Johannese Ilmutus 16 internetis (Piibel.net)

Seitse raevukaussi (16:1–11)

Nägemus seitsmest Jumala raevukausist kõneleb selle maailma lõpust. Viimsetest sündmustest kõneles juba nägemus seitsmest pasunast (Ilm 8 ja 9). Kausinägemuses kirjeldatud sündmused paiknevad ajas ilmselt veel kaugemal. Kausinägemused kirjeldavad selle maailma lõppkulminatsiooni – mis toimub vahetult enne Kristuse tagasitulemist. Me ei tea, kui kujundlikud on nägemuses mainitud arvud ja hulgad. Ometi on selge, et seda maailma tabavad enne Kristuse saabumist paljud kohutavad nuhtlused. Nende abil kutsub Jumal inimkonda veel enda juurde.

Seitse inglit tühjendavad kordamööda oma kausid ilmamaa peale. See, mida Johannes näeb, meenutab kunagi Egiptust tabanud nuhtlusi (2Ms 7–10). Pasunanägemustega võrreldes on katastroofid nüüd palju suuremad: enam ei hävigi kolmandik maast ja merest, vaid katastroof tabab kogu maailma. Tegu on selle maailma päris viimsete hetkedega. Jumala kannatlikkus on nüüd otsas ja armuaeg lõppemas.

Salmis 5 mainitakse mõistatuslikku vete inglit. Ilmutusraamat kõneleb inglitest, kes valitsevad tuuli (Ilm 7:1), ja inglist, kelle meelevallas on tuli (Ilm 14:18). Näib nii, et Jumal on andnud oma inglitele ülesandeid, mis puudutavad loodust: nad kaitsevad seda, hoolitsevad selle eest ja teevad seda, mida Jumal käsib neil looduses teha. Vete ingel on ilmselt Jumala teenija, kelle on antud ülesanne hoolitseda kogu loodu veekogude eest.

Inglid – nagu eelmises nägemuses need, kes on taevasse pärale jõudnud – kiidavad heaks selle, mida Jumal teeb, ja tänavad selle eest Jumalat. Nemadki taipavad, et Jumala teod on ikkagi õiged, ehkki Jumala kohus tundub karm ja julm. Maailmas on nii palju kurja, et Jumal ei saa jätta kohut mõistmata.

Viimseteski nuhtlustes Jumala kõnetab inimesi. Ta kutsub pöörduma neid, kes temast ei hooli. Ja kuna meie, inimesed, oleme nii kõva kuulmisega, peab Jumal kõnetama karmil moel. Vapustav on lugeda, mida inimesed teevad. Nad ei pöördu Jumala poole. Selle asemel nad pilkavad Jumalat ega hooli tema kutsest. Ehk nõuaks pöördumine sellist alandlikkust, milleks inimesed pole valmis. Palju lihtsam on süüdistada Jumalat katastroofides kui kahetseda ja tunnistada oma kurjust.

Jumal on kõigeväeline. Sellest kõnelevad loendamatud Ilmutusraamatu kohad. Metsalisel, kes võitleb Jumala ja tema omade vastu, näib olevat võim ja Jumala omad näivad olevat see vägi, mida kaotab lahingu. Nii ei ole. Selle maailma niidid on Jumala käes ja maailma ajalugu edeneb tema plaanide järgi. Seda ütleb salm 10. Jumala teenijad tühjendavad ühe kausi metsalise trooni peale ja metsaline ei saa seda takistada. Kõigeväelisel on kõik võim, ja kui tema näeb, et on õige aeg, mattub metsalise riik pimedusse. Jumal on võitja ja kurat oma teenijatega on mõistetud kaotama. On vaid aja küsimus, millal kõik seda näevad.

Tund on tulnud (16:12–21)

Kui kuues ingel oma kausi tühjendab, kuivab Eufrati jõgi. Ilmselt ei ole tegu täht-tähelt Eufrati jõega. Nägemusel on sügavam sõnum. Eufrati jõgi tähendas piiri, millega lõppes Rooma riik ja mille taga teati olevat hirmuäratavaid rahvaid oma sõduritega. Jõe kuivamine tähendab kaitsva piiri kadumist. Idamaa kuningad, kellele avaneb tee, ei tähenda ilmselt Aasia valitsejaid oma riikidega, vaid pigem neid kurjuse jõude, mis seda maailma kaitsva takistuse kadudes pääsevad maailmas märatsema vahetult enne Kristuse tagasitulemist. Sellele viitab ka jutt „rüvedatest vaimudest” salmides 13 ja 14. Need tulevad välja lohe, metsalise ja valeprohveti suust ja on seega need, kes teenivad kuradit ja tema teenijaid.

Enne, kui tühjendatakse seitsmes ja viimne karikas, kutsub ja hoiatab Jumal veel kord. On saabumas hetk, mil on hilja pöörduda ja saada „puhas rõivas”. Sellepärast tuleb olla valvel – hoolitseda selle eest, et viimnepäev ei saaks üllatada. Jeesus võib tulla millal tahes. Tuleb hoida rõivad puhtana. See tähendab, et elatakse iga päev Jeesuse lähedal, lastes tema verel end puhastada ja kuulates tema häält. Siis ei ole viimnepäev kuri päev. Jeesus on tõotanud hoolitseda omade eest ka selles suurimas tormis, mis tuleb, kui Jumala viha tabab jumalatut maailma.

Kurjuse jõud, millest on kõneldud eelpool, peavad võitlust Jumala vastu. Kas tegu on sõjaga selles tähenduses, nagu meie seda mõistame? Või kõneleb Ilmutusraamat võitlusest, mida kurat peab Jumala vastu? Ma ise arvan, et Harmagedooni lahing tähendab just viimast. Kurat oma teenijatega ründab Jumalat ja tema omi. Milliseid vorme see võitlus omandab, meile ei jutustata. Selle asemel jutustatakse seda tähtsaimat. Jumal võidab lahingu. Ta lööb oma vastast. Kuradi riik langeb ja Jumal näitab, et ta on Kõigeväeline.

Salmis 19 kõneldakse Paabeli linnast. On arutletud, millist linna selle all mõeldakse, ja pakutud erinevaid vastusevariante. Tegu on ilmselt sellesamaga, millest eelpool on kõneldud. Paabel kujutab endast kuradi riiki ja selle pealinna. Selle tõotab Jumal hävitada. Ja kui see toimub, on selle maailma lõpp. Jumal on võtnud võimu ja löönud oma vaenlast lõplikult. Paabeli hävitamist kirjeldatakse üksikasjalikumalt järgmistes peatükkides.

Ilmutusraamatu 16. peatükk lõpeb maailma lõpu kirjeldusega nagu mitmed muudki Ilmutusraamatu peatükid. Raamat läheb siiski edasi. Järgmistes peatükkides minnakse taas ajas tagasi ja jutustatakse, mis toimub enne viimsetpäeva.