Matteuse evangeelium 9. peatükk internetis (piibel.net)

Halvatu tervendamine (Mt 9:1–8)

Jeesus naaseb Genneesareti järve idakaldalt oma uude kodulinna Kapernauma (salm 1). Matteus jutustab neist sündmustest nii lühidalt, et on hea lugeda Markuse ja Luuka jutustusi (Mk 2:1–12 ja Lk 5:17–25) – siis saab olukorrast parema pildi.

Neli meest (Mk 2:3) kandis oma sõbra Jeesuse juurde, aga suure rahvahulga tõttu ei pääsenud nad majja, kus oli Jeesus. Siis nad tõusid maja katusele, tegid sinna augu ja lasksid oma sõbra Jeesuse ette.

Pane tähele „nende usku” salmis 2. Kindlasti tähendab see ka halvatud mehe usku, aga kahtlemata ka tema sõprade usku. Seda oli siis eriti tarvis, kuna pääs Jeesuse juurde ei olnud nii lihtne, kui nad olid arvanud. See koht on tähtis luterliku ristimiskäsituse seisukohast: kui tegu on väikese lapsega, ei nõua luterlik kirik, et ristitav ise oma usku tunnistaks. Laps ristitakse usalduse peale, et vanemate ja vaderite usk kasvatab teda aru saama, mida tähendab olla Jumala laps, ja elama Jumala lapsena.

Jeesus ei alustagi mehe tervendamisega, vaid kuulutab tema pattude andeksandmist (salm 2). See oli mehele muidugi veel tähtsam kui tervenemine: see puudutab mitte üksnes seda elu, vaid ka tulevast elu.

Salmi 5 küsimuse taustaks on juutide arusaam haigusest. Haigus tulenes nende järgi (võrdle Jh 9:1–2) patust. Tervenemine oli võimalik alles pärast pattude andekssaamist, mis judaismis tähendas teatud ohvreid. Jeesus küsib: kumba on kergem õigeks tunnistada, tervenemist või pattude andekssaamist? Pattude andekssaamist ei näe maa peal mitte keegi. Aga kui juudid usuvad, nagu nad õpetavad, siis on tema patudki andeks antud, kuna mees terveneb.

Nii teeb Jeesus lõpuks mõlemat. Pane tähele salmis 5, et Jeesus kõneleb nimelt ütlemisest. Jumalal on kõike sama kerge teha, aga antud juhul on küsimus kuulajate ja vaatajate võimalustes mõista ja tunnistada toimunut.

Selle asemel, et kirjatundjad oleksid rahvahulga seas imetlenud ja ülistanud Jumalat (salm 8), hakkasid nad süüdistama Jeesust Jumala teotamises (salm 3) – see süüdistus esineb siin esimest korda. See oli lõpuks Jeesuse surmamõistmise põhjendus Suurel Reedel (Mt 26:65–66).

Kirjatundjatel oli omal kombel õigus: üksnes Jumal saab anda patud andeks. Aga nad ei saanud kuidagi mõista, et Jeesus võiks olla Jumal ja tegutseda maa peal Jumala volitustega. Nad olid tõele lähedal, aga siiski liiga kaugel. Nii on tihti teistegi erinevate eksiõpetuste puhul: nad on tõele lähedal, aga siiski vaid lähedal.

On hea märgata, et suurim pahanduse põhjus Jeesuse tegevuses oli pattude andeksandmine. Imesidki võidi veel kuidagi aktsepteerida, seisnesid need ju tihti inimeste aitamises, aga pattude andeksandmine tähendas Jeesuse astumist ainult Jumalale reserveeritud alale.

Pane tähele salmis 4, et Jeesus nägi ka oma vastaste sisse. Miski ei ole varjatud Jumala eest (Hb 4:13).

Kanderaami (vanas tõlkes „voodi”) sai mees kokku rullida ja kaenla all koju viia. Meile võib silme ette kerkida tänapäevast voodis tassiv mees, aga Piiblit lugedes tasub meeles pidada, et selle aja kombed ja kultuur erinesid meie kommetest ja kultuurist.

Kuna Jeesuse tehtud imesid ei saanud eitada, hakkasid Jeesuse vastased süüdistama teda kokkuleppes Jumala vastasega (vaata salm 34 ja Mt 12:22–32).

Matteuse kutsumine jüngriks (Mt 9:9–13)

Kapernauma kaudu kulges tähtis tee Damaskusest Vahemere rannikule. Nii oli seal ka tollijaam.

Roomlased müüsid tolli ja muude maksude kogumise õigused oksjonil. See praktika põhjustas tihti ahnust ja kuritarvitamist. Maksukogujad ehk tölnerid pidid maksma Roomale teatava summa ja ülejäänu oli nende „palk”. Nii tekkis ahvatlus nõuda rohkem, kui oleks pidanud.

Tölnereid vihati kolmel põhjusel:
1. Nad teenisid Rooma okupatsioonivõimu.
2. Muidugi ei täitnud nad sabatireegleid.
3. Nad pidid oma töös kokku puutuma erinevate roojaste esemetega.

Nüüd jutustatakse viienda jüngri kutsumisest. Neli esimest olid olnud kalurid. Matteus oli tölner. Markus ja Luukas kasutavad tema kutsumisega seoses nime Leevi Alfeuse poeg või lihtsalt Leevi (Mk 2:14; Lk 5:27), aga kõigis apostlite loeteludes kasutatakse tema kohta nime Matteus (Mt 10:3; Mk 3:18; Lk 6:15; Ap 1:13). Paljudel juutidel oli kaks või kolmgi nime, võrdle Siimon – Peetrus – Keefas.

Tölnerina oskas Matteus kirjutada vähemalt aramea ja kreeka, ehk ka ladina keeles. Varane kristlik pärimus peabki teda Matteuse evangeeliumi kirjutajaks.

Roomlased kogusid kolmesuguseid makse ja tolle:
1. Põhimaks, 10% viljast, 20 % veinist ja puuviljadest. Koguti kas rahana või toodetena.
2. Tulumaks, 1%
3. Isikumaks, 14–65-aastased mehed ja 12–65-aastased naised, ühtviisi kõigilt.

Söögiosadus oli tollases ühiskonnas sügava ühtsuse ja kokkukuuluvuse märk. Vaga juut ei oleks iialgi läinud roojase ja patuse inimese koju sööma. Söögiosadus on tänagi paljudes kultuurides palju tähendusrikkam kui meie maal. Näiteks Venemaal tuuakse austatud külalistele juba lennujaama leiba ja soola sõpruse ja ühtsuse märgiks.

Jeesuse minek Matteuse koju tähendas variseride ja kirjatundjate meelest tema saamist roojaseks – oli ju Matteus avalik patune, ja roojaseks said kõik, kes tema koju tulid.

Salmis 11 on kirjeldatud esimest variseride ja Jeesuse kohtumist.

Jeesuse mõistujutule arstist ja haigest (salm 12) on võimatu vastu vaielda (võrdle Lk 19:10). Aga tolle aja juutidele oli see võimatu mõte: nende järgi pidid inimesed saama esmalt heaks ja alles siis võisid nad läheneda Jumalale. Mõte Jumalast kui aitajast, puhastajast, arstist oli neile võõras. Nagu see on ka kahetsusväärselt paljudele tänapäeva inimestele – isegi vaimulikele juhtidele ja õpetajatele.

Salmi 13 taustaks on Ho 6:6 („Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver....”) Huvitav on siin see, et 1992. aasta soomekeelne Kirikupiibel kasutab siin heebreakeelse teksti alusel sõna „ustavus”, seevastu eelmine soomekeelne Kirikupiibel kasutab Vana Testamendi kreekakeelse Septuaginta tõlke alusel sõna „halastus” (nagu ka eestikeelne 1997. aasta tõlge). See Matteuse kirjakoht viitab sellele, et juba üsna varakult tõlgendati seda kirjakohta nii, et see kõneles halastusest. Tegelikult toetab 1992. aasta soomekeelne Kirikupiibel Jeesuse vastaste mõtteid ja on vastupidine Jeesuse seisukohale!

Salmi 13 väljend „minge ja õppige” oli rabiinlikus piibliõpetuses kasutatud fraas.

Uut päästeteed ei saa vanaga kokku sobitada (Mt 9:14–17)

Ehkki Johannes oli vangistatud, jäid tema jüngrid kokku. Tegelikult jätkasid nad oma tegevust ka pärast kristliku kiriku sündi (võrdle Ap 18:24–28).

Paast oli tolle aja judaismis üks põhilisi vagaduselu vorme. Seadus nõudis vaid üht paastupäeva aastas – suurel lepituspäeval (3Ms 16) –, aga ajapikku oli saanud tavaks, et vaga juut paastus kaks korda nädalas.

Aga kirjatundjadki teadsid üht erandit paastus: pulmapidu kestis nädala, ja siis ei paastunud muidugi ükski pulmaline (salm 15).

Pane tähele, et Jeesus ei keela paastu, vaid vastupidi: ta ütleb, et ka kristlased paastuvad omal ajal (salm 15).

Kanga paikamise kujund (salm 16) tuletab meile meelde kaht asja:
1. Vana ja uut päästeteed ei saa kokku sobitada.
2. Jumala tööd pole vaja ega saa täiendada.

Paulus pidi võitlema nn judaistide vastu. Nood soovisid teha ristiusust üht judaismi haru. Aga Paulus nägi samamoodi nagu Jeesus: vana ja uue päästetee kokkusobitamise on võimatu. Ei ole nii seadus kui ka evangeelium, vaid kas Kristuse arm või seadus (Gl 5:1–6).

Uus nahklähker (salm 17) venis, kui sinna pandud värske vein käimist jätkas ja lähkris rõhku tekitas. Seevastu vana, kalgistunud lähker rebenes. Vana ja uue kokkusobitamiskatsed on ohtlikud: need hävitavad nii vana kui ka uue (salm 17). On suur õnnistus, et Paulus sai läbi raskuste võidu oma vastaste üle. Kui judaistid oleksid võitnud, oleks ristiusk kindlasti surnud varsti pärast aastat 70 pKr, mil roomlased vallutasid Jeruusalemma ja ajasid juudid maapakku ligi kaheks tuhandeks aastaks.

Jairuse tütre ülesäratamine ja veritõbise naise tervendamine (Mt 9:18–26)

Jälle jutustab Matteus märgatavalt lühemalt kui Markus (Mk 5:21–43) ja Luukas (Lk 8:40–56). Ta jätab isegi mainimata sünagoogi ülema nime. Sünagoogi ülem oli ilmik, kes vastutas ehitise eest ning valis lugejad, palvetajad ja jutlustajad. Kuue tupsude (eestikeelses Piiblis „palistuse”) kohta (salm 20) oli määrus Moosese seaduses (4Ms 15:37–41).

Jeesus soovis, et naine astuks esile ja tunnistaks oma usku (salm 22), et tervenemine ei oleks jäänud üksnes nõiduselaadseks imeks.

Vilepuhuja (salm 23) ja nutunaine kuulusid ka vaeseima juudi matuse juurde. Matus toimetati surmapäeval. Jeesuse sõnad (salm 24; võrdle Jh 11:11–14) on aluseks surmaunne uinumise väljendile. Surm ei ole lõplik lõpp, vaid siirdumine sellest ajast igavikku, kus Jumal äratab omal ajal kõik surnud.

Jälle väldib Jeesus ime tegemist suure rahvahulga ees (salm 25). Markus jutustab, et kohal olid Peetrus, Jaakobus, Johannes ja lapse vanemad (Mk 5:37–40). Ime ei jäänud muidugi saladuseks (salm 26). Uues Testamendis jutustatakse veel kahest korrast, mil Jeesus äratas surnu üles: Lk 7:11–15 (Naini lese poeg) ja Jh 11:41–44 (Laatsarus).

Jeesus tervendab kaks pimedat (Mt 9:27–31)

See, et Jeesus ei tervenda neid kaht pimedat kohe, võib tunduda nende proovilepanekuna või isegi kiusamisena. Aga küsimus võis olla jälle selles, et Jeesus soovis teha imesid rahvahulgast eemal (võrdle salmid 28 ja 30).

Mehed tunnistavad Jeesuse Messiaks – esimest korda pärast raamatu algust nimetatakse Jeesust Taaveti Pojaks (salm 27). Mehed ei palu õiglust, vaid halastust (salm 27).

Manitsus vaikida toimunud imest kõlas taas kord kurtidele kõrvadele (salmid 30–31). Kui inimene kogeb oma elus suuri asju, on tal raske – kui mitte võimatu – neist vaikida.

Tumma tervendamine (Mt 9:32–34)

Vaid harva ühendab Piibel haiguse ja kurjad vaimud. Siin on üks selline koht. Meiegi ei pea mõtlema, et kõik haigus on kurjade vaimude töö või inimese halva elu tagajärg. Paljud vagad inimesed on palju põdenud ja paljud patus elanud inimesed on tohtinud olla terved. Aga vahel ilmneb kurjade vaimude töö ka füüsilise haigusena.

Jeesuse vastased ei suutnud eitada Jeesuse tehtud imesid, sellepärast pidid nad leiutama neile mingi seletuse (salm 34). Mõte, et saatan sõdib iseenese vastu, on arutu, aga kõlbas siiski, kuna parematki seletust ei osatud leiutada (võrdle Mt 12:22–32).

Töötegijaid on liiga vähe (Mt 9:35–38)

Salm 35 meenutab suuresti salmi Mt 4:23. Matteus justkui raamib nende sõnadega kirjelduse Jeesuse tegevusest Galileas.

Jeesus soovis õpetada inimestele Jumala riigist. See oli ikkagi tähtsam kui imed, mida ta samuti tegi (salm 35). Saak ja selle koristamine viitavad lõpuaegadele (Jl 4:12–16; Mt 3:11–12; 13:30).

Mõte karjast ilma karjaseta ja palve, et antaks karjaseid seda juhtima, oli ka Moosesel, kellele Jumal andis järeltulijaks Joosua (kelle nimi on kreekakeelses Septuaginta tõlkes täpselt sama nagu Jeesus, 4Ms 27:17,22). Ka Jumala riigis vajatakse juhte. Jumal on valmis omasid tööle läkitama, aga paljud ei ole valmis minema. Keegi misjonijutlustaja ütleski, et levinuim palve misjonitöö eest on: „Issand, läkita mu naaber!”

Muidugi vajatakse misjonitöös ka läkitajaid ja eestpalvetajaid – ilma nendeta oleks misjonitöö võimatu.