Matteuse evangeelium 28. peatükk internetis (piibel.net)

---

Jeesuse ülestõusmine (Mt 28:1–10)

Vana Testamendi ennustuste (näiteks Ho 6:2) kohaselt tõusis Jeesus surnuist üles kolmandal päeval. Jeesus maeti reedel just enne hingamispäeva ehk sabati algust (Lk 23:54). Juudi ajaarvestuses algas päev õhtul umbes kell kuus. Sabat oli teine päev ja nädala esimene päev oli kolmas. See oli meie kalendris pühapäev.

Kahjuks alustab tänapäevane läänemaade kalender nädalat esmaspäevaga – ma ei tea, miks see muudatus on omal ajal tehtud. Ülestõusmise päevast sai kristlaste pühapäev ja jumalateenistuspäev (vaata Jh 20:19,26). Seitsmenda päeva adventistide kinnihoidmine VanaTestamendi hingamispäevast ehk laupäevast ei leia tuge kiriku ajaloost.

Jälle kasutab Matteus Maarja Magdaleena kohta juudi nimekuju Mariam (salm 1). Luukas ütleb, et oli rohkemgi kui need kaks naist (Lk 24:10). Markus (Mk 16:1–2) jutustab, et naiste ülesanne oli täiendada matmisel puudulikult sooritatud protseduure. Neil oli kaasas lõhnaõli, millega nad kavatsesid võida Jeesuse ihu.

Üksnes Matteus jutustab maavärinast Jeesuse haual (salm 2). Ingel ei avanud hauda mitte selleks, et Jeesus saaks välja tulla – pärast ülestõusmist teda sellised piirangud enam ei puudutanud (Jh 20:19) –, vaid et naised pääseksid haua sisse (salm 6).

Muidugi ei suutnud sõdurid inglit ära petta (salm 4), aga nad ei osanud teha ka muud kui teeselda surnuid.

Johannes jutustab oma evangeeliumis ülestõusnud Jeesuse ilmumistest Jeruusalemmas, Matteus aga rõhutab Galilea tähendust (salmid 7,10 ja 16; Mt 26:32).

Vahel kaasneb kartusega rõõm (salm 8; võrdle Ps 2:11). Kui jüngrid oleksid oodanud Jeesuse ülestõusmist, oleks tol hommikul tulnud hauale kindlasti kõik jüngrid. Aga see oli üllatus, Jumal sekkus asjasse, ja see tekitas ka kartust. Aga ennekõike rõõmu: Jeesus elab!

Paulus ei maini ülestõusnu tunnistajate loetelus (1Kr 15:5–8) üldse naisi (salm 9). Ehk oli küsimus tolle aja tavas: naiste tunnistust ei peetud ju juudi ühiskonnas kehtivaks.
Salmis 10 nimetab Jeesus jüngreid esimest korda oma vendadeks.

Valvurite kitsikus (Mt 28:11–15)

Kui ei aktsepteerita Piibli lugusid Jeesuse ülestõusmisest, tuleb ülestõusmispüha sündmustele anda mingi muu seletus. Ülestõusmise seisukohast on esimene küsimus: kus on Jeesuse surnukeha? Kui seda oleks saadud kuidagi esile tuua, saaks väita, et ülesõusmine on võimatu, ja jutul lõpp.

Valvurid vastutasid ennekõike juutide juhtide ees (Mt 27:65–66), sellepärast jutustasid nad juhtunust ennekõike neile. Ja muidugi soovisid nad saada mingi väljapääsu oma vastutusest: valvureid võidi ju halvasti täidetud ülesande eest karistada surmaga.

Kuna juutide juhid ei soovinud ülestõusmisse uskuda – ehkki just nemad mäletasid pärast Jeesuse surma tema ettekuulutust ülestõusmisest (Mt 27:63) –, pidid nad seletama kuidagi teisiti, miks oli haud tühi. Valvuritele anti rohkesti raha ja kästi neil öelda, et jüngrid varastasid Jeesuse surnukeha (salm 13).

See jutt ei ole üldse usutav. Hiljemalt siis, kui avati hauda sulgenud kivi (Mt 27:60), oleksid sõdurid pidanud ärkama. Ja kust nad teadsid, et jüngrid varastasid Jeesuse surnukeha, kui nad magasid (salm 13)? Valvepostil magamise eest võidi langetada surmaotsus (salm 14). Aga Rooma ametnikud olid kuulsad oma müüdavuse poolest (vaata Ap 24:26, Paulus ja maavalitseja Felix).

Matteus kirjutas juutidele, sellepärast ta mainib nende seas liikvel olnud Jeesuse ülestõusmise väära seletust (salm 15) – teised evangelistid sellest ei jutusta.

Misjonikäsk (Mt 28:16–20)

Siirdutakse edasi nelikümmend päeva (Ap 1:3), Kristuse taevaminemispühani. Kuna Mattiast ei olnud veel valitud Juuda asemele (Ap 1:23), oli jüngreid ainult üksteist (salm 16).
Me ei tea, mis mäest on jutt (salm 16). Üks võimalus on kirgastusmägi, aga seegi on vaid oletus.

Ikka veel oli kahtlejaid (salm 17). Ilmselt ei viidata neile üheteistkümnele, vaid kohal olnud suuremale rahvahulgale. Salmi 17 saaks tõlkida ka nii, et jüngrid palvetasid Jeesuse poole. Siin mainitakse esimest korda, et palvetati Jeesuse poole.

Salm 18 on väga lähedane Tn 7:14-le, mis on vahetult pärast Taanieli ettekuulutust Inimese Pojast!

„Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.”
Tn 7:14

Jeesus annab kaks ülesannet: ristige (salm 19) ja õpetage (salm 20). Ainult nii saadakse Jumala lasteks.

Nende kahe suhe on olnud alati vaidlusteemaks misjonitöös. Nii ka tänapäeval. Kui palju tuleks õpetada, et võiks ristida? Või kas võiks ristida üldse ilma õpetamata ja õpetada alles pärast ristimist? Enne ristimist tuleb õpetada, et ristitav mõistaks, millisesse usku ta ristitakse. Aga õpetamine ei lõpe iialgi: õpetust Jumala sõnast ja usust vajame iga päev. Jääme õpilasteks kuni surmani.

Teine vaidlusteema on olnud laste ristimine. Tuleb selgesti eristada täiskasvanute ristimist ja uuestiristimist. Keda ei ole lapsena ristitud, seda võib muidugi ristida täiskasvanuna. Aga kas ristimist võib uuendada? Ei. Piibel õpetab, et on vaid üks usk ja üks ristimine (Ef 4:5). Ristimise uuendamine tähendab, et peetakse odavaks Jumala päästetööd. Me ei saa iialgi piisavalt heaks, et kõlbaksime Jumalale: ristimine on Jumala suure armu osutus, mitte iialgi meie teene.

Salmis 19 on selge õpetus Jumala Kolmainsusest. Vahel on kuulda väidet, et alles kirik leiutas kolmainuõpetuse, aga see on ka Piiblis olemas. Luterlik kirik lähtub sellest, et Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse toimetatud ristimine on õige kristlik ristimine. Seevastu näiteks mormoonide ristimine seda ei ole. Õiget ristimist ei uuendata ka siis, kui inimene siirdub ühest kirikust teise.

Nimesse (salm 19) tähendab ristimist kellegi omaks. Ristimises oleme saanud Kolmainu Jumala lasteks.

Jeesuse viimane tõotus on suur ja tähtis: kristlastena ei tule meil iialgi olla üksi (salm 20).

Viimased sõnad viitavad evangeeliumi algusele. Ingel ilmutas Joosepile, et Maarja sünnitatud pojast saab Immaanuel – Jumal meiega (Mt 1:23). Jeesus oli mitte üksnes prohvet, vaid Jumal ise.

Ekskurss:

ÜLESTÕUSMISE TÕENDID JA TÄHENDUS

Ristiusu seisukohast tähtsaimad sündmused on väga tähendusrikkad, neid kõiki võib nimetada imedeks.

1. Jumal saab inimeseks – Jeesus sünnib neitsi Maarjast (Jh 1:14).

2. Jeesus sureb ristil – tema ristisurm lepitab kõigi inimeste patud, temasse uskudes võib pääseda igaüks (Jh 3:16).

3. Pärast surma oli Jeesuse ihu hauas napilt kolm päeva, ja öeldakse, et ta tõusis kolmandal päeval üles. Peale selle tõotatakse, et ta annab meilegi osa ülestõusmisest (1Kr 15:21 23).

4. Jeesus läheb taevasse ja tõotab, et viib sinna ka oma järgijad (Jh 16:2 4).

Kõige tähtsamatest asjadest ristiusus ei saa me maiste vahenditega täie kindlusega tõestada, et need on kas tõde või vale. Kõiki andmeid võime nimetada põhjendatud uskumusteks. Ma ei ole kunagi kohanud isikut, keda nimetatakse Napoleoniks ja kes tegutses omal ajal Prantsusmaa keisrina, ja ma ei tunne kedagi, kes oleks teda kohanud. Ometi võin ma väita end teadvat, et vaadeldav isik on olnud olemas. Olen tema kohta lugenud ja tean, et tema olemasolu kohta on teatav tõendusmaterjal. Paljud asjad viitavad sellele, et Napoleon on olnud olemas. Ma ei suuda seda täie kindlusega tõestada, aga on igati põhjendatud seda uskuda = ma tean, et ta elas.

Samuti on ülestõusmisega: me ei saa uurida sündmust ennast, saame uurida ainult selle tagajärgi, tõendusmaterjali, mis kas lükkavad selle ümber või kinnitavad seda.

Religioonifilosoof J. Hick väidab, et on võimatu lükata ümber väidet, et „ringi ümbermõõdu ja läbimõõdu jagatist väljendavas arvus pii on koht, kus on järjest seitse seitset (...45777777789...)". Sellist kohta ei ole veel leitud, aga arvule pii saab arvutada lõpmatult uusi detsimaale, kuna see on lõppematu arv, milles ei ole mingit korrapära. Seega asjaolu, et ei ole veel sellist kohta leitud, ei tõesta, et seda ei võidaks tulevikus leida. Hick väidab, et ülestõusmisusu kohta kehtib sama: ei saa tõestada, et see on vale, saab tõestada vaid, et see on õige: kui me sureme, siis näeme, kas see oli tõsi või mitte.

Tõestusmaterjal ülestõusmise vastu on lühike: tavaliselt nii ei juhtu; surnud ei ärka surnuist üles. See ei ole siiski sajaprotsendiliselt kindel tõestus; see, et midagi tavaliselt ei juhtu või ei ole varem juhtunud, ei tee võimatuks, et seda ei või tulevikus juhtuda. Näiteks 18. sajandi inimesed ei olnud sõitnud autoga, aga meie suudame seda teha.

Mis on ülestõusmise kasuks kõnelev tõestusmaterjal?

HAUD OLI TÜHI

Kõige konkreetsem tõend Jeesuse ülestõusmisest on see, et ülestõusmishommikul oli haud tühi (Lk 24:3).

Surnukeha oleks saadud hauast ära varastada. Seda oleksid saanud teha Jeesuse vastased või teise võimalusena Jeesuse jüngrid. Kui Jeesuse vastased oleks surnukeha varastanud, oleks nad kasutanud seda kindlasti apostlite õpetuse vastu, kuna need hakkasid kuulutama ülestõusnud Jeesust. Jeesuse surnukeha näitamine oleks ühe korraga lõpetanud jutud Jeesuse ülestõusmisest.

Kui aga jüngrid oleks röövinud Jeesuse surnukeha, on väga raske, otse võimatu seletada, miks nad soovisid tunnistada temast ka surma ähvardusel. Kes sooviks surra vale pärast?

Varastamisteooria vastu kõneleb ka see, et Jeesuse vastaste palvel valvasid hauda rooma sõdurid (Mt 27:62–66). Aga on veel märkimisväärsem tõend varastamisteooria vastu. Sellest jutustab meile Johannes Jh 20:6–7. Johannes ütleb, et Peetrus läks haua sisse, nägi ja uskus. Mida Peetrus nägi? Ta nägi surilinasid ja higirätikut, mis olid olnud mähitud Jeesuse ümber, kui ta maeti. Neid ei olnud rebitud või ära viidud, mis oleks olnud vältimatu, kui surnukeha oleks röövitud. Ei, need olid puutumatult paigal nagu liblika kookon, millest on väljunud liblikas, kes vastsest on arenenud. Surilinadega kasutatud ürdid ja võided olid kalgistunud ja moodustanud kookoni, mille seest oli võimatu seda rikkumata surnukeha kätte saada.

Jeesuse pea kohale oli jäänud tühi koht – Johannes jutustabki, et higirätik, mis oli olnud pea ümber, oli eraldi teises paigas (Jh 20:7). Haud ei olnudki seega päris tühi – sinna oli jäänud märkimisväärne tõend.

ÜLESTÕUSNUD JEESUSE ILMUMISED

Teine tõend Jeesuse ülestõusmise kasuks on tema korduvad ilmumised jüngritele.

Lk 24:30 32 jutustatakse, kuidas jüngrid tundsid lõpuks võõra teekäija ära. Ilmselt oli ülestõusnud Jeesuse välimus veidi teistsugune kui enne surma, sest mujalgi tundus jüngritel olevat raske ülestõusnud Jeesust ära tunda. Kui Jeesus murrab leiba, tulevad tema randmed käiste alt nähtavale ja jüngrid näevad naela jälgi. Eksimise võimalust ei ole: see inimene on rippunud ristil. (Vastupidiselt levinud arusaamale naelutati surmamõistetud ristile randmest, mitte peopesast, sest kämbla lihased ja liigesed ei suudaks kanda keha raskust. Seevastu ranne on piisavalt tugev.)

Jeesus näitas end pärast ülestõusmist ühtekokku 500 inimesele (1Kr 15:3 11), kusjuures vahel nägid teda samaaegselt inimrühmad, mistõttu ei saa tulla kõne alla võimalus, et tegu võis olla silmapette või kujuteldava olendi nägemisega (võrdle Lk 24:36 49).

„...ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.” (1Kr 15:5–8)

JÜNGRITE MUUTUMINE

Oleme juba viidanud jüngrites toimunud muutusele. Pärast Jeesuse surma olid nad hirmul ja lukustatud uste taga (Jh 20:19). Kui Jeesus oli neile ilmunud ja kui nad olid saanud esimesel nelipühal Püha Vaimu, tunnistasid nad julgesti Issandast, kes on üles tõusnud. Vaata näiteks Ap 2.

Sellist muutust on raske seletada kui ensesepettust või kujutlusvõime toodangut. Ka viimastelgi aegadel esitatud mõte, et ellu jäid ainult Jeesuse ideed ja et ta ei tõusud iialgi surnuist üles, ei suuda seletada harimatutes jüngrites toimunud muutust. Nad ei olnud 20. sajandi analüütikud, vaid lihtsad kalurid ja töölised.

Jüngritega oli toimunud midagi väga märkimisväärset. Mida? Kõige parem ja loomulikum seletus on see, et Jeesus tõusis tõesti surnuist üles ja ilmus jüngritele. Seda muutust tõendab ka meie kirik: tänagi on endiselt inimesi, kes elavad ülestõusmisse ja selle raalsusse uskudes.

PUSLE PUUDUV TÜKK

Me mõistame ülestõusmise tähendust Jeesuse jüngritele, kui mõtleme puslele, millest puudub suur keskmine tükk, ilma milleta ei saa aru, mis kujutisega on tegemist. Suudame küll oletada, mida see endast kujutab, aga päris kindlad me ei ole. Alles siis, kui viimne tükk on kohale pandud, on pilt valmis ja me mõistame, mida see kujutab.

Apostlid olid rännanud Jeesuse seltsis kolm aastat ja neil oli kujunenud teatud pilt sellest, keda nad järgisid. Aga nende pilt oli vale: nemad – nagu teisedki tolle aja juudid – ootasid ilmalikku Messiat, Taaveti soost kuningat, kes ajaks juutide rõhujad, roomlased, Palestiinast välja.

Ehkki Jeesus oli korduvalt teatanud, et ta lüüakse risti ja et see ei tähenda sugugi kõige lõppu, vaid kuulus jumalikku plaani, ei mõistnud jüngrid Jeesuse sõnumit (Lk 18:31 34). Jüngritele tähendas rist kõige kokkuvarisemist; Jeesus ei olnudki Messias: Lk 24:21: „Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab.”

Enamus juute uskus ülestõusmisse; erandi moodustasid vaid saduserid, aga neilegi näitas Jeesus, et usk ülestõusmisse lähtub juba Moosese raamatutest – muid Vana Testamendi raamatuid saduserid ei aktsepteerinudki (Lk 20:27–40). Ka prohvetite kirjutistes oli ülestõusmisest kõnelevaid kohti; vahest kõige selgemini viitab Jeesusele Ho 6:1–3. Aga juudid ootasid ülestõusmist aegade lõpus (Jh 11:24). Seda on hea tähele panna, kui väidetakse, et jüngrid leiutasid ise jutu Jeesuse ülestõusmisest!

ÜLESTÕUSMISE TÄHTSUS

Kas ülestõusmine on siis nii tähtis? Kas ei võiks olla ristiusku ilma usuta ülestõusmisse kui niisugusesse või ilma usuta Jeesuse surnuist ülesärkamisse?

Paulus puutus kokku sama küsimusega ja vastab sellele 1Kr 15, eriti salmides 17–23. Kui keegi arvab, et ta on kristlane, aga ei oota ülestõusmist, on ta Pauluse järgi „kõigist inimestest armetum”.

Miks on Paulus nii karm? Kui keegi ei usu ülestõusmisse, elab ta vales: kui Jeesus õpetas ülestõusmisest, aga see ei oleks tõsi, miks peaks siis olema tõsi ka kõik muu, mida Jeesus õpetas? Teine võimalus oleks, et vaadeldaval inimesel on Jeesusest vale ettekujutus, mistõttu ka tema usk on vale! Sa ei saa valida kas ristiusku või ülestõusmisusku: sa pead valima kas mõlemad või mitte kumbagi!