Matteuse evangeelium 3. peatükk internetis (piibel.net)

Lõpeb nelisada aastat kestnud vaikus (Mt 3:1–6)

Juutide usulised juhid olid õpetanud, et pärast prohvet Malakit oli Jumala hääl vaikinud. Alles nüüd, nelisada aastat hiljem, tuli järgmine Jumala mees, Ristija Johannes.

Matteus ei jutusta meile midagi Ristija Johannese sünnist ega aastatest enne avalikkuse ette tulemist. Luukas on jutustanud tema sünnist ning mõne sõnaga ka lapsepõlvest ja noorusest (Lk 1:2–25,57–66,80). Johannes oli pool aastat Jeesusest vanem, mis on endiselt nähtav meie kalendris: jaanipäev ja jõulud on teineteisest poole aasta kaugusel. See, et Johannes veetis aega kõrbes, on andnud alust oletada, et ta võis olla esseenide juures – oli ju nende klooster just neil aladel, Juuda kõrbes. Kuna Johannese vanemad, preester Sakarias ja Eliisabet – „Aaroni soost” – olid Johannese sündides üsna vanad, on vägagi võimalik, et ta jäi orvuks juba kaunis noorena. Esseenidel oli tavaks „adopteerida” orbudest poisse oma kloostrisse. Kui Johannes veetis oma lapsepõlve ja nooruse esseenide seas, andis see talle erakordselt head võimalused tutvuda Vana Testamendi kirjutistega.

Ka pisut pärast Jeesust elanud juudi ajaloolane Josephus kirjutab Ristija Johannese tegevusest.

„Neil päevil” (salm 1) ei tähenda eelmise peatüki sündmuste aega. Ilmselt on küsimus selles, et Matteus on tsiteerinud oma aja jumalateenistustel kasutatud sõnavorme: kui jutustati Johannesest ja Jeesusest, oli neil lugudel juba varakult kindlaks kujunenud vorm. Umbes nagu muinasjuttude alguses: „Oli kord...” Luukas on täpsem ja annab teada, et Johannes tuli avalikkuse ette keiser Tiberiuse 15. valitsusaastal, mis tähendas kas aastaid 27–28 või 28–29 pKr.

Juuda kõrb (salm 1) tähendab Jeruusalemmast ida ja Jordani jõest lääne poole jäävat piirkonda. See ala oli kuiv ja tühi. Ilmselt koondus Johannese avalik tegevus Jordani lähedusse – oli ju tema tegevuse keskne osa ristimine (salm 6; vaata ka Lk 3:3).

Manitsus meelt parandada (salm 2) kordub salmis 11 (soome uuemas tõlkes on salmis 2: „Pöörduge”). Kreeka sõna „metanoia” tähendab meelemuutust. Sõna „meeleparandus” mõistetakse tihti valesti. Mõeldakse, et tegu on inimese enese püüdlusega parandada end sellisesse seisundisse, milles ta kõlbab Jumalale. Selle kreeka sõna tähendus on täielik muutus. Pöördumine on selles mõttes hea tõlge, et see tuletab meelde suunamuutust: inimene, kes oli pööranud Jumalale selja, pöörab nüüd Jumala poole oma näo.

Ainult Matteus kasutab väljendit „taevariik” (salm 2; kokku 33 korda), samas kui Markus ja Luukas kasutavad väljendit „Jumala riik” (mis on Matteusel ainult 5 korda 1938. aasta ja 7 korda 1992. aasta soomekeelses Piiblis). Juudi taustaga kristlasena ja juutidele kirjutades soovis Matteus austada seaduse korraldust: „Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta...”

Taevariigi ligitulemine (salm 2) tähendas messiaanliku ajastu algust. Nüüd on lähedal aeg, mil Jumal hakkab oma rahva seas tegutsema. Rahvas peab valmistuma Jumala tegudeks.

Salmis 3 on tsiteeritud Js 40:3, mis algses kontekstis tähendas rahva naasmist Babüloonia pagendusest. Nüüd vabastaks Jumal mitte üksnes Iisraeli rahva, vaid kõik rahvad patu meelevalla alt, saatana pagendusest. Johannese ülesanne oli valmistada teed Messiale. Nii oli ju ennustatud ka Malaki raamatus (Ml 3:22–24) – selle ennustusega lõpeb Vana Testament.

Johannesel olid samasugused rõivad nagu omal ajal prohvet Eelijal (2Kn 1:8). Toiduvalik kõrbes oli lihtne (salm 4). Rohutirtsud olid Moosese seaduses „aktsepteeritud toit” (3Ms 11:21–22).

Lühim tee Jeruusalemmast Jordani jõeni on umbes 30 kilomeetrit, aga tol teekonnal tuli laskuda enam kui kilomeeter. Teekond Johannese juurde kestis kogu päeva.

Pane tähele juudi kõnepruuki salmis 5. „Terve” ja „kogu” ei tähenda 100%, vaid „paljud”. Vahetult järgnevates salmides (7–12) noomib Johannes neid, kes ei parandanud meelt – seega ei tulnud kõik tema juurde ristimisele.

Johannese ristimine (salm 6) ei olnud veel kristlik ristimine (võrdle Ap 18:25). See oli meeleparanduse märk ja valmistas ette kristlikku ristimist, mis sai alguse esimesel nelipühal (võrdle salm 11; vaata ka Ap 2:38).

Jumal vaatab inimese sisse (Mt 3:7–12)

Variserid (salm 7) olid ilmikud, kes pidasid äärmiselt tähtsaks järgida seadust peensusteni. Evangeeliumid kirjeldavad mitmeid väitlusi nende ja Jeesuse vahel. Saduserid olid omal kombel variseride vastandid: sekulariseerunud kõrgemate preestrite – preester Saadoki (2Sm 8:17) järeltulijate – rühm, mis eitas judaismis üldlevinud usu erijooni, mh ülestõusmist (võrdle Mt 22:23 ja Ap 23:8). Võimalik, et need kaks rühma olid tulnud uurima Johannese tegevust. Üldiselt olid nende omavahelised suhted halvad, aga mõnel korral näis, et neid ühendas „ühine vaenlane”.

Johannese sõnad on karmid (salm 7), aga ka Jeesusel ei olnud Iisraeli rahva usuliste juhtide kohta midagi head ütelda (Mt 23:13–36). Evangeeliumid jutustavad, et Jeesuse avaliku tegevuse ajal tõusis talle kõige karmim vastuseis just usuliste juhtide poolt.

Ainult kuulumisest Aabrahami järglaste hulka (salm 9) ei piisa. Jumal ei vaata väliseid asju, vaid inimese sisimat: kes on seal võimul, keda inimene järgib (võrdle Mt 15:1–20; Jh 8:39). See salm paljastab ka varjatult, et kohtumõistmine – aga ennekõike pääste – saab saab osaks kõigile rahvastele. Juudid ootasid, et Jumal päästab neid kõiki, aga mõistab hukka kõik paganrahvad.

Salmis 9 on heebrea/aramea keeles sõnamäng: „kividest” on „anabim” ja „lapsi” on „banim”. Sellistes kohtades on tõlkel võimatu esile tuua algse teksti – või antud juhul tegelikult algse arameakeelse kõne – kõiki nüansse.

Kohus on lähedal (salm 19). Vili paljastab, millise puuga on tegu. Inimese teod paljastavad, mis on tema sisimas. Nagu Luther ütles: „Ega head teod ei tee head inimest, vaid hea inimene teeb häid tegusid!”

Johannes nägi selgesti, et ta on teerajaja Messiale, mitte Messias ise (salm 11; võrdle Lk 3:15). Ta ei olnud isegi mitte jüngri vääriline. Jüngrid pidid tegema oma õpetaja heaks kõiki orja töid, välja arvatud jalatsite jalastvõtmist (võrdle salm 11). Ongi öeldud, et Johannes oli „sõrm, mis näitas Jeesuse poole” (võrdle Jh 1:29) – „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.” (Jh 3:30)

Johannese ristimine oli vaid tee valmistamine. Jeesus pidi tooma kaasa kristliku ristimise ehk ristimise Püha Vaimuga (salm 11).

Visklabidas oli tööriist, millega visati vilja õhku. Kui merelt hakkas puhuma tuul, visati mäe peal vili õhku, ning tuul viis kergemad aganad ja prahid minema. Pärast õhkuviskamist sai vili puhtamaks. Prahid koguti kokku põletamiseks (salm 12). Pane tähele: salmis 12 viidatakse, et hukatus on igavene. Meil on seda võimatu mõista.

Jeesuse ristimine (Mt 3:13–17)

„Siis” on Matteusele iseloomulik väljend, aga ei ütle tegelikult midagi.

Johannes mõistis, et ta on väiksem kui Jeesus – muidugi pidi suurem õnnistama väiksemat, mitte vastupidi (salm 14).

Mida pidas Jeesus silmas „kõige õiguse täitmisega” (salm 15)? Jeesus tuli maa peale, et saada patuste inimeste vennaks (Fl 2:5–11; 2Kr 5:21). Nüüd pühitseti ta sellesse ülesandesse, mille Jumal oli talle andnud. Samas oli see märk Johannesele, et tema ettevalmistustöö oli nüüd möödas (võrdle Jh 1:31–34).

Need on esimesed Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumis.

Kreekakeelses tekstis on salmis 16 „ta nägi”. „Ta” võiks viidata Ristija Johanneselegi, aga väga tõenäoselt on õige soome 1992. aasta Piibli tõlgendus, et taevas avanes Jeesusele (võrdle Ap 7:56). Taeva avanemine kujutab otseühendust Jumalaga.

Aga kes kuulsid häält taevast? Kõik kolm sünoptiliste evangeeliumide kirjutajat kasutavad passiivi vormi, st kuuljaid/kuuljat ei täpsustata. Ilmselt võime lähtuda sellest, et rahvaski kuulis häält.

Taevast kuuldud sõnad on seotud Messia ennustusega Js 42:1:

„Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse.”

Samuti Ps 2:7-ga:

„Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”

Uuesti kuuldi neid sõnu kirgastusmäel:

„Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!””
(Mt 17:5)

Siin on kohal kogu Kolmainsus: Jeesus Jordani vees, Püha Vaim tuvi kujul ja Isa hääl taevast. On asjatu seletada, nagu oleks Kolmainsus piibliväline õpetus, mille kirik alles hiljem välja arendas. Piiblis ei leidu kolmainuõpetust ega ka õpetust ristimisest või armulauast, aga Piiblis leidub Kolmainsus.

Juba algkirikus eksiõpetuseks kuulutatud nn adoptsioonikristlus viitas just sellele olukorrale, õpetades, et Jumal adopteeris Jeesuse ehk võttis ta oma pojaks. Vahel kaasnes adoptsioonikristlusega ka õpetus, et Jumal lahkus Jeesusest kui inimesest enne ristilöömist, mistõttu ristil suri vaid inimene Jeesus. Adoptsiooniõpetus on huvitav selles mõttes, et kui eitatakse Jeesuse neitsistsündi, ollakse sunnitud leidma mõni muu ajahetk, mil temast sai Jumal. Või siis eitada täielikult tema jumalikkust.

Kirikuaastas on Jeesuse ristimist seostatud kolmekuningapäeva ehk epifaaniaga (Kristuse ilmumispühaga; „epifaania” tähendab ladina keeles: „ilmumine”). Kirikukäsiraamatus on Kristuse ilmumispüha teemaks endiselt Kristuse ristimine. Õigeusu kirikus on see suur püha. Aga levinud arusaam, et Vene õigeusu kiriku jõulud ongi ilmumispühal, ei ole õige. Jõulupüha on Venemaalgi 25. detsembril, aga kuna kiriklik ajaarvamine toimub seal vana ehk juliuse kalendri alusel, ollakse meie ajaarvamisest 13 päeva järel. Vene õigeusu kirikus on ka Jeesusele nimeandmise päev – meie uusaasta, mis ei ole seega üksnes kalendriaasta vahetumise püha, vaid ka kristlik püha – meie traditsioonist palju tähtsam püha.