Matteuse evangeelium 25. peatükk internetis (piibel.net)

Selles peatükis on Matteuse evangeeliumi kolm viimast mõistujuttu. Jeesus on endiselt Õlimäel, Jeruusalemma templi poolsel küljel, jagades jüngritele õpetusi lõpuaegadest.

Rumalad ja arukad pruutneitsid (Mt 25:1–13)

„Siis” (salm 1) viitab Jeesuse taastulemisele ja maailma lõpu ajale. Pruutneitsid (salm 1) olid pruudi sõbratarid, neitsid. Peigmees läks oma sõpradega pruudile tema isatallu järele ja tõi ta protsessiooniga oma majja. Need pruutneitsid ootasid kusagil tolle tee ääres. Mida hilisem oli aeg, mil nad pruutpaarile vastu läksid, seda suurem oli auavaldus (salm 6).

On tähtis mõista, et see mõistujutt ei kõnele kurjusest ja headusest, vaid rumalusest ja arukusest (salm 2). Usu juurde kuulub ka see külg: tuleb õigesti muuta oma elu usu alusel. Kui see, mida ma usun, on tõsi, pean ma ka elama selle järgi.

Õlinõu kaasavõtmine oleks pidanud olema iseenesestmõistetav (salm 4). Öösel väljas kasutati tõrvikulaadseid lampe. Neis jätkus õli viietestkümneks minutiks. Sellepärast oli selge, et kui peigmees viibis, oli lisaõli ilmtingimata vajalik. Kasutati oliiviõli.

Lampi kasutatakse Piiblis Jumala sõna võrdkujuna (Ps 119:105). Meil on tähtis meeles pidada, et mida pimedamaks läheb aeg, seda kergem on meie mõistusel eksida. Sellepärast tuleb uskuda vaid seda, mida Jumal meile oma sõnas on kõnelnud.

See, et loo sündmused toimuvad öösel, tuletab meile meelde, et lõpuaegadel valitseb pimedus – isegi kirikus. Samuti on hea märgata, et kõik kümme pruutneitsit uinusid. Valvamine ei tähenda üksnes ärkvelpüsimist, vaid sellega seostub ka õige varustus.

Jumal viivitab Kristuse taastulemisega. Aga see on tema armu märk: ta tahab, et võimalikult paljud pääseksid.

Päästega on seotud kaks külge. Esmalt Jumala päästetegu Kolgatal: kõigil on võimalik pääseda. Seda kajastab asjaolu, et kõigil kümnel pruutneitsil on lambid. Aga peale selle on tarvis midagi, mis on isiklik, mida ei saa teisele anda, teisega jagada (salm 9). Päästab südame usk. Keegi ei saa uskuda teise eest.

See lugu jutustab ka jagunemisest kahte rühma (salmid 10–12), millest kõnelevad õieti kõik Jeesuse õpetused lõpuaegadest. Kõik tõesti ei pääse! Kui taeva uks on kellegi ees suletud, ei saa keegi seda enam avada (Ilm 3:7).

Ootamine osutus osale pruutneitsitest saatuslikuks. Sama võib öelda ka meie aja kiriku kohta – Kristuse taastulemise viibimine paneb igal juhul usu proovile. Liiga palju õpetatakse, et kuna Kristus ei ole veel naasnud, ei naase ta enam iialgi. Juba algkiriku ajal oli neid, kes ei uskunud enam Kristuse taastulemist (vaata näiteks 1Ts 4:13–5:11), aga meie ajal on sellist mõtlemist tõesti palju rohkem. Kristus pidigi ütlema, et kas ta leiab (elavat) usku, kui ta kord naaseb (Lk 18:8). Väliselt näis kõigil kümnel olevat kõik korras, aga pooled neist ei olnud ette valmistunud.

See mõistujutt kõneleb mitte üksnes valvamisest (salm 13), vaid ka enda õigest varustamisest (salmid 8–9). SLEY sisemisjoni juht Väinö Uusitalo jutustas loo ajast, mil ta oli Ylihärmä kirikuõpetaja: Ta oli teel Vaasasse ja ühel sillal hakkas vastutulev auto teisest autost mööda sõitma. Kolm autot ei mahtunud kuidagi kõrvuti tollele sillale. Kuna Väinö nägi, et õnnetust ei saa vältida, mõtles ta: „Sa, poiss, ei jõua!” Mitte midagi ülevat, mitte mingit elu filmilindil. Kui too õnnetus oleks lõppenud surmaga, ei oleks ta kuidagi jõudnud valmistuda sellest ajast lahkumiseks tolle lühikese hetkega, Tuli olla valmis! (Salm 10: „Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati.”)

See, et Jumal tunneb meid, on suurem ja tähtsam asi kui see, et meie tunneme Jumalat (salm 12; võrdle Gl 4:9). Salm 13 tuletab meile taas kord meelde, et lõpu ajahetke ei tea ükski inimene.

Sulaste kätte usaldatud raha (Mt 25:14–30)

Luuka evangeeliumis on lugu, mis meenutab suuresti seda lugu (Lk 19:12–27), aga milles on ka märkimisväärseid erinevusi. Minu meelest on iseenesestmõistetav, et Jeesus jutustas samu ja samalaadseid mõistujutte eri kontekstis mitmeid ja mitmeid kordi. Nii on eri evangeeliumiraamatutesse sattunud eri lugusid, mis mingil määral üksteist meenutavad. On mõttetu hakata neid vormima samasugusteks või otsima algvarianti, nagu tänapäeva piibliteadus soovib tihti teha.

Tegelikult tasub selle mõistujutu kohal lugeda Matteuse evangeeliumi viimaseid salme:

„Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.””
(Mt 28:18–20)

Siin on selle mõistujutu seletus. Isa juurde naastes jättis Jeesus omadele ülesande. Omal ajal peame selle ülesande kohta ka aru andma. Milline on meie osa siis? Kas astume Jumala ette kümne, nelja või ühe talendiga?

Tollases Lähis-Idas oli palju maavaldusi, mille omanikud elasid mujal, tihti suurtes linnades, ka pealinnas Roomas. Nad jätsid oma valdused usaldusväärsete sulaste, tegelikult tavaliselt orjade hoolde. Niisiis on see mõistujutt võetud otse tollasest argielust.

Isand andis rahasid iga sulase võimete ja annete järgi (salm 15). Seega ei nõutud võimatut: kes sai ühe talendi, ei oleks tulnud toime viie talendiga, aga temalt seda ei nõutudki.

Talent oli algselt kaaluühik – umbes 30 kilo –, aga ajapikku sai sellest rahaühik. Nii läks ju hiljem ka Euroopas: algselt olid rahad suured metallplaadid, aga siis seoti raha väärtus kullaga (= kulla alusel: riik kohustus vahetama raha teatud kullakoguse vastu; tänapäeval on rahadel üksnes nende suhtes kokku lepitud ja rahvusvahelisel rahaturul kujunev väärtus).

Paljudes keeltes tähendavad sõna „talent” tuletised andekust.

Kõik summad olid suured: üks talent oli 6000 päeva ehk 20 aasta palk, viis talenti saja aasta palk. Kogu summa ehk 8 talenti oli 48 000 teenarit – kui aastas oleks olnud 300 tööpäeva, siis 160 aasta palk. Meie rahas kõneleksime seega miljonitest.

Kahel esimesel sulasel õnnestub isandalt saadud raha kahekordistada. Aga mina mõtlen, et isand oleks heaks kiitnud ka alla ühe talendi viimaselt sulaselt: tema viga ei olnud ebaõnnestumine, vaid see, et ta isegi ei üritanud. Ta soovis mängida kindla peale – ja lõpuks sai selle eest rangeima võimaliku karistuse. Raha oli antud, et seda kasutada, mitte peita. Samamoodi on evangeeliumiga: sedagi ei tohiks peita (võrdle Mt 5:14–17).

„Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.”
(Mt 5:14)

„Mine oma isanda rõõmupeole!” salmides 21 ja 23 tähttäheline tõlge oleks olnud „isanda rõõmusse”, aga piiblitõlkijad on asja mõtte paremini ära tabanud: jutt oli kindlasti isanda taastuleku auks korraldatud rõõmupeost. Need salmid („ma panen su palju üle”) paljastavad ka selle, et taevaski „tehakse tööd” – see ei ole üksnes puhkus ja lesimine.

Tollal õpetasid kirjatundjad, et teise omand tuli just nimelt maha matta. Kui keegi selle leidis (võrdle Mt 13:44), ei pidanud peitja seda hüvitama.

Kolmanda sulase sõnad isandale paljastavad, et tal oli oma isandast negatiivne ettekujutus. Aga ometi ei talitanud ta selle järele! Ta teadis küll, et pelgast alalhoidmisest ei piisa. Aga kaotamise hirmus valis ta selle tee, mille lõpptulemus pidigi olema halb. Mees mõistis ennast ise süüdi! Selline ettekujutus on kahetsusväärselt paljudel inimestel ka Jumalast. Aga tema puhul oli see täiesti vale. Seejuures tuleb mõista, et ei tohiks tõlgendada mõistujutu iga üksikasja ega teha neist liiga kaugeleulatuvaid järeldusi.

Vahekasu võtmist (salm 27) peeti judaismis ülekohtuseks. Moosese seadus keelas vahekasu võtmise juutidelt, aga paganailt võtmine oli lubatud (2Ms 22:24; 3Ms 25:35–38; 5Ms 23:20–21).

Salmis 27 on anakronism ehk millegi paigutamine valesse ajastusse: sõna „pankur” on palju hilisem. Varasem tõlge kõnelebki „rahavahetajaist”. Neil oli oma laud isegi Jeruusalemma templi eesõues (Mt 21:12).

Salmis 28 selgub, et sulased tohtisid endale jätta teenitud talendid ja isegi saadud kapitali!

Kapitalism lähtub sellest, et rikastumiseks on vaja algkapitali. Kolmas sulane sai selle, aga ei soovinud seda kasutada. Sellepärast võime öelda, et tal ei olnud tegelikult midagi – ehkki ta oli saanud isandalt tohutult suure rahasumma. See on pääste võrdkuju: kõik ei soovi seda vastu võtta, vaid matavad selle maha. Salmi 29 mõte leidub ka Mt 13:12-s: „...kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.”

Mõistujutt lõpeb hukatuse kirjeldusega (salm 30). Jälle on tegu jagamisega kahte rühma. Samas valmistab see ette järgmist mõistujuttu – viimse kohtu kirjeldust (salmid 31–46), mis jääbki Matteuse evangeeliumi viimaseks Jeesuse jutustatud mõistujutuks.

See lugu on kindel viide Jumala ja tema kohtu õiglusele. Kõigi üle ei mõistetud kohut sama mõõduga: kaks talenti saanult ei nõutud kümmet ega isegi mitte viit talenti. Jumal võtab viimses kohtus arvesse igaühe võimalusi võtta vastu päästev evangeelium. Sellepärast ei pea me kartma, et kohtumõistmine oleks kellegi suhtes ebaõiglane. Me peame küsima, mida me teeme selle evangeeliumi sõnaga, mis on meile antud, mitte seda, miks kõik inimesed maailmas ei ole saanud sama palju talente, nagu meie oleme saanud.

Me peame meeles pidama, et meie vastutame just selle üle, mis meil on, mitte selle üle, mida meil ei ole. Kaks talenti saanu ei pidanud muretsema selle pärast, et ta ei teeninud juurde viit talenti.

See lugu näitab ka, et rikastumine või kauplemine ei ole Piibliga vastuolus, nagu tihti väidetakse. Kogu kapitalistlik maailm on üles ehitatud kasumi teenimisele. Kui ei tegutseta ega püüelda kasumit, ei ole kellelgi hea olla. Aga samas tuleb meeles pidada, et mammon ei tohi saada meie jumalaks: kord tuleb sellest igal juhul loobuda (võrdle Mt 19:16–26).

Veel on see lugu seletuseks ka eelnenud mõistujutule kümnest neitsist: valvamine ei tähenda tegevusetust.

Jagamine kahte rühma (Mt 25:31–46)

See viimane lõik on tegelikult mitte üksnes mõistujutt, vaid samas ka kirjeldus sellest, mis toimub viimses kohtus. Selle lõigu puhul on oht, et seletamine läheb liiga kaugele: soovitakse lahti seletada ka mõningad rasked asjad. Aga ka siin peame lugema Piiblit nii, nagu see on kirjutatud, mitte nii, nagu meie tahaksime, et see oleks kirjutatud.

Troonile istumine (salm 31) oli märgiks kohtuistungi algusest. Salm 32 eeldab surnute ülestõusmist, ehkki seda siin ei mainita. Tegu on kõigi aegade inimestega.

Rühmad on valmis juba enne kohtuotsuse kuulutamist (salmid 32–33): nüüd kuulutatakse vaid otsus, kummagi rühma osa on juba selge ja lõplik. Inimese igavene osa otsustatakse juba tema elu ajal, mitte alles pärast selle lõppu.

Igal õhtul lahutas karjane lambad ja sikud (salm 32): sikud taluvad külma halvemini kui lambad. Parem pool (salm 34) on väärikam (nagu lammaski on väärtuslikum loom kui sikk) – see kajastub endiselt autasustamispjedestaalil: hõbeda võitnu on kulla võitnu paremal käel.

Tihti on väidetud, et see lõik õpetab päästet tegude kaudu. Aga kui nii väidetakse, on jäänud märkamata üks tähtis tõsiasi: nende kahe rühma vastused (salmid 37–39 ja 44). Kumbki rühm ei teadnud, et oli teinud midagi, mis mõjustaks nende päästet (võrdle Js 58:6–7). Vasak käsi ei teadnud, mida parem käsi tegi (Mt 6:3). Võime isegi öelda, et kui hukatusse minejad oleksid teadnud oma tegematajätmiste tagajärgi, oleks nad neid tegusid tingimata teinud. Küsimus on selles, millest Piibel mitmes kohas õpetab: puu kannab vilja vastavalt oma liigile. Või nagu usupuhastaja Martin Luther seda väljendas: „Mitte head teod ei tee head inimest, vaid hea inimene teeb häid tegusid!”

See lugu on meile tõsiseks meeldetuletuseks, et kristlik usk on mitte ideoloogia, vaid elu.

Piiblis tähendab „vend” (salm 40) just kristlast, Jeesusesse uskujat (võrdle Mt 18:15 ja eriti 10:42). Nõnda ei kõnele see lugu niivõrd üldisest heategemisest – seda me näeme ka teistes usundites –, vaid sellest, mida tehakse sellepärast, et keegi on kristlane. Meid kõiki on küll kutsutud armastama ligimest (Mt 22:39), aga see ei ole meie pääste alus.

Salmist 41 ilmneb, et hukatus on ette nähtud ainult saatanale ja tema inglitele. Ükski inimene ei peaks sinna minema. Aga ometi lähevad sinna need, kellele ei kõlba Jumala arm ja pääste.

Salm 46 kõneleb just igavesest kohtuotsusest: seda osa ei vahetata enam iialgi. Mitte mingi puhastustuli ei puhasta hukatusse mõistetut, nii et ta kõlbaks taevasse.

Sellega lõpevad Jeesuse õpetuskõned Matteuse evangeeliumis (võrdle Mt 26:1).