Matteuse evangeelium 2. peatükk internetis (piibel.net)

Hommikumaa targad (Mt 2:1–12)

Sooomlastele on see Matteuse lugu tuntud ka Tiernapoiste (Tiernapojat) traditsioonist, millesse on lisatud materjali ka väljastpoolt Piiblit.

Me ei tea, kui palju aega pärast Jeesuse sündi tulid hommikumaa targad Petlemma. Igal juhul kulus selleks reisiks ja ettevalmistuseks kuid (võrdle salmid 7 ja 16) – tollal oli reisimine palju aeglasem kui tänapäeval.

Kuningas Heroodes (salm 1) tähendab Heroodes Suurt, kes valitses kogu Palestiinat aastail 37–4 eKr. On arvutatud, et kõige tõenäosemalt sündis Jeesus aastal 7 eKr. Sellise „ebajärjekindluse” põhjus on selles, et kui munk Dionysios Exiquus 6. sajandil arvutas Jeesuse sünniaastat, tegi ta vea. Kui arvestada tolle aja andmete hulka ja uurimisvõimalusi, võib isegi öelda, et tal õnnestus see imehästi. Püüa ise arvutada ilma kirikuraamatute ja arhiivideta, millal sündis mõni su sadu aastaid tagasi sündinud sugulane.

Heroodes oli väga umbusklik valitseja (võrdle salm 3). Ta kartis kogu aeg riigipööret ja tappis suure hulga oma sugulasi, mh oma lemmiknaise Mariamne ja kolm poega.

Järeltulevad põlved mäletavad Heroodest ennekõike tema suurte ehitusprojektide kaudu, millest osa on säilinud meie päevini. Suurim neist oli Jeruusalemma templi uuendamine ja märgatav laiendamine, millega Heroodes alustas aastal 19 eKr, aga mis valmis lõplikult alles ligi 70 aastat hiljem (võrdle Jh 2:20). Heroodesele oli see lihtsalt üks ehitis teiste seas, ei olnud ta ju ei usult ega rahvuselt juut, vaid idumealane (Piiblis: Edom).

Mida nägid targad – selle aja astroloogid ja astronoomid – hommikumaal – ilmselt Kahejõemaal (Mesopotaamias)? See küsimus on vaevanud teadlasi aastasadu. Üks levinumaid seletusi on Saturni ja Jupiteri konjunktsioon Kalade tähtkujus: need näisid minevat pealikuti ehk nende teekonnad lõikusid – see toimus mitu korda aastal 7 eKr. See seletaks asjaolu, et täht ilmus uuesti, kui targad jätkasid oma teekonda Jeruusalemmast Petlemma suunas. Ja ajahetk sobib hästi kokku ajalooliste teadmistega Jeesuse sünniajast. Kuna on veel teada, et Kahejõemaa õpetlaste seas peeti Jupiteri maailmavalitsejaks, Saturni arvati viitavat Palestiinale ja Kalade tähtkuju lõpuaegadele, võis too konjunktsioon vägagi hästi olla tarkade teekonna seletuseks.

Seletuseks on pakutud ka sabatähte või supernoovat (oma elukaare lõpus plahvatavat tähte). Aga võib-olla süütas Jumal Jeesuse sünni tähistamiseks taevasse päris oma tähe.

Pärast küüditamist Assüüriasse (721 eKr) ja Babülooniasse (586 eKr) olid paljud juudid jäänud elama Kahejõemaale. Tegelikult naasis vaid väike osa juute pärast Kyrose edikti (539 eKr) isade maale. Seetõttu on tõenäone, et Kahejõemaa õpetlased teadsid juutide Messia ootusest.

Matteus ei ole kuigivõrd huvitatud sellest, mis sundis tarku liikvele, vaid ta soovib selle looga meile meelde tuletada, et kohe pärast Jeesuse sündi kutsus Jumal tema juurde ka paganaid. Hommikumaa tarkade lugu on kolmekuningapäeva vana evangeeliumitekst ja kolmekuningapäev on Soome kirikus misjonipüha.

Soome uues Kirikupiiblis (1992) kasutatakse salmi 2 lõpus sõna „austama” (1938. aasta tõlkes: „kummardama”), aga salmis 8 on sama sõna tõlgitud „kummardama”. Tegelikult loob sõna vahetamine salmis 2 väikese pinge: millisele kummardamisele viitab Heroodes salmis 8. See on kahjuks üks 1992. aasta Kirikupiibli erijoon: ei soovitud tõlkida sama kreeka sõna alati sama soome sõnaga (nn konkordantstõlkimine; seda on järginud antud puhul eestikeelne viimane piiblitõlge), vaid sooviti otsida soome keelde paremini sobivaid väljendeid. Samas kaotatakse siiski võimalus võrrelda soome keeles teatavaid Piibli väljendeid: et leida samu sõnu, tuleb osata mingil määral kreeka ja heebrea keelt.

Heroodes oli siiski teadlik juutide Messia ootusest – oli ta ju mures kõige pärast, mis võis ohustada tema võimu. Nii küsis ta tarkade saabudes nõu juutide usulistelt juhtidelt (salm 4). Neile oli Messia sünnikoha küsimus lihtne: seda oli ennustatud Miika raamatu 5. peatüki alguses enam kui seitsesada aastat varem. Tsitaat on üsna lähedane Septuaginta tõlke sõnastusele.

Ehkki meie, tänapäeva kristlased, mõtleme tihti, et Jeesuse aja juudid ei oodanud Messiat kuigi innukalt, oli asi tegelikult hoopis teisiti. Gamalieli kõne juutide Suurkohtu ees (Ap 5:36–37) näitab, et tolle aja juutide seas oli erinevaid „messiaid” ja et neid ka järgiti innukalt.

Salmi 4 on nii soome kui ka eesti uuemates väljaannetes tõlgitud omapäraselt: kreekakeelses algtekstis on muidugi Kristus, aga tõlgetes on Messias (soome keeles väikese algustähega; 1968. aasta Piiblis on siin Kristus). Ilmselt on soovitud rõhutada, et Heroodes kõneles juutide oodatud vabastajast, mitte kristlaste Kristusest. Aga teksti muutmine on alati problemaatiline ja võib juhtida lugeja eksiteele. Vaevalt kõneles Heroodes aramea keeles, ta kasutas kindlasti kreeka keelt tolleski olukorras.

Soomekeelses Piiblis on salmis 5 „Juudea” ja salmis 6 „Juuda” (eestikeelses 1997. aasta Piiblis on mõlemas kohas „Juudamaa”). Tegu on kahe eri „organisatsiooni” keelepruugiga. Juuda oli vanatestamentlik nimetus Iisraeli rahva lõunapoolsele asualale, kus elasid Juuda ja Benjamini hõimud, aga ka lõvioda leviite. „Judea” (soome „Juudea”) oli Rooma maakonna nimetus.

Aga tähtis on tähele panna, et lõpuks on Heroodes sündinud Messiast rohkem huvitatud kui juutide usulised juhid! Nemad ei läinud Petlemma. Jaakobusel on õigus: usk ei ole üksnes teadmine, see peab esile kutsuma ka tegutsemist, tegusid (Jk 2:14–26). Üksnes tõekspidamisest ei piisa, teadmine peab meid ka muutma (võrdle 5Ms 29:28). Jeesus ütleski hiljem kirjatundjaile, et kirjutised tunnistavad temast, aga kirjatundjad ei soovi toda tunnistust vastu võtta ega uskuda (Jh 5:39–40).

Petlemm asus umbes 8 kilomeetrit Jeruusalemmast lõuna pool. Teekonnal nägid targad uuesti tähte (salm 9). Võime öelda, et inimlik mõistus juhtis neid eksiteele: kuningas pidi sündima ju ometi pealinnas, kuninga palees. Jumal on andnud meile mõistuse, et kasutaksime seda ka usuasjades. Aga on tähtis meeles pidada, et vahel võib mõistus juhtida meid eksiteele. Usk ei ole niivõrd mõistusevastane, kuivõrd üle mõistuse – see liigub eri tasandil kui meie mõistus.

Matteus ei seleta, miks sündis Jeesus Naatsaretlane Taaveti linnas Petlemmas. Luukas jutustab oma jõuluevangeeliumis põhjuse: keiser Augustuse korraldatud rahvaloendus, mistõttu pidid kõik minema oma suguvõsa kodulinna (Lk 2:1–5).

Jeesuse sünnist on möödas juba mõned kuud, ja nii ei ole pere enam tallis, vaid elab tavalises majas (salm 11).

Pane jälle tähele, et Joosep on kõrvale jäänud ja Matteus kõneleb Maarjast (salm 11). Mitmed väikesed üksikasjad kõnelevad Jeesuse neitsistsünnist, ehkki mõistusest sõltuv teadus soovib sellist võimalust täielikult eitada.

Kingituste hulga alusel on järeldatud, et tarku oli kolm (salm 11). Kingitused olid kuninglikud. Mürr oli lõhnav vaik, viirukit kasutati ka väljaspool jumalateenistust. Mürri ja viirukit saadi Araabiast, mistõttu on oletatud, et targad võisidki tulla Lõuna-Araabiast, aga siiski kasutati neid aineid üle kogu tollase Lähis-Ida.

Hiljem andis pärimus tarkadele nimedki:
Kaspar oli vanake,
Melhior oli keskealine,
Balthasar oli nooruk.

Hiljem sündis ka legend neljandast targast, kes pärast pikki seiklusi jõudis alles Suurel Reedel Jeesuse risti alla.

Veel kord sekkus Jumal tarkade teekonda ja keelas neil minna Heroodese juurde (salm 12).

Põgenemine Egiptusesse (Mt 2:13–15)

Selles peatükis jutustatakse neli korda, kuidas Jumal unenäo kaudu asju juhtis (salmis 12, 13, 19 ja 22). Samuti kõneldakse neli korda Vana Testamendi ennustuse täitumisest (salmid 6, 15, 18 ja 23). Jumal on kõnelnud inimestele eri aegadel eri viisil. Meie saame muidugi tähtsaimat juhatust Piiblist: luterlik kirik lähtubki sellest, et kõik, mis on vastuolus Piibli sõnaga, ei saa olla Jumala ilmutus, ja see tuleb tagasi lükata.

Egiptus oli Iisraeli vana vaenlane, aga see oli korduvalt tohtinud olla ka „teisitimõtlejate” turvapaigaks (Jr 26:21).

Tegelikult kõneleb prohvet Hoosea (Ho 11:1) sellest, kuidas Jumal Moosese ajal kutsus Iisraeli rahva Egiptusest, aga Matteus näeb mõnel muulgi korral, et Iisraeli ajalugu on tulevase Messia elu eelkuju.

See lõik tuletab meile meelde, et ehkki Jumal lubab kurjal teha oma tööd siin maailmas, on selle võimule seatud piirid. Päris õigesti nimetas Luther saatanat „Jumala ketikoeraks”: tal on oma piirid, mida ta ei saa ületada. Ehkki Heroodes lasi tappa Petlemma süütud lapsed, ei suutnud ta tappa maailma sündinud Messiat.

Saatan nägi algusest peale, et lihtsaim tee tühistada Jumala päästeplaani on kas tappa Jeesus „enne aegu” või panna ta loobuma Jumala tahte teest (Mt 4:1–11).

Pane tähele salmides 13 ja 14 (vaata ka salm 20), et neis kõneldakse „lapsest ja tema emast”, mitte Joosepi pojast ja naisest. Needki sõnad viitavad Jeesuse neitsistsünnile.

Heroodes suri aastal 4 eKr. Me ei tea täpselt, kui kaua oli püha perekond Egiptuses, aga Matteuse loost jääb mulje, et tagasitulek toimus varsti pärast Heroodese surma (võrdle salm 22). Võib oletada, et Egiptuses oldi umbes kolm aastat.

Vana juudi allikas jutustab, et Jeesust süüdistati imetegude tegemises Egiptuses õpitud nõiakunsti abil. See viitab asjaolule, et Jeesuse viibimine Egiptuses väikese lapsena oli laiemaltki teada, ehkki evangeeliumides on sellest jutustanud vaid Matteus.

Petlemma lastemõrv (Mt 2:16–18)

Lastemõrva ulatusega on suuresti liialdatud. Petlemm oli väike linn ega olnud seal kuigi palju alla kaheaastaseid poisse. Aga muidugi oli tegu iseenesest julm.

See lugu sobib kokku pildiga, mille oleme saanud Heroodese ja tema valitsemisviiside kohta maistest ajalooürikutest. Heroodes teadis ka ise, et on vihatud valitseja; nii oli ta välja andnud käsu, et samal päeval, mil ta sureb, tuleb tappa juutide juhid, et rahvas nutaks tema surmapäeval!

Raama asus umbes 8 kilomeetrit Jeruusalemmast põhja pool – niisiis Petlemma suhtes vastassuunas.

Raahel oli esiisa Jaakobi lemmiknaine, kes sünnitas talle Joosepi (1Ms 30:22–24) ja Benjamini (1Ms 35:16–20); viimase sünnituse järel ta suri. Ta maeti Petlemma (1Ms 35:19). On hea tähele panna, et juba Jeremija ajaks oli Raahel olnud sadu aastaid surnud. Aga oma rahva esiemana hoolitses ta selle eest – nii Jeremija ajal kui ka Petlemma lastemõrva ajal.

Ennustus (salm 18) pärineb Jeremijalt (Jr 31:15) ja on algselt seotud rahva küüditamisega kodust kaugele. Kohe selle järel (Jr 31:16–17) on ettekuulutus, kuidas Jumal annab siiski lootuse paremale tulevikule. Jeesuse sünd tähendas ka – ja ennekõike – seda.

Petlemma lastemõrva mälestuspäev on neljas jõulupüha ehk 28. detsember, süütalastepäev. On iseloomulik, et paljud soomlased ei mäleta enam päeva lähteolukorda, vaid arvavad, et see tuleneb meie aja laste eluraskustest.

Tagasitulek Egiptusest (Mt 2:19–23)

Tollal liikus info märksa aeglasemalt kui tänapäeval, mil saame reaalajas uudiseid kogu maailmast.

Jälle saatis Jumal oma sõnumitooja Joosepi juurde: on aeg naasta oma maale (salm 20).

Pärast Heroodes Suurt jagasid roomlased tema riigi nelja ossa. Juudamaa valitsejaks – etnarhiks, mitte kuningaks – nimetati Heroodese poeg Arhelaos, kes oli pärinud oma isa vägivaldse loomuse. Ta valitses aastail 4 eKr – 6 pKr, mil ta tagandati vägivaldse valitsusviisi tõttu ning Rooma võttis Juudamaa otse oma valitsuse alla, seades ametisse maavalitseja.

Galilea oli vagade (lõuna ehk Juudamaa) juutide meelest ääremaa, mille elanikest ei peetud lugu. Naatsaret oli tollal üsna väike küla – seda ei mainita üldse Vanas Testamendis. Aga jälle täitub Vana Testamendi ennustus: Messias on naatsaretlane. Ilmselt on selle taustaks Js 11:1, kus ennustatakse Iisai kännust tõusvat võrset – heebrea keeles NeSeR, milles on samad tüvekonsonandid nagu sõnas Naatsaret. Luukas jutustab, et Maarja kodu oli Naatsaretis (Lk 1:26) – see seletab inimlikust seisukohast vaadates, miks Joosep ja Maarja valisid selle oma kodulinnaks.

Naatsaretlane oli pilkesõna (võrdle Jh 1:45–46), aga tänu Jeesusele on see jäänud maailma ajalukku. Lühendis INRI tuleb N just tolle linna nimest (võrdle Mt 21:11).

Galileas ja Pereas valitses Heroodese teine poeg ehk Heroodes Antipas, kes oli oma isast parem valitseja. Tema tohtiski jääda võimule aastani 39 pKr. Tema lasi tappa Ristija Johannese (Mt 14:1–12) ja tema uurimise alla saatis Pilaatus Suurel Reedel Jeesuse (Lk 23:6–12).

Uue Testamendi kirjutajad ei jutusta meile Jeesuse lapsepõlvest kuigi palju. Lisaks varaseimatele aegadele jutustab Luukas, kuidas Jeesus käis 12-aastasena templis (Lk 2:41–52).

Vaga fantaasia produtseeris siin „andmeid”, mida saame lugeda nn apogrüüfsetest evangeeliumidest, näiteks Jaakobuse protoevangeeliumist. Aga juba nende stiil ja sündmused erinevad tohutult Piibli evangeeliumide lugudest ja neid on lihtne pidada legendideks.