Matteuse evangeelium 22. peatükk internetis (piibel.net)

Selles peatükis on taas üks Matteuse evangeeliumi kõnedekogu. Võiksime seda nimetada väitluste kogumikuks. Aga kui mõtleme, kui lühikest aega vajame nende nelja vestluse (salmid 16–46) lugemiseks, mõistame, et jälle on meieni säilinud vaid väike osa sellest, mida Jeesus õpetas ja millest vestles oma viimase nädala ajal Jeruusalemmas.

Kuninglik pulmapidu (Mt 22:1–14)

Iisraelis nähti pulmades Iisraeli ja Jumala suhte võrdkuju. Aga siin kõneleb Jeesus rõhutatult kuninga poja pulmadest: Jeesus oli Jumala poeg (võrdle Mt 9:14–17). Üsna sarnane mõistujutt leidub ka Luukal (Lk 14:15–24, aga see on jutustatud eri kontekstis ja sisuski on palju erinevusi). Ongi selge, et Jeesus jutustas samalaadseid mõistujutte eri kontekstis – ei olnud ju tollal mingit tava, et rahvas oleks saanud oma teadmised asja kohta ühe korraga. Luuka evangeeliumis on küsimus rõhutatult selles, et kutsutud ei soovinud tulla, vaid soovisid pigem kutsujat isegi solvata. Matteuse evangeeliumis rõhutatakse rohkem seda, kes lõpuks pääsesid pulmapeole.

„Neile” salmis 1 peab silmas ülempreestreid ja varisere, kellele Jeesus oli jutustanud kaks mõistujuttu juba peatükis 21.

Lähis-Idas saadeti kutse kaks korda: kõigepealt esmane kutse (võrdle salm 3), ja kui kõik oli valmis, siis lõplik. Kutsutud olid seega lubanud tulla, aga viimsel hetkel keeldusid tulemast. See oli pilt Iisraeli rahvast ja eriti selle usujuhtidest: sooviti olla Jumala oma rahvas, aga kui Jeesus tuli neid Jumala riiki kutsuma, siis nad ei soovinudki tulla.

Salmis 7 on näha ettekuulutust, mis sai teoks aastal 70 pKr, seega umbes 40 aastat pärast Jeesuse surma.

Kuna kutsutud ei soovinud tulla, kutsuti pulmapeole teisi (salmid 8–9). Siin on ennustus paganamisjoni ajast. Kuna juudid ei saanud kristlasteks, omandas kirik paganliku tausta üsna varsti pärast selle sündi.

On oletatud, et isandal olid peoliste jaoks pulmarõivad (võrdle 2Kn 10:18–22). See oleks eriti vajalik olnud just sellises olukorras – koguti ju rahvas otse tänavailt ja turgudelt, neil ei saanud olla pidulikke rõivaid kaasas.

Et mees ei võtnud pakutud pulmarõivast vastu, väljendas põlgust isanda vastu. Taevassegi pääseb ainult siis, kui võetakse vastu Jeesuse õigus (võrdle Js 61:10 ja Ilm 19:8). Paulus kõneleb sellest, kuidas meid on rõivastatud Kristuse õigusega (Gl 3:26–27; võrdle ka Lk 15:22).

Salmid 13 ja 14 kõnelevad igavesest hukatusest. Taanieli raamatus kirjeldatud tulises ahjus toimus samuti: hukkamõistetud seoti kinni ja heideti tulle (Tn 3:20–25).

Kutse on mõeldud kõigile ja seda tuleb ka kuulutada kõigile. Aga kõik ei võta seda vastu (salm 14). Kutse saab tagasi lükata ka praktilise eluga (võrdle Mt 18:21–35, mõistujutt armutust sulasest). Paganadki ei pääse automaatselt. Jeesuse ajal oli juudi õpetajate probleem selles, et nad õpetasid, nagu pääseks juudid automaatselt: neile piisab kuulumisest valitud rahva hulka. Aga tõele ei vasta ka „rootsi rahvakiriklikkus”: keegi ei saa Jumala lapseks sünni, vaid ristimise ja usu kaudu.

Maksu maksmine keisrile (Mt 22:15–22)

Kui Rooma võttis aastal 6 pKr Juudamaa oma otsealluvusse, pidid selle elanikud hakkama maksma nn isikumaksu. See läks otse keisri kassasse; sellepärast on päris õige kõnelda sellest, kas keisrile tuleb maksu maksta. Rooma riik nõudis muidki makse ja tolle, aga see maks oli eriti vihatud – oli see ju märk rahva alandamisest ja alistamisest Rooma keisri alla.

Variseride koostöörühm on kummaline: Heroodese pooldajad soovisid Heroodes Antipast ka Juudamaa valitsejaks. Nad pooldasid maksu maksmist. Variserid aga olid vastu kogu Rooma riigile ja maksu maksmisele. Juba üksnes sellest kombinatsioonist võis Jeesus näha, et küsimust ei esitatud päris puhta eesmärgiga.

Heroodese pooldajad olid siiski nii head koostööpartnerid, et oleksid Jeesuse meelsasti roomlastele reetnud, kui see oleks olnud maksu maksmise vastu. Kui Jeesus oleks aga maksmist pooldanud, oleks variserid õhutanud rahva viha Jeesuse vastu. Küsimus oli seega sellises vormis, et sellele ei saanud õigesti vastata: nii eitav kui ka jaatav vastus oleks toonud Jeesusele probleeme.

Jeesuse vastaste eesmärk oli süüdistada Jeesust Rooma võimude ees mingis raskes kuriteos. Roomlased olid võtnud juutidelt õiguse langetada surmaotsuseid (Jh 18:31) – kui sooviti Jeesuselt elu võtta, pidi otsus tulema roomlaste poolt.

Meelitamine ja teise julguse rõhutamine on tihti pannud inimesi liiga julgesti kõnelema (salm 16). Aga Jeesus nägi oma vastaste kavatsusi läbi (salm 18): nad olid teesklejad, silmakirjatsejad.

Jeesus palus välja võtta teenari, millega seda maksu tuli maksta (salm 19). Juba nüüd paljastasid Jeesuse vastased oma kahepalgelisuse: ebajumalakujuks peetud raha ei oleks tohtinud üldse templi territooriumile tuua (võrdle Mt 21:23), vaid selle oleks pidanud rahvavahetajate laudadel pühakoja seekliks ümber vahetama (Mt 21:12–17). Teenaril oli keiser Tiberiuse (14–37 pKr) kujutis ja tekst: „Keiser Tiberius Augustus, jumaliku Augustuse poeg.” Juudid ei aktsepteerinud inimeste kujutisi rahadel – nad pidasid seda teise käsu rikkumiseks – ja tekst tegi keisrist veel selgemini Jumala.

Jeesuse vastus oli tark ja võttis vastastelt kõik relvad. Juudid kui kaubitseja rahvas lõikasid kasu Rooma riigi tagatud rahust, aga nad ei olnud valmis maksma oma osa riigi kuludest. Keisril on oma ülesanne Jumala plaanides ja rahvas peab toetama Jumala antud võimu ka maksudega (võrdle Rm 13:7).

Aga järg on isegi veel tähtsam: inimeses on Jumala kuju (1Ms 1:27), sellepärast kuulub inimene Jumalale. Isegi kahekordselt: loomise ja lunastuse kaudu.

Küsimus ülestõusmisest (Mt 22:23–33)

Saduserid olid kõrgem preesterkond. Nad olid Taaveti ajal ülempreestriks seatud Saadoki (2Sm 8:17; 1Kn 2:35) järeltulijad. Nende hulgast valiti ülempreester. Jeesuse ajal olid nad üsna sekulariseerunud ja nende usulistes arusaamades oli mõjusid kreeka-rooma usundist.

Saduseridel ei olnud õieti kokkupuuteid Jeesusega, see väitlus on ainus evangeeliumides kirjeldatud saduseride ja Jeesuse kohtumine. Variserid olid kõigest hoolimata Jeesusele lähemal – sellepärast oli neil Jeesusega palju väitlusi.

Saduserid eitasid ülestõusmist (salm 23), aga peale selle ka vaimolendeid – mh ingleid (võrdle salm 30) – ja viimset kohut. Nad aktsepteerisid Vanast Testamendist pühade tekstidena üksnes viit Moosese raamatut. Pisut teravdades võiks öelda, et liberaalteoloogid on tänapäeva saduserid.

Nende näite otstarve oli näidata, et ülestõusmise oli võimatu: see sõdiks mõistuse ja isegi Moosese seaduse vastu. Ei saaks ju naine olla taevas seitsme mehe naine! Rabid õpetasid, et taevas jätkub esimene abielu.

Näites oli tegu nn leviraatabieluga (ladina sõna „levir” tähendab mehevenda ehk küdi; vaata 5Ms 25:5–6). Kui üks mees suri lasteta, pidi tema vend abielluma lesega, ja esimene laps, kes sünniks, loetaks surnud mehe lapseks (5Ms 25:6). Selle taustaks oli juudi arusaamine maast: maa kuulus Jumalale. Jumal oli andnud iga suguvõsa valdusse oma maa – see ei tohtinud minna ühelt suguvõsalt teise valdusse. Sellepärast ei tohtinud suguvõsa välja surra. Maad ei tohtinud õieti müüa, seda tohtis vaid rentida. 50. aastal – juubeliaastal – pidi maa minema tagasi õigele omanikule (2Ms 25:1–34). Me ei tea, kas juubeliaasta oli Iisraelis eales kasutusel, aga Moosese seaduses on selle kohta selge määrus. Muidugi oli leviraatabielu ülesandeks kaitsta ka leske – tolle aja ühiskonnas oli üksiku naise positsioon tõesti raske.

Saduserid – nagu ka variserid – lähtusid sellest, et pärast ülestõusmist jätkub elu samamoodi nagu siin maa peal. Jeesus lükkab selle selgesti tagasi (salm 30; võrdle 1Kr 15:35–57). Taevas ei ole surma, sellepärast ei sünni seal lapsi ega vajata ka abielu. Moosese raamatute sõnadega näitab Jeesus, et Piibel kõneleb ülestõusmisest (salm 32; 2Ms 3:6, Jumala sõnad Moosesele, kui ta kutsus teda oma rahva vabastajaks Egiptusest).

Pane tähele salmis 29, et enne Jumala väge nimetatakse pühi kirju. Ka praegusel ajal on jutlustajaid, kes soovivad lahutada Jumala väe Piibli sõnast. Aga Jeesus teeb vastupidi: põhjapanev on Jumala ilmutus, alles selle alusel saab kogeda Jumala väge.

Jeesuse õpetusel on sama mõju nagu Mäejutlusel: rahvas oli hämmastunud (salm 33; võrdle Mt 7:28–29).

Armastuse kaksikkäsk (Mt 22:34–40)

Jeesuse vastus saduseridele rahuldas kindlasti varisere. Aga neid ei rahuldanud see, et Jeesus oli juba kaks korda väljunud väitlustest võitjana. Nõnda siis veel üks katse. Rabid arutlesid siiralt, milline on seaduse suurim, tähtsaim käsk. Sellepärast oli loomulik küsida seda ka Jeesuselt.

Jeesuse vastus sidus omavahel vertikaal- ja horisontaalmõõte. Nii on ka kümne käsu seaduses: kolm esimest käsku kõnelevad inimese suhtest Jumalaga, käsud 4–10 inimese suhtest ligimesega.

Pane siiski tähele, et kõige aluseks on suhe Jumalaga. Ligimese armastamine ei päästa kedagi. Rabi Hillel asetas tähtsaimaks käsuks just ligimesearmastuse. Tänapäeva lääne kristlus ajab üsna sama joont.

Salmis 37 tsiteerib Jeesus juutide usutunnistuse (5Ms 6:4–5) algust – palvet, mida iga juut pidi paluma iga päev. Salmis 39 on tsitaat 3Ms 19:18 – seega pole nii, nagu tihti väidetakse, et alles Jeesus hakkas kõnelema ligimese armastamisest. Tõsi küll, judaismis oli saanud probleemiks see, kes on mu ligimesed: ainult vagad juudid või kõik juudid; mitte mingil juhul ei saanud pidada ligimesteks paganaid (võrdle lugu halastajast samaarlasest, Lk 10:25–37).

Juudid olid laiendanud kümne käsu seadust. Lõpuks oli erinevaid käske ja keelde sama palju nagu tähti kümnes käsus ehk 613. 365 keeldu – seega üks iga päeva kohta aastas – ja 248 käsku.

Kes on Messias? (Mt 22:41–46)

Lõpuks tuleb Jeesuse kord küsida oma vastastelt. Tema küsimus näib äärmiselt lihtne: „Kelle poeg on Messias?” Sellele oleks osanud vastata ka laps (võrdle Mt 21:9,15): muidugi Taaveti poeg.

Aga siis esitab Jeesus lisaküsimuse, mis lähtub Ps 110 salmist 1. Seda peeti messiaanlikuks psalmiks. Kui kord Messias on Taaveti järglane – seega temast väiksem –, kuidas sai Taavet nimetada Messiat oma Issandaks – seega temast endast suuremaks? Kuidas saab Messias olla samaaegselt Taavetist väiksem ja suurem?

Juudid lähtusid sellest, et Messias oli üksnes Taaveti järglane (2Sm 7:14–16; Js 11:1; Jr 23:5). Revolutsiooni juht ja kuningas, kes asutab taas Taaveti kuningriigi maa peale (võrdle Am 9:11).

Uus Testament õpetab, et Jeesus oli Taaveti järglane: mõlemas Jeesuse sugupuus mainitakse Taavetit: Mt 1:6 ja Lk 3:31.

Aga kristliku usu ja Piibli ilmutuse järgi oli Jeesus mitte üksnes Taaveti järglane, vaid ka tema Issand. Inimesena oli ta Taaveti järglane, seega väiksem. Aga Jumalana oli ta Taavetist suurem. Messia jumalikkusele viidatakse Vana Testamendi Messia ennustustes mitu korda, vaata näiteks Sk 11:13 (30 hõberaha oli Jumala hind) ja Sk 12:10 (vaatavad Jumala poole, kelle nad läbi pistsid).

On raske aru saada, kas Jeesuse vastased ei mõistnud sugugi, mida soovis Jeesus neile öelda. Või ei söandanud nad isegi mõelda Messiast kui Jumala pojast?

Sellega seoses keeldub Jeesus samas maise kuninga, maise Messia osast. Ta soovib olla selline Messias, kelle Jumal saatis maa peale.

Taavet kasutab oma psalmis sõna „adonaj”, mida kasutatakse üldiselt Jumala kohta. Sellepärast võibki kirjutada „Issand” salmis 44 suure algustähega. Tollal kõneldud keeles muidugi väikesi ja suuri tähti ei olnud, sellepärast on mõeldavad ka need tõlked, kus kasutatakse väikest algustähte nii siin kui ka Ps 110:1.