Matteuse evangeelium 26. peatükk internetis (piibel.net)

---

Peatükkides 26 ja 27 on jutustatud Jeesuse kannatuslugu ning viimane peatükk kõneleb Jeesuse ülestõusmisest ja taevaminemisest.

Inimeste ja Jumala plaanid (Mt 26:1–5)

Lõpeb Jeesuse õpetuslik tegevus (salm 1). „Kõik need kõned” (salm 1) võib tähendada kas õpetuskõnesid peatükkides 23-25 või kogu Jeesuse õpetuslikku tegevust.

„Ülehomme on paasapüha” (salm 2) võib tähendada, et on kas teisipäev või kolmapäev – sõltuvalt sellest, kas kasutatakse juudi või kreeka-rooma ajaarvestust. Paasapüha ettevalmistamine algas neljapäeval ja seda peeti püha esimeseks päevaks.

Jutt ristilöömisest (salm 2) kohutas jüngreid. Ükski juut ei soovinud sellest isegi mitte kuulda.

Suurkohtu koosolek oleks pidanud toimuma templis, mitte ülempreestri palees (salm 3). Küsimus oli selles, et ei soovitud talitada õigesti, vaid Jeesus kavalusega kinni võtta (salm 4) ja tappa. Moosese seaduse järgi tohtis inimese, kes teise oli kavalusega tapnud, kohtu ette toomiseks kinni võtta isegi Jeruusalemma templis (2Ms 21:14) – muidu oli tempel turvapaik. Eesti piiblitõlked on siin täpsed, näiteks soomekeelses 1992. aasta tõlkes on välditud sõna „kavalus”.

Kaifas oli ülempreester aastail 18–36 pKr. Ta tagandati samal ajal kui Pilaatus. Ilmselgelt pidi neil olema mingeid ühiseid ettevõtmisi, mis lõpuks avalikuks said. Enne teda oli ülempreester tema äi Hannas (Jh 18:13). Ülempreester oleks pidanud ametis olema surmani, aga roomlased tagandasid ja nimetasid neid ametisse, nagu neile meeldis. Pärast Kaifast pidas seda ametit aastail 37–67 pKr lausa 28 meest.

On tähtis märgata vastuolu lõigu alguse ja lõpu vahel. Juutide juhid soovisid Jeesuse tappa alles pärast pühi – paasapühaga seotud hapnemata leibade püha (võrdle salm 17) kestis seitse päeva –, et ei tekiks rahutusi ja raskusi roomlastega. Aga juba enne seda oli Jeesus ette kuulutanud, et ta mõistetakse surma just pühade ajal.

Võiksime muidugi öelda, et juutide juhtide ajakava muutuse põhjustas Juudas Iskarioti üllatav pakkumine Jeesus ära anda (salmid 14–16). Aga sügavamini mõeldes oli seegi vaid osa Jumala plaanist, mille järgi Jeesus pidi surema paasapühal, meie tõelise ohvrilambana.

Jeesust võitakse Betaanias (Mt 26:6–13)

Betaania asus Jeruusalemmast pisut ida pool, Jeerikost tuleva tee ääres. Johannes ütlebki, et võidja oli Betaanias elanud Maarja, Marta ja Laatsaruse õde (Jh 12:3).

Pidalitõbise Siimona (salm 6) oli Jeesus kindlasti tervendanud. Haigena ei oleks ta tohtinud elada külas ega oleks tema majas toimunud söömaaega. Soomekeelne 1992. aasta Piibel ongi kasutanud selgitavat tõlget: „pidalitõbe põdenud Siimona majas”.

Mk 14:3 kõneleb nardisalvist (võrdle salm 7). Seda saadi Himaalaja nõlvadel kasvava nardi juurtest ja see oli tollal hinnaline toode. Markus hindab salvi väärtuseks vähemalt 300 teenarit (Mk 14:5) – mis oli umbes aasta palk. Markus ütleb, et naine murdis pudeli katki: seega tuli kõik ära kasutada ühekorraga. Tõeline armastus ei arvuta hinda ega kalkuleeri!

Ühest küljest vaevab meid, soomlasi, õigeusu kiriku tavatu toretsemine – eriti vaestes oludes, nagu on olukord tihti Venemaal –, aga teisest küljest tasub meeles pidada, et selleski on tegu samasuguse pillamisega nagu antud loos.

Hea tegu (salm 10) on selline, millest au läheb Jumalale.

Salm 11 on peaaegu sõnasõnaline tsitaat 5Ms 15:11-st. See vastab kahjuks tõele ka täna.

Salmis 12 kuulutab Jeesus ette, et tema matmisega läheb nii kiireks, et siis ei jõuta toimetada asja juurde kuuluvat võidmist (võrdle Mt 27:57–66). Jumala ettevalmistused Jeesuse surmaks seega jätkuvad. Aga jälle ei saada neist aru.

Salmis 13 on ettekuulutus misjonitööst kõikjal maailmas.

Juudas reedab Jeesuse (Mt 26:14–16)

On palju arutletud, miks otsustas Juudas Jeesuse reeta. Lõppude lõpuks on küsimus ühest küljest Jumala tahte täitumises ja samas siiski seletamatus saatana töös, millega ta püüdis nurjata Jumala päästeplaani (võrdle salm 24). Siiski saab anda mõningaid seletusi.

Vaevalt oli põhjuseks rahaahnus. Kolmkümmend hõberaha (salm 15) ei olnud suur summa, umbes 120 teenarit – seega selgesti vähem kui peatüki alguses kirjeldatud salvi väärtus. Siiski võis ka sellel olla oma osa.

Nime „Iskariot” (s 14) võib tuletada ennekõike kahtviisi. See võib tähendada „Karioti meest”: sel juhul oleks Juudas olnud ainus lõuna poolt, Juudamaalt. pärinev Jeesuse jünger. Karioti küla asus umbes 20 kilomeetrit Hebronist lõuna pool.
Teine võimalus oleks sõna „sikariot” ehk „pussitaja” moonutatud kuju. Need olid terroristid, kes linna saginas torkasid pistodaga surnuks roomasõbraikke juute.

Kui Juudas oli seloot ehk mässaja, võiks see anda kahesuguse seletuse tema äraandmisele. Esiteks võis ta olla pettunud Jeesuses, kuna see ei olnudki ilmalik messias ega kavatsenudki algatada ülestõusu Rooma võimu vastu. Sellele võiks viidata Mt 27:3–5. Teiseks võis ta mõelda, et Jeesus võis asuda tegudele alles tõe hetkel: kui tema seaks Jeesuse vastamisi Rooma võimuga, alustaks ta ülestõusu.

Juuda motiive võime lõpuks siiski vaid oletada. Jeesus nimetab Juudast „hukatuse pojaks” (Jh 17:12).

Kolmkümmend hõberaha (salm 15) oli hind, mis tuli maksta õnnetult surnud orja eest (2Ms 21:32). Aga see oli ka prohvet Sakarja ennustatud Messia hind:

„Siis ma ütlesin neile: „Kui see teie silmis hea on, siis andke mu palk; aga kui mitte, siis laske olla!” – ja nad vaagisid mu palga: kolmkümmend hõbeseeklit. Ja Issand ütles mulle: „Viska see potissepale!” See suurepärane hind, millega nad mind olid hinnanud! Ja ma võtsin need kolmkümmend hõbeseeklit ja viskasin potissepale Issanda kojas.”
(Sk 11:12–13)

Või kui oleme päris täpsed, siis ütleb salmis 13 Jumal, et see on hind tema, Jumala eest.

Võimalik, et juutide ülemad tahtsid teha Jeesuse pilkealuseks: ehkki ta nende meelest ei olnud mingi Messias, täitku ta siiski üks messiaennustus – makstagu tema eest Messiale ette kuulutatud hind. Ainult Matteus nimetab makstud hinda, ja just temale oli Vana Testamendi ettekuulutuste täitumine Jeesuse elus tähtis teema (võrdle Mt 1:22). Täitus ka Ps 41:10 ettekuulutus – äraandja oli lähedane inimene.

„Ka see mees, kellega ma rahus elasin,
keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi,
on tõstnud kanna mu vastu.”
(Ps 41:10)

Juudas andis juutide juhtidele võimaluse vangistada Jeesus vaikselt, mitte rahva ees:

„Ja Juudas nõustus ning hakkas otsima Jeesuse äraandmiseks parajat aega, mil rahvahulka pole ta ümber.”
(Lk 22:6)

Paasasöömaaeg (Mt 26:17–25)

Paasapühaga oli liidetud hapnemata leibade püha (3Ms 23:4–8). Paasapüha oli kevadisele pööripäevale järgneva täiskuu ajal. Niisanikuu 14. päeval tapeti paasalammas. See oli neljapäeval. Pärast seda algas nädal aega kestev hapnemata leibade püha (3Ms 23:5–6).

Paasapüha ajal oli Jeruusalemm täis külalisi ja söögikoha leidmine oli raske. Ilmselt oli Jeesus tolle mehega (salm 18) juba varem kokku leppinud, et tuleb oma jüngritega tema majja.

Samast kausist söömine (salm 23) ei paljasta äraandjat: ta on üks söögiosaduse liikmetest, aga Jeesus oli seda juba öelnud (salm 21). Lähis-Idas tähendas ühisel söömaajal osalemine, et „olen sinu sõber ega solva sind”! Täitub Ps 41:10 ettekuulutus.

On mõeldud, miks ei mõistnud teised jüngrid Jeesuse vastust Juudale (salm 25). Ehk nad ei kuulnud seda. Või ehk oli see niivõrd raskesti mõistetav, et sellest võidi mitmeti aru saada, ja alles pärast Jeesuse surma taipasid jüngrid, mida Jeesuse sõnad tähendasid. Pentti Saarikoski tõlgib: „Mina pole seda öelnud.”

Armulaua seadmine (Mt 26:26–29)

Kõik sünoptilised evangeeliumid – Matteus, Markus ja Luukas – jutustavad armulaua seadmisest, aga Johannes oma evangeeliumis sellest ei kõnele. Selle asemel on Jeesuse ulatuslik õpetus armulaua tähendusest kuuendas peatükis (Jh 6:22–59). Ka Paulus kirjeldab armulaua seadmist (1Kr 11:23–25), ja see kirjakoht on kõige lähemal meie jumalateenistuse armulaualiturgia sõnastusele.

„Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!””
(1Kr 11:23–25)

Mooses oli andnud igale perekonnapeale korralduse selgitada paasasöömaaja tähendust (2Ms 12:26–27). Nüüd annab Jeesus söömaaja osadele täiesti uue tähenduse: see on minu ihu ja veri.

Reformeeritud teoloogia peab armulauda üksnes mälestussöömaajaks. Muidugi on armulaud ka seda, aga mitte üksnes seda. Roomakatoliiklik teoloogia õpetab aga armulauaainete muutumist Kristuse ihuks ja vereks – „transsubstantsiooniõpetus”. Luterlik arusaam on omal kombel nende vahel: Kristus on tõesti armulauas kohal – reaalpreesens. Võidakse öelda, et luterlikku õpetust on raske mõista. Luther ei pääsenud siiski üle sõnadest „see on minu ihu” ja „see on minu veri”. Tegu ei ole üksnes mälestamisega, vaid Kristuse tõelise ligioluga armulauas.

Hapnemata leib oli sitke. Sellepärast tähendas murdmine (salm 26) tegelikult rebimist. Selles oli üks ettekuulutus sellest, kui rängalt pidi Jeesus Kolgata ristil varsti kannatama (võrdle Js 53:2–12).

Tänamine (salm 27) tähendas judaismis Jumala tänamist selle eest, et ta oli andnud toidu. Seega ei tänatud toidu eest, vaid tänati toidu andjat. Kreekakeelsest tänamist tähendavast sõnast ongi saanud üks armulaua nimetusi „euharistia”.

Soome 1992. aasta Piiblis on „paljude eest” asendatud väljendiga „kõigi eest” – see vastab oma mõttelt juudi sõnakasutusele.

Siinai leping kinnitati ohvrilooma verega (2Ms 24:8). Heebrea kirja kirjutaja tuletab meelde, et ilma vere valamiseta ei ole lepitust (eesti piiblitõlgetes „andeksandmist”, Hb 9:22).

Uus leping oli ette kuulutatud Jr 31:31–34.

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu:
mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.
(Jr 31:31–34)

Pane tähele: seal ütleb Jumal, et just tema ise teeb oma rahvaga uue lepingu. Jälle üks viide ja meeldetuletus, et Jeesus oli Jumal.

Salmis 29 ilmneb, et Jeesuse surm on tõesti lähedal.

Karjast lüüakse, lambad pillutatakse (Mt 26:30–35)

Paasasöömaajaga olid seotud psalmid 113–118. Pärast söömaaega lauldi Ps 115–118. Neis kuues psalmis tõstetakse juudi õpetuse järgi esile viis suurt õnnistust: 1. Lahkumine Egiptusest, Ps 114:1. 2. Punase mere ületamine, Ps 114:3. 3. Jumala seadus, Ps 114:4. 4. Ülestõusmine, Ps 116:9. 5. Messia tulemine, Ps 115:1.

Teel Ketsemani kõneleb Jeesus oma jüngritele (salm 31). Taas tuleb esile üks Vana Testamendi ettekuulutus: karjast lüüakse ja lambad pillutatakse (salm 31; Sk 13:7). Aga Jeesus ei hülga oma jüngreid ka surres, vaid läheb nende eel Galileasse (salm 32; vaata Mk 16:7; Ap 1:3; 1Kr 15:6).

Taas kord on Peetrus üliinnukas ja isegi katkestab (salm 33) Jeesuse kõne. Peetrusel oli kolm probleemi: 1. Ta ei uskunud Jeesust, tema sõna. 2. Ta ülehindas ennast. 3. Ta ei teadnud, mida tulevik kaasa toob.

Omal ajal oli Peetrus valmis kannatama märtrisurma ja hindama oma usku Jeesusesse oma elust väärtuslikumaks. Teisest küljest on tähtis märgata, et Jeesusele vandusid ustavust kõik jüngrid (salm 35), aga nagu Peetrus, jätsid kõik teisedki ta maha. Juudas Iskariot oli juba läinud juutide juhtide juurde (Jh 13:30), aga Matteus sellest ei jutusta.

Palvevõitlus Ketsemanis (Mt 26:36–46)

Ketsemani nimi tähendab õlipressi. Võimalik, et mõni neist Jeesuse ajal seal kasvanud oliivipuudest on veel elus. Seal on puid, mida on hinnatud paari tuhande aasta vanusteks.

Taas kord (võrdle Mt 17:1 ja Mk 5.37) võttis Jeesus kolm jüngrit, Peetruse, Jaakobuse ja Johannese (salm 37), endale lähemale. Aga ehkki kalurid olid harjunud öösel ärkvel olema, jäid need kolm lähimatki magama (salm 40). Nüüd oli pimeduse hetk (Lk 22:53).

Pane tähele, et Jeesuski igatses raskel hetkel osadust jüngritega (salm 38). Kui tähtis on kristlastele osadus teiste Jumala omadega!

Jeesus palvetas häälega (salm 39). See, et ta kordas sama palvet kolm korda (võrdle salmid 42 ja 44), on märgiks võitluse karmusest. Luukas ütlebki, et Jeesuse higi oli nagu verepisarad (Lk 22:44). Samuti jutustab Luukas, et ingel tuli Jeesust kinnitama (Lk 22:43).

Jumala viha karikas (salm 39; võrdle Js 51:22) tähendas Jumalast hüljatuks jäämist. Meie, inimeste puhul on küsimus selles, et meie hülgame Jumala ja selle tagajärjel hülgab Jumal meid. Aga Jeesus hüljati inimkonna patu pärast (Mt 27:46). Tema tehti patuks, et meid vabastataks patu meelevallast ja me pääseksime igavesse ellu.

„Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)

Jeesus talitas oma õpetuse järgi: ta palus, et saaks teoks Jumala tahtmine (salm 39) – just seda oli ta õpetanud tegema kõiki oma järgijaid Meie Isa palves (Mt 6:10). On hea meeles pidada, et Jumala tahte täitmine ei ole alati kerge ka meile, inimestele! Aga ometi on see alati parim tee!

Jeesuse vangistamine (Mt 26:47–56)

Juuda kokku lepitud märk oli suudlus (salm 48), et ööpimeduses ei vangistataks kogemata vale meest, mistõttu Jeesus võiks pääseda põgenema. Aga see oli asjatu; Jeesus andis end vangistajate kätte (võrdle salmid 52–54).

Juuda tervitus oli kindlasti heebrea/aramea „šalom”. Matteus on kirjutanud kreeka keeles „haire”, mis tähendab täht-tähelt „rõõmusta”.

Võib öelda, et Peetruse mõõgahoobis (salm 51; vaata Jh 18:10) ja sellele järgnevas oli paadumuse kulminatsioon. Jeesust tuldi vangistama nagu kurjategijat (salm 55), aga tema tervendas vangistaja ära löödud kõrva (Lk 22:51). Eks see oleks pidanud äratama vangistajaid küsima, keda nad olid õieti vangistama tulnud! Jeesus tehtud ime – sulase tervendamine – võttis samas ära aluse süüdistada Jeesust mässus.

Johannes mainib ka ülempreestri sulase nime: Malkus (Jh 18:10) – kindlasti sai temast hiljem kristlane.

Jeesuse sõnad salmis 50 (eestikeelses Piiblis „Sõber, milleks sa siin oled?”) on pakkunud tõlkijaile raskusi. On ilmne, et soomekeelses 1992. aasta Piiblis on õige tõlge – tegu ei olnud küsimusega, vaid tõdemisega: „Tee seda, milleks sa oled siia tulnud!”

Leegionis (salm 53) oli 6000 meest – üle tosina leegioni oleks olnud seega üle 72 000 taevase sõduri. Aga Jumal ei soovinud patuseid hävitada, vaid päästa! Sellepärast lasi Jeesus end vangistada ja surma mõista (salmid 55–56).

Jüngrid ei läinud juutide juhtidele korda, neil lasti põgeneda (salm 56). Juutide juhid arvasid, et pärast Jeesuse surma kuivab tema juhitud liikumine kokku.

Jeesuse ettekuulutus sai teoks (Mt 26:31): karjane jäi üksi (salm 56).

„Siis ütles Jeesus neile: „Teie kõik taganete minust täna öösel, sest kirjutatud on: Ma löön karjast, ja karja lambad pillutatakse laiali.”
(Mt 26:31)

Jeesus Suurkohtu ees (Mt 26:57–68)

Suurkohus oli jälle koos ülempreester Kaifase palees (salmid 57–58; võrdle Mt 26:3). Nad tahtsid Jeesuse kiiresti süüdi mõista, enne kui teade tema vangistamisest jõuaks tema poolehoidjateni, kes võisid põhjustada rahutusi. Peale selle oli sabatini jäänud napilt ööpäev.

Suurkohtus oli 71 liiget: kõrgem preesterkond, vanemad ja kirjatundjad. Selle juhataja oli ülempreester. Sel oli üsna palju võimu juutide sisemistes küsimustes.

Peetrus ei olnud oma nõrkusest veel aru saanud (salm 58). Mingis mõttes oli ta julge, aga just selle tagajärjel ta salgas lõpuks Jeesust kolm korda (salmid 69–75). Tihti tulenevad meiegi langemised oma jõuvarude ülehindamisest.

Juutide juhtide eesmärk oli Jeesus surma mõista (salm 59; vaata ka Mt 26:4). Tol ajal tähendas see ristilöömist. See sobis Jeesuse vastastele hästi: pärast seda ei sooviks keegi enam Jeesust mäletada, sest talle oli ju osaks saanud Jumala needus (Gl 3:13; võrdle 5Ms 21:22–23). Nii saadaks probleem nimega Jeesus lõplikult lahendatud.

Surma mõista sai üksnes kahe tunnistaja väite alusel (4Ms 35:30; 5Ms 17:6; vaata ka 5Ms 19:15). Probleem oli selles, et tunnistajate väited ei langenud kokku (salm 60). Lõpuks leidus kaks, kes väitsid, et Jeesus oli lubanud lammutada Jumala templi (salm 61). Seegi süüdistus oli siiski vale: Jeesus oli kõnelnud oma ihu templist ja sellest, kui juudid selle lammutavad (Jh 2:18–22).

Kuna Jeesus vaikis ega vastanud valetunnistustele – millega sai teoks Js 53:7 ettekuulutus –, kasutas ülempreester lõpuks vannutamist (salm 63). Selle peale oldi kohustatud vastama (3Ms 5:1). Jeesus mitte üksnes ei vastanud, vaid lisas, et on peagi Jumala paremal käel (salm 64; selle taustal on Tn 7:13–14 ettekuulutus Inimese Pojast).

Üksnes enda Messiaks tunnistamine ei oleks olnud veel Jumala teotamine – juudid ei oodanud ju, et Messias oleks Jumal –, aga Jeesuse vastust võidi muidugi tõlgendada enese asetamisena Jumala kõrvale ja seega Jumala teotamisena (salm 65), mille eest oli ette nähtud surmanuhtlus (2Ms 22:27; 3Ms 24:10). Kui tõe lähedal oli too süüdistus – ja samas sellest ääretult kaugel! Kui Jeesus oleks olnud üksnes inimene, oleks süüdistus olnud tõene ja kohtuotsus õige. Aga Jeesus oli Jumala Poeg ja süüdistus täiesti vale.

Ülempreester ei oleks iialgi tohtinud oma riideid lõhki rebida (salm 65; 3Ms 10:6; 21:10). Kaifas soovis oma jahmatust välja näidata. Tegelikult oli ta kindlasti rahul.

Langetanud surmaotsuse (salm 66), hakkasid Jeesuse süüdistajad teda teotama (salmid 67–68). Üks kannatusloo vastuolusid: esmalt mõistetakse ülekohtuselt süüdi Jumala teotamises ja siis teotatakse Jumala Poega! Näkku sülitamine oli ülim põlguse väljendus (5Ms 25:9; Ii 30:10).

Salmist 68 ilmneb, et Jeesust peeti üldiselt prohvetiks. Matteus on jätnud mainimata Markuse väite, et Jeesuse silmad seoti kinni (Mk 14:65): üksnes selle teadmine teeb mõistetavaks salmi 68. Jeesusele anti omal kombel viimne võimalus näidata oma jumalikke võimeid, öeldes kinnisilmi lööjate nimed. Aga Jeesus ei soovinud tagakiusajate käest vabaneda, vaid minna risti teel Kolgatani. Ta ei olnud üksnes prohvet, vaid maailma pattude lepitaja.

Peetrus salgab Jeesuse (Mt 26:69–75)

Galilealane (salm 69) oli Jeruusalemmas halvustav nimetus. Põhjapoolse maakonna elanikke peeti harimatuteks. Galilea murret oli lihtne ära tunda (salm 73).

Peetruse puhul läks nii, nagu tihti läheb, kui satud kaldpinnale: olukord läheb üha hullemaks, pind kaldub üha rohkem. Kord korra järel nõrgeneb Peetruse olukord, nagu kasvab lumepall mööda sulalund mäest alla veeredes. Ei aidanud isegi katse õuelt minema pääseda (salm 71).

Teisel korral kinnitab ta vandega, et ei tunne Jeesust (salm 72). Kolmandal korral tõmbab ta Jumala oma valesse kaasa. Juudi sajatamine (salm 74) tähendas, et inimene vandus Jumala karistuse ähvardusel – stiilis: „Langegu tuli taevast alla, kui ma ei kõnele tõtt!” – et ta ütleb tõtt. New International Version tõlgib: „curses on himself...” Tegu ei olnud seega meielaadse vandumisega, vaid Jumala nime väärkasutusega. Ta nägi, et oli andnud Jeesusele katteta lubadusi (Mt 26:33–35). Ja mõistis end samas ise süüdi: ta oli andnud Jumalale õiguse teda karistada.

Luukas jutustab, et kui Jeesust viidi üle õue, vaatas ta Peetrusele otsa, kui see oli salanud teda kolm korda (Lk 22:61). Kindlasti ei olnud selles pilgus hukkamõistu, vaid kutse uskuda ja parandada meelt. Ka Johannes jutustab huvitava üksikasja: kolmanda küsimuse esitaja oli Malkuse sugulane (Jh 18:26). Oli ju Peetrus haaranud mõõga – tal oli seega eriline põhjus karta ülempreestri teenijaskonda.

Evangeelium on ebaõnnestunute evangeelium. Kolme salgamise vastukaaluks andis Jeesus Peetrusele võimaluse tunnistada kolm korda, et ta armastab teda (Jh 21:15–19).