostumine on nii kindel, et neist saab kõnelda kui juba toimunud tõsiasjadest.

Aabrahami (salm 55) mainitakse Luuka evangeeliumis ja Apostlite tegudes kokku 22 korda. See ei ole üllatav – oli ta ju juutide vaimulik esiisa (võrdle Jh 8:39 ja Rm 4:1–12).

Vana Testamendi hümnidest on Maarja kiituslaulule kõige sarnasem Hanna kiituslaul (1Sm 2:1–10).

Kas Maarja oli Eliisabeti juures ka siis, kui sündis Johannes, jääb lahtiseks (salm 56).

Johannese sünd (Lk 1:57–66)

Luukas ei jutusta õieti Johannese sünnist, vaid tema ümberlõikamisest ja nimeandmisest. Varem andsid juudid lapsele nime kohe pärast sündi, aga hiljem kinnistus tava anda nimi seoses ümberlõikamisega ehk kaheksandal päeval (3Ms 12:3). Tegelikult on Luuka vastavad kirjakohad (salmid 1:59 ja 2:21) üldse esimesed kirjapanekud selle tava muutumisest.

Tavaliselt anti pojale vanaisa, mitte isa nimi (võrdle Jaakobus ja Johannes, Sebedeuse pojad, Mt 10:2). Gabriel oli lapsele juba nime andnud (salm 13). See, et inimesed viipasid Sakariasele, võib tähendada, et Sakarias oli kurttumm (salmi 22 väljend võib tähendada ka seda) või seda, et inimesed – nagu tihti meiegi – arvasid, et tumm on ka kurt.

Lauake oli vahatahvel, kuhu kirjutati pulgaga. Hiljem sai kirjutatut vaha uuesti tasandades kustutada.

Ümberlõikamine oli üks ristimise eelkujusid Vanas Testamendis (Kl 2:11–12).

Sakariase kiituslaul (Lk 1:67–80)

Üks Luuka rohkesti esile tõstetud teema on Püha Vaimu töö – nii ka siin (salm 67).

Jälle märkame, et Jeesust peeti Jumalaks algusest peale: „...sa lähed Issanda (= Jeesuse) eel...” (salm 76).

Me mõistame prohveteeringu all (salm 67) tihti vaid tuleviku ennustamist, aga piibellik prohveteering on „kolmemõõtmeline:

1) minevik;
2) olevik;
3) tulevik.

Nii on ka Sakariase kiituslauluga. See laul on meeldetuletus, et esimeste kristlaste Piibel oli nimelt Vana Testament (2Pt 1:19–21) ja kristlik usk ehitatakse üles Vanas Testamendis ilmutatud alusele.

Ilmselt surid Sakarias ja Eliisabet varsti pärast Johannese sündi. On esitatud teooria, et esseenid võisid adopteerida orvuks jäänud poisi – on teada, et neil oli selline tava. Aga kõrbes olemine salmis 80 (võrdle ka Lk 3:2) võib tähendada ka Jumala kooli üksinduses.