Matteuse evangeelium 24. peatükk internetis (piibel.net)

Peatükkides 24 ja 25 on Jeesuse viimane kõnedekogu Matteuse evangeeliumis. Seekord õpetab Jeesus lõpuaegadest. Ta jutustab, mis toimub enne Kristuse teist tulemist.

Tempel hävitatakse (Mt 24:1–2)

Jeruusalemmas on olnud kolm templit. Esimene oli 10. sajandil eKr ehitatud Saalomoni tempel, mis hävis aastal 586 eKr, kui Babüloonia vallutas Jeruusalemma.

Kui rahvas tohtis sundpagendusest naasta aastal 538 eKr, hakati ka templit ehitama. Ümbritsevate rahvaste vastuseis katkestas siiski ehitustööd mitmeks aastaks ja nn Serubbaabeli tempel valmis alles aastal 515 eKr. Seda ei hävitatud kunagi, aga aastal 20 eKr andis Heroodes Suur käsu ehitada uus, suurem tempel. Sellepärast kõnelevad juudid tihti vaid kahest templist. Heroodes soovis lasta ehitada suuri hooneid oma võimu mälestuseks ja sümboliks.

Ehitustööde jaoks laiendati templimäe harja. Praeguseks säilinud läänemüür ei ole tegelikult templi osa, vaid tolle mäe laiendus. Nimetus Nutumüür pärineb väärarusaamast: juudid liigutavad end palvetades ja turistid arvasid, et nad nutavad; sellepärast anti sellele nimeks Nutumüür.

Templit ehitati kaua. Jeesuse ajal ei olnud see veel valmis, vaid see pühitseti aastal 60 pKr. Tempel oli suur hoone: ida-lääne suunas 460 meetrit ja lõuna-põhja suunas 280 meetrit.

Nüüd (salm 1) lahkub Jeesus templist viimast korda. Pärast seda õpetab ta jüngreid Õlimäel (salm 3) ja ülemises toas.

Jeesuse ennustus salmis 2 täitus aastal 70 pKr: kui Rooma väed vallutasid Jeruusalemma, süttis tulekahju, mis süütas ka templi. Kuna teati, et templis oli olnud kulda – mis oli tulekahjus sulanud –, otsiti seda kivide vahelt. Pärast seda ei olnud templis enam sõna otseses mõttes kivi kivi peal. Keiser Julianus soovis 4. sajandil ehitada uue templi, ja nii viidi kividki minema. Templist ei jäänud midagi järele. Ka prohvet Miika oli ennustanud templi hävingut (Mi 3:12).

Kui Jeesus andis Kolgatal kõik patud lepitanud ohvri, muutusid templi ohvrid tarbetuks (võrdle Hb 9:25–28). Nii oli loomulik, et too Kristuse ohvri eelkujuna toodavate ohvrite jaoks ehitatud tempel omal ajal hävitati.

Esimesed lõpu märgid (Mt 24:3–14)

Tuleviku teadmine on inimest alati huvitanud. Sellepärast on erinevad ennustajad praeguselgi ajal populaarsed. Inimesed loodavad tulevasi sündmusi ette näha ka erinevatest ennetest.

Kui vaatleme Jeesuse kõnet, on selles üks inimeste ootustele täiesti vastupidine joon: kui inimene mõtleb, et kõik muutub aina vaid paremaks, kõneleb Jeesus hoopis sellest, kuidas kõik muutub aina vaid halvemaks. Ilmutusraamatus on lausa „matemaatiline mudel”: esmalt hävib neljandik, siis kolmandik ja lõpuks kõik. Et see on vastupidine inimeste ootustele, on alati olnud kristlikule usule raske teema. Pärispatt ei ole meeldiv õpetus. Ja sellest tulenev asjade halvenemine on samuti inimeste mõtlemisele vastumeelne.

Õlimäelt (salm 3) avanes vaade templile ja templimäele. Kui Hesekiel nägi Issanda auhiilguse lahkumist templist, jäi see seisma Õlimäe kohale (Hs 11:23). Sakarja aga ennustas, et kui Issand naaseb, seisab ta Õlimäe peal ja see lõheneb keskelt pooleks (Sk 14:4). Kristuse tagasitulemise kohta kasutatakse kreeka keeles sõna „parousia” (salmid 3, 27, 37, 39). Sel sõnal oli ka päris tavaline tähendus: seda kasutati, kui maavalitseja läks oma maakonda või kui keiser tuli oma alamate juurde. Kord tuleb Kristus omade juurde. Aga kahjuks ei soovi kõik Jumala loodud ja lunastatud inimesed olla tema omad.

Neid õpetusi jagab Jeesus oma õpilastele (salm 3), mitte kogu rahvale. Pane tähele, et esimesena on mõte eksiteele juhtimisest ja minemisest (salm 4). Lõpuaegade suhtes on läbi aegade tekkinud erinevaid eksiõpetusi. Jehoova tunnistajad on kuulutanud ette juba kümmekond maailma lõppu jne.

Tuleb valekristusi (salm 5), valeprohveteid (salm 11) ning tagakiusamisi ja ahistamisi õige usu pärast (salm 9).

Ei tule rahuaegu, vaid sõdu ja lahinguid (salm 6: „siis vaadake, et te ei ehmu”). Sõdadele lisandub ka muid õnnetusi ja katastroofe: näljahäda ja maavärinaid (salm 7). Aga needki on alles algus (salm 8).

Kuna aega jääb vähe, hoogustab ka Jumala vastane – saatan – oma tööd, hakates mitmel viisil kristlaste, Jumala omade vastu võitlema ja neid taga kiusama (salm 9). See on omal kombel päris loomulik: ka tema tegevusaeg hakkab otsa saama.

Vahest kõige kurvem Jeesuse kõnedes on ennustus, et usk jahtub ja et usust taganetakse (salm 12). „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (Lk 18:8) Kirikuid on kindlasti, aga kas on elavat, päästvat usku? Sellepärast rõhutataksegi Jeesuse lõpuaegu käsitlevates kõnedes valvamise ja vastupidamise tähtsust (salm 13). Pane tähele ka manitsust vaoshoitusele salmis 6.

Ülekohus võtab võimust (salm 12). Võime öelda, et see tähendab, et Jumala tahte kohast vahetegemist õige ja väära vahel püütakse ära kaotada või segaseks teha.

Enne lõppu kuulutatakse evangeeliumi kõigile maailma rahvastele (salm 14). Praegusel hetkel ollakse sellele juba lähedal: ainult väikese osani maailmast ei ole veel jõudnud evangeeliumi sõna.

Suur ahistamine (Mt 24:15–28)

Lõpuaegade viimne faas algab usulise teotuse püstitamisega (salm 15: „hävituse koletis”). Seda on ennustatud Taanieli raamatus (Tn 9:26–27: „...hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.” Vaata ka Tn 11:31 ja 12:11).

Aastal 168 eKr ohverdas Süüria kuningas Antiokhos IV Epifanes Jeruusalemma templi altaril sea ja püstitas templisse kreeka jumalaile mõeldud kuju. Selle järel algasid makkabite sõjad, mis tõid Iisraelile viimase iseseisvusaja, enne kui Rooma selle piirkonna aastal 63 eKr vallutas.

Kristlastel on õigus põgeneda tagakiusamiste ja ahistamiste eest (salm 16). Nii Jeruusalemma kristlased ka tegid aastal 66 pKr, kui Certius Gallus Jeruusalemma piiras, aga siis tagasi tõmbus. Ka teisel korral, kui Vespasianus aastal 68 Jeruusalemma piiras, ei murdunud linna vastupanu. See juhtus alles siis, kui Titus aastal 70 pKr linna kolmandat korda piiras. Kristlased põgenesid Pellasse Dekapolise piirkonnas, umbes sada kilomeetrit kirde suunas (tänapäeva Jordaania territooriumil). Nii nad vältisid Jeruusalemma alistumise õudusi.

Põgeneda tuleb kiiresti ja otsustavalt (salmid 16–18). Ei ole aega minna võtma ununenud asju. Lapseootel naistel ja väikeste laste emadel on karmidel aegadel olnud kõige raskem. Nad ei saa hoolitseda üksnes iseendi eest, vaid peavad hoolitsema ka laste eest.

Hingamispäeval tohtis liikuda ainult 2000 küünart ehk umbes kilomeetri. Aga salmi 20 mõte võib olla teine: kristlasi ei sidunud ju juutide sabatimäärused. Nagu Iisraeli vastu peetud sõdades on nähtud: pühade ajal on rahvas muretu ega ole ette valmistunud.

Küsimus ei ole üksnes ühes lahingus teiste hulgas, vaid viimses, lõplikus lahingus (salm 21). Päevade lühendamises näeme Jumala armu: ta soovib, et inimesed saaksid pääseda (salm 22).

Jälle hoiatatakse väärate usuliste juhtide eest (salmid 23–24 ja 26). Neil rasketel aegadel saab ainsana usaldada üksnes Jumala sõna (salm 25). Tunnustähed ja imed ei ole mingi kindel märk, et kellelgi on Jumala volitus. Saatan teeb samu imesid nagu Jumal; ta püüab Jumalat jäljendada. Nii oli Moosese ajal: Egiptuse targad oskasid teha teatud piirini samu imesid nagu Mooses. Nii on lõpuaegadel: saatan püüab riietuda valguse ingliks, et eksitada Jumala omi (2Kr 11:14).

Kristuse taastulemine ei toimu salaja – nagu näiteks Jehoova tunnistajad on seletanud seda, et maailma lõpp ei tulnudki aastal 1914, nagu nad ennustasid –, vaid seda näevad ja mõistavad kõik.

„Kus iganes on korjus, sinna kogunevad raisakotkad” salmis 28 on tsitaat Iiobi raamatust (Ii 39:30): kui aeg on küps, tuleb kohtuotsus. Selles võib näha ka ettekuulutust valeõpetajate tähenduse kohta: nad ise on surnud – nad ei saa toita igavese toiduga, vaid hetkelise ajaliku abiga.

Inimese Poja tagasitulek (Mt 24:29–44)

Looja võib loodu ka hävitada (salm 29). Jeesuse ajal tundus selline kõike tabav häving kindlasti võimatu mõttena. Aga tänapäeva täheteadlased kõnelevad tervete päikesesüsteemide hävingust.

Taevas pole enam päikest vaja, kuna seal annab valgust õiguse päike (Ilm 21:23; võrdle Ml 3:20).

Mis on salmi 30 tunnustäht? On pakutud välja risti. Aga see võiks olla ka lipp või viir (võrdle Js 11:12 ja 40:22). Peame tõdema, et praegu me ei tea, mis see märk on, aga kui see kord ilmub, mõistavad kõik inimesed, mida see tähendab: selle aja ja maailma lõppu. Siis halavad need, kes ei ole uskunud Jeesusesse (salm 30). Nad ärkavad liiga hilja nägema, et see, mida Jeesus õpetas, oli siiski tõsi.

Ilmutusraamatus kõneldakse Jumala pasunatest (Ilm 8:1–9:21) ja ka apostel Paulus kõneleb (1Ts 4:16) suurest pasunapuhumisest seoses Kristuse taastulemisega (salm 31). Siis kogub Jumal neljast ilmakaarest – ehk kogu maailmast – kokku kõik omad (salm 31).

Viigipuu on Iisraeli võrdkuju (salm 32). Sellele tulevad esmalt viljad ja alles siis lehed. Nii tähendabki salm 34 – „Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud” – just Iisraeli: juba tolle sugupõlve ajal, umbes 40 aastat hiljem, hävitati Jeruusalemma tempel ja algas lõpuaeg.

Ainult Jumala sõna jääb püsima (salm 35).

Keegi, kes teab täpset maailma lõpu aega, ei ole õige prohvet. Seda teab üksnes Jumal, isegi mitte Poeg (salm 36). Siin on meil üks Kolmainsusega seotud saladus: Poeg Jeesus on erinevas positsioonis kui Isa, aga ometi on Kolmainsus üks.

Anssi Simojoki on öelnud, et kõigist tunnustähtedest hoolimata on lõpp üllatus, kuna inimene hakkab mõtlema, et lõpp on varsti, aga keegi ei mõtle, et see on praegu. Usun, et nii eksitab saatan paljusid: lõpp on küll lähedal, aga veel mitte praegu.

Kuigi me ei tea lõpu täpset aega, on see siiski Jumala otsustada. Me ei tea, millal tuleb Jeesus tagasi, aga me teame, et ta tuleb tagasi. Keegi ei saa õigustada oma valvamatust: see on ilmutatud kõigile (salm 43). Ehkki Poeg tuleb kui varas öösel, ei tule ta siiski ette teatamata, täieliku üllatusena.

„...sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.” (1Ts 5:2)

Noa ehitas laeva aastaid. Rahvas nägi seda, aga ei valmistunud veeuputuseks. Nii läheb kahjuks ka lõpuaegadel: on erinevaid märke tulevasest hävingust ja lõpust, aga ometi ei võeta neid piisavalt tõsiselt.

Pole näha mingit välist erinevust pääsejate ja hukatusse minejate vahel (salmid 40–41).

Kuna me ei tea lõpu täpset hetke, peame valvama (salm 44), olema valmis kogu aeg. See ei tähenda muidugi, nagu ei tohiks me öösiti magada. Valvamine tähendab siin Jeesuse usaldamist: tema viib lõpule selle töö, mida ta meile usku andes on alustanud (Fl 1:6).

Hea ja halb sulane (Mt 24:45–51)

See lõik õpetab meile, mida tähendab tegelikult valvamine. Koguduse karjane ehk pastor (karjast tähendav ladinakeelne sõna) peab hoolitsema oma karja eest (salm 45). Tema on karja jaoks, mitte vastupidi. Salm 47 tuletab meile meelde, et taevas ei saa üksnes puhata, vaid ka seal on erinevaid ülesandeid (võrdle 1Kr 6:2–3).

Ülekohtune sulane kasutab oma positsiooni valesti ning mõtleb ainult iseendale ja oma kasule (salm 49). Selline sulane saab oma isandalt karmi kohutotsuse (salm 51). See kreeka sõna tähendabki pooleksraiumist (salm 51). Salmi 51 lõpp kõneleb surmajärgsest karistusest. On igavene elu ja igavene hukatus.