Matteuse evangeelium 11. peatükk internetis (piibel.net)

Peatükkides 11 ja 12 selgitab Matteus, kes oli Jeesus tegelikult ja mida tähendab tema õige järgimine. Matteus ei jutusta sugugi kõike ajalises järgnevuses, vaid on selge, et ta rühmitab oma materjali. Tal on olnud plaan, mida ja millises järjekorras ta tahaks Jeesusest ja tema tegevusest jutustada. Ta oli maininud Johannese vangistamist juba varem (Mt 4:12), aga üksikasjalikumalt jutustab ta Johannese vangistamise põhjustest ja tema hukkamisest alles hiljem (Mt 14:1–12). Ajaline järgnevus ei ole ainus võimalus jutustada. On ju tänapäeva filmideski tihti „hüppeid minevikku ja tulevikku”.

Ristija Johannese küsimus (Mt 11:1–6)

On raske ütelda, kas jüngrid olid sel ajal oma kuulutusteekonnal (Mt 10:1) või olid nad juba naasnud ja koos Jeesusega. Matteus ei jutusta meile jüngrite tagasitulekust.

Ristija Johannese küsimust on tõlgendatud kahtviisi:
1. Johannes oli sattunud vanglas kahtlustesse ja soovis Jeesuselt kuulda, kas ta oli tõesti Messias.
2. Johannes ise uskus Jeesuse messiaanlikkusse, aga soovis oma jüngrid „viia üle” Jeesuse järgijateks, ja saatis nad sellepärast Jeesuse juurde.

Mõlemad tõlgendused on võimalikud. Tugevaimgi usk võib raskustes vankuma lüüa. Johannes võis väga hästi küsida, miks Jeesus ei olnud hakanudki „tulega ristima”, nagu ta oli ennustanud (Mt 3:11–12). Ja kui Jeesus peaks kord olema tulevane oma rahva vabastaja, miks ta ei vabastanud oma nõbu, kes lebas vanglas.

Teisest küljest teame, et Johannese jüngritest jäi osa oma õpetajale ustavaks veel peale Ristija Johannese surma. Johannes mõistis, et tema aeg on nüüd möödas (võrdle Mt 3:11). Nüüd oli tema jüngritel põhjust saada Jeesuse järgijateks.

Mina arvan, et isegi Johannes oli hakanud vangla ängistavates oludes kahtlema, kas ta võis siiski olla eksinud. Tema ootused Jeesuse messiaanlikkusest ei olnud täitunud.
Ka meid varitseb oht seada Jumala tegevusele erinevaid tingimusi. Aga Jumal tegutseb nii, nagu tema on heaks arvanud – tihti hoopis teisiti, kui meie ootame või heaks peame (võrdle Js 55:8–11).

Luukas jutustab (Lk 7:18), et Johannes saatis Jeesuse juurde kaks jüngrit (salm 2). Salmi 3 küsimus tähendab just oodatud Messiat. Jeesus vastab Johannese jüngritele tegudega: vaadake, mis praegu toimub (salmid 5–6). Praegu täituvad Vanas Testamendis öeldud ettekuulutused Messia kohta (vaata näiteks Js 29:18–19; 35:5–6; 61:1–2). Jeesus on „see tõotatu”, kellest Vana Testamendi kirjutajad kõnelevad. Kõik kuus messiaanliku aja märki, imet (salmid 5–6) olid Jeesuse avalikus tegevuses juba teoks saanud.

Salmi 6 tõlge 1992. aasta soomekeelses Kirikupiiblis (tõlkes: „Õnnis see, kes mind tagasi ei lükka.”) on seletav ja viib mõtte algsest olukorrast eemale. „Kes minu peale ei solvu” sobiks sellesse olukorda paremini (eestikeelses viimases tõlkes „ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast”). Ristija Johannest ja tema jüngreid varitses oht saada pahaseks selle Messia pärast, kelle Jumal saatis.

Salm 6 tuletab meile meelde, et meie teod kas kinnitavad meie kõnet või teevad selle tühjaks. Aga on hea meeles pidada, et isegi Jeesuse kooskõlas olevad kõned ja teod ei pannud alati inimesi temasse uskuma.

Selles lõigus on huvitavaid üksikasju, mida me ei pruugi märgata, kui me ei „näri” end teksti sisse.

Lühike kirjeldus salmis 1 sisaldab suure hulga Jeesuse tegevust. Evangelistidel on jäänud palju jutustamata (võrdle Jh 21:25).

Kes oli Ristija Johannes? (Mt 11:6–19)

Kõrbet tähendav kreeka sõna „eremos” (salm 7) tähendab tühja paika, kus pole midagi vaadata (salm 8).

Jeesus esitab rahvale kolm varianti, kes oli Ristija Johannes tegelikult:
1. Poliitilise tuule haistja (salm 7), kes pöördub alati sinna, kuhu „tuul puhub”. Aga Johannes oli ju vanglas, kuna ta oli kritiseerinud kuningas Heroodest!
2. Peenelt riietatud – seega mõjuvõimas – mees (salm 8). Aga Johannes riietus hoopis tagasihoidlikult (Mt 3:4).
3. Prohvet (salm 9). Just see oli Johannes. Ta oli Jumala sõnumitooja. Ta oli suurim inimene, kes maa peal elanud, sest tema ülesandeks oli valmistada ette Messia tulemist (Ml 3:1; salm 11).

Tolle aja valitsejatel olid tõesti „eeljooksjad” (salm 10), kes valmistasid ette kuninga saabumist (võrdle 1Ms 41:43; Est 6:9–11).

Salmis 11 on tähtis mõista, et küsimus on just vana ja uue lepingu „kvaliteedierinevuses”: vana lepingu parimgi ei ole ligilähedanegi uue lepingu nõrgimaga (võrdle Mt 9:14–17).

Pane tähele ka „varjatud” viidet Jeesuse neitsistsünnile salmis 11: muidugi oli Jeesus suurem kui Ristija Johannes.

Salm 12 on raske.

„Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale.”

Soomekeelne 1992. aasta tõlge oleks eesti keeles: „Ristija Johannese päevist alates on taevariik hakanud end esile murdma, ja mõned püüavad seda vägivallaga endale kiskuda.”

Seda on tõlgitud mitmel viisil.
1. Soome 1992. aasta tõlge on põhjendatud, aga mõtte poolest raske.
2. On soovitud tõlkida salmi lõpus, et vastased püüavad takistada Jumala riigil esile tulla. Siis on mõte selge, aga vastavate kreeka sõnade tõlge ei ole kõige loomulikum.
3. Lõppu on soovitud tõlkida: „hardasti paluda, taotleda”. Ka siis on mõte selge, aga jälle ei ole tõlge kõige loomulikum vaste algtekstile.

Päris ilmsesti on Jeesuse sõnad seotud Ristija Johannese kinnipidamisega. Jeesus soovib öelda, et selles maailmas on jõude, mis soovivad muuta Jumala plaani – näiteks variserid –, ja jõude, mis soovivad takistada selle teostumist. Nende jõudude hulka kuulus kuningas Heroodes, kes oli vangistanud Ristija Johannese, et teda vaigistada.

Johannes oli tõesti Malaki raamatus ennustatud teine Eelija (Ml 3:23–24; võrdle Mt 17:9–13).

Jeesus ütleb, et tema aja juudid olid nagu väikesed lapsed. Kui pandi ette mängida pulmi (= „oleme teile vilet puhunud”, salm 17), siis see ei kõlvanud. Kui pandi ette mängida matuseid (= „oleme teile itkenud”, salm 17), ei kõlvanud seegi. Inimene leiab alati põhjuse mitte järgida Jumala tahet. Kord on see liiga range, kord liiga vabameelne. Inimene on erakordselt innukas otsima oma päästeteid.

Kui Ristija Johannest süüdistati, et tal on kuri vaim (salm 18), sai Jeesuski sama saatuse osaliseks (Mt 12:22–32), ehkki teistel põhjustel.

Tarkus (salm 19) tähendab siin ka Jumala päästeplaani. On tähtis märgata, et Ristija Johannese ja Jeesuse puhul too plaan oli erinev, näis erinev.

Meeleparandus või paadumus (Mt 11:20–24)

Seegi lõik meenutab meile, et evangeeliumides on jutustatud vaid väike osa sellest, mida Jeesus tegi oma avaliku tegevuse ajal. Me ei tea midagi Korasinis ja Betsaidas toimunud imedest (salm 21). Ilmselt toimusid need ajal, mida Matteus kirjeldab peatükkides 8 ja 9.

See lõik on ka meeldetuletus, et Jeesus ootas oma kuulajailt meeleparandust. Kui meeleparandust ei tule, siis evangeelium paadutab inimese. Nii on läinud paljude Jeesuse kuuljatega, kes on näinud ka tema tehtud imetegusid. Ei sünnita imed automaatselt usku (ka tänapäeval).

Korasini täpne asukoht pole isegi teada. Betsaida asus seal, kus Jordani põhjapoolne osa suubus Genneesareti järve, aga praegu ei ole selles kohas isegi mitte varemeid.

Kapernaum (salm 23) hävitati umbes aastal 70 pKr, kui juudid olid tõstnud mässu Rooma vastu. Ülestõus algas aastal 66 pKr, aga Roomas valitsenud segase olukorra tõttu edenes vasturünnak esialgu halvasti, ja alles mõne aasta pärast õnnestus ülestõus täielikult maha suruda. Tänapäeval on Kapernaumas tegelikult ainult palverändurite vaatamisväärsusi. Linna ennast enam ei ole. Kapernaum oli Jeesuse avaliku tegevuse ajal tema kodulinn.

Selgem sõnum Jumalalt tõi suurema vastutuse neile linnadele, kus Jeesus tegutses.

Tüüros ja Siidon olid Vahemere kaldal Iisraelist põhja poole jäänud foiniiklaste linnad, mis olid Baali kummardamise keskused. Vanas Testamendis on mitmeid ennustusi nende ja nende jumalatuse vastu (vaata Js 23; Hs 26–28). Neid peeti päris patu pesadeks.

Kapernaumale suunatud noomituse taustaks on Jesaja raamatu peatükis 14 olev pilkelaul Babüloonia kuningale: seda ei ülendata taevani, vaid see läheb hukatusse (eriti Js 14:13–15). Jeesus ütleb omal kombel, et Kapernauma elanikele saab osaks sama tee: neil oleks olnud võimalus pääseda taevasse, aga kuna nad lükkasid Jeesuse ja temas tulnud pääste tagasi, ootab neid hukatus.

Korasini mainitakse üksnes siin (salm 21) ja Luuka evangeeliumi paralleelkirjakohas (Lk 10:13).

Betsaida („kalastusmaja”) oli Peetruse, Andrease ja Filippuse kodulinn (Jh 1:44–45).

Soodom oli Vanas Testamendis Jumala vastasuse, paadumuse ja kurjuse võrdkuju (1Ms 18–19).

Kotiriie ja tuhk olid (salm 21) patukahetsuse märgid.

Hingamine Jeesuses (Mt 11:25–30)

Väetid (soomekeelses Piiblis „lapsemeelsed”) ei tähenda lapsikuid või mõistmatuid. Ka mõistus on üks Jumala ande, ja ta soovib, et me seda kasutaksime. Kahetsusväärselt tihti kasutatakse seda valesti, vastupanuks Jumalale, aga see ei tee tühjaks selle õiget kasutamist.

Lapsemeelsust võiks kirjeldada kui alandlikkust, millega ühineb usk. Laps on vastuvõtlik. Ta ootab isalt üksnes häid ande. Inglise kristlik kirjanik C. S. Lewis on öelnud, et kristlasel peaks olema lapse süda ja täiskasvanu pea.

Jeesuse ja Isa vaheline suhe on ainulaadne (salm 27). See salm näitab ka, et pääste on võimalik üksnes Jeesuse kaudu, tema abil (võrdle Jh 14:6). Seaduse koormad kurnasid inimesi (salm 27; vaata Mt 23:4). Nüüd kutsub Jeesus inimesi religioossusest elavasse usku, koormate alt hingamisse.

Ike (salmid 28,30) ei ole lisakoorem, vaid vahend, mis hõlbustab koorma kandmist. Koorem küll jääb, aga seda on lihtsam kanda. Patu ike veab aga inimest hukatuse poole (Nt 1:14).