Matteuse evangeelium 13. peatükk internetis (piibel.net)

---

See peatükk on üks Jeesuse kõnede kogumikke Matteuse evangeeliumis. Pikim ja tuntuim neist on Mäejutlus (peatükid 5–7). Sellesse peatükki on Matteus koondanud just mõistujutud (eesti keeles on kasutatud enam termineid „tähendamissõna” ja „võrdum”, aga soome keeles selline vahetegemine puudub ja kõigi ühine nimetus on „vertaus”). Neid ei ole tingimata peetud ühes ja samas olukorras – või kui on peetud, on Matteus vähemalt rühmitanud lugusid ümber, sest salmides 10–23 on üksnes jüngritele jutustatud Jeesuse õpetused ja salmist 24 alates kõneleb Jeesus rahvahulkadele, nagu ka salmides 1–9.

Selles peatükis on seitse mõistujuttu Jumala riigist ja kaheksandaks mõistujutuks võib pidada salmi 52. Neli neist mõistujuttudest esineb ainult Matteusel, kolm leidub ka teistel sünoptikutel ehk Markusel ja/või Luukal. Sünoptilistes evangeeliumides on kokku umbes 30 mõistujuttu. Johannese evangeeliumis ei ole ühtki päris mõistujuttu.

Mõistujutt on keeles „parabole”, mis tuleb sõnadest „para” – olla lähedal – ja „ballē” – heita, seada. Seda saaks tähttäheliselt tõlkida seega: „kõrvaleseatu”. Mõistujutt asetab vaimuliku tõe maise sündmuse kõrvale. Jeesus tõi argielust osavasti näiteid, mis õpetasid kuuljaile vaimulikke tõdesid. Nii peaksid talitama ka tänapäeva piibliseletajad, aga see on väga raske oskus.

Mõistujutt külvajast (Mt 13:1–9)

Istumine (salmid 1 ja 2) tähendas õpetamist (samuti Mäejutluse alguses, Mt 5:1). Rahvast oli palju kokku tulnud ja Jeesus läks paati, kust kõneldu kostis hästi kaldale (salm 2).

Külvaja mõistujutu seletus on salmides 18–23, mistõttu käsitleme selle mõistujutu õpetust alles nende salmide kohal.

Vahel võib seletamine teha selge ebaselgeks. Kesk-Põhjamaal oli üks sügavasti Piiblit tundev pühapäevakooliõpetaja, kel oli siiski kalduvus kõnelda lastele liiga sügavaid tarkusi. Kord küsis ta pärast oma seletust, kas pühapäevakoolilapsed said aru. Üks neist vastas: „Jah, saime aru, enne kui sina meile seletama hakkasid!”

Oleks huvitav teada, kuidas oleksid liberaalid seda mõistujuttu seletanud, kui poleks Jeesuse enese seletust. Üks näide ülima liberalismi möödalaskmistest oli Johannese evangeeliumi dateerimine alles umbes aastasse 150 pKr. See teooria osutus alusetuks, kui leiti väga varane papüürus, milles oli katke Johannese evangeeliumist. Papüürus dateeriti umbes aastasse 120 pKr.

Keenias käies kuulsin, et mais võib anda lausa 600-kordse saagi, aga see ongi kuulus oma saagikuse poolest. Tavaliselt ei ole sajakordne saak teraviljadel võimalik.

Salm 9 tuletab meile meelde, et kuulmine ja kuulamine on kaks eri asja. Peale selle tuleb meeles pidada, et Piibli õpetused avanevad süvitsi alles siis, kui soovime neid ellu viia ja praktiseerida (võrdle 5Ms 29:28; Jh 7:17).

Mõistujuttude otstarve (Mt 13:10–17)

Nüüd on olukord eelmistest salmidest erinev. Jüngrid tulevad Jeesuse juurde (salm 10). Jüngrid ei küsi mõistujutu seletust, vaid seda, miks Jeesus kõneleb nii „raskesti mõistetavalt” (salm 10). Ilmselt arvasid nad, et kuuljad ei saanud Jeesuse mõistujutust aru – ehk ei saanud ka nemad ise aru.

Jeesus ütleb, et rahvas oli saanud võimaluse, aga ei olnud sellest kinni haaranud (võrdle salm 34; vaata ka Mk 4:33–34). Pärast seda kõneles Jeesus rahvale ainult mõistujuttudega. Kuna sõna vastu ei võetud, põhjustas see lõpuks paadumuse (võrdle salm 12; sama mõte kordub Matteusel veel Mt 25:29; vaata ka Õp 9:9, kus sama seaduspärasust rakendatakse seoses tarkusega).

1990-ndate alguses intervjueeriti televisioonis Soome majandust tabanud „hullude aastate” üheks „käilakujuks” kujunenud Pentti Kourit. Kui temalt küsiti, millisena ta näeb tulevikku, vastas ta: „Rikkad rikastuvad, vaesed vaesuvad!” See majanduselu seaduspärasus peab paika ka vaimulikus elus: kui ei ole midagi, ei teki selle najale ka mingit kasvu. Aga kellel on usk Jeesusesse, tohib kasvada Jumala armust.

„Ja nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, mis ütleb: „Kuuldes te kuulete ega mõista, vaadates vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on kalestunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin neid parandada.”” (Mt 13:14–15)

Neis salmides tsiteeritakse Js 6:9–10. Ka Jesaja sõnum ei leidnud omal ajal rahva vastukaja, vaid kutsus esile üha sügavamat paadumust. Need Jeesuse otse lohutamatud sõnad olid üksiti nii hinnang olukorrale kui ka tuleviku ettekuulutus: Iisraeli rahvas ei võta Jumala läkitatud Messiat vastu – ja sellepärast jääb see vaimulikult üha vaesemaks.

Jeesuses täitusid Vana Testamendi ennustused (salmid 16–17). Salmis 11 kasutatakse ainsal korral Uues Testamendis sõna „saladus” (kreeka „mystērion”). See tähendas midagi varjatut, mis omal ajal paljastub. Nüüd oli saabunud too paljastumise aeg, nagu öeldakse salmis 16.

„Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad.”

Külvaja mõistujutu seletus (Mt 13:18–23)

Nagu tihti mujalgi, nii on ka Piibli ennustustel ja Jeesuse mõistujuttudel omal kombel mitmeid seletusi, täitumisi. Võime vaadata, mida tähendas see Jeesuse mõistujutt tema kaasajal. Aga sel on tähendus ka kõigile aegadele pärast teda. Külvaja võib olla seega ühest küljest Jeesus, aga teisest küljest kirik või üksikkristlane – põhikülvaja ehk sõnumi andja on küll ka siis Jeesus.

Evangeelium, sõnum Jumala päästetööst, jõuab neljasuguste vastuvõtjateni. Teisest küljest võib olla nii, et sama inimene on mitmesugune „pinnas” oma elu eri aegadel – mõni võib olla isegi kõik neli.

Iisraelis oli põllumaad vähe, mistõttu külvati täis kõik võimalikud maatükid. See külvaja ei olnud seega tolle aja oludes mingi eriline pillaja.

Läbi põldude kulges radasid (salm 19), kuhu seeme võis sattuda. Paiguti võis olla vaid pisut mulda kalju peal (salm 20), aga seda oli võimatu näha, vaid aega-mööda näitas kogemus, kus ei piisanud juurtele mulda.

Kibuvitsu ja ohakaid (salm 22) mainitakse põlluharijate vastastena juba pattulangemisloos (1Ms 3:18). Tundub, et heaolu paranedes lisandub ka erinevaid Jumala vastaseid jõude, mis tugevnevad kiiremini kui Jumala õnnistused.

Heasse mulda külvatu (salm 23) andis suurepärase saagi. Paulus kirjeldab sedasama mõistujutuga kogudusest ja inimkehast (1Kr 12:12–31): Inimkehas (= kirikus) on erinevaid ülesandeid, aga need kõik on vajalikud. Ometi me hakkame liiga kergesti kadestama neid, kes võivad anda „Jumala riigile suuremat saaki”. Jumal küsib, kas me oleme ustavad omal kohal. Me peame andma seda saaki, mis Jumal on meie ülesandeks määranud, mitte mingit muud saaki.

Salm 23 tuletab meile meelde, et evangeeliumi tuleb viia edasi. See peab andma saaki ka meie ajal.

Nisu ja umbrohi (Mt 13:24–30)

Kui mitte arvestada mõistujuttu külvajast, algavad ülejäänud kuus mõistujuttu Jumala riigist selles peatükis sõnadega „Taevariik on...” (salm 24).

Mõistujutt nisust ja raiheinast on üksnes Matteuse evangeeliumis. Sellelegi mõistujutule annab Jeesus seletuse (salmid 36–43). Vaatleme selle mõistujutu vaimulikke õpetusi alles nende salmide juures.

Rooma seaduses oli keelatud teise põllu rikkumine (salm 25).

Algul olid taimed teineteise sarnased. Üldiselt arvatakse, et tegu oli raiheinaga (vanemas piiblitõlkes lustega). See hakkas nisust erinema alles hiljem. Meil võiks seda võrrelda tuulekaeraga, mis ei kanna mingit vilja, aga meenutab kaera.

On öeldud: „Kuhu Jumal ehitab kiriku, sinna kõrvale ehitab saatan kabeli!” (salm 25). Maailmas ja maailma pärast peetakse vaimulikku võitlust. Kahjuks peame tihti nägema, et halb kasvab iseenesest, seevastu hea vilja eest tuleb hästi hoolitseda.

Kuna taimede juured olid üksteisega põimunud, oleks umbrohu väljakitkumine tähendanud ka vilja osalist hävimist (salm 29).

Salm 30 tuletab meelde, et aegade lõpus jagatakse kõik kahte rühma. Põletamine tähendab hävimist. Umbrohtusid kasutati kütteks. Aga seni kulgevad hea ja halb siin maailmas kõrvuti.

Sinepiseeme ja haputaigen (Mt 13:31–35)

Need kaks lühikest mõistujuttu kõnelevad samast asjast: väikesest algusest võib tulla midagi üllatavalt suurt. Prohvet Sakarja hoiatab põlgamast väikeste alguste päeva (Sk 4:10). Mõistujutud kõnelevad evangeeliumi väest: kaheteistkümnest apostlist on kasvanud miljardite inimestega kirik.

Sinepiseeme oli tolle aja aiataimede seemneist väikseim (salm 32).

Haputaigen (salm 33) ehk juuretis oli raasuke vana tainast, mis jäeti alles järgmise taigna kergitamiseks ja hapendamiseks. Taigna kogus oli tohutult suur: kolm vakatäit oli umbes 36 liitrit jahu (salm 33).

Nüüd tõdeb Matteus, et pärast seda kõneles Jeesus ainult mõistujuttudega (salm 34). Kuna rahvas ei soovinud Jumala sõnumit vastu võtta, ei pidanud see mõistma Jumala saladusi (salm 35).

Salmis 35 tsiteeritakse Ps 78:2, mis on Aasafi psalm. Aasaf oli nägija (2Aj 29:30), mis oli prohveti teine nimetus.

Raiheina mõistujutu seletus (Mt 13:36–43)

Jüngrid ei teeselnud mõistmist (salm 36). Jeesuski soovis, et nad saaksid tema õpetusest aru (salm 51).

Salm 42 kõneleb selgesti igavesest hukatusest. Mitmesugused „kõik pääsevad” õpetused kasvavad välja kusagilt mujalt kui Piibli õpetustest. Neid on olnud läbi kiriku ajaloo ja alati on need kuulutatud eksiõpetusteks. See lugu rõhutab ka kaheks jagunemist: on üksnes kaks liiki, üksnes kaks sihtpunkti.

Aare ja pärl (Mt 13:44–46)

Kolm viimast mõistujuttu jutustab Jeesus üksnes oma jüngritele (võrdle salm 36). Need on vaid Matteuse evangeeliumis. Kaks esimest mõistujuttu kõnelevad sellest, kuidas Jumala riik on kallim kui kõik muu.

Jälle on hea meeles pidada, et mõistujuttudel on tavaliselt vaid üks sihtpunkt; need soovivad õpetada üht asja. Mõistujutud aardest ja pärlist ei kõnele niisiis sellest, nagu saaks Jumala riiki osta.

Peale selle on hea märgata, et põllul töötanud palgatöölise talitusviis ei olnud moraalselt õige: ta varjas leitud aaret oma isanda eest ja ostis põllu, mainimata selle tõelist väärtust. Aga siin ei kõneldagi ristiusu majanduseetilistest põhimõtetest, vaid Jumala riigi tohutust väärtusest.

Esimesel puhul on tegu „juhusliku” leiuga, teisel puhul aktiivse otsijaga. Jumala riiki saab leida mõlemal viisil.

Noot (Mt 13:47–50)

Paljud inimesed arvavad, et Jumal õngitseb rahvaste meres. Tark kala oskab õngekonksu vältida. Aga aegade lõpus heidetakse rahvaste merre noot, mis kogub kokku kõik kalad. Sellest ei pääse pakku ükski inimene. Siis järgneb kalade jagamine kahte rühma.

Jälle kõneleb Jeesus igavesest hukatusest (salm 50). Evangeeliumiraamatutes kõneleb Jeesus sellest üle 40 korra. See ei ole mingi vähetähtis kõrvalliin ristiusus.

Uut ja vana (Mt 13:51–52)

Usk ei ole üksnes teadmise ja arusaamise asi, aga see on ka seda. Üksnes tunne või „vaim” juhib varsti õpetuslikesse probleemidesse.

Vana ja uue lepingu vahel on seos. Aga see ei avanenud kuigi paljudele juutidele Jeesuse ja apostlite ajal. Vahest parim salmi 52 tõekssaamise näide on apostel Paulus, kes tundis sügavasti Vana Testamenti, aga kes oskas sellega seostada Jeesuses tulnud evangeeliumi:

„Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.” (Mt 13:52)

Kodulinna külastamine (Mt 13:53–58)

Siin mainitakse viimast korda, et Jeesus õpetas sünagoogis. Tegu oli Jeesuse lapsepõlve kodulinna ehk Naatsaretiga (Mt 2:23). Kodulinna inimesed ei suutnud unustada, et Jeesus oli üksnes üks neist – puusepa poeg (soomekeelses Piiblis on Joosepit alati nimetatud ehitajaks). Sellepärast ei suutnud isegi vägev õpetus ega kuuldused teistes linnades tehtud imedest neid uskuma panna. Meilgi oleks vahel hea küsida: „Millest kõneldi?” mitte: „Kes kõneles?”

Joosepit ei mainita, ilmselt oli ta surnud juba enne Jeesuse avaliku tegevuse algust (võrdle Mt 12:46).

Roomakatoliku kirik õpetab, et Jeesuse vennad ja õed olid kas Joosepi lapsed tema varasemast abielust või Jeesuse nõbud. Paulus nimetab Jaakobust (salm 55) „Issanda vennaks” (Gl 1:19). Kõige loomulikum seletus on, et Joosepile ja Maarjale sündis lapsi ka pärast Jeesust. Õdesid oli kolm või rohkem, kuna kõneldakse „kõigist” (salm 56).

Markus jutustab mõnest kodulinnas tehtud imest (Mk 6:5). Imed ilma usuta oleks lõpuks olnud asjatud, sellepärast ei tahtnud Jeesus neid teha (salm 58).