Johannese Ilmutus 19 internetis (Piibel.net)

Taevas rõõmustab (19:1–5)

Olles näinud hävinud Paabelit, kuuleb Johannes häält, mida tal on raske kirjeldada. Sellepärast otsib ta väljapääsu sõnast „otsekui”. Sõnadest saab ta aru. Taevast kostab hääl, mis ütleb: „Halleluuja!” See on heebrea keeles ja tähendab: „Kiitke Issandat!” Imelik, et see on ainus peatükk Ilmutusraamatus, kus esineb see sõna. Ometi on selge, et seda sõna kasutasid esimesed kristlased näiteks jumalateenistustel – lugesid nad ju Vana Testamenti, ja psalmides esineb „halleluuja” palju kordi.

Taevase rahvahulga laul oli ennekõike tänu selle eest, et viimaks on Jumal teinud lõpu maailma kurjusele ja kohut mõistnud selle üle, mis saatis korda palju kurja. Jumala pikk meel kestis kaua. Ehkki ta nägi maailma kurjust, andis ta maailmale armuaega juurde – et võimalikult paljud pöörduksid ja pääseksid. Aga nüüd on mõõt täis saanud. Johannes näeb päeva, mida Jumala kogudus on oodates palunud.

Salmis 5 nimetatakse Jumala teenijaid nendeks, kes kardavad Jumalat. Paljud mõtlevad, et Jumalat pole vaja karta. Paljudele on Jumal otsekui kaaslane, ja kaaslast ei kardeta. Piibel õpetab teisiti. Jumal on nii suur ja meie oleme nii väikesed, et meist pole Jumala kaaslastena asja. Ta on nii võimas ja rohkem kui meie, et on õige teda karta. See ei tähenda, et me põgeneme Jumala eest ega söanda tulla tema juurde. Jumalakartus on nii sügav austus Jumala vastu, et me ei suhtu temasse kui võrdsesse sõpra. See, kes kardab Jumalat, kuulab hoolega, mida Jumal kõneleb, ega söanda olla temaga eriarvamusel. See, kes kardab Jumalat, ei söanda elada, ilma et ta hooliks Jumala tahtest, ega jääda eemale tema rahvast. Ehk kaasneb sellega maailma viha, aga see, kes kardab Jumalat, teab, et inimeste viha on palju kergem taluda kui püha Jumala viha.

Talle pulmad (19:6–10)

Siis näeb Johannes, mis järgneb selle maailma lõpule. On Talle pulmade aeg. Taevasse pääsenud ülistavad selle eest Jumalat, ja see ülistus on nii vägev, et Johannes võrdleb seda suure rahvahulga häälekõma, suurvee kohina ja võimsa piksemürinaga. Jumal on viimaks ometi näidanud, et ta on see, kellele kuulub kõik võim. Kurat oma vägedega on lõplikult löödud ja taevas on algamas igavene rõõm.

Vana Testament võrdleb Jumala rahva ja Jumala suhet abieluga. Jumala rahvas pidi olema Jumalale truu – nagu abikaasad teineteisele. Hoorus oli see, et hakati teenima teisi jumalaid või et ei hoolitud Jumala tahtest. Ilmutusraamat kõneleb samast asjast: Jeesuse omad – ristitud ja Jeesusesse uskujad – on otsekui kihlatud Jeesusele. Nad peavad jääma oma peigmehele truuks. Truudusetus on see, et lakatakse teenimast Jeesust või ei hoolita sellest, mida ta on kõnelnud. Praegu on Jumala kogudus Jeesuse mõrsja. Pulmade aeg on siis, kui Jeesus tuleb tagasi, lõpeb see maailm ja selle kurjus ning algab igavik.

 7. peatükis jutustati, kuidas saab patune inimene sellised rõivad, et ta kõlbaks suurele pulmapeole. Kui rõivad on pestud ja valgendatud Talle veres (Ilm 7:14), saab minna taevasse, kus peetakse Talle pulmi. Jumal elab taevas ja on püha. Sellepärast ei saa minna taevasse oma pattudega. Patud tuleb saada andeks ja üksnes Jeesuse veri peseb meie patud maha. Kes arvab pääsevat taevasse, aga ei hooli üldse Jeesuse verest, petab iseend ega ole teel taevasse.

Nüüdki kõneleb Ilmutusraamat rõivastest, millesse riietatakse taevasse pääsenud. Rõivaste kohta öeldakse, et need tähendavad „pühade õigeid seadmisi” (soome Piiblis „tegusid”). See ei tähenda, et head teod oleksid taevasse pääsemise tingimuseks. Ainus tingimus on, et oled saanud patud andeks, ja patud saadakse andeks Jeesuselt kingitusena, ilma igasuguste tegude või sooritusteta. Salmi 8 otstarbeks on ilmselt jutustada, mida Jumala omad saavad vahetult enne taevase pulmapeo algust. Meid riietatakse õigetesse, Jumala tahtele vastavatesse seadmistesse (tegudesse). See tähendab: halvad teod, mis selles maailmas on parimagi Jumala lapse elus tavalised, on nüüd maha jäänud. Kurjus on kadunud ja taevasse pääsenud teevad üksnes seda, mis on Jumala tahte kohane, õige ja hea.

See teeb taeva heaks paigaks. Ei ole solvavaid sõnu, halbu tegusid, isekust ega armutust. On vaid head teod, mida me üksteisele teeme. Seegi on Jumala and, mitte meie teene. Seda ütlevad sõnad „talle on antud, et ta riietuks”. Jumal riietab meid rõivastesse, mis ei ole pärit meist endist.

Sellepärast nimetab ingel õndsaiks neid, kes on pääsenud Talle pulmasöömaajale. Neid tasubki õnnitleda. On nad ju seal, kus on Jumal ja kus sellepärast leidub üksnes head. Ja kui ei olda Talle pulmapeol, siis ollakse seal, kus vaev ja ahastus on lõputu. Ka sellepärast tasub taevasse pääsenuid õnnitleda. Nad on vältinud hukatust.

Kui Johannes on seda kuulnud, kavatseb ta heita maha selle ingli ette, kes on talle sellest kõnelnud. Ingel keelab karmilt. Kummardada tuleb ainult Jumalat – isegi mitte tema ingleid, olgu nad kuitahes imelised. Seda kirjakohta tasub meeles pidada, kui satume vestlema Jehoova tunnistajatega. Nemad ju ütlevad, et Jeesus ei ole Jumal. Ometi ütleb Piibel paljudes kohtades, et Jeesuse ette kummardati ja teda teeniti sel viisil. Jeesus laseb sel toimuda ja sel on üksainus põhjus: Jeesus on Jumal ja ta ise teadis seda. Ta on Jumala Poeg ja Isaga ühesugust olemust. Sellepärast tema ette tohib ja tuleb kummardada, nii nagu kummardatakse Jumala ette.

Salmi 10 viimase lause täpne tõlge on: „Jeesuse tunnistus on prohvetluse vaim.” Lause mõte on seega ilmselt: Jumala prohvet tunnistab Jeesusest. Tema sõnumi tuum on selles, mida Jeesus on teinud, mida ta on kõnelnud ja mida ta meile tähendab. See, kes keskendub millelegi muule kui Jeesusele, ei ole Jumala prohvet, isegi kui ta kõneleks suurepäraselt ja teeks imesid. Õige ja väära vaimu tunneb ära sellest, mida öeldakse Jeesuse kohta. Õige vaim on seal, kus Jeesusest antakse selline tunnistus, nagu annab temast Piibel.

Tall võitleb ja võidab (19:11–21)

Johannesele on juba näidatud, mis toimub Jumala omadega pärast maailma lõppu. Kui algab uus nägemus, siirdutakse ajas tagasi, ja Johannes näeb võitlust, mida ratsanik valgel hobusel peab kuradi vastu. Ratsaniku nime ei öelda, aga Johannes teeb selgeks, kes ta on. Ta on Jumala Sõna, Kuningate Kuningas ja isandate Issand. On vaid üks võimalus: ratsanik on Jeesus. Ta sõdib vaenlase vastu ja lööb teda oma väehulkadega. Kurat ja tema teenijad võetakse kinni ning visatakse hukatusse. Nii toimub viimselpäeval, kui meie Issand saabub.

Salmis 12 öeldakse, et Jeesuse nime „ei tea keegi muu kui tema ise”. Siin jutustatakse meile Jumala saladusi. Kolmainus Jumal – ja nõnda ka Poeg – on selline, et me teda täielikult ei mõista. Palju küsimusi jääb vastuseta. Ehkki me kõike ei mõista, saame siiski olla Jumala omad. Filadelfia kogudusele tõotati, et taevasse pääsenuile kirjutab Jumal oma nime (Ilm 3:12). Ehk tähendab see ka seda, et taevas me tunneme Jumalat nii hästi, et vastuseta jäävaid küsimusi enam ei ole.

Kuradi kaotuse kirjeldus on kõnekas. Võitlus on peetud ja lahinguväljal vedeleb tohutult palju laipu. Kotkad ja kaarnad liuglevad lahinguvälja kohal ja ootavad, millal nad pääsevad sööma surnute liha. Johannes näeb seda nägemuses, ja selles on öeldud, kuidas läheb lõpuks kuradil ja tema vägedel. Nad on löödud ja raipelinnud ootavad oma saaki. Kurat oma riikidega oli võimas ja valitses koos oma teenijatega maailma. Nüüd on see kõik möödas. Võitlus on lõppenud ja kurat koos oma vägedega hävitatud.