Matteuse evangeelium 5. peatükk internetis (piibel.net)

---

Piibli tuntuim kõne

Matteus on kogunud oma evangeeliumiraamatusse mitu kogumikku Jeesuse kõnesid. Tuntuim neist on Mäejutlus ehk peatükid 5–7 . Teised tähtsad kogumikud on ka mõistujutud Jumala riigist (peatükk 13), väitlused (peatükk 22), hädahüüded Jeesuse vastastele (peatükk 23) ja Jeesuse õpetus viimsetest aegadest (peatükid 24–25).

Mäejutlust peetakse tihti vaid moraali ja eetika õpetuseks. Selles on küll palju juhiseid, kuidas inimene peaks elama, et järgida Jumala tahet ja nautida oma elus Jumala õnnistusi, aga ometi ei ole see kõne üksnes moraaliõpetus. Loomulik inimene näeb religioone ja ka ristiusku meelsasti üksnes hea elu õpetustena. Aga Piibel on realistlikum: inimene ei suuda iialgi saavutada piisavat pühadust Jumala ees, parandades üksnes oma elu. On vaja enamat: Jeesuse lepitustööd meie eest.

Võime pidada Mäejutlust õpetuseks, kuidas kristlane peab elama. Aga tasub meeles pidada, et elu aluseks on alati õpetus. Küsimus ei ole siiski üksnes eetikas ja moraalis, vaid ka kristliku usu õpetuslikus sisus.

On tähtis meeles pidada, mida Jeesus õpetab kuuenda peatüki lõpus (Mt 6:25–34): inimese elus ei ole tähtsaimal kohal välised asjad. Esmalt tuleb otsida Jumala riiki, ja siis annab Jumal kõike, mida vajame. Selles lõigus on selge pinge: mida soovivad inimesed religioonilt ja elult ning milline on Jumala tahe inimeste suhtes. Sama paljastub kõne lõpus: inimesed imetlesid Jeesuse õpetust: ta kõneles neile teisiti kui nende juudi õpetajad (Mt 7:28–29).

Mäejutluses võib näha kolme Jumala nõudmist ja kolme inimese vajadust:

Jumala nõudmised:
1) õigus (Mt 5:13–20);
2) täielik Seaduse täitmine (Mt 5:21–48);
3) loobumine inimlikust aust (Mt 6:1–18).

Inimese vajadused:
1) vabaneda homsetest muredest (Mt 6:19–34);
2) vabaneda kaasinimeste tegematajätmistest (Mt 7:1–12);
3) vabaneda suure eksimuse ohust (Mt 7:13–23).

Kes on õnnis? (Mt 5:1–12)

Kui 1980–1990-ndail tõlgiti Kirikupiiblit, kerkis esile ka mõte asendada sõna „õnnis” sõnaga „õnnelik”. Jõuti siiski tõdemuseni, et õnnelikkuse all mõistetakse seisundit, milles ei ole probleeme või raskusi: „elu läheb hästi.” Ometi on Jeesuse õndsaks kuulutatud inimeste seas palju selliseid, kelle elu ei saa kirjeldada hõlpsana või inimlikus mõttes kadestamisväärsena. Üks võimalik tõlge võiks olla „õnnitlemisväärne”.

Matteus mainib salmis 5:1, et Jeesus läks üles mäele, ja salmis 8:1, et ta tuli mäelt alla. Ta soovib selgesti öelda, et Mäejutlus on ühtne tervik, mille Jeesus pidas ühekorraga – seega mitte mingi kogumik Jeesuse eri aegadel ja eri paigus peetud kõnedest. Luukas paigutab sarnaseid mõtteid sisaldava Jeesuse kõne (Lk 6:20–49) „lagedasse paika” (Lk 6:17). Seda ongi nimetatud väljajutluseks. Piibliteadlased peavad üldiselt neid kaht jutlust samaks jutluseks, mille Luukas lihtsalt paigutab geograafiliselt eri paika. Aga minu meelest oleks otse uskumatu, kui Jeesus ei oleks korranud oma õpetust mitmeid kordi eri olukordades ja eri paigus. Miks ta pidi tähtsaid asju ütlema üksainus kord? Juudi kultuuri ja õppimise juurde kuulus just asjade kordamine ikka ja uuesti. Rabi võis isegi kiidelda sellega, et ta ei ole iialgi kõnelnud mingeid oma mõtteid, vaid üksnes korranud seda, mida varasemad rabid on õpetanud.

Autoriteetsed õpetajad istusid (salm 1; võrdle Lk 4:20).

„...avas ta oma suu ja õpetas neid” (salm 2) on tähelepanuväärselt pidulik väljend ning rõhutab Jeesuse õpetuse tähtsust ja tema tähtsust õpetajana.

Õnnis (salm 3) on kreeka keeles „makarios”. Seda on defineeritud mh kui „rõõmu, mis ei sõltu olukordadest” (võrdle Jh 16:22).

Neli esimest õndsakskuulutamist on seotud kristlase jumalasuhtega, neli viimast ligimesesuhtega.

Esimese ja viimase õndsakskuulutamise „tasu” on sama – taevariik –, teistes see vaheldub.

Õndsakskuulutamised kujutavad kõigi kristlaste omadusi. Osal kristlastest tuleb küll oma usu pärast rohkem kannatada kui teistel, aga kristlastena me peame olema valmis puutuma oma elus kokku kõigi õndsakskuulutamistes mainitud tunnusjoontega. Võime öelda, et need on tõsi juba praegu, aga täiuslikult alles taevas.

Esiteks kuulutatakse õndsaks vaimus vaesed (salm 3). Neil ei ole iseenestes midagi, mille peale loota Jumala ees. Juba Vanas Testamendis kõneldi tihti, kuidas rikkus teeb inimese kalgiks ja enesega rahulolevaks mitte üksnes teiste inimeste, vaid ka Jumala ees (võrdle Õp 30:7–9). Kuna vaene ei saa loota millegi enda oma peale, peab ta lootma Jumala ja tema abi peale. „...nende päralt on taevariik” (salm 3) tähendab muidugi sinna pääsemist, sellest osasaamist. Vaese ainus pelgupaik oli – ja on tihti endiselt – Jumal (Sf 3:12).

Teiseks kuulutatakse õndsaks kurvad (salm 4). Tegu võib olla murega patu ja oma nõrkuse pärast, aga ka väliste tingimuste põhjustatud murega. Neistki arvavad paljud, et nad on saanud selles elus halva osa. Aga see elu ei ole kõik!

Jesaja (61:2) ennustas, et tulevane Messias lohutab kurbi (leinajaid). Patu põhjustatud mures ei ole mingit muud lohutust kui Jumala andeksandmine, mille ta sooritas Kolgata ristil. Paulus õpetas, et „Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks” (2Kr 7:10).

Kolmandaks kuulutatakse õndsaks kannatlikud (salm 5; eestikeelses Piiblis tasased). Selle kreeka sõna tõlkimine on raske, ja nii annavad erinevad soome tõlked erinevaid lahendusi: „tasased” (1938), „korralikud” (1776). Jeesus kasutab sama sõna iseenda kohta Mt 11:29: „...mina olen tasane...” (soomekeelses 1992. aasta Piiblis „lempeä” – leebe, lahke). Tegu on inimestega, kes ei soovi nõuda oma õigust, vaid on valmis usaldama Jumala abi (võrdle Ps 37:11). Vastupidiselt inimlikule arusaamale pärivad just tasased maa.

Neljandaks kuulutatakse õndsaks need, kel on „nälg ja janu õiguse järele” (salm 6). Nende ootused täituvad: nad „saavad küllaga”.

Viiendaks kuulutatakse õndsaks need, kes halastavad teiste peale (salm 7); „vastutasuks” halastatakse nendegi peale. Saab teoks loodusest tuntud seadus: mida külvad, seda lõikad.

Kuuendaks kuulutatakse õndsaks „puhtad südamelt” (salm 8). Judaismis püüeldi välise puhtuse poole, aga sellest ei piisa Jumala ees: Jumal vaatab inimese südame põhjani (võrdle Ps 24:4). Jumal puhastab meie südamed usu läbi (Ap 15:9). Südamelt puhtad saavad näha Jumalat.

Seitsmendaks kuulutatakse õndsaks rahutegijad (salm 9). Jesaja nimetas Messiat Rahuvürstiks (Js 9:5–6). Üks maailma tuntuimaid vaimulikke raamatuid on evangelist Billy Grahami kirjutatud „Rahu Jumalaga”. Just seda vajab inimene enne kõike muud, aga tähtis Jumala kingitus inimestele on ka maise elu rahu. Vastutasuks hüütakse rahutegijaid Jumala lasteks. Tuleb meeles pidada, et nimi ei ole Piiblis vaid tähekombinatsioon, vaid see kujutab inimest ennast: nad on seega Jumala lapsed.

Kaheksas õndsakskuulutatute rühm on need, „keda õiguse pärast taga kiusatakse” (salm 10; ). Kuna maailm ei mõista Jumala tahet, hakkab see taga kiusama neid, kes soovivad elada Jumala tahte järgi. Selle kohta on meil maailma ajaloos palju näiteid (vaata ka Am 5:12). Ja usulised tagakiusamised on mitte üksnes ajalugu, vaid ka tänane reaalsus mitmel pool maailmas. Praegusel hetkel kiusatakse kristlasi kõige rängemalt taga sageli islamimaades. Paulus ütleb isegi, et kannatamine Kristuse pärast on Pääste tundemärk (Fl 1:27–30). See on hind, mida tuleb maksta Jeesuse järgimise eest. Tagakiusatute tasu on samuti taevariik.

Lõpuks adresseerib Jeesus oma sõna kõigile jüngritele: ta ei tõota neile kerget teed, vaid teed, mis on täis raskusi, aga mis viib lõpuks taevasse (salmid 11–12). Pane tähele, et salmis 11 on sõnad „minu pärast”. Mitte kõik vaen ja ahistamine ei tule sellest, et me soovime järgida Jumala tahet. Palju vigu on ka meie käitumises ja suhtumises teistesse inimestesse.

Uue lepingu inimeste saatus on sama nagu vana lepingu vagadel ja prohvetitel (salm 12; Ps 44:23).

„Palk” (salm 12) ei ole välja teenitud tasu, vaid pigem hüvitus selle eest, et on soovitud olla ja jääda Jumala lapseks.

Soolaks ja valguseks maailmas (Mt 5:13–16)

Soolal (salm 13) on kaks ülesannet: maitsestamine ja säilitamine. Kristlased peaksid tooma sellesse maailma „maitsestamiseks” Jumala tahet. Kristlaste ülesanne on ka säilitada, kaitsta inimkonda patu hävitavate tagajärgede eest. Soola kasutati ka seoses lepingu sõlmimisega (4Ms 18:19; 2Aj 13:5) ja ohvritalitustel (3Ms 2:13). Surnumerest kogutud sool oli tihti puhastamata ja võis seetõttu rikneda. Prügi visati tänavale, sellepärast jäi äravisatu inimeste tallata.

Valgus (salm 14) paljastab, kuidas asjad on. Kõigile inimestele see ei meeldi, seepärast soovivad nad jääda pimedusse (võrdle Jh 1:9–12). Samamoodi tekitab lahtisse haava sattunud sool kipitust: inimestel pole huvi kuulda, kui nõrk on nende elutee Jumala ees. Aga kristlastena ei saa me vaikida ega lasta neil jätkata oma teekonda hukatuse poole, kuigi see ei too meile rahva soosingut, kui me tuletame inimestele meelde, mida Jumal meilt tahab.

Kõrgel mäel asuv linn paistab kaugele (salm 14). Kristlaste ülesanne on olla kui majakas, mis näitab õiget teed taeva poole. Teine võrdkuju võiks olla kuu, mis on iseenesest pime ja valguseta, aga peegeldab päikese valgust. Ka kristlastena ei peaks me tooma esile oma valgust, vaid Kristuse valgust.

Tolle aja elamutes oli tihti üksainus tuba ja üksainus lamp, mis pidi siis valgustama kogu tuba (salm 15). Sellepärast tuli lamp panna lambijalale, et valgus leviks kaugemale. Vakka kasutati lambi kustutamiseks. Kui siis leek kustus, et tulnud tuppa tossu. Kristlased ei tohiks seega varjata või isegi suretada oma usku, vaid nad peaksid näitama seda kõigile inimestele, et teisedki võiksid leida usu, osaduse Jeesusega (salm 16). Südame usku ei saa inimesed näha, aga nad saavad näha tegusid, mida usk esile kutsub.

Sool kujutab seda, et meie ülesanne kristlastena selles maailmas on takistada halba – takistada maailma riknemast. Valgus kujutab aga meie, kristlaste ülesannet, kaitstes ja edendades head.

Päästab ainult Seaduse täielik täitmine (Mt 5:17–20)

„Seadus ja Prohvetid” (salm 17) tähendas tavapärases keelepruugis kogu Vana Testamenti. Jeesus tuli teoks tegema prohvetite ennustusi Messiast, aga teisest küljest ka Moosese Seaduse ohvritalituste sügavaimat tähendust: tooma lepituse pattudest.

Kuna Jeesus ei soovinud järgida variseride seadusetõlgendust – eriti kerkis väitluste teemaks korduvalt õige hingamispäeva pidamine –, võis kergesti tekkida arusaam, et Jeesus loobus Vanast Testamendist. Aga ta loobus ainult sellest tehtud inimlikest täiendustest. Sama probleemiga pidi võitlema usupuhastaja Martin Luther: otsima hilisemate täienduste alt Piibli algset teksti ja sõnumit.

„Tõesti” (salm 18) on kreeka tekstis „aamen”. Evangeeliumides tõstab see esile Jeesuse autoriteeti; See vastab omal moel prohvetite väljendeile „nõnda ütleb Issand” ja „kuulge Issanda sõna”. Paulus ütleb, et Jeesus on „aamen” kõigi Jumala tõotuste peale (2Kr 1:20).

Kreeka keeles kõneldakse salmis 18 tähest „ioota”, mis vastab heebrea tähele „jod”, mis on heebrea tähestiku väikseim täht. „Kriips” tähendab täht-tähelt „konksukest”, mille all mõeldakse väikesi märke, mida kasutati teksti täiendamiseks. Seadus kehtib seega tõesti pisiasjadeni, ilma vähimategi muudatusteta. Kristus on Seaduse lõpp (Rm 10:4), aga see ei tähenda, et Seadus oleks tühistatud, vaid et Kristus täitis Seaduse meie eest, et meie võiksime saada igavese elu. Seaduse sisu võib kokku võtta (võrdle Mt 22:34–40) mõttega: see õpetab meid armastama Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Seda elu põhitõde ei tühistata iialgi.

„Kõik on sündinud” (salm 18) tähendab maailma lõppu. Nagu Piibel jutustab maailma tekkimisest, nii jutustab see ka maailma lõpust: universumil on algus ja lõpp.

Ehkki keegi meist – ka mitte parim kiriku õpetaja – ei saa täita kogu Jumala Seadust, ei saa siiski hakata rahvale õpetama, et Seadusest tuleb loobuda, kuna seda ei saa ju täielikult täita (salm 19). Praegusel ajal viidatakse tihti sellele, et kuna ka vaimulik ei ole patuta, ei saa ta nõuda inimestelt Jumala Seaduse täitmist, sest ka tema ise ei suuda seda kõiges täita. Jeesus ütleb, et on seda parem, mida paremini kiriku õpetajad elavad Jumala Seaduse järgi, aga ka halvim elurännak ei saa teha tühjaks Jumala Seadust. Jumala Seaduse väärtus ei sõltu sellest, kas seda täidetakse või mitte, vaid sellest, kes on selle andnud.

Variserid õpetasid, et Seaduses on eri väärtusega käske (võrdle variseride küsimus, milline Seaduse käsk on suurim (Mt 22:36). Põhijaotus oli: 365 keeldu (ära tee) ja 248 käsku (tee), seega kokku 613 keeldu ja käsku.

Salmi 20 alguse uus soomekeelne tõlge on omapärane: „Kui te ei täida Jumala tahet palju paremini kui...” Eestikeelne tõlge on algteksti mõttele palju lähem: „Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui...” On kummaline, et soomekeelses uues tõlkes on pandud võrdusmärk Jumala tahte täitmise ja õigeksmõistmise vahele. Kreekakeelset teksti saab mõista ka täiesti teistmoodi: küsimus on selles, kuidas me soovime pääseda, saada õigeks mõistetud. Kindlasti peavad paljud tänapäeva kristlased tunnistama, et nad ei suuda ligilähedaseltki täita Seadust nii hästi kui Jeesuse aja kirjatundjad ja variserid. Aga ometi võime öelda, et me pääseme, sest me usaldame Jeesust Kristust.

„Suurem õigus” tähendab kvaliteeti, mitte kvantiteeti. Võiksime kõnelda ka õiguse sügavusest.

Samuti on hea meeles pidada, et kirjatundjate ja variseride vagadus oli väline (võrdle Mt 6:2,5,7). Jeesuse järgijate vagadus peab olema seesmine: see peab lähtuma soovist täita Jumala tahet – mitte karistuse hirmust või muudel põhjustel.

Viiendast käsust (Mt 5:21–26)

Järgneb sari Jeesuse õpetusi mõningate kümne käsu käskude kohta. Esimesena käsitleb ta viiendat käsku „ära tapa”. Jeesus mitte üksnes ei pea vana käsku kehtivaks, vaid annab sellele uue, palju nõudlikuma sisu. Midagi sarnast võime näha Lutheri Väikese katekismuse käskude seletustes. Küsimusele „Mis see on?” antud vastus selgitab, aga võib öelda, et ka laiendab käsu mõjupiirkonda.

Eestikeelne Piibel järgib täpselt kreekakeelset algteksti: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud...” (salm 21). See toob esile, kuidas juudid andsid usulisi teadmisi edasi ühelt sugupõlvelt teisele: neil aegadel olid raamatud haruldased, need olid ääretult kallid, tõelised aarded, sellepärast toimus õpetus suuliselt. Samahästi võiksime meie öelda: „Te olete lugenud...”

„Aga mina ütlen teile...” (salm 22) ei tähenda, et Jeesus soovis vana arusaama ja käsu tähendust ümber lükata. Ta soovib seda laiendada ja süvendada, lausa teravdada nii, et iga tema kuulaja peaks tunnistama, et on Jumala silmis seaduserikkuja, ehkki ta saaks hea hinde inimeste silmis.

Halvad teod lähtuvad inimese sisimas olevaist hoiakuist; tegu väljendab alati seda, mis on inimese sees. Sellepärast tuleb hukka mõista juba viha, sest see viib teoni, kui seda ei vaigistata (salm 22). „Kohtu alla” (salm 22) tähistab madalaima, kohaliku kohtuastme otsust. „Ülemkohus” on juba kõrgem kohtuaste (salm 22). Viha tähendab siin kauakestvat tunnet, mida isegi ehk toidetakse. Vihastumise takistamine on võimatu, aga selle arenemist kauakestvaks vihaks ei ole võimatu takistada (võrdle Ef 4:26).

„Tola” (salm 22) on leebe sõimusõna. Aga see lähtub põlgusest, vahest isegi vihast teise vastu. Kes nii ütleb, et ole õiges suhtes oma ligimesega. „Sina jäle” (salm 22) on juba solvang. Selle karistus tuleb Jumalalt. Jäledus tähendas Vanas Testamendis tihti jumalakartmatust (võrdle Ps 14:1).

Kui keegi ei suudeta leppida teiste inimestega, kuidas saaks ta siis oodata, et Jumal annaks temale andeks (salm 23)? Kui ise saadakse aru, et vajatakse andeksandmist, miks ei olda valmis andma seda ligimesele? Jumalasuhe ja ligimesesuhe on omavahel seotud: võime kõnelda usu horisontaalsest ja vertikaalsest mõõtest.

Salmis 25 on 1992. aasta soomekeelses Piiblis teksti jälle eriliselt täiendatud. Kreekakeelne algtekst kõneleb lihtsalt teelolemisest, aga tõlkijad on kuidagi „jõudnud selgusele”, et ollakse teel kohtusse. Igas linnas pidi olema kohus, milles oli seitse liiget. See kogunes linna väravas. Ilmselt ongi küsimus just selles: kui kaks maainimest oli teel kohtu poole, oli teekonnal veel viimane võimalus ära leppida. Aga siiski on teksti täiendamised alati problemaatilised. Samuti on 1992. aasta soomekeelses Piiblis väljend „Tõesti, ma ütlen sulle...” asendatud väljendiga „Usu mind...”

Mida kauem viha kestab, seda raskemaks läheb leppimine. Seda näeme ka rahvaste vahelisest ajaloost. Vahel tekib isegi olukordi, kus enam ei teatagi, miks ollakse sõjas või vihavaenus. Esimene põhjus on juba ununenud, aga „kombe pärast” tuleb olla halbades suhetes. Kibestumine on inimesele eriti hukatuslik hoiak. Kättemaksu ringi on raske katkestada – seda raskem, mida kauem see on kestnud.

Kuuendast käsust (Mt 5:27–32)

Tänapäeval on omane teha seksuaalsusest pelgalt tegevus ilma tunneteta. Aga kuuendagi käsu täitmine või rikkumine lähtub inimese sisimast, tunnetest (salm 28). Küsimus on muidugi abieluvälises suhtes, mitte abielus, kus Jumal soovibki, et mees ja naine ka tunde tasandil teineteisega ühtivad.

Parem käsi (salm 30) on enamasti tähtsam käsi. Miski ei tohi olla nii väärtuslik, et see riisuks meilt igavese elu. Paremat kätt peeti juutide seas ka puhtamaks: kui paremgi on halb, ei ole olukord kuigi hea.

Silm (salm 29) ja käsi on iseenesest „süütud”. Patu põhus ei ole neis, vaid südames. Aga tasuks kõrvaldada kõik takistused taevasse pääsemise teelt. Jeesuse õpetust võib mõista ka nii, et me peaksime elama, nagu meil ei olekski patule ahvatlevat silma, kätt jne. Kui me teame, et silm ahvatleb meid patule, ei peaks me andma sellele võimalust, vaid elama, nagu meil ei olekski silma.

On öeldud, et hõlpsast abielulahutusest kujunes judaismis lõpuks välja mitmenaisepidamine: ei olnud küll mitu naist samaaegselt, aga neid võis olla peaaegu kuitahes palju üksteise järel. Moosese Seaduses ei antud päriselt luba abielu lahutada, vaid anti juhised, kuidas talitada, kui mees lahutas oma naisest (5Ms 24:1–4). Moosese antud käsu otstarve oli takistada kord lahutatute uuesti abiellumine, kui ühe abikaasa uus abielu oli lahutatud – sellega püüti takistada liiga kergekäelisi lahutusi: „ma võin ta ju alati tagasi võtta.”

Jeesus aktsepteerib abielulahutuse põhjusena vaid liiderdamist, truudusetust (salm 32; võrdle Mt 19:3–12). See selgitab kogu salmi mõtet: mees ei tohi hüljata oma naist, kuna siis oli naisel tollases ühiskonnas kolm valikuvõimalust: minna tagasi isakoju, leida uus mees või hakata prostituudiks. Kui truudusetus oli juba toimunud, ei olnud enam vajadust naist selle eest kaitsta – abielu oli seeläbi juba lagunenud.

Tasub meeles pidada, et Jeesuse ajal said lahutuskirja kirjutada ainult mehed: otsuse tegi seega alati mees. Rabid esitasid abielulahutusele väga erinevaid miinimumnõudeid: rabi Shammai seisukoht ühtis Jeesuse omaga: ainult abielurikkumine oli piisav põhjus. Rabi Hillel oli väga vabameelne: kui naises miski mehele ei meeldinud, oli see piisav põhjus abielu lahutada. Rabi Akiba pidas piisavaks põhjuseks ilusama naise leidmist. Võime öelda, et põhjus lahutada leidus niikuinii; põhjuseks piisas halvast toidustki. Oli vaja vaid kaht tunnistajat ja lahutuskirja. Lahutuskirja otstarve oli naist kaitsta: see andis talle mingisugusegi juriidilise positsiooni.

Tänapäeva Soomes lõpevad umbes pooled sõlmitud abieludest lahutusega ja neile lisanduvad statistiliselt raskesti jälgitavad „vabaabielud”. Kahjuks näeme juba praegu ühiskonnas märke selle arengu halbadest mõjudest, ja millised saavad need olema veel sugupõlve või kahe pärast!

Traditsiooniline kristlik arusaam uue abielu kohta on olnud, et süütu, maha jäetud osapool võib sõlmida uue abielu. Teise inimese ülekohus ei tohi riisuda talt õigust abielule. Praktikas on need asjad aga väga rasked ja kuuluvad tihti pigem hingehoiu kui kirikudistsipliini valdkonda.

Vande andmisest (Mt 5:33–37)

Moosese seadus nõudis mingites olukordades vande andmist (vaata näiteks 4Ms 5:16–22). Aga Jeesuse ajal oli vannete andmine juutide seas tõeliselt üldlevinud, nagu see on ka tänapäeva Lähis-Idas. Vannet võidi anda peaaegu mille tahes kohta. Tihti anti vanne Jumala – või taeva või templi – nimel ja nii tõmmati Jumal käendajaks – tihti olukordades, milles ta ei oleks soovinud käendaja olla. Usupuhastaja Luther ütles tabavalt: „Vale nõuab pikki seletusi, tõde on ruttu välja öeldud!”

Kirjatundjad tegid vahet Jumala nimel vandumise ja muude vannete vahel: Jumala nimel antud vanne oli siduv, muudest võis alati ühel või teisel viisil vabaneda. Inimesed püüdsid siiski seda seadust väänata, vandudes templi või taeva nimel, mil Jumal sai küll käendajaks, aga vannet oli siiski võimalik tühistada (võrdle Mt 23:16–22). Mida väärtuslikum oli vandumisse kaasa tõmmatud asi, seda väärtuslikum oli muidugi ka vanne.

Jeesus kõneleb „vande andmisest”, mitte näiteks sellest, kas ühiskonnal on õigus vannet nõuda kas või tunnistajalt kohtus või kohtunikult või sõdureilt.

Loobumine kättemaksust (Mt 5:38–48)

Salmi 38 mõte on tuntud ka teistes religioonides; kuulsaim on selle esinemine ehk Hammurabi seaduses. Sama mõte on ka Moosese Seaduses. Selle põhimõtte otstarve on takistada karistuse ebaproportsionaalsust kuriteoga võrreldes. Juba Jeesuse ajal oli tüüpiline maksta rahalist hüvitust.

Inimestel on raske meeles pidada, et kurja ei saa võita kurjaga, vaid üksnes heaga (salm 39).

„Kuri” salmis 39 on kreeka keeles meessoost sõna, seega võiksime kirjutada selle ka suure algustähega „Kuri”.

Vastu paremat põske löödi käeseljaga ja see oli avalik häbistamine. Seevastu vasema põse pihta löödi kämblaga, mis osutas juba viha ja sügavamaid kurje tundeid.

Kuue äravõtmine oli nimelt Moosese Seaduses keelatud (2Ms 22:26–27), see oli vaese viimne kaitse halva ilma vastu. Aga Jeesus kutsub oma järgijaid täitma Seaduse nõudmisi üllataval viisil: pole vaja pidada silmas üksnes oma kasu ja oma õigusi, vaid tuleb olla valmis andma enam kui nõutud (võrdle 2Kr 6:10).

Miil (salm 41; 1968. aasta tõlkes penikoorem) oli umbes poolteist kilomeetrit. Rooma sõdurid ja ametnikud võisid sundida keda tahes teejuhiks, kandjaks ja turvameheks.

Jeesuse mõte ei ole see, et tuleb anda järele, vaid et tuleb usaldada, et Jumal hüvitab omal ajal kõik ebaõigluse. On asjatu pidada rangelt kinni oma õigustest: neist võib loobuda, kui on teada, et on Jumal, kes kõike näeb ja langetab omal ajal õiglase kohtuotsuse igaühele.

Tähtis on meeles pidada, et Jeesus annab siin juhiseid üksikkristlastele, mitte ühiskonnale. Ühiskonna ülesanne on säilitada õiglust. Selle alus on alati seadus, mitte evangeelium.

Salmis 43 tsiteerib Jeesus oma aja arusaama. Jumal nõuab üksnes ligimese armastamist (5Ms 15:7–8), aga kuna juudid lisasid sellesse konteksti mõtte, et nad on teistest rahvastest eraldatud, oli jätkuks täiendus: „vihka oma vaenlast!” Selle käsu lükkab Jeesus ümber, see ei ole Jumalast, vaid inimestest. Jumal soovib, et me palvetaksime oma tagakiusajate eest (võrdle Js 53:12), mitte ei vihkaks neid. Kättemaksust loobumine muutub vaenlase armastamiseks.

Tölnereid peeti tundetuteks omakasu tagaajajateks (salm 46). Kui inimene suhtub teistesse inimestesse vaid selle alusel, mis tal neist kasu on, ei too see talle mingit tasu Jumala ega isegi mitte teiste inimeste silmis. Kui Jumal suhtuks inimestesse samamoodi, ei kestaks maailm päevagi: me ei suudaks mitte kuidagi maksta Jumalale tagasi tema headust.

„Olge täiuslikud” (salm 48) ei tähenda patutust, veatust seaduse ees, vaid pigem seda, et me laseme Jumala Vaimul end kõiges juhtida. Me ei otsi omakasu või head, vaid Jumala tahet ja head tema riigile.