Matteuse evangeelium 19. peatükk internetis (piibel.net)

Jeesus jätab Galilea selja taha ning alustab teekonda Jeruusalemma ja Juudamaa poole. Luukal on selle teekonna kirjeldus hästi pikk (Lk 9:51–19:27). Ehkki Jeesus oli mitu korda kõnelnud oma kannatusest, ei mõistnud jüngrid ikka veel, mis Jeesust Jeruusalemmas ootas (Mt 20:17–19).

Abielust ja lahutusest (Mt 19:1–12)

Salmi alguses on Matteusele tüüpiline väljend, millega ta annab märku, et lõppes ulatuslik kõnede osa: „Ja sündis, et kui Jeesus oli need kõned lõpetanud...” (võrdle Mt 7:28; 11:1; 13:53; 26:1).

Jeesus käis mööda tavapärast teed ehk Jordani idakaldal (salm 1). Samaarlastele juudid ei meeldinud ja tihti tuli ette tülisid, kui Galileast mindi Juudamaale Samaaria kaudu (võrdle Lk 9:51–53).

Jeesus jätkas oma õpetamist ja tervendamist ka sel teekonnal (salm 2). Judaismis kaasnes tervendamistega ka usuline külg: vigane ja saastane ei tohtinud minna pühakotta (3Ms 21:16–24). Tervendades andis Jeesus neile võimaluse osaleda paasapühal templi pidustustel.

Juba Mäejutluses (Mt 5:27–32) oli Jeesus õpetanud abielu ja lahutuse kohta. Võib-olla tundsid Jeesuse vastased tema sellekohaseid õpetusi.

Abielulahutus oli juudi ühiskonnas raske küsimus. Rabide seisukohad sellest, millal on abielulahutus võimalik, erinesid suuresti. Rangeimad – mh rabi Šammai – olid samal seisukohal nagu Jeesus: lahutuse põhjenduseks võis olla ainult truudusetus. Aga liberaalsemad aktsepteerisid abielulahutust peaaegu mis tahes põhjusel: kui naine kõrvetas toidu põhja või kui mees leidis ilusama naise. Kõige liberaalsemate seisukoht oli, et mees ei pidanud oma otsust kuidagi põhjendama: piisas, kui ta ütles oma naisele, et soovib temast lahutada.

Küsimus oli lõpuks ühe Moosese raamatu sõna tõlgendamises: 5Ms 24:1–5 kõneleb Mooses lahutuskirja andmisest: „Kui mees võtab naise ja abiellub temaga, aga naine ei leia enam armu ta silmis, sellepärast et ta on avastanud tema juures midagi ebameeldivat, ja ta kirjutab temale lahutuskirja ning annab selle temale kätte ja saadab ta ära oma kojast...” (5Ms 24:1) Mis võiks olla piisav põhjus, et seda võiks pidada vastavaks ebameeldivuse nõudmisele?

On hea tähele panna, et jutt on nimelt mehe õigusest. Pisut teravdades võiks öelda, et naine oli mehe omand, millega see võis teha, mida tahtis. Sellepärast andis Mooses lahutuskirja määruse. See andis hüljatud naisele vähemalt mingisuguse kaitse. Selle abil võis ta uuesti abielluda, saamata prostituudiks. Tollal ei olnud naistel õieti võimalusi end palgatööga elatada.

Aga Piibel ei näe abielu üksnes mehe vaatenurgast. See kõneleb ka mehe kohustustest oma naise (ja vanemate) vastu. Piibel näeb abikaasasid ühtse tervikuna, mitte nii, et teine on väljaspool.

Jeesus tuletab meelde, et abielu puhul on tegu Jumala loodud korraga (salmid 4–6; võrdle 1Ms 1:27 ja 2:24). Loodusest näeme, et Jumal oleks saanud valida ka teistsuguse tee. Lindudest on luiged „monogaamsed”, aga paljud teised vahetavad abikaasat igal suvel. Emamesilasel on loendamatu hulk „mehi”. Seega oleks Jumal võinud valida inimestele ka teistsuguse kooselu vormi. Aga laste pärast on lihtne mõista, miks valis Jumal inimestele eluaegse liidu.

Kui nüüd Soomes kõneldakse üksikute naiste ja lesbipaaride õigusest saada viljakusravi ja lapsi, on kummaline, et ei küsita laste õigusi: Jumal on andnud igale lapsele õiguse omada isa ja ema. Kuidas saab ühiskond otsustada asja lapse eest? Kas lastel ei olegi päriselt õigusi?

Kaks kümnest käsust – 6. ja 10. – on põhiliselt seotud abieluga. Ka see näitab abielu tähtsust inimeste ja ühiskonna seisukohast (salm 6).

Kahjuks pidi juba Paulus omal ajal tõdema, et juudid olid praktikas üle läinud polügaamiale (Rm 2:22) – mitte mitu naist ühekorraga, vaid üksteise järel. Meie ajal ei ole asi parem, pigem näeme, kuidas olukord läheb kogu aeg halvemaks. Praegu lõpevad umbes pooled sõlmitud abieludest lahutusega, Venemaal isegi 80%. Olin kord autos, kus peale minu oli veel kaks inimest. Mees jutustas, et on neljandat korda abielus, ja naine ütles, et tahaks neljandat korda abielluda! Venemaal on väidetavalt lausa kaks miljonit tänavalast. See on vaid üks näide, milleni on välja viinud Stalini algatatud perekonna hävitamine.

Salmis 7 püüavad Jeesuse vastased Jeesust ja Moosest vastandada: Mooses ei saanud ju eksida! Jeesus õpetab selgesti, et küsimus ei ole käsus, vaid inimese kurjuse tõttu tehtud järeleandmises.

Paarkümmend aastat tagasi kuulsin, et satanistid olid Ameerika Ühendriikides alustanud erilist „palvekampaaniat” vaimulike abielude lõhkiminemise eest. Isegi Jumala vastased mõistavad juba abielu tähtsust kirikule ja ühiskonnale!

Jeesus ei aktsepteeri tegelikult abielulahutust sugugi. Küsimus oli tegelikult lahkukolimisest: kumbki lahutatutest ei saa uuesti abielluda seni, kuni teine abikaasa elab (salm 9). Salmi 9 lõpus olev nurksulgudes „lisandus” on Mt 5:32-st: see on küll Jeesuse õpetus, aga see ei ole algselt kuulunud just sellesse kohta.

Salmis 12 on kreekakeelses algtekstis „eunuhh”. Salmi 12 on kasutatud põhjendusena roomakatoliku kiriku preestrite tsölibaadile ja kloostriinstitutsioonile (võrdle 1Kr 7:32–40). On siiski hea tähele panna, et Jeesus kõneleb siin vabatahtlikust valikust – oli ju Peetruski abielus ja teda peab roomakatoliku kirik esimeseks paavstiks –, aga Rooma kirik on teinud selle kohustuslikuks. Viimati palusid Austraalia preestrid tsölibaadi tühistamist. Mh Aafrikas teeb see preestrite saamise peaaegu võimatuks, sest seal abiellutakse väga noorelt.

Jeesuse õpetus tundub tänapäeval ja praeguses kirikus võimatu. On ju piiskoppide suust kuuldud, et laulatades on vaimulik ametnik, kes peab elama ühiskonnas kehtestatud seaduste järgi ega tohi oma südametunnistuse sunnil keelduda laulatamast lahutatuid. Kirik on mugandunud ja samastunud ühiskonnaga ega söanda alal hoida oma norme. Nagu teeb näiteks roomakatoliku kirik paljudes Euroopa maades!

On hea meeles pidada, et Jeesuse õpetus oli tema enda ajal kõike muud kui tavapärane mudel. Ka siis tuli ette abielulahutusi.

Küsimus lastest (Mt 19:13–15)

Nagu oleme juba varem tõdenud, ei väärtustatud vanaajal eriti lapsi. Ka selles erines Jeesuse õpetus „peavoolust” ja oli lausa revolutsiooniline. Ta mitte üksnes ei aktsepteerinud lapsi oma osadusse, vaid seadis neid ka täiskasvanuile eeskujuks (salm 14).

Täiskasvanuid ristivad liikumised on viidanud sellele, et Jeesuski ei ristinud lapsi, vaid üksnes õnnistas neid. Sellele võib vastata, et Jeesus ei ristinud ka täiskasvanuid („...kuigi Jeesus ise ei ristinud, vaid tema jüngrid...”, Jh 4:2). Jeesus seadis ristimise väravaks kirikusse alles pärast oma surma ja ülestõusmist (Mt 28:18–20).

Matteus kasutab sõna, mis tähendab üldiselt last. Vastavas kirjakohas on Luukas kasutanud sõna, mis tähendab sülelast, päris väikest last (Lk 18:15–17). Judaismis toodi lapsed oma esimesel sünnipäeval sünagoogi, kus rabi neid õnnistas.

Algkirikus ei leidu üldse kirjapanekuid isegi laste ristimist puudutavatest vestlustest. Kui see oleks olnud mingil määral probleem, oleks sellest kindlasti kõneldud. Peale selle tasub meeles pidada, et tollal peeti perekonda kuuluvaiks isegi teenijaid. Täiesti võimatu oli mõte, et perekonda võis kuuluda nii kristlasi kui ka paganaid: nii ristiti loomulikult kristlike perede lapsed. Selles osas peame rahulduma Jumala valikuga, mitte püüdma seda mingite (mõistuslike) põhjendustega ümber lükata (võrdle salm 13).

Lõpuks on meie aja suur küsimus: mida me soovime anda oma lastele? Osa lapsi veel ristitakse, aga see väheneb aasta aastalt. Aga mis toimub pärast seda? Kas soovitakse juhatada lapsi tõelisse taevasse või „kaubataevasse”?

Kas rikas saab pääseda? (Mt 19:16–26)

Noormees (salm 22) tähendas 24–40 aastast meest. Luukas ütleb, et see mees (salm 16) oli kõrgel positsioonil (Lk 18:18). Mehe küsimus oli juudi usule tüüpiline: „Mida ma pean tegema?” (võrdle Ap 2:37). Pääste oli neile alati tegu, sellepärast oli Jeesuse õpetatud armu nii raske, otse võimatu mõista.

Mees oli püüdnud järgida Jumala tahet ja enda meelest oli see tal isegi õnnestunud (salm 20), aga siiski tundis ta, et tema vagadus ei olnud igaveseks eluks piisav. Judaism tundis nn tau-inimesi: nad olid täitnud Jumala käske alefist tauni, heebrea tähestiku esimesest tähest viimaseni, seega algusest lõpuni. (Võrdle Fl 3:5–6: „...Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu.” Aga loe ka salmid 7–9, milles Paulus näitab selgesti, et pääste tuleb üksnes Kristuse töö alusel: „Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale.”)

Mehe küsimus „Mis mul veel puudub?” (salm 20) paljastab, mis on „seadusevagaduse”, inimese tegudele toetuva pääste põhiprobleem: mitte iialgi ei saa olla kindel, kas seaduse määrusi on täidetud piisavalt hästi. Ongi öeldud, et peale ristiusu iseloomustab teisi kõige paremini sõna „hirm”: kunagi ei saa olla kindel oma päästes, kas on oldud piisavalt hea.

Salmi 17 on peetud raskestimõistetavaks. Selle järgi ei tohiks otsustada, et Jeesus ei olnud hea. Hea tähendab siin umbes sama nagu armuline: Issand on hea, Issand on armuline (Ps 136:1). Jeesus ei soovinud tõusta Jumala kõrvale: on vaid üks Jumal; on ainult üks, kes halastab ja päästab. Aga sama salmiga on seotud suur saladus: Jeesus on siiski too Jumal.

Salmides 18 ja 19 loetleb Jeesus kümne käsu teise tahvli – ligimest puudutavaid – käske, aga üheksandale ja kümnendale käsule vastab „armasta oma ligimest nagu iseennast” (3Ms 19:18). Selles on nähtud viidet, et seaduse üksikasjalikust täitmisest pole abi: Jeesus ei loetlenud käske Moosese seaduse kohaselt ega isegi mitte tavalises järjekorras.

Mees ütleb, et on järginud neid seitset käsku ja muidugi ka esimese käsulaua kolme käsku (salm 20). „...noorest põlvest saadik” (Lk 18:21) viitab sellele, et juudid nõudsid seaduse täitmist, kui oli saadud 13-aastaseks (seaduse poeg).

Seadus peaks meis äratama patutunnetuse ning igatsuse Jumala halastuse ja pattude andeksndmise järele. Pinnapealne seadusevagadus ei kutsu esile seda, vaid pigem vaimulikku uhkust.

Markus kirjutab, et Jeesus „tundis armastust ta vastu”. See näitab, et Jeesus mitte üksnes ei soovinud panna meest tundma oma vaimulikku puudulikkust, vaid kutsuda teda tõesti Jumala riiki, igavese elu osadusse (salm 16).

Jeesuse käsk müüa kõik tabas mehe nõrka kohta, „Achilleuse kanda”. Ta armastas oma vara rohkem kui igavest elu. Ta ei suutnud täita isegi esimest käsku, mis on siiski kõigi teiste käskude täitmise alus ja lähtekoht.

Jeesuse üleskutse on ka meeldetuletus, et miski ei tohi olla väärtuslikum kui Jumala riik (võrdle Mt 16:24–28). Me peame olema valmis loobuma kõigest, millest Jumal soovib meid loobuvat.

Vahel on seda Jeesuse sõna tõlgendatud nii, et see puudutab kõiki aegu ja kõiki kristlasi. Jeesus ei nõudnud kõigilt sama. Nikodeemos oli rikas, aga võis oma varanduse endale hoida (Jh 3:1–21). Jeesus soovib meilt ebajumalad ära võtta. Usupuhastaja Martin Luther on Suures katekismuses esimese käsu seletuses öelnud tabavalt: inimese (eba)jumal on see, millest ta tunneb end sõltuvat.

Patt on mitte rikkus, vaid rahaarmastus (võrdle 1Tm 6:2–10). Aga on tähtis meeles pidada, et Jumala riiki pääsemise takistuseks võivad saada väga erinevad asjad: raha, kuulsus, au jne. Paulus õpetab, et ahnus on ebajumalateenistus (Ef 5:5).

Noormees oli valmis järgima Jumalat – aga üksnes oma tingimustel, mitte Jumala tahte järgi. Ometi pääseb taevasse üksnes Jeesuse avatud teed mööda (Jh 14:6), sellepärast on tähtis järgneda Päästjale (salm 21). Ometi võiks mitme tänapäeva kiriku ukse kõrval olla kleebis, millist nägin ühel autol: „Don’t follow me – I am lost too!” („Ära järgne mulle, ka mina olen eksinud!”)

Salmi 24 raskust on püütud kergendada sellega, et väidetavalt oli Jeruusalemma müüris väike Nõelasilma nimeline värav, millest kaamel pääses läbi üksnes ilma koormata. Teine „kergendamiskatse” lähtub sellest, et kui sõnas kaamel vahetada ära üks täht, saadakse kreeka keeles köit tähendav sõna. Need kergendamiskatsed on asjatud, sest salmid 25–26 paljastavat, et Jeesus kõneles millestki, mis oli võimatu: tolle aja suurim tuntud loom (Mt 23:24) läbi tolle aja väikseima augu (vaata Mt 7:13–14; Lk 13:24).

Jumal nõuab pääsejailt võimatut, midagi sellist, mida ükski inimene ei suuda täita. Küsimus ei ole üksnes varandusest loobumises – jüngrid olid ju seda teinud (salm 27). Ja ometi pidid nad küsima: „Kes siis küll võib pääseda?” (Salm 25) Pääste on võimalik üksnes Jumalale (salm 26). Sellepärast on see üksnes Jumala tegu: inimene ei saa end päästa mingite tegudega (salm 16), seda saab teha üksnes Jumal. Jumalale ei ole miski võimatu (1Ms 18:14: Ii 42:2; Sk 8:6), tema – ja ainult tema – saab päästa isegi patuse inimese.

„Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu.”
(Ii 42:2)

Jüngrite tulevane palk (Mt 19:27–30)

Peetrus tundis, et temal ja teistel jüngritel oli õnnestunud see, mis rikkal noormehel ebaõnnestus: nemad olid loobunud kõigest ja järgnenud Jeesusele (salm 27; võrdle salm 21). Kas nad saavad selle palga, mida rikas noormees taotles, ehk igavese elu (salm 16)? „Jah,” vastab Jeesus (salm 29). Aga juba selles ajas, selles elus muutub Jeesuse järgijate elu. Neil tuleb loobuda paljust, aga nad saavad asemele sajakordselt (salmid 28 ja 29).

Aga ometi on pääste kõige tähtsam (salm 28; võrdle 1Kr 15:19). Õige tõlge on „uuestisündimises”, nagu on eestikeelses Piiblis, mitte „uue maailma sündides”, nagu on soomekeelses 1992. aasta tõlkes.

Pane tähele, et „sugulaste loetelus” (salm 29) ei ole mainitud naist. Mõned seletavad seda nii, et Peetrus oli abielus (Mk 1:30; 1Kr 9:5), aga see ei ole õige seletus. Abikaasade suhe on ainulaadne: nad on „üks”, Jumal on nad ühendanud (salm 9), sellepärast Jumal ei lahuta neid. Usulahud, mis nõuavad lahkuminekut „uskmatust” abikaasast, talitavad Piibli vastaselt (1Kr 7:10–16).

Pane tähele, et Jumal annab alati rohkem, kui ta nõuab (salm 29). Kui me ka kaotaksime osa sugulasi, tuleb asemele uusi usuvendi ja -õdesid. Elu lahus Jumalast on puudulik elu, sellel puudub üksnes Jumalast leitav sügavaim elu mõte. Kristlase elu on täielik elu.

Salmiga 30 kaasneb ka hoiatus Peetrusele: „Sina oled mu esimesi järgijaid, sa oled loobunud kõigest, aga see ei tähenda, et sinagi ei võiks taganeda ja saada viimaseks.” See rõhutab ka armu: Jumala hierarhia on teistsugune kui inimeste hierarhia.

Kristlik usk ei ole taktika: kui ma praegu loobun millestki, saan selle kord tagasi intressidega. Hierarhia taevariigis määrab üksnes Jumal (Mk 10:40), mitte meie vagadus, teod või loobumine erinevatest asjadest.

Õige ei ole ka mõte usu õnnistusest. Edu teoloogia lähtub sellest, et Jumal õnnistab omi ka maises mõttes. Õigem suhtumine on ühe mu sõbra „täiendus” salmile 29: „Aga need põletatakse tagakiusamistes!”

Ka järgmise peatüki mõistujutt (Mt 20:1–16) viinamäe töölistest on vastus Peetruse küsimusele.