Matteuse evangeelium 12. peatükk internetis (piibel.net)

Hingamispäeva isand (Mt 12:1–8)

„Tolsamal ajal” tuleneb sellest, et enne evangeeliumide kirjutamist jutustati lugusid Jeesuse tegudest kristlaste jumalateenistustel. Ilmselt ei pea Matteuski silmas, et nüüd jutustatu oleks toimunud just eelmises peatükis toimunud sündmuste järel.

On mai lõpp või juuni algus, viljalõikuse aeg. Juutide üks suur püha oli nädalapüha, kevadine lõikuspüha (2Ms 34:22; 5Ms 16:9–10), mis langeb ühte kristlaste nelipühaga. Viljapeade söömine põllul oli Moosese seaduses igati lubatud (5Ms 23:26). Selle seadusesätte otstarve oli vaeste aitamine. Aga vilja ei tohtinud kaasa võtta.

Variserid ei sekkunudki sellesse, vaid asjaollu, et Jeesuse jüngrid puhastasid vilja, ja see võrdsustati rehepeksuga, mis oli omakorda üks 38-st hingamispäeval ehk sabatil keelatud tööst. Meie maa piiblilugejal pole pelgalt teksti alusel lihtne mõista, mis oli tõeline pahandamise põhjus Jeesuse jüngrite tegevuses.

Jeesus tõstab oma vastuses esile sündmusi, mida ka variserid hukka ei mõistnud, ehkki need olid vastuolus Moosese seadusega. Esimene oli Taaveti tegevus, kui ta põgenes Sauli viha eest (salm 4). Ta sõi oma meestega templi vaateleibu, mida üksnes preestrid oleksid tohtinud süüa (1Sm 21:4–7). Neid leibu vahetati just hingamispäeval. Preestrid pidid ka muidu hingamispäeval tööd tegema, ja neid ei peetud siiski seaduserikkujateks (salm 5). Teatud ohvrid tuli tuua nimelt (ka) hingamispäeval (3Ms 24:8; 4Ms 28:9–10). Ümberlõikaminegi sooritati ka hingamispäeval (Jh 7:23).

Jeesus ütlebki, et Jumala ees ei ole kõige tähtsam väline vorm ja selle puhtus, vaid inimese sisemus ja mis seal on (salm 7, kus on tsitaat Ho 6:6-st).

Selles lõigus asub Jeesus rünnakule oma vastaste vastu. Jutt hingamispäeva isandast (salm 8) on miski, mida saab öelda vaid see, kes on seadusest suurem, ehk Jumal ise! Samuti mõte salmis 6, et Jeesus on suurem kui tempel, on võimatu, kui ta ei ole Jumal ise. Samas oli see märgiks, et varsti on templi ja selle ohvrite aeg möödas, kuna Jeesus sooritab täiusliku ohvri kõigi inimeste kõigi pattude lepitamiseks.

Lugu salmis 4 viib mõtted sellele, et Jeesus on uus Taavet, kaua oodatud Taaveti järeltulija, tõotatud Messias. Lõpuks tähendab see kõik, et Jeesuses on tulnud uus usk. Hingamispäev ja selle pidamine oli – ja on – judaismis nii oluline osa, et neist ei saa loobuda, ilma et muutuks kogu usu sisu. Seda näeme ka neist võitlustest, mida Paulusel tuli pidada oma vastastega just sabati ja ümberlõikamise küsimuses.

Salmis 5 on sõna, mis tähendab häälega lugemist. Pühi tekste loeti sünagoogijumalateenistustel alati valjusti ette, nagu vanaajal loeti üldse häälega – ka üksi olles (võrdle Ap 8:27–30). Salmis 7 kuulutab Jeesus oma õpilased süütuks. See, et nad olid üle astunud juutide pärimusreeglitest ja kirjatundjate Moosese seaduse tõlgendusest, ei teinud neist veel süüdlasi. Uus usk oli esile murdmas (võrdle Mt 9:14–17). Jeesusele oli seadus vahend, millega püüeldi Jumala poole. Variseridele oli seadusest saanud eesmärk.

Jeesus ei soovinud kasutada nimetust Messias – või Taaveti Poeg – iseenda kohta, kuna nendega seostus tolle aja judaismis nii tugevasti poliitilise vabastaja mõte. Ta kasutabki Taanieli raamatus esinevat nimetust Inimese Poeg (salm 8; Tn 7:13–14).

Kas hingamispäeval tohib tervendada? (Mt 12:9–14)

Salmis 9 esineva väljendi tähttäheline tõlge on „nende sünagoogi”. Seda kreeka teksti saab mõista kahtviisi: Jeesus läks just sellesse sünagoogi, kus käisid eelpool mainitud variserid – seal sündis uus tüli sabati üle. Aga Matteus võib viidata ka sellele, et sünagoog ehk judaism ajas kristlased välja, ja nii ei olnud see enam „meie sünagoog”, vaid üksnes „nende sünagoog”.

Salmis 11 on soomekeelses 1992. aasta Piiblis jäetud tõlkimata „üks”. Jeesus soovis rõhutada olukorra raskust ja haledust: pere ainus lammas oli surmaohus. Eesti 1997. aasta Piiblis ongi sõna „üksainus”.

Variserid aktsepteerisid aitamist hingamispäeval vaid siis, kui elu oli ohus (salm 10). Muu tervendamine oli hingamispäeval keelatud töö. Selle mehe haigus oleks vabalt võinud oodata päeva või veelgi kauem – oli ta ju põdenud juba pikka aega (salm 10).

Tavaliselt hiiliti variseride töökeelust hingamispäeval mööda nii, et hätta sattunud looma toideti hingamispäeval ja ta aidati hädast välja alles siis, kui hingamispäev oli lõppenud (salm 11). Jeesuse mõte on siiski selge: hingamispäeval tuleb aidata ka looma (salm 11). Luther õpetas: „Mida nõuavad kristlik armastus ja vältimatu vajadus, seda tohime hingamispäeval teha!”

Mehel oli võimatu Jeesuse käsku täita (salm 13): ta ei saanud ju oma kuivanud kätte liigutada! See oli võimalik ainult Jeesuse abil. Siin on meile näide usu sünnist : ilma Jumala tööta inimeses ei saa mitte keegi uskuda. Nii õpetab meile ka usutunnistuse seletus Väikeses katekismuses.

Ehkki variseride järgi ei tohtinud hingamispäeval head teha, plaanisid nad hingamispäeval teise inimese tapmist (salm 14). Lõpuks ei olnud variserid huvitatud ei õigusest ega Jumala tahtest, vaid võimust. Salmis 14 teatatakse esimest korda Jeesuse vastaste soovist teda tappa.

Issanda kannatav sulane (Mt 12:15–21)

Vastaste kavatsused ei jäänud Jeesuse eest varjule (salm 15). Ta ei põgenenud, vaid taandus. Veel ei olnud aeg suhteid lõplikult selgeks teha. Seegi tuli omal ajal.

Jälle (salm 16; võrdle Mt 8:4) hoiatab Jeesus, et tervendatud inimesed imedest ei kõneleks. Jeesus ei soovinud, et teda seostataks juutide ilmalike vallutaja-messia ootustega. Aga taustaks võib olla ka see, et Jeesus ei soovinud olla üksnes tervendaja ja imetegija: praegu pidi ta oma jüngreid õpetama, et nad saaksid omal ajal tema tööd jätkata.

Salmides 18–21 on tsitaat Js 42:1–4, mis on üks ennustusi Issanda kannatavast sulasest. Jeesus ei soovinud oma vastaseid hävitada, vaid tõmbus alandlikult kõrvale. Matteuse tekst on lähemal kreekakeelsele Septuaginta tõlkele kui heebreakeelsele algtekstile, aga on võimalik, et tegu on Matteuse enese tõlkega.

Aga kord tuleb aeg, mil tema võim saab selgeks kõigile. Soome 1992. aasta piiblitõlge on jätnud salmist 20 välja sõna „kuni”, mis on aga vajalik, sest see tõstab esile muutuse aegade lõpus.

Kaks korda tuleb esile paganamisjoni ja paganate pääsemise mõte: salmid 18 ja 21. Taas on tähtis märgata, et tegu ei ole Matteuse mõttega, vaid ta tsiteerib Vana Testamendi prohvetit: paganate pääste leidub juba seal. Ja lõppude lõpuks ei olegi tegu üksnes prohveti mõttega, vaid „nõnda ütleb Issand”.

Kelle vägi tegutseb Jeesuses? (Mt 12:22–32)

Salm 22 tuletab meile meelde, et kurjad vaimud võivad põhjustada ka haigusi. Aga ei ole nii, et kõik haigused oleks kurjade vaimude tegevuse märgiks.

Kõnevõime saanud mees sai seejärel kohe õppetunni, millest tasub kõnelda ja millest mitte.

Jeesuse vastased ei saanud eitada Jeesuse tehtud imesid. Nii pidid nad need kuidagi hukka mõistma. Nad väitsid, et Jeesus oli liitunud saatanaga, Jumala vastasega (salm 24). Samamoodi olid nad talitanud juba varemgi (Mt 9:34), sest Jeesuse tehtud imedele tuli anda mingi seletus, olgu see kuitahes arutu.

On küll tõsi, et kõik imed ei ole tunnistuseks Jumala tööst. Jumala vastane püüab Jumala tööd jäljendada ja sellega inimesi eksiteele juhtida (võrdle 2Kr 11:14–15).

Jeesus näitab, kui ebaloogiline ja võimatu on ta vastaste mõtlemine (salmid 25–26). Peale selle juhib ta tähelepanu tähtsale asjale: kui saatan peab nüüd loobuma neist, keda ta on endale võitnud, on see märgiks, et Jumala riik on tulnud (salm 28). Saatanat saab võita üksnes see, kes on temast tugevam (salm 29). Ja selline saab olla vaid Jumal. Siis on Jeesus vaieldamatult Jumala poolel.

Selle teemaga on seotud ka salm 30: kes ei soovi järgida Jeesust, jääb välja Jumala riigist. Ei saa olla samaaegselt sees ja väljas.

Järgnevalt ütleb Jeesus tõsise hoiatuse: kui keegi hakkab väitma, et seal, kus tegutseb Jumal, tegutseb hoopis saatan, tõuseb ta Jumala vastu ja on süüdi mitte üksnes uskmatuses, vaid ka Jumala teotamises. Selle tagajärg võib olla lõpuks Püha Vaimu teotamine – seisund, milles inimene enam mingil moel ei igatse Jumala järele. Kui inimene ei igatse Jumalat, ei soovi ta pattude andeksandmist ega saagi neid sellepärast andeks. (See koht on vastuolus Antti Kylläise õpetusega, et „kõik pääsevad taevasse”. Aga on tähtis märgata, et Kylläinen ei väidagi, nagu lähtuks tema õpetus Piiblist. See lähtub üksnes tema väärast ja kiriku ajaloos korduvalt eksiõpetuseks kuulutatud Jumala armu tõlgendusest.)

Paljud, kes kardavad, et nad on teotanud Püha Vaimu, ei näe, kui kindlalt rõhutab Jeesus neis salmides (salmid 31–32) pattude andeksandmist. Juba see, kui keegi midagi sellist küsib, on märk, et ta ei ole teotanud Püha Vaimu. Ilma Püha Vaimu tööta ei ole patukahetsust ega igatsust Jumala järele. Püha Vaimu teotamise tagajärg on täielik ükskõiksus Jumala suhtes ja paadumine. Usk ja igatsus Jumala järele on Püha Vaimu töö meis (võrdle Rm 8:9–11).

Tollal esines ka juudi vaimudemanajaid (salm 27; võrdle Ap 6:6).

Salmis 28 kasutab Matteus esimest korda väljendit „Jumala riik”. See esineb kogu evangeeliumis vaid neli korda: peale selle veel Mt 19:24; 21:31 ja 21:43. Mujal kasutab Matteus väljendit „Taevariik” – kokku 32 korda.

Suu räägib sellest, millest süda on tulvil (Mt 12:33–37)

See lõik on seotud eelmisega. Endiselt on jutt Jeesuse vastastest. Nende kõned paljastavad, mis on nende sisimas! Luther õpetas: „Ei tee head teod head inimest, vaid hea inimene teeb häid tegusid!” Jeesus rõhutab sedasama oma kõnes puust ja selle viljadest (salm 33). Iga puu kannab vilja vastavalt oma liigile. Sellega on seotud salm 37: sõnad üksnes paljastavad, mis on inimese sisimas: usk või uskmatus.

Salmis 34 kasutab Jeesus ka Ristija Johannese (Mt 3:7) suust kõlanud väljendit „rästikute sugu”. Jeesuse vastastel olid oma mürgihambad ja nende „vilja” kohta oli saadud näide just enne seda lõiku. Piiblis seostatakse maoga saatanat (võrdle 1Ms 3:14–15).

Salmis 36 kreekakeelses tekstis on sõna „argon” – tegevusetu (eesti tõlkes „tühine”). See on ka ühe väärisgaasi nimi: vääris- ehk inertgaasid ei reageeri õieti üldse teiste keemiliste ainetega. Argooni kasutatakse keevitamisel kaitsegaasina: see pärsib keevitades soovimatuid keemilisi reaktsioone. Jeesus soovib meid hoiatada sõnade eest, mis ei toimi, mis pole tõsi ja mis pole põhjendatud.

Salmi 37 seletuseks sobib hästi Jk 3:2–12.

Joona tunnustäht (Mt 12:38–42)

Pärast kõike seda, mida Jeesus oli teinud, tundub kummaline, et temalt nõutakse tunnustähte (salm 38). Aga jutt on ilmselgesti taevast tulevast tunnustähest (võrdle Mt 16:1). Kokku on evangeeliumides kuus kohta, kus Jeesuselt nõutakse tunnustähte – lisaks neile kahele kirjakohale Matteuse evangeeliumis veel: Mt 24:3; Lk 11:16; Jh 2:18 ja 6:30.

Jeesus ütleb otse, et tunnustähe palumine on uskmatuse märk (salm 39). Kahjuks on soomekeelne 1992. aasta Piibel jälle tõlget „õgvendanud” ja kõneleb „truudusetust sugupõlvest”, mitte „abielurikkujast sugupõlvest”. Tähttäheline tõlge on seotud juudi arusaamaga Jumala ja Iisraeli rahva vahelisest lepingust (Ho 1–3). Nüüd ütleb Jeesus, et juutide juhid on rikkunud toda lepingut ja astunud välja lepingulisest suhtest Jumalaga.

Jeesus ütleb, et Jumal annab üksnes Joona tunnustähe. Seda saab mõista kahtviisi. Esiteks Jeesuse ülestõusmisena kolmandal päeval ja teiseks Jeesuse jutlusena (salmid 40 ja 41).

Tunnustähed ei kutsu esile püsivat usku. Seda on näha, kui vaatleme Teises Moosese raamatus Moosese ning Egiptuse vaarao ja tema tarkade erinevate tunnustähtedega peetud võitlust.

Saatangi soovis, et Jeesus teeks tunnustähti, kui ta teda kõrbes proovile pani (Mt 4:1–7).

Juudi ja kreeka ajaarvestus pidas täispäevadeks ka poolikuid ööpäevi. Nii tähendab „kolm päeva ja kolm ööd” kolme ööpäeva: reedet, laupäeva ja pühapäeva – ehkki lääne mõtteviisi järgi oli Jeesus hauas alla kahe ööpäeva.

Salmid 41 ja 42 näitavad, et paganad hakkasid uskuma Jumala tegudesse kergemini kui Jeesuse aja juudid. Lõunamaa kuninganna külaskäigust kuningas Saalomoni juurde on jutustatud 1Kn 10:1–13.

Tühikud täituvad (Mt 12:43–45)

Juudid pidasid tühje paiku kurjade vaimude elupaikadeks (võrdle 3Ms 16:10).

Kui inimeste sisemus üksnes tühjendatakse, täitub see varem või hiljem millegagi. Tihti endisest halvemaga. Üksnes kurja kõrvaldamisest ei ole abi, kui asemele ei tule midagi head. See väike katke seletab, miks elavad lääneliku kultuuriga maad kõigest välisest heaolust hoolimata üha halvemini. Kui elu kristlik alus on keelatud, täidab inimeste sisima miski muu.

Jeesuse tõelised omaksed (Mt 12:46–50)

Matteus lühendab tihti Markuse teksti. Seekord põhjustab lühendus seda, et Matteuse lugejal on raske mõista olukorda, millest Matteus kõneleb. Markus (Mk 3:21) jutustab, et Jeesuse ema ja vennad tulid talle järele, kuna arvasid, et ta on segi läinud. See seletab Jeesuse karmi vastust oma emale ja vendadele. Ta ei olnud segi läinud, vaid täitis Jumalalt saadud ülesannet. See lõik tuletab meile meelde, et isegi kõige lähedasemad inimsuhted ei tohiks tulla Sinu ja Jumala vahele.

„Jüngrid” salmis 49 tähendab suuremat rahvahulka kui 12 apostli rühma. Evangeeliumides kasutatakse mujalgi seda sõna suurema jüngrite hulga kohta.

Et siin ei mainita Joosepit – nagu kogu Jeesuse avaliku tegevuse ajal –, on märgiks, et ta suri enne Jeesuse avaliku tegevuse algust. Tollal võis mehe ja naise vanusevahe olla suur. Mt 13:55–56 on kirjas Jeesuse vendade nimed ja mainitakse ka tema õdesid.